sõlmimist tekkinud uusi kohustusi kui ka vahepealsel perioodil tehtud tagasimakseid.
\nEeltoodud asjaolu tõendavad tunnistaja UU ütlused (X kd, tl 164). Kokkulepe ja lisakokkulepe moodustavad ühe terviku ning kokkuleppe tingimused, mida ei ole lisakokkuleppega muudetud, on kohaldatavad ka lisakokkuleppe p-s 1 märgitud kohustuste suhtes.
\nLisakokkuleppega lisandus täiendav kohustus, mille täitmise eest hakkasid kostjad kokkuleppe tingimuste kohaselt solidaarselt vastutama. Vaidlusalune nõue ei ole kajastatud üksnes arvtabelis, vaid nimetatud laen ja intress on arvestatud lisakokkuleppe p-s 1 märgitud summa sisse.
\nKolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolu, mille kohaselt tegi FTT 19. septembril 2011 GKG-le ülekande summas 230 000 eurot, selgitusega „vastavalt kokkuleppele“. Sellise selgitusega on FTT andnud laenu ka teistele kostjaga I seotud äriühingutele, mis viitab YY ja kostjaga I seotud äriühingute laenu andmise praktikale (FTT ja kostja II vahel 31. detsembri 2012. a laenulepingu väljamakse selgitus, I kd, tl 66). Kolleegium nõustub hageja väitega, et lisakokkuleppe arvtabelist nähtub GKG-le antud laen summas 230 000 eurot. See, et kuupäev on märgitud valesti, ei lükka ümber asjaolu, et tegemist on just vaidlusaluse kohustusega ja vastab 19. septembril 2011 GKG-le väljamakstud summale. Vastupidist ei ole kostjad tõendanud. Vaatamata tõendamiskohustuse puudumisele on hageja täiendavalt esitanud tõendid, mis kinnitavad poolte tahet hõlmata lisakokkuleppega 19. septembril 2011 suulise laenulepingu alusel antud laenu. 30. detsembri 2013. a e-kirjas on UU kirjutanud OO-le, viidates vaidlusalusele laenule, kuid samuti ebaõige kuupäevaga (II kd, tl 54), 4. jaanuari 2014. a e-kirjas kinnitas UU OO-le, et vaidlusalune laen on kajastatud lisakokkuleppes (IX kd, tl-d 167 ja pöördel). Eeltoodud kirjavahetus kinnitab, et 20. septembri 2011. a laenu all peeti silmas 19. septembril 2011 üle kantud rahasummat. Kolleegiumil puudub alus kahelda eeltoodud tõendite usaldusväärsuses. Kostja II viidatud 9. märtsi 2015. a e-kiri kohustuse puudumist ei tõenda ning e-kirjas viidatud 29. septembri 2010 ülekanne ei ole käesolevas asjas vaidluse all (VI kd, tl 149).
\nSamuti on hageja ümber lükanud kostjate väited, et GKG on tagastanud 500 021,70 eurot.
\nHageja tõendas, et 25. oktoobri 2010, 25. märtsi 2011 ja 30. märtsi 2011 ülekanded olid tehtud muu laenukohustuse täitmiseks (29. septembril 2010 antud laen summas 7 823 300 krooni; IX kd, tl 48). Seda kinnitab ka saldokinnituse aluseks olev nõudearvestus (IX kd, tl 35).
\n31 (39) Mis puudutab lisakokkuleppe p-s 1 märgitud täiendavat kinnitust, et „eelnimetatud summad sisaldavad First Telecom Trading OÜ poolt 31.12.2012. a AS-le Tere antud laenu ning sellelt arvestatud intresse“, siis selline kinnitus ei oma asja lahendamisel tähtsust. Tunnistaja UU on oma ütlustega selgitanud, et see tingimus lisati kostja I palvel, kuigi sellist võlga ei olnud.
\nKohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, kuidas selline kinnitus saaks omada mõju asja lahendamisele.
\n38.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).
\n38.4. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutas lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Lisakokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatu laenulepinguga). Lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega määratud. Seega on tegemist tähtajatu laenulepinguga (VÕS § 398 lg 1). Nõude sissenõutavaks muutumise osas jääb kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjenduse juurde. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.
\n38.5. Kostjad on seotud intressimääraga, mis on lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 12 % aastas. Ka kõrvalkohustuse puudumise vastuväitest on kostjad võlatunnistuse andmisel loobunud, sest kostja I, kes esindas ka kostjat II, teadis või pidi GKG juhatuse liikmena teadma, millistel tingimustel FTT GKG-le raha üle kandis. Kostjate vastupidised väited ei ole edukad, sest hageja on lisaks tõendanud, et sama liiki laenude puhul oli YY ja kostjaga I seotud äriühingutel intressimäär 12 % aastas harilik määr (VÕS § 397 lg
\n38.6. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 230 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 109 568 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.
\nMaakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 230 000 eurot ja intressi 109 568 eurot ning alates 10. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.
\nMaakohus jättis nõude kostja I vastu rahuldamata, sest kokkuleppest ei nähtu kostja I vastutus tulevikus tekkivate kohustuste eest. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja mõistis kostjalt II välja põhinõude 307 016,58 eurot ja seisuga 9. september 2015 intressi 95 789,17 eurot. Edasi mõistis maakohus välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.
\n39.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on nõudeõigus, kas kostja I vastutab solidaarselt kostjaga II ning milline on kohustuse suurus. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.
\nKolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimise asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel kohustuse puudumise vastuväitest loobunud. Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused (TsÜS § 123 lg
\n32 (39) Kolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolu, mille kohaselt FTT ja kostja II sõlmisid 31. detsembril 2012 laenulepingu, mille alusel andis FTT kostjale II laenu summas 1 500 000 eurot. Nii nagu eelmise aluskohustuse puhul on maakohus jätnud tähelepanuta, et 31. detsembril 2012 antud laen on kajastatud lisakokkuleppe p-s 1. Lisakokkuleppega lisandus täiendav kohustus, mille täitmise eest hakkasid kostjad kokkuleppe tingimuste kohaselt solidaarselt vastutama. Seega on maakohus jätnud ebaõigesti nõude kostja I vastu rahuldamata.
\nKostja I ühines kohustusega (kokkuleppe p-d 14.2 ja 14.3 koosmõjus lisakokkuleppe p-ga 6) ning mõlemad kostjad tunnistasid kohustuse olemasolu ja suurust (kokkuleppe p 14.1 koosmõjus lisakokkuleppe p-ga 6).
\n39.2. Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud kohustuse olemasolu ja suuruse ning et nõue ei ole GoGroupile loovutatud. Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
\nKolleegium jääb otsuse p-s 34.3 toodud põhjenduste juurde.
\nKolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 14. mai 2013. a ja 27. mai 2013. a maksed ei ole tehtud vaidlusaluse kohustuse täitmiseks ning põhinõude suuruseks on 307 763 eurot.
\nKolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjad ei ole tõendanud suuremas ulatuses laenu tagasimaksmist, kui on kajastatud arvtabelis. Kostja II väite on hageja 30. aprilli 2013. a maksekorraldusega ümber lükanud (IX, tl 168), mistõttu tuli kostjal II oma väiteid omakorda tõendada (TsMS § 230 lg 1). Vaidlusalused maksed on tehtud pärast lisakokkuleppe sõlmimist, kui laenuleping muutus poolte kokkuleppel tähtajatuks. Seega ei ole kostja II väide VÕS § 88 lg 6 p 1 kohaldamata jätmise kohta õige. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et laenu põhinõude suurust ei mõjuta FTT 14. mai 2014. a nõudekiri. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendust ja ei pea vajalikuks seda korrata.
\n39.3. Laenulepingu p 2.1 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 31. jaanuar 2013. Lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaega määratud. Seega saab nõustuda hageja seisukohaga, et laen muutus tähtajatuks (VÕS § 398 lg 1). Enne lisakokkuleppe sõlmimist ei olnud nõue aegunud.
\nNõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015 (vt otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi).
\n39.4. Kostjad on seotud intressimääraga, mis on lisakokkuleppes kokku lepitud (sama määr on ka laenulepingu p-s 3.1) – alates kohustuse tekkimisest intress 12 % aastas kuni sissenõutavaks muutumiseni (ka laenulepingu p 3.2 järgi võis intressi arvestada kuni laenu tagastamiseni).
\nMaakohus on teinud uue võlgnevuse arvestuse laenulepingus toodud tingimustel, mille kohaselt on põhinõue 307 016,58 eurot ja seisuga 9. september 2015 intress 95 789,17 eurot.
\nApellatsioonkaebuse p-s 233 on hageja märkinud, et hageja arvates tuleb lähtuda tema poolt esitatud nõudearvestusest. Kolleegiumi arvates tuleb lähtuda hageja nõudearvestusest, sest lähtuda tuli lisakokkuleppe tingimustest ning kostjad ei ole nõudearvestuse arvutuskäigule vastuväiteid esitanud.
\nHageja on põhinõudelt arvestanud intressi 12 % kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
\n39.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 307 763 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 96 022 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.
\nMaakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis nõude kostja I vastu rahuldamata ja jättis kostjalt II hageja kasuks välja mõistmata põhinõude (307 763 – 307 016,58) 746,42 eurot ja intressi (96 022 – 95 789,17) 232,83 eurot.
\nIV 40. Hageja on esitanud eraldi nõude kostja II vastu, nõudes põhinõude 400 000 euro, intressi 51 025 euro ja seisuga 9. september 2015 viivise 36 523 euro väljamõistmist ning sissenõutavaks muutuvat viivist alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud alternatiivsed intressiarvestused seisuga 10. juuli 2013 (200 000 eurot), 24. juuli 33 (39) 2013 (200 000 eurot) ja 8. september 2015 (vt nõude arvestus, IX kd, tl 173 pöördel). Maakohus rahuldas intressinõude osaliselt, leides, et laenuleping ei muutunud tähtajatuks, samuti muutis viiviseperioodi ja mõistis viivise välja hagis esitatud viivisenõudest suuremas summas.
\n40.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on vaidlusaluse nõude osas kostja II vastu nõudeõigus. Nii nagu kolmanda ja üheteistkümnenda aluskohustuse osas, tekitas vaidluse YY 21. mai 2014. a e-kiri. Kolleegium jääb selles osas otsuse p-s 34.3 toodud põhjenduse juurde.
\nFTT loovutas nõude kostja II vastu hagejale ning on sellest kostjat II VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitanud (I kd, tl 88; X kd, tl-d 47-48). Hagejal on kostja II vastu nõudeõigus.
\n40.2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et suulise laenulepingu sõlmimine FTT ja kostja II vahel on tõendatud ja ei korda selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja II poolt esitatud e-kirjavahetuse võltsituse väide pole põhjendatud ning e-kirju saab otsuse tegemisel arvestada. Kostja II apellatsioonkaebuse p-s 8.2.5 esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustamise väidet kolleegium ei arvesta (vt ringkonnakohtu 15. novembri 2019. a istungi protokoll; XII kd, tl 146). Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta kostja II väidetega (laenusuhe puudub) ei nõustu.
\n40.3. Pooled vaidlevad nõude sissenõutavaks muutumise üle. Hageja ei vaidle vastu, et algselt lepiti kokku, et laen tuli tagastada kokkulepitud tähtaegadel – 200 000 eurot 10. juulil 2013 ja 200 000 eurot 24. juulil 2013 (28. juuni 2013. a e-kiri; IX kd, tl 170). Hageja leiab, et laen muutus sissenõutavaks 22. juulil 2014, kui FTT ütles laenulepingu 14. mai 2014. a avaldusega üles ja palus laenu tagastada 21. juulil 2014.
\nPooled vaidlevad selle üle, kas 17. juuli 2013. a e-kiri muutis laenulepingu tähtajatuks (IX kd, tl 171). Lepingut võib muuta lepingupoolte kokkuleppel (VÕS § 13 lg 1). Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma (TsÜS § 75 lg 1 esimene lause). Kostja II 17. juuli 2013. a e-kiri annab selgelt edasi kostja II tahte muuta laenu tagastamise tähtaega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud kostja II tahteavaldust ja poolte edasist käitumist tõlgendades ebaõige järelduse, et laenuandja ei ole laenulepingu tähtajatuks muutmiseks nõusolekut andnud.
\nPoolte edasine käitumine viitab sellele, et laenuandja on vaikimisi selle ettepanekuga nõustunud, mida tõendab see, et laenuandja ütles laenulepingu üles 14. mai 2014. a avaldusega.
\nKui laenuandja ei oleks laenulepingu tähtajatuks muutmise ettepanekut vastu võtnud, siis ei oleks pidanud ta laenulepingut üles ütlema. Lepingupoolte käitumine viitab sellele, et nad saavutasid laenulepingu tähtaja osas vastavalt VÕS § 13 lg-le 1 kokkuleppe, et laenuleping on tähtajatu (I kd, tl-d 83-85, 86-87, II kd, tl-d 77-79). Kolleegium märgib, et kostja II, tehes ise ettepaneku lepingu muutmiseks, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt hiljem tugineda sellele, et tema nii selgesõnaline ettepanek lepingu muutmiseks ei saanud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi (17. juuli 2013 a kostja II esindaja e-kirja lõik „/---/ maksaks tagasi, kui ütled ja saan seda teha kolmapäeviti /---/“, IX kd, tl 171).
\n40.4. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus nõuetekohaselt, et kostjal II tuli laenult tasuda intressi 12 % aastas, kuid muuta tuleb maakohtu otsust intressiperioodi ja -nõude suuruse osas.
\nKolleegiumi hinnangul on esitatud asjaoludel tõendatud, et nõue muutus VÕS § 398 lg 1 alusel sissenõutavaks 22. juulil 2014 (I kd, tl-d 83-85). Kui kostja II on väitnud, et ta ei ole laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud, siis selle väite on ta ise ümber lükanud kohtule esitatud tõenditega. 12. oktoobri 2018. a menetlusdokumendiga (lisa 1) on kostja II esitanud YY 14. mai 2014. a elektronkirja, millega toimetati kostjale II kätte 14. mai 2014. a laenulepingu ülesütlemise avaldus (X kd, tl-d 17, 18-19). Seega on kostja II ülesütlemise avalduse kätte saanud 14. mail 2014, mille tõendamiseks ta on ise esitanud e-kirja.
\nAlates 22. juuli 2014 nõuab hageja kostjalt II viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kolleegium märgib, et hageja ei ole menetluse kestel viivisenõuet suurendanud ega maakohtu otsust viivisemäära osas vaidlustanud.
\n34 (39) 40.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista põhinõue 400 000 eurot ja seisuga 21. juuli 2014 intress 51 025 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.
\nMaakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt II hageja kasuks välja mõistmata intressi (51 025 – 2498,63) 48 526,37 eurot ning mõistis viivise enne 22. juulit 2014.
\nV 41. Kostjad esitasid taotluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Maakohus leidis, et seadusjärgses määras viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning vähendas viivist seadusjärgse määrani esimese aluskohustuse osas.
\n41.1. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kostja I on viivise vähendamise taotluse esitanud hilinenult. Maakohus on mõlemate kostjate taotlusi menetlenud. Kostja I on 4. septembri 2018. a menetlusdokumendis avaldanud, et on ühinenud kostja II viivise vähendamise taotlusega (IX kd, tl 198 pöördel). Seega ei ole kostja I esitanud taotlust alles apellatsioonkaebuses.
\n41.2. Kolleegium leiab, et maakohus on viivise vähendamise taotluse lahendamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, sest ei ole arvestanud kostjate väidetega. VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist. Seega saab vähendada ka edasiulatuvalt nõutavat viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõenda suuremat kahju (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 19 ja 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-166-05, p 18).
\nSissenõutavaks muutunud viivis perioodi 10. september 2015 kuni 30. aprill 2020 eest põhinõudelt (2 551 408 + 376 783 + 191 735 + 1 590 000 + 650 000 + 360 000 + 247 000 + 103 217 + 1 905 495 + 230 000 + 307 763) 8 513 401 eurot on 3 163 738,49 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kuna nõue tuleneb võlatunnistusest, siis ei nõustu kolleegium hageja väitega, et viivise suurust tuleks iga aluskohustuse suhtes hinnata eraldi.
\nKostja II vastu eraldi esitatud põhinõudelt 400 000 eurot on viivis perioodi 10. september 2015 kuni 30. aprill 2020 eest 148 647,46 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kokku on põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis (36 523 + 148 647,46) 185 170,46 eurot.
\n41.3. Kolleegium märgib, et kuigi tegemist on seadusjärgse viivisega, on see kolleegiumi hinnangul objektiivselt võetuna suur summa. Erandjuhtudel on vähendamine ka seadusjärgse viivise puhul võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks on juhtum, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 12).
\nKostja I on esitanud andmed, millest tulenevalt on ta aastatel 2010 – 2013 saanud keskmiselt 19 686 eurot brutotulu aastas, dividenditulu ja muu vara puudub. Eeltoodud asjaolu on kostja I esitanud selleks, et põhistada kokkuleppe ja lisakokkuleppe heade kommete vastasust, kuid neid andmeid saab arvestada ka viivise vähendamise taotluse lahendamisel (X kd, tl-d 6-11). Kostja II suhtes tuleb arvestada, et tema suhtes on välja kuulutatud pankrot.
\nArvestades, et viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust, on põhjendatud vähendada põhinõudelt 8 513 401 eurot arvestatud viivist 790 076 euroni (s.o 2 % aastas perioodi 10. september 2015 kuni 30. aprill 2020 eest).
\nKostja II vastu esitatud nõude puhul on põhjendatud vähendada põhinõudelt 400 000 eurot arvestatud viivist 46 217,40 euroni (s.o 2 % aastas perioodi 22. juuli 2014 kuni 30. aprill 2020 eest).
\n35 (39) TsMS § 367 alusel esitatud edasiulatuva viivise nõude jätab kolleegium rahuldamata.
\nKolleegiumi hinnangul on väljamõistetavad summad piisavad, et hüvitada raha maksmisega viivitamise korral võimalik tekkinud kahju.
\nVI 42. Kolleegium peab vajalikuks muuta menetluskulude jaotust ja määrab, et menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad kostjate kanda, millest 95 % solidaarselt kostjate kanda, 3 % kostja II kanda ja 2 % võrdsetes osades kostjate kanda. Kostjate menetluskulud jäävad kummagi kostja enda kanda.
\n42.1. TsMS § 163 lg 1 järgi jättis maakohus kostjate vastu solidaarselt esitatud nõude menetlemisega seotud menetluskuludest 56 % solidaarselt kostjate kanda, 3 % kostja II kanda ning 41% hageja kanda. Kostja II vastu esitatud nõude menetlemisega seotud menetluskuludest jättis maakohus 97 % kostja II kanda ja 3 % hageja kanda.
\n42.2. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 14 227 164 eurot ja 10. septembrist 2015 põhinõude tasumiseni seadusjärgse viivise. Sellise hagi hind on tulevast viivisenõuet arvestades TsMS § 124 lg 1 ja § 133 järgi (14 227 164 + 686 523,48) 14 913 687,48 eurot.
\nHageja palus kostjalt II välja mõista 487 547 eurot ja 10. septembrist 2015 põhinõude tasumiseni seadusjärgse viivise. Sellise hagi hind on tulevast viivisenõuet arvestades TsMS § 124 lg 1 ja § 133 järgi (400 000 + 51 025 + 36 523 + 32 188,44) 519 736,44 eurot.
\nHageja ei ole tasunud kostja II vastu esitatud hagilt riigilõivu 3400 eurot.
\nLõppastmes rahuldatakse hagi osaliselt ja kostjatelt mõistetakse hageja kasuks välja solidaarselt (põhinõue 8 513 401 eurot + intress 5 682 115 eurot + viivis 790 076 eurot) 14 985 592 eurot.
\nKostjalt II mõistetakse hageja kasuks välja (põhinõue 400 000 eurot + intress 51 025 eurot + viivist 46 217,40 eurot) 497 242,40 eurot.
\nMenetluskulude nimekirjadest ei saa eristada seda, millised kulud on kantud kostjate vastu solidaarselt esitatud hagi, kostja II vastu esitatud hagi ning vastuhagide tõttu. Hagi kostjate vastu rahuldatakse osaliselt, vastuhagid jäävad läbi vaatamata – hagi ja vastuhagide mahtudega võrreldes tähendab see hagide rahuldamist ca 98 % ulatuses, millest 3 % on kostja II vastu esitatud hagi (TsMS § 163 lg 1). Hagi tagamisega seotud kulud jäävad kostja I kanda.
\nVastuhagidega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 2 alusel kostjate kanda, mis hinnanguliselt on kogu asja mahust ca 2 %. Seega on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud, et hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad kostjate kanda, millest 2 % ulatuses vastutavad kostjad võrdsetes osades, 95 % ulatuses vastutavad kostjad solidaarselt ja täiendavalt 3 % ulatuses kostja II.
\n43.1. Hageja palus esimese astme menetluses välja mõista kokku 186 982,61 eurot, sh tasutud riigilõivud 3500 eurot, registriväljavõtete kulu 212 eurot ja esindajakulud 1257,9 tunni eest tunnitasuga 140 eurot (K. Anvelt) ja 270 eurot (P. Varul) kokku 183 270,61 eurot (käibemaksuta). Maakohus pidas põhjendatuks riigilõivude kulu 3500 eurot, osaliselt registriväljavõtete kulu 61 eurot ja osaliselt esindajakulud 115 150 eurot (kaks esindajat, ajakulu 822,5 tundi, tunnitasu 140 eurot), kokku 118 711 eurot.
\n43.2. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud riigilõivud hagiavalduse eest 3400 eurot ja hagi tagamise avalduse eest 50 eurot. 11. novembri 2016. a määrusega jäeti hageja hagi tagamise avaldus rahuldamata (IV kd, tl-d 193-194) ning rahuldati teistkordselt 15. novembril 2016 esitatud avaldus (IV kd, tl-d 200-201 pöördel).
\n43.3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja taotluse registriväljavõtete kulu hüvitamiseks 212 euro ulatuses. Hageja on esitanud kulude kohta detailse ülevaate ning need kulud on TsMS § 143 p 2 järgi hüvitatavad (X kd, tl 84). Nimetatud väljavõtted olid kolleegiumi hinnangul asja lahendamiseks vajalikud. Seega on põhjendatud hüvitada hagejale täiendavalt registriväljavõtete kulu 151 eurot.
\n36 (39) 43.4. Kolleegium selgitab, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaks hagita menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (TsMS § 174 lg 8 ja § 477 lg-d 5 ja 7).
\nKohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Vastaspool peab hüvitama vaid need kulud, mis konkreetse menetluse kontekstis osutuvad esindatava õiguste kaitseks vajalikeks ja põhjendatuteks. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad õigusabiga seoses tehtud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).
\nKolleegium ei pea põhjendatuks nõuda kostjatelt kliendi ja advokaadi vahelise suhtluse kulude hüvitamist (vt Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10073, p 22). Seega tuleb maakohtu poolt määratud ajakulu 822,5 tundi vähendada täiendavalt 12 tunni võrra (vt maakohtu toiminguid 2, 4, 6, 7, 13, 17, 20, 23, 24). Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu hinnanguga, et põhjendatud ajakulu seoses hagi tagamisega (vt maakohtu toiming 12) on 35 tundi. Kuna esimene taotlus jäeti rahuldamata, siis kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ajakulu 6 tundi. Kokku vähendab ringkonnakohtus maakohtu ajakulu (12 + 29) 41 tunni võrra.
\nMuus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kolleegiumi arvates on maakohus hageja lepinguliste esindajate menetluskulude nimekirjas toodud toimingutele kulunud aja vähendamist TsMS § 175 lg 1 alusel piisavalt põhjendanud.
\n43.5. Hageja on menetluses kasutanud kahte esindajat. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kahe esindaja osalemine istungitel (ja nendeks istungiteks ettevalmistamist, sh kohtukõne teeside koostamist) on põhjendatud ja vajalik, kuid ülejäänud toimingute puhul hindas maakohus kahe esindaja ajakulu ühe esindaja kuluga.
\nKohtupraktikas on leitud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga vandeadvokaadi P. Varuli tunnitasu vähendamise kohta 140 euroni, sest praeguse vaidluse puhul ei saa põhjendatuks pidada ühe esindaja tunnitasu 270 eurot. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest. Kuigi asjas tuli hinnata 11 erinevat aluskohustust, siis valdkonna mõttes ei olnud tegu eriliselt spetsiifilise asjaga, sest valdavalt käsitletakse võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse norme.
\n43.6. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud 113 072 eurot, sh riigilõiv hagilt 3400 eurot ja hagi tagamise avaldustelt 50 eurot, dokumentaalse tõendi kulu 212 eurot ja esindajakulud (781,5 x 140) 109 410 eurot.
\nHageja kulud apellatsioonkaebuse riigilõivule olid vältimatud. Samas ei loe kolleegium põhjendatuks ja vajalikuks hageja 100 896,85 euro suurusi esindajakulusid apellatsioonimenetluses. Sellele on vastuväite esitanud ka kostja II.
\n37 (39) Menetluskulude nimekirja järgi esindasid hagejat kaks vandeadvokaati, kogu ajakulu oli 656,2 tundi, millele lisandub 1,7 tundi ringkonnakohtu viimasel istungil. Vandeadvokaatide tunnihinnaks on 140 eurot ja 270 eurot. Apellatsioonimenetluses on hageja esindajad koostanud apellatsioonkaebuse (XI kd, tl-d 27-52), kõrvaldanud selle puudused (XI kd, tl-d 157-159), vastanud kostjate apellatsioonkaebustele (XII kd, tl-d 26-59), osalenud kahel kohtuistungil (XII kd, tl-d 144-147; XIII kd, tl-d 97-101 pöördel), esitanud seisukoha kostjate protokolli parandamise taotlusele (XII kd, tl-d 154-155), esitanud seisukoha kostjate vastuväitele kohtu tegevusele (XII kd, tl-d 174-186) ja enne viimast istungit esitanud taotluse uue dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks (XIII kd, tl-d 9-11).
\nKolleegiumi hinnangul ei olnud kahe esindaja kasutamine apellatsioonimenetluses vajalik.
\nSamuti ei ole põhjendatud suurem tunnitasu kui 140 eurot. Hageja esindajad kordasid oma menetlusdokumentides maakohtu esitatud seisukohti, mis paisutab põhjendamatult õigusteenuse kulusid ja toob kostjatele kaasa liigsed kulud nende hüvitamiseks. Seejuures ei olnud vaidluse all mahukad tõendamisküsimused, vaid eelkõige kokkuleppe ja lisakokkuleppe kvalifitseerimisega seotud õigusküsimused. Kolleegium võtab arvesse, et kostjad esitasid ringkonnakohtus uue väite, mis tingis hageja esindajate poolt täiendava seisukohta koostamise (seisukoht kostjate vastuväitele kohtu tegevusele). Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata ajakulu detailsemalt, vaid loeb hageja põhjendatud ja vajalikeks esindajakuludeks apellatsioonimenetluses (100 x 140) 14 000 eurot.
\nKokku loeb kolleegium hageja hüvitatavateks menetluskuludeks (4100 + 14 000) 18 100 eurot.
\nLähtudes menetluskulude jaotusest peab kostja I hüvitama hagejale (123 767,90 + 890 + 1302,82) 125 960,72 eurot ja kostja II hüvitama hagejale (127 676,36 + 1302,82) 128 979,18 eurot. Sellest on kostjate solidaarne vastutus 123 767,90 eurot.
\nLisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjatelt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
\nHagiavalduselt oli kohustatud lõivu ette tasuma hageja (TsMS § 147 lg 1 esimene lause). Kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud on jäetud kostja II kanda. TsMS § 146 lg 1 p 3 kohaselt vastutab hagiavalduselt vähem tasutud riigilõivu tasumise eest kostja II, kellelt tuleb 3400 eurot välja mõista riigituludesse. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
\nKostja II lepinguline esindaja järeldab ringkonnakohtu järelpärimisest, et ringkonnakohus ei ole kostja II 13. veebruari 2020. a vastuväitega tutvunud, isegi mitte pealkirja tasemel, kuna nimetatud menetlusdokumendiga tutvudes ei ole võimalik mitte märgata, et kostja II on pankrotistunud. Kostja II lepinguline esindaja on esitanud kirjalikud dokumendid selle kohta, et pankrotihaldur on menetlusest teadlik ning sõlmitud on kliendileping praeguses tsiviilasjas esinduse teostamiseks. Kostja II leiab, et esineb alus asja arutamise uuendamiseks TsMS § 437 p 1 alusel, sest ringkonnakohtu oluline menetlusviga ilmnes pärast seda, kui ringkonnakohus oli läinud nõupidamistuppa kohtuotsust tegema. Oluline menetluslik viga seisneb selles, et ringkonnakohus ei lugenud kostja II 13. veebruari 2020. a vastuväidet ning lahendas selles esitatud vastuväite protokollilise määrusega.
\nVastuväite esitamise kord on sätestatud TsMS §-s 333. Kolleegium leiab, et kostja II 4. märtsi 2020. a vastuväide kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium on lugenud läbi kõik 38 (39) menetlusosaliste poolt esitatud menetlusdokumendid ning vastuväite lahendamine kohtuistungil suulise määrusega on lubatud (TsMS § 464 lg 2). Sellist määrust ei saa vaidlustada, mistõttu võib selle kohta esitada vastuväite kassatsioonkaebuses (TsMS § 696 lg
\n