pidama sundolukorraks, kuivõrd ainuüksi laenuvõtmine eeldab üldiselt, et laenusaajal pole oma eesmärkide teostamiseks piisavalt rahalisi vahendeid. Erakorralisele vajadusele ei viita ka asjaolu, et varasema võlgnevuse kustutamisele läks alla poole laenusummast ning suurem osa laenust kulus hagejal hoopis temaga seotud ettevõtte kohustuste täitmiseks.
\nHageja väited, et laenutaotluses kajastati tema majandusliku seisukorraga seotud teave kostja I juhendamisel, on tõendamata. Liiati ei ole sellest võimalik tuletada, et hagejal oli kõnelause laenulepingu sõlmimiseks erakorraline vajadus.
\nNimetatud laenulepingu raames ei oma tähtsust hageja osalusega Balti Kindlustusmaakler OÜ-ga (II kd, tlk 95 pöördel – äriregistri väljavõte) seotud väited, mh äriühingule saadetud pankrotihoiatus (II kd, tlk 94). Hageja ei olnud ettevõtte ainuosanik, oli ka teisi omanikke, kes saanuks võlanõudega tegeleda. Hageja ei olnud kohustatud isikliku rahaga (mis oli saadud laenu teel) ettevõtte võlgnevust kustutama. Kohtu hinnangul ei saa eeltoodust tuletada hageja erakorralist vajadust või sundolukorda laenulepingu sõlmimiseks.
\nHageja väidetav hirm laenulepingute tagatiseks seatud hüpoteegi realiseerimise ees ei tähenda, et hageja oleks olnud sundolukorras. Olukorras, kus hageja sõlmis hüpoteegiga tagatud laenulepingu, pidi ta arvestama, et võlgnevuse korral võib võlausaldaja asuda hüpoteeki realiseerima. Erakorralist vajadust ei nähtu kohtule ka seetõttu, et kostjaga II sõlmitud laenulepingust ei finantseeritud üksnes kostjaga I sõlmitud laenulepingust tulenevat võlgnevust. Sellele lisaks otsustas hageja võtta veelgi suure summa täiendavat laenu oma äritegevusega seonduvalt.
\nHageja võrdlus vaidlusaluse lepingu intressimäära ja eluasemelaenulepingute intressimäära osas on asjakohatu. Hagejale anti tarbimislaenu tagasimaksetähtajaga 60 kuud (s.o 5 aastat), eluasemelaenu antakse tavapäraselt kuni 30 aastaks – ainuüksi see seletab intressimäärade kardinaalset erinevust. Samuti on eluasemelaen suunatud eluaseme soetamisele, hageja aga sõlmis laenulepingu tarbimiskrediidi saamiseks.
\nVõrdlust ei muuda kohaseks see, et mõlemad lepingud on tagatud kinnisvarale seatud hüpoteegiga. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse lepingu intressimäär oleks ülemäärane võrreldes teiste analoogsete laenulepingutega, s.o elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega.
\n36 2-19-12059 Ka asjaolu, et hageja kohustus kostjaga II sõlmitud laenulepingu rikkumise tõttu tasuma kostjale I suuremad rahasummad kui ta algselt eeldas, ei oma lepingu kehtivuse seisukohalt mingit tähendust. Laenulepingu kohase täitmise korral tulnuks hagejal tasuda üksnes osamakseid ja neile lisanduvat intressi. Kõrvalnõuded, mis võlgnetava summa suureks paisutasid, tulenesid hagejapoolsetest lepingurikkumistest. See, et hageja lepingut rikub ja saab selle tulemusel kokkulepitud tingimustel sanktsioneeritud, ei saa tuua kaasa lepingu tühisust.
\nSeega puuduvad asjaolud ja põhjendused, mis annaks aluse pidada kostjaga II sõlmitud laenulepingut vastuolus olevaks ühiskonnaliikmete keskmise moraalitunnetusega. Ei ole ka tõendatud, et hagejal oleks olnud mingisugune erakorraline vajadus või sõltuvussuhe nimetatud tehingu tegemiseks. Samuti ei olnud tehingust tulenevate kohustuste tasakaal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas – hageja sai kostjalt II laenu ning kohustus selle tagastama, tasudes raha kasutamise eest mõistlikus suuruses intressi.
\nHageja on küll viidanud, et kostja II on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid nimetatud etteheide ei saa olla lepingu tühisuse aluseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 18 ja VÕS § 4034 lg 7).
\nLaenulepingut ei muuda tühiseks asjaolu, et selle tagamiseks seatud hüpoteegi summa on hageja hinnangul liiga suur. Kostjad on põhjalikult selgitanud, milliste võimalike nõuete (põhinõue, intress, viivis, leppetrahv, kahjuhüvitis, sissenõudmiskulud, menetluskulud, täitekulud jms) tagamiseks hüpoteek vajalik on. Ka hagejal tekkinud võlgnevus (täitemenetluse alustamise hetkel enam kui 30 000 eurot) kinnitab, et seatud hüpoteegi suurus oli põhjendatud. Võrdlus eluasemelaenulepingute tagamiseks seatud hüpoteekidega on taas asjakohatu, kuivõrd nimetatud tehingud ei ole võrreldavad. Liiati ei ole hageja selgitanud, kuidas kõnealune 50 000-eurone hüpoteekide kogusumma tema õigusi rikkunud on. Tähelepanuta ei saa ka jätta, et hüpoteeki saab realiseerida üksnes olemasoleva nõude ulatuses, mistõttu 50 000-eurone hüpoteekide kogusumma eelduslikult hageja õigusi ei rikkunud.
\nSeega leiab kohus, et hageja ja kostja II vahel 29.09.2016.a sõlmitud laenuleping nr xxxx on kehtiv. Seega tuleb laenulepingu nr xxxx tühisuse tuvastamist puudutav nõue jätta rahuldamata.
\n37 2-19-12059 Kostjaga I sõlmitud laenulepingu osas esitatud väited, mis puudutavad vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, on asjakohatud, kuivõrd kostja I ja hageja on nimetatud lepingust tulenva nõude osas sõlminud võlatunnistuse ning välistanud sellega vastuväited võlgnevuse suurusele ja koosseisule.
\nKostja II kontrollis enne laenulepingu sõlmimist hageja krediidivõimet hageja esitatud ja allkirjastatud laenutaotluse (vt IV kd, tlk 79-80) põhjal. Laenutaotluses avaldas hageja oma viimase 6 kuu keskmise sissetulekuna 1500 eurot ja täiendava sissetulekuna omanikutulu 400 eurot. Seega oli hageja igakuine sissetulek 1900 eurot. Laenutaotluses on hageja märkinud oma igakuisteks väljaminekuteks kokku 850 eurot, millest Xxxx laenumakse 250 eurot, kommunaalkulud 200 eurot, toit 200 eurot, riided 100 eurot ja muud kulud 100 eurot. Eeltoodu põhjal jäi hagejale igakuiselt 1050 eurot vaba raha, mille arvelt ta sai laenulepinguga võetavaid kohustusi täita. Kostjaga II sõlmitud laenulepingu nr xxxx esimene makse oli 444 eurot, seejärel igakuiselt 576 eurot. Selliseid kohustusi oli hageja suuteline täitma ning talle jäi pärast kõigi kulude ja laenumaksete tasumist igakuiselt üle veel 474 eurot võimalike ootamatute kulude katteks.
\nAsjaolu, et kostja II väljastatud laenu arvelt mh refinantseeriti hageja varasemast laenulepingust tulenevaid kohustusi, ei tähenda, et hageja poleks olnud uue lepingu täitmiseks maksevõimeline, seda enam, et refinantseerimisele kulus kõigest alla poole uuest laenust ja ülejäänu kasutas hageja muuks otstarbeks (oma äriühingu hüvanguks).
\nLisaks kontrollis kostja II ka hageja võimalikke makseraskusi ja maksehäireid.
\nLaenutaotluses hageja enda esitatu kohaselt tal neid ei olnud. Kostja II ise võttis väljavõtted ka Krediidiinfo maksehäirete registrist (IV kd, tlk 81) ja Maksu- ja Tolliameti maksuvõlgade tõendi (IV kd, tlk 82). Hagejal ei olnud kehtivaid maksehäireid ega maksuvõlgasid.
\nEeltoodu põhjal oli hageja võimeline oma kohustusi täitma ja kostja II ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust.
\nKuivõrd kohus on leidnud, et kostja II ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust, ei analüüsi kohus vastava nõudealuse osas esitatud aegumise vastuväidet.
\nKohus on juba ülal leidnud, et laenulepingute puhul oli tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepingutega.
\nVaidlusaluste lepingupunktide näol on tegemist tüüptingimustega, kuivõrd kostjad II ja III (st tingimuste kasutajad) ei ole kohaselt tõendanud (vt V kd, tlk 1 jj – teises asjas teise lepingu osas üle kuulatud tunnistaja ütlustest ei saa seda järeldada), et tingimused oled lepingupoolte vahel läbi arutatud ning et hagejal oleks olnud reaalne ja sisuline võimalus tingimustes kaasa rääkida. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist\" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on varem 38 2-19-12059 leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).
\nKostjaga I sõlmitud lepingu kohane viivisemäär oli 0,5% päevas, mis tähendab 182,5% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Kostjaga II sõlmitud lepingu kohane viivisemäär oli 0,3% päevas, mis tähendab 109,5% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtinud sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär).
\nArvestades vaidlusalusel ajal kehtinud referentsiintressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,0-8,05% aastas (s.o ca 0,022% päevas).
\nPraeguses asjas kokku lepitud viivisemäärad ületavad seadusjärgset viivisemäära vastavalt üle kahekümne kahe ja kolmeteistkümne korra.
\nKohus leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijast hagejat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-25-16, p 13). Seega oli kostjatel I – III õigus nõuda viivist laenu tagasimaksmisega viivitamise eest vaid seaduses sätestatud ulatuses.
\nEeltoodule lisaks on hageja leidnud, et kostjaga I sõlmitud laenulepingu alusel on ebaõigesti määratud ka leppetrahv, kahjuhüvitis jne.
\nKostjad on esitanud aegumise vastuväite. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Riigikohtu praktikale järgi peab maksete tegija saama väidetava rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada siis, kui ta teise isiku kasuks makseid teeb (vt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10; nr 3-21-180-14, p 12; nr 3-2-1-129-16, p 46). Kostjaga I sõlmitud laenulepingust tulenevad vaidlusalused nõuded rahuldati kostjalt II võetud laenu arvelt 29.09.2016 ning alusetust rikastumisest tulenev nõue aegus 29.09.2019. Hageja esitas kohtule hagi alusetult tasutud summade tagastamiseks alles 03.09.2020. Seega on kostja I vastu esitatud alusetust rikastumisest tulenevad haginõuded aegunud.
\nSellest tulenevalt ei analüüsi kohus sisuliselt kostjaga I sõlmitud laenulepingule nr xxxx ja võlatunnistusele VT60929/1 esitatud vastuväiteid seonduvalt tüüptingimuste kehtivusega ja nende alusel tasutud nõuete suurusega.
\n39 2-19-12059 Kuivõrd vastav rahaline põhinõue jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata ka sellega seotud viivisenõuded.
\nPõhinõue Hageja nõudest võib aru saada selliselt, et hageja loeb põhjendatuks üksnes laenupõhiosa tagasimaksmist kokku 25 000 euro ulatuses. Hageja hinnangul on alusetud seega kõik ülejäänud kõrvalnõuded, st intress, viivis, hüvitis intressivõla eest, leppetrahv ja võla sissenõudmiskulud. Kohus on ülal juba leidnud, et kostjaga II sõlmitud laenulepingu tühisuse aluseid ei esine, mistõttu põhinõue (s.o laenusumma) on põhjendatud ja kohus analüüsib üksnes eelnimetatud kõrvalnõuetega seonduvat.
\nIntress Kohus on ülal leidnud, et kostjaga II sõlmitud laenulepingus sätestatud intressimäär on seaduslik. Hageja on küll vaidlustanud ka intressimäära kui tüüptingimuse kehtivuse, kuid kohtu hinnangul ei ole see VÕS § 42 lg-s 2 sätestatust tulenevalt võimalik. Intress on laenulepingu põhiline ese. Seega on hageja vastu laenulepingust nr xxxx tulenev intressinõue 1322,67 eurot põhjendatud.
\nHüvitis Hagejalt on nõutud laenulepingu nr xxxx p 7.6 alusel hüvitist 382,86 eurot. Lepingu p-st 7.6. leppisid pooled kokku, et kui laenusaaja on viivitanud laenuintressi tasumisega rohkem kui 14 päeva, on laenuandjal õigus nõuda intressi tasumisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist mõistlikus ulatuses, kuid mitte rohkem kui 30% tasumata intressi summast. Kohus on juba ülal leidnud, et laenulepingu puhul oli tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepingutega. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leiab, et laenulepingu nr xxxx p-is 7.6 sätestatud tüüptingimus on tühine, kuivõrd kahjustab tarbijast hagejat ülemääraselt.
\nSisuliselt on tegemist intresside tasumisega viivitamise eest määratud leppetrahviga, mida on võimalik olemuslikult samastada viivisega. Samas on VÕS § 113 lg 6 kohaselt intressilt viivise arvestamine keelatud. Seega on laenulepingu nr xxxx p 7.6 alusel määratud hüvitis 382,86 eurot alusetu ning hagejal on õigus nõuda vastava soorituse tagastamist.
\nSissenõudmiskulud Hagejalt on nõutud sissenõudmiskulude 30 euro hüvitamist. Laenulepingu punktis 7.8. leppisid pooled kokku hagejale saadetavate kirjade hüvitamises vähemalt kahe maksega viivitusse jäämise korral. Iga meeldetuletuskirja hind on 5 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kokkulepe kehtiv, kuivõrd ka VÕS § 1132 lg-d 1 ja 2 sätestavad samasugused määrad meeldetuletuskirjade saatmisele. Tühiseks ei saa pidada tüüptingimust, millest tarbijale tulenevad kohustused on võrdväärsed seadusest tarbijale tulenevate kohustustega.
\n40 2-19-12059 Hageja viited laenulepingu p-le 9.2 ei oma tähtsust (kuigi vastav säte on samuti kehtiv), kuivõrd sissenõudmiskulud on kostja III hinnastanud laenulepingu punktist 7.8 lähtuvalt.
\nHageja ei ole vaidlustanud nõudearvestust ega asjaolu, et talle vastavad kirjad saadetud on. Seega on hageja vastu laenulepingust nr xxxx tulenev sissenõudmiskulude nõue 30 eurot põhjendatud.
\nLeppetrahv Hagejalt on nõutud leppetrahvi 2470,65 euro hüvitamist. Hüpoteegilepingu (II kd, tlk 104 pöördel kuni 107) p 3.2. kohaselt kohustus hageja kindlustama 10 päeva jooksul alates hüpoteegilepingu sõlmimisest (29.09.2016). Hüpoteegilepingu punktis 3.5. leppisid hageja ja hüpoteegipidaja kokku leppetrahvi kindlustuskohustuse mistahes moel rikkumise eest 10 % ulatuses tagatava nõude summast. Laenulepingu punkri 6.1. kohaselt kohustus hageja kindlustama tagatisvara ning esitama laenuandjale kindlustuspoliisi 10 päeva jooksul pärast tagatise seadmise lepingu sõlmimist. Laenulepingu punktis 6.7. leppisid pooled kokku hüvitise tasumises 10% rikkumise hetkeks tasumata laenusummalt.
\nKokkuleppe kohaselt kindlustuskohustuse rikkumise eest peab rikkuja, s.t. hageja, tasuma 10 % hetkeks tagastamata laenusummast.
\nKui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36).
\nPuudub vaidlus, et hageja hüpoteegiga koormatud vara kindlustamise kohta laenuandjale/hüpoteegipidajale tähtaegselt mingeid dokumente ei esitanud, millega on rikkunud lepingus sätestatud kohustust. Siiski leiab kohus, et eelviidatud leppetrahvikokkulepped on VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt tühised. Leppetrahvi määramine sedavõrd suures ulatuses ei ole tarbijast laenuvõtja suhtes õiglane ega põhjendatud. Kui leppetrahvimäär oleks diskretsiooniline, võiks kõne alla tulla leppetrahvi kokkuleppe kehtivus ning leppetrahvi vähendamine. Siiski võimaldavad tüüptingimused määrata leppetrahvi üksnes 10% ulatuses rikkumise hetkeks tasumata laenusummalt, mitte kuni 10% ulatuses. Veelgi enam on nimetatud kokkuleppe kehtivus küsitav, kui laenu tagamiseks seatud hüpoteekide puhul ei ole tegemist esimese järjekoha hüpoteekidega.
\nHagejale kuulunud korteriomandit koormas Xxxx AS-i kasuks seatud esimese järjekoha hüpoteek ning üldteadaolevalt nõuavad krediidiasutused samuti eluasemelaenu tagatiseks oleva vara kindlustamist. Kindlustusjuhtumi toimumine ei saa tuua kaasa hüpoteegipidajate rikastumist. Kindlustusjuhtumi toimumisel makstava hüvitise eesmärk on kompenseerida tekkinud kahju ja esmajärjekorras võimaldada selle arvelt kahjustatud vara seisukorra taastamist.
\nSeega ei olnud põhjendatud nõuda hagejalt leppetrahvi 2470,65 euro hüvitamist. Kostja III on märkinud, et tal oli õigus nõuda leppetrahvilt ka viivist, kuid täitmisavalduses (II kd, tlk 122 pöördel) vastavat nõuet esitatud ei olnud ning selle katteks seega enampakkumise tulemit ei jaotatud.
\nViivis Täitmisavalduse esitamise hetkel (21.06.17) hageja võlg viivise osas 1144,54 eurot.
\nKostja III kogu viivisenõue hageja vastu seisuga 22.10.2018 moodustas 1144,54 + 4591,49 = 5736,03 eurot. Kostja III arvestas viivist laenulepingu p-ide 3.6. ja 1.10. kohaselt intressi päevamäär 0,038 % päevas. Kohus selgitab, et lepingust tulenev 41 2-19-12059 viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras, on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Kohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Kohus selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
\nHageja viited lepingu p-le 7.5 ei ole asjakohased, kuivõrd nimetatud sätte alusel ei ole talle viivist arvestatud – tegemist on tingimusliku kahju hüvitamise alusega, mitte viivisekokkuleppega.
\nSiiski leiab kohus, et hageja on viivist arvestanud vääralt, eirates VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeldusid.
\nVõlatunnistuse kohaselt sisaldas hageja võlgnevus kogusummas 11 478,21 eurot, mis tasuti kostjaga II sõlmitud laenulepingu alusel väljamakstava laenu arvelt, järgnevaid nõudeid:
\nKohus on ülal leidnud, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja III poolt esiletoodud viivisearvestusest nähtuvalt on kostja III arvestanud viivist ka sissenõutavaks muutunud viiviselt summas 882,67 eurot ja intressilt summas 649,81 eurot. Eelnimetatud summad tuleb viivisearvestusest välja jätta.
\n42 2-19-12059 arvestuse algus arvestuse lõpp Põhiosa võlg (€) Viivitatud Viivise päevade arv määr (päevas) Viivise summa (€) 16.10.2016 30.12.2016 293,53 76 0,038 % 8,48 31.12.2016 23.02.2017 53,53 55 0,038 % 1,12 16.11.2016 23.02.2017 296,85 100 0,038 % 11,28 16.12.2016 23.02.2017 300,20 70 0,038 % 7,99 16.01.2017 23.02.2017 303,59 39 0,038 % 4,50 16.02.2017 23.02.2017 307,02 8 0,038 % 0,93 24.02.2017 21.06.2017 23 227,52 118 0,038 % 1 041,52 Kokku 1 075,82 Seega oli täitmisavalduse esitamise hetkel (21.06.17) hageja võlg viivise osas 1 075,82 eurot. Viivis lisandus ka pärast täitmisavalduse esitamist edasiulatuvalt 0,038% põhivõlalt päevas kuni põhivõla nõude täitmiseni täituri poolt 22.10.2018. Seega lisandus põhivõla tasumiseni viivist ajavahemiku 22.06.2017 – 22.10.2018 ehk 488 päeva eest 23 227,52 x 488 x 0,038 % = 4 307,31 eurot. Seega viivisenõue hageja vastu 22.10.2018 seisuga on põhjendatud summas 5 383,13 eurot (4 307,31 + 1 075,82).
\n43 2-19-12059 Kohus leiab, et nõue on õiguslikult põhjendatud, kuid tuleb rahuldada osaliselt. Esile on toodud, et kostjale III on sissenõutav võlgnevus välja makstud 22.10.218, s.o soorituse tegemise aeg. Kohus leiab, et viivisenõude algusaja määramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja esitas kohtule hagi alusetult tasutud summade tagastamiseks alles 03.09.2020. Seega perioodi 03.09.2020 29.11.2021 eest tuleb kostjatelt II ja III solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lause alusel summas 324.21 eurot (määr 8% aastas, viivitatud päevi 453, võla suurus 3 267,72 eurot).
\nTsMS § 367 alusel rahuldab kohus ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude ning mõistab kostjatelt II ja III solidaarselt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumisest kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid mitte enam kui 3 267,72 eurot.
\n129.
\nHageja on palunud:
\nAsjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt RKTKo nr 3-2-1100-08, p 25; RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 31). Vaatamata abstraktsiooniprintsiibile on kohus on ülal leidnud, et kõik poolte vahel sõlmitud lepingud olid valdavas osas kehtivad.
\nHageja ei ole esile toonud, miks on hüpoteegi seadmise asjaõiguslepingud tühised. Seega on 23.02.2015 ja 29.09.2016 asjaõiguslepingud kehtivad.
\nKa 22.03.2017 leping on kehtiv, kuivõrd hüpoteegi üleandmiseks on nõutavad hüpoteegipidaja ja hüpoteegi omandaja notariaalselt kinnitatud kokkulepe ning kande tegemine kinnistusraamatusse (AÕS § 338 lg 2). Hüpoteegipidaja võib hüpoteegi igal ajal kolmandale isikule loovutada, hageja nõusolek nimetatud tehinguks ei ole vajalik.
\nSeega tuleb hageja nõuded asjaõiguslepingute tühisust puudutavas osas jätta rahuldamata.
\n44 2-19-12059 Kostja IV on korteriomandi omanikuks saanud enampakkumise tulemusel ning selle kohta koostatud akti alusel. Hageja ei ole vaidlustanud enampakkumise kehtivust või soovinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kostja IV on seega korteriomandi õiguspärane omanik ning hageja nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus.
\nPraegusel juhul on hageja nõudnud hüpoteegi kustutamist. Sisuliselt on tegu hüpoteegi lõpetamise nõudega, sest hüpoteegikanne kinnistusraamatus ei ole ebaõige ja hageja ei nõua selle parandamist AÕS § 65 alusel. Hüpoteegi lõpetamiseks on AÕS § 642 esimese lause järgi vajalik hüpoteegipidaja ja õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud (materiaalõiguslik) avaldus hüpoteegi lõpetamise kohta ja hüpoteegi kustutamine kinnistusraamatust. Lisaks on hüpoteegi lõpetamiseks AÕS § 330 järgi vajalik kinnistute omanike notariaalselt kinnitatud nõusolek. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1, lg 2 p 2 ning lg-te 5 ja 51 järgi on hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks vajalik hüpoteegipidaja ja puudutatud isiku notariaalselt kinnitatud või digitaalallkirjastatud nõusolek. Kui kostja on kohustatud hüpoteegi lõpetamiseks (sh kinnistusraamatust kustutamiseks) nõusoleku andma (st kui AÕS § 349 lg 1 eeldused on täidetud), saab vajalikud nõusolekud asendada TsÜS § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 ja KRS § 341 lg 8 alusel.
\nKäesoleval juhul ei ole hüpoteegi kustutamise nõude eeldused täidetud – hageja ei ole koormatud kinnisasja omanik, ning hüpoteegiga tagatud nõuded on kehtivalt olemas.
\nKohus on ülal leidnud, et lepingud, millest tulenevaid nõudeid vaidlusalune hüpoteek tagab, on kehtivad Seega jääb hagi nimetatud nõude osas rahuldamata.
\nÜlejäänud osas jääb hagi rahuldamata.
\nMenetluskulude jaotus 134. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota 45 2-19-12059 menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
\nKohus on hagi rahuldanud osaliselt. Arvestades rahuldatud nõuete hinna (koos aastase viivisega 3 853,35 eurot) ja hagi hinna (325 979,09 eurot) suhet, on kohus hagi rahuldanud ca 1,18% ulatuses. Seega leiab kohus, et kostjate menetluskulud tuleb jätta 98,82% ulatuses hageja kanda ning hageja menetluskulud tuleb jätta 1,18% ulatuses solidaarselt kostjate II ja III kanda.
\nMenetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
\nKohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 46