{"html": "<div class=\"lf-doc\"><p class=\"lf-p\">maakohus seda taotlust ei lahendanud.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">160.</span>Ringkonnakohus esitas kaitsjale kirjaliku küsimuse selle kohta, kas ja millisel õiguslikul alusel saab kohus keelata kohtuotsuse tegemisel kohtutoimikus sisalduva materjali avaldamist. Vastuses möönsid kaitsjad, et kehtivat normi, mille alusel saaksid kaitsjad taotleda kohtutoimikus sisalduvate konkreetsete andmete avaldamise keelamist, ei ole. See ei takista aga kaitsjate arvates apellatsioonikohtul luua uut praktikat, sh reguleerida seni käsitlemata küsimusi.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">161.</span>Kolleegium jätab kaitsja taotluse läbi vaatamata, sest selle läbi vaatamiseks puudub õiguslik alus. Samuti ei näe ringkonnakohus vajadust ega võimalust uue praktika loomiseks, sest õigusliku aluse puudumist on selgitanud ka Riigikohus. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kehtivas õiguses ei ole sellist normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik või osa sellest jääb pärast kriminaalmenetluse lõppu kinniseks.</div>\n<p class=\"lf-p\">Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-1421, p-d 141-143 ja 16. aprilli 2020. a määrus asjas nr 1-19-8262, p 39 jj).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">162.</span>Kuigi kaitsja taotlus jääb läbi vaatamata, selgitab kolleegium, et selliste olukordade tekkimist aitaks vältida see, kui kohtule esitataks uurimistoimingu protokoll üksnes tähtsust omavas osas ning eeskätt ilma nende lisadeta, mis ei ole tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks vajalikud. Läbiotsimisprotokollidele on tavaks lisada läbiotsimisel tehtud fotosid. Mõnel juhul on fotodel oluline tõenduslik väärtus. Näiteks soovis käsiloleval juhul prokuratuur just läbiotsimisel tehtud fotoga tõendada kahe asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande asumist F kodus. Kui fotod ei ole asjassepuutuvad (nt foto ruumist, kust mitte midagi asjakohast ei leitud), ning poolte vahel ei ole läbiotsimise lubatavuse või läbiotsimisprotokolli usaldusväärsuse osas vaidlusi, võib asjassepuutumatud fotod jätta esitamata. Sama põhimõtet saab kohaldada ka vaatlusprotokollide osas. Kui kohtueelses menetluses on koostatud e-postkasti vaatlusprotokoll, mis sisaldab lisana 100 e-kirja, kuid millest asjakohased on vaid mõned e-kirjad, võib ja tulebki kohtule esitada vaatlusprotokoll üksnes asjassepuutuvate e-kirjade osas. Sel viisil saab tagada, et kohtumenetlust ei koormata mittevajaliku infoga, eriti kui see sisaldab andmeid, mille 36(101) 1-21-4033 avalikukstuleks riivaks põhjendamatult isiku eraelu puutumatust. Ringkonnakohus meenutab, et kohus saab keelduda niisuguse tõendi vastuvõtmisest, millel ei ole asjas tähtsust (Riigikohtu 20. märtsi 2024. a määrus asjas nr 1-23-1783, p 32).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(7)</span>Ringkonnakohtu menetluslikud seisukohad obiter dictum’i korras 163. Maakohtu menetluses vaieldi kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkuse üle.</div>\n<p class=\"lf-p\">Maakohus pidas menetluse alustamist seaduslikuks. Selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu ning ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu järelduses ka ühtegi viga, mis annaks põhjust teisiti otsustada. Küll aga ilmnes, et menetluse alustamiseni viinud asjaolude väljaselgitamine võib osutuda üsna keerukaks. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajalik kahtluse lävend ei ole väga kõrge ning kahtlustatav ei saa üldjuhul põhimenetluses vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Väljaspool apellatsiooni piire leiab ringkonnakohus, et see ei tähenda, et kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolud ei alluks üldse kohtulikule kontrollile. Vastasel juhul ei oleks isikud kaitstud võimalike riigivõimu kuritarvituste eest, sest ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise faktist piisab mitmete isiku põhiõigusi intensiivselt riivavate toimingute tegemiseks – nt pangaandmete või e-postkasti sisu väljanõudmiseks. See aga võimaldaks alustada kriminaalmenetlust ilmselt puuduliku või suisa olematu info põhjal üksnes selleks, et ilma tõsiseltvõetava kuriteokahtluseta hakata tegelikku kriminaalmenetluse alust alles otsima. Säärase kuritarvituse korral satuks küsimuse alla terve edasise menetluse õiguspärasus. Asjakohaste ja tõsiseltvõetavate kahtluste tõusetumisel peab menetleja olema suuteline kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolusid kohtule selgitama. Mõistetavalt ei pea menetleja kõigile kohtumenetluse pooltele avaldama riigisaladust või muud informatsiooni, mille avaldamist seadus ei luba (nt KVS § 6 lg 2). Võimalik on ka see, et teatud informatsioon avaldatakse üksnes kohtukoosseisule.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">164.</span>Ringkonnakohus leiab, et seadusandja peaks de lege ferenda sätestama selgemad tagatised kohtuniku ametialase kirjavahetuse väljanõudmiseks. Kohtute sõltumatus on oluline õigusriigi tagatis ning nõupidamistoa saladus on osa sellest. Nagu praegusest kriminaalasjast nähtub, piisab kohtuniku aastatepikkuse ametialase e-kirjavahetuse väljanõudmisest uurimisasutuse ametniku 5-realisest kirjast Registrite ja Infosüsteemide Keskusele (I kd, tl 202 ja 207). Selline päring ei allu kohtulikule eelkontrollile ning sõltuvalt sellest, kas menetlus jõuab kahtlustuseni (või kelle suhtes menetlus kahtlustuseni jõuab), ei pruugi tagatud olla ka kohtulik järelkontroll. Kohtuniku ametialane e-postkast võib sisaldada (eriti kollegiaalse kohtukoosseisu puhul) informatsiooni, mis on kaetud nõupidamistoa saladusega. (III) Altkäemaksu võtmine ja andmine</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(1)</span>Sissejuhatus 165. Vaidlust ei ole maakohtu tuvastatud asjaoludes, et F oli ametiisik ning ta kasutas oma ametiseisundit pankroti- või saneerimismenetlustes W, Z ning V kaasamiseks, samuti neis menetlustes menetlusotsuste (sh tasuga seotud menetlusotsuste) tegemiseks. Maakohus tuvastas, et F või temaga seotud kolmandad isikud said süüdistuses kirjeldatud perioodil Wlt ja Zlt vähemasti osaliselt süüdistuses nimetatud vara ja muid soodustusi. Ka selle järeldusega on pooled mingis ulatuses nõus. Prokuratuur taotleb, et ringkonnakohus tuvastaks mõned täiendavad vara või muu soodustuse saamise episoodid, mida maakohus tõendatuks ei lugenud. Vaidluse kese on aga selles, et prokuratuur leiab – erinevalt 37(101) 1-21-4033 maakohtust ja kaitsjatest – et vara või muud soodustused anti vastutasuna F ametiseisundi kasutamise eest. Peaks ringkonnakohus leidma, et poolte vahel oli tõepoolest süüdistuses kirjeldatud ebaõiguskokkulepe, tuleks hinnata ka seda, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on käsitatav ühe jätkuva kuriteona.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">166.</span>Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha prokuratuuri taotluse osas tuvastada täiendavad vara või muu soodustuse saamise episoodid (2), seejärel hindab, kas vara või muud soodustused anti vastutasuks F ametiseisundi kasutamise eest (3) ning viimaks võtab altkäemaksu võtmise ja andmise süüdistuse osas apellatsioonimenetluse tulemi kokku (4).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(2)</span>Vara või muude soodustuste saamine (a) Vara või muu soodustuse mõiste 167. Altkäemaksu esemeks on vara või muu soodustus. Seega on üldmõisteks soodustus, mis jaguneb varaks ja muuks soodustuseks. Vara mõiste tuleb sisustada TsÜS § 66 järgi ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Kui soorituse tagajärjel paraneb ametiisiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast vara, kui ei parane, siis muud soodustust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 904). Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2020. a otsus asjas nr 1-18-7807, p 12). (b) Vara või muud soodustused Wlt 168. Pooled ei vaidle maakohtu tuvastatu üle, et W võimaldas Fl osta telefoni käibemaksu (50 eurot) võrra odavamalt ning W andis Fle kingituseks ostetud mobiiltelefoni kaaned, millelt on maha arvatud käibemaks (24,99 eurot). Seega saab mobiiltelefoni ja kaante ostu käsitada W poolt Fle antud 74,99 euro suuruse soodustusena. Prokuratuuri ja kaitsjate vahel on erimeelsus selles, kas W andis Fle soodustuse ka seeläbi, et ostis Qle sülearvuti ning õiguskirjandust.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">169.</span>Maakohus leidis, et W poolt 2012. a lõpus Qle sülearvuti ostmine ei ole tõendatud.</div>\n<p class=\"lf-p\">Prokuratuuri apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et viimane ei hinnanud ega käsitlenud asjaolu, kuidas ostis Q sülearvuti enda sünnipäevaks saadud raha eest olukorras, mil sünnipäev oli alles saabumas. Prokuratuur leiab, et eluliselt ei ole usutav, et sünnipäeva oleks tähistatud kaks kuud varem ehk oktoobris, mil Q Wle e-kirja saatis. Sülearvuti ostmine sünnipäevakingiks saadud rahade eest on aga prokuratuuri arvates aktiivne kaitseväide, mistõttu tuleb väidetu teha kontrollitavaks.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">170.</span>Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu. Maakohus on õigesti järeldanud, et sülearvuti ostmine W poolt ei ole tõendatud. Võttes muuhulgas arvesse ajavahemikku, mis kulus esimesest kontaktist arvutipoega kuni soovitud mudeli jõudmiseni arvutipoodi, on maakohus käsitlenud seda, miks on usutav, et sülearvuti võidi osta sünnipäevakingiks.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kuigi e-kirjavahetus sülearvuti ostmise üle kestis terve oktoobri ja novembri, tehti alles 29. novembri 2012. a kirjas pakkumine sülearvutile, mille tarneaeg on 16-17. detsember 2012. Viimane kiri arvutimüüjalt on 19. detsembrist 2012 (maakohtu otsuse lk 47 kaks viimast lõiku). Arvestades, et Q sünnipäev on 28. detsembril, ei näe ringkonnakohus neis sündmustes sedavõrd olulist vastuolu, mis võimaldaks prokuratuuri süüdistusversiooni jaatada.</p>\n<p class=\"lf-p\">38(101) 1-21-4033 171. Prokuratuuri poolt viidatud põhimõte, mille kohaselt lasub süüdistataval aktiivse kaitseväite tõendamise kohustus, ei ole käsiloleval juhul asjakohane. Kuigi aktiivse kaitseversiooni tõendamise osas peavad süüdistatav ja kaitsja aktiivsed olema (kaitsepositsiooni osas vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633/135, p 60 ja kaitseväite osas 22. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 1-20-2883/30, p 28), ei muuda see PS § 22 lg-s 2 ja KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama ning süü tõendamise kohustus on prokuratuuril. See tähendab, et prokuratuuril lasub ülesanne tõendada süüdistatava süü nii, et viimase süüdiolekus ei ole kõrvaldamata kahtlusi (KrMS § 7 lg 3). Kui prokuratuur seda teha ei suuda, ei ole süüdistataval isegi tarvidust end aktiivselt kaitsma asuda. Vastasel juhul kaotaksid PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2 oma mõtte: prokuratuur võiks kaudsete tõendite abil sisustada ähmase kuriteokahtluse ning eeldada siis selle kummutamist süüdistatava poolt. Aktiivse kaitseväite erand tuleb seega kohaldamisele alles siis, kui ilma sellise kaitseväiteta oleks prokuratuuri tõendite põhjal vaidlusalune asjaolu või süüdistatava süü kriminaalmenetluses kehtiva tõendamisstandardi järgi tõendatud. Praegu nii ei ole. Kohtule esitatud kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu süüdistusaktis kirjas.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kriminaalasjas on tõendatud, et W vahendas 2012. a Qle arvutispetsialisti kontakti, Q jätkas selle spetsialistiga edasist suhtlust arvuti ostmiseks. W poolt vahendatud kontakti abil soetatigi arvuti, kusjuures arvuti saabumisest teavitati vaid Q, mitte W. Seda, et arvuti eest tasus W, tõendatud ei ole. Süüdistusversiooni kasuks ei räägi ka see, et tunnistajana ei ole üle kuulatud arvutispetsialist V2, kes eelduslikult oskaks täpselt selgitada, kuidas arvuti eest tasumine toimus.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kokkuvõtvalt on maakohus õigesti ning kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga järeldanud, et W poolt arvuti ostmine Qle ei ole tõendatud.</p>\n<p class=\"lf-p\">Pelgalt tuttava kontakti vahetamine ei ole käsitatav vara ega muu soodustusena altkäemaksu võtmise ega andmise koosseisu mõttes.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">172.</span>Õiguskirjanduse ostmise osas nõustub ringkonnakohus osaliselt prokuratuuri apellatsiooniga. Ringkonnakohtu arvates asetas maakohus liialt suurt rõhku sellele, et kohtumenetluses ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada, et ostetud raamatud oleks endiselt Q valduses.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">173.</span>Tõendatud on, et Q edastas Wle soovitud raamatute nimekirja ning W need 2015. a alguses ka ostis. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu tuvastatud asjaolude valguses kahtlust, et e-kirjas loetletud viis raamatut osteti vähemalt selleks, et Q neid kasutada saaks. Ka W ütluste järgi oli Q e-kirja eesmärgiks raamatute laenutamine. Kuna Wl endal neid raamatuid ei olnud, soetas ta need, sest tahtis ka enda raamatukogu täiendada. Seda, et Q või F oleks Wle raamatute hinna hüvitanud, ükski süüdistatav väitnud ei ole. Küsimusele, kas Q tõi raamatud tagasi, vastas W Loodan küll ning küsimusele, kas raamatud on W büroos, vastas ta Jah (17. oktoobri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 15; XXXII kd, tl 47). F kaitsjad on apellatsioonivastuses õigesti välja toonud, et F kabinetis ja kodus ning W büroos olevate raamatute välja selgitamisega ei ole kriminaalmenetluses põhjalikult tegeletud. F kodu läbiotsimisel tehtud pildi allservas on vaevu näha kahte raamatut, mis on äratuntavad kui asjaõigusseaduse kommentaarid. F kabinetis olevaid asjaõigusseaduse kommentaare on pildistatud lähemalt. W büroos olnud raamatuid välja selgitatud ei ole. Ülejäänud kolme raamatu asukoha kohta ei ole üldse tõendeid esitatud. Sõltumata sellest, et tõendatud ei ole, kas Q sai kõigi või mõne raamatu omanikuks, on ka raamatute tasuta kasutada andmine käsitatav rahaliselt hinnatava õigusena TsÜS § 66 lg 1 mõttes ja seetõttu ka varana KarS § 294 lg 1 mõttes (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, 39(101) 1-21-4033 p-d 904 ja 938). Arvestades, et F saatis Qle kirja, milles palus oma valiku õiguskirjandusest Wle edastada, oli F ka teadlik, et Q võib saada W kaudu õiguskirjandust vähemalt tasuta kasutada. Seega on õiguskirjanduse ostmise osas tõendatud, et W andis kolmandale isikule üle vara: õiguskirjanduse tasuta kasutamise õiguse.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">174.</span>Jättes õiguskirjanduse ostmise episoodis soodustuse andmise tuvastamata, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus rahuldab selles osas prokuratuuri apellatsiooni osaliselt ning asendab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel selles osas maakohtu põhjendused enda omadega.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">175.</span>Kokkuvõtvalt on tõendatud, et W on andnud Fle või kolmandale isikule järgmisi soodustusi:</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">1)</span>F pojale Qle (kolmas isik KarS § 294 lg 1 mõttes) viie raamatu, ostuhinnaga 345,88 eurot, tasuta kasutamise õiguse (aastal 2015);</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">2)</span>Fle telefonikaaned ning õiguse omandada mobiiltelefon käibemaksu summa võrra odavamalt kokku väärtuses 74,99 eurot (aastal 2019). (c) Vara või muud soodustused Zlt 176. Süüdistuse järgi osutasid Z või tema büroo töötajad Fle või Cle tasuta õigusabi üheksas õigusvaidluses, jättes esitamata arve vähemalt 16,5 tunni õigusteenuse eest. Maakohus tuvastas, et tasuta õigusabi anti viies õigusvaidluses.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">177.</span>Maakohus on tasuta õigusabiks lugenud ka väga väikeses mahus arvamuse avaldamist või dokumendi kommenteerimist. Z apellatsioonis ning apellatsioonivastuses leitakse, et sellist õigusabi ei saa soodustusena käsitada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Näiteks oleks tegemist altkäemaksuga võtmise ja andmisega, kui kohtunik paluks, et advokaat vaataks üle kohtuniku koostatud üheleheküljelise müügilepingu ning poolte vahel oleks kokkulepe, et vastutasuks kaasab kohtunik advokaadi tulusasse pankrotimenetlusse. Seega on ka väikesemahuline õigusnõu põhimõtteliselt koosseisukõlbulikuks soodustuseks. See, kas tegemist on altkäemaksuga, on ebaõiguskokkuleppe tuvastamise küsimus. Seega keskendub ringkonnakohus esmalt üksnes sellele, kas F või KarS § 294 lg-s 1 nimetatud kolmandad isikud said Zlt tasuta õigusabi (mis võib põhimõtteliselt olla käsitatav varana).</div>\n<p class=\"lf-p\">Seda, kas õigusabi (mh üksnes Cle antud õigusabi) anti vastutasuks F ametiseisundi kasutamise eest, hindab ringkonnakohus järgmises alajaotises.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">178.</span>Prokuratuur vaidlustab maakohtu järelduse kahes tasuta õigusabi andmise episoodis:</div>\n<p class=\"lf-p\">Fle tasuta õigusabi andmises seoses väärteomenetlusega nr 260208000621 (4-08-1560) ja Cle tasuta õigusabi andmises seoses pöördumisega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">179.</span>Prokuratuur leiab, et tasuta õigusabi osutamist tõendavad advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendid, mis jäeti põhjendamatult kõrvale. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu seisukoha advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendite lubatavuse kohta muutmata, jääb prokuratuuri apellatsioon selles osas edutuks.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">180.</span>Väärteomenetluses osutati süüdistuses väidetud õigusabi 2008. aastal. Maakohus tuvastas, et õigusabi osutati, kuid tõenditega on ümber lükkamata F väide, et ta mäletab kliendilepingu sõlmimist ning et ta võis ka midagi Zle tasuda. Prokuratuuri apellatsioonis heidetakse ette, et maakohus rajas seeläbi oma otsuse oletusele, mille esinemist ei ole 40(101) 1-21-4033 kindlaks tehtud. Pelgalt selle argumendi põhjal ringkonnakohus maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ei muuda. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb kahtlused süüdistatava süüs tõlgendada tema kasuks. Seega ei pidanudki maakohus tõsikindlalt tuvastama, et õigusabi eest on tasutud, vaid piisas sellest, et maakohtu arvates esineb selles küsimuses kõrvaldamata kahtlus. Kuna prokuratuuri apellatsioonis ei tooda välja ühtegi sisulist asjaolu, millele tuginedes võiks järeldada, et maakohus on oma hinnangus eksinud (nt viiteid teistele kaudsetele tõenditele või tõendikogumile vmt), jääb maakohtu otsus selles osas muutmata.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">181.</span>Prokuratuur leiab, et soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole pöördumise osas pidanuks maakohus tasuta õigusteenuse osutamise tuvastama Z ütluste põhjal. Nimelt pidas Z võimalikuks, et aitas koostada või parandas volinikule saadud kirja, ning möönis, et ka M võis sellega tegeleda. Maakohus jättis Z vastuse M võimaliku seotuse kohta tõendite kogumist välja. Selle tingis asjaolu, et ütluste andmisel tutvustas prokuratuur kohtu loal süüdistatava mälu värskendamiseks tõendit, mis oli saadud kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistatud läbiotsimisega. Ringkonnakohus märgib esmalt, et KrMS § 288 lg 9 p 3 võimaldab sõnaselgelt kohtumenetluse poolel võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendiga olenemata selle lubatavusest tõendina.</div>\n<p class=\"lf-p\">Seega vähemasti selle sätte grammatilisel tõlgendamisel saab ristküsitlusel tunnistaja või süüdistatava mälu värskendada ka tõendiga, mis ei ole lubatav, sh lubamatuks tunnistatud advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendiga (vt arutelu nii KrMS § 288 lg 9 p 3 kui ka KrMS 289 lg 3 kontekstis - Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 1-201041, p-d 168-175). KrMS § 288 lg 9 p 3 liialt avar tõlgendus võiks aga viia selleni, et lubamatud tõendid esitataks kohtumenetluses nii-öelda tagaukse kaudu. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul tarvis KrMS § 288 lg 9 p 3 piiride kohta seisukohta võtta. Nimelt nähtub kohtuistungi protokollist, et isegi lubamatu tõendiga tutvumise järel ei meenunud Zle õigusteenuse osutamisega seotud asjaolud, ta pelgalt kirjeldas, mida ta dokumendist nägi (2. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 46; XXXII kd, tl 46). Prokuröri poolt süüdistatavale asjaolude meenutamiseks tutvustatud dokumendi sisu ette kandmine ei ole süüdistatava ütlus. Seega ei andnud Z ütlusi, mille kohaselt võis M soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole pöördumise küsimusega tegeleda. Järelikult sai maakohus tasuta õigusabi andmise tõendamisel tugineda vaid ühele tõendile: Z väitele, et ta võis aidata kirja koostada või parandada, kuid ta ei mäleta, kas kirja võis koostada C või tegi seda R2.</p>\n<p class=\"lf-p\">Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes sellele tõendile tuginedes ei ole võimalik tasuta õigusabi osutamist tõsikindlalt tuvastada. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi, kui tasuta õigusabi osutamist oleks võimalik tõendada, ei oleks tõendeid, mis võimaldaks ümber lükata F süüdistatavana ülekuulamisel esitatud väite, et ta ei olnud sellisest pöördumisest isegi teadlik (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 36; XXXII kd, tl 114pöördel). See välistaks ka eraldivõetuna kõnesoleva kolmandale isikule antud tasuta õigusabi käsitamise koosseisupärase vara või muu soodustusena.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">182.</span>Kokkuvõtvalt ei muuda ringkonnakohus maakohtu järeldust, et Z on andnud Fle või kolmandale isikule järgmisi soodustusi, mis seisnevad tasuta õigusabi andmises:</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">1)</span>F ja Cle seoses tasaarvestusavalduse koostamisega R OÜ-le (aastal 2008);</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">2)</span>Cle haldusasjas 3-16-229 (aastal 2016);</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">3)</span>Fle ja Cle seoses elamu põlengule järgnenud kindlustusvaidlusega (alates aastast 2016);</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">4)</span>Fle seoses tema vastu esitatud avaldusega distsiplinaarmenetluse algatamiseks (aastal 2018);</div>\n<p class=\"lf-p\">41(101) 1-21-4033</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">5)</span>EF ja Cle seoses vaidlusega Maksu- ja Tolliametiga (aastal 2019).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">183.</span>Süüdistusakt ei kirjelda igas episoodis õigusabi andmisele kulutatud aega ning ka maakohus ei ole seda selgelt tuvastanud. Maakohus on otsuses kajastanud prokuratuuri poolt kohtuvaidlustes välja toodud hinnanguid, mille kohaselt osutati haldusasjas 3-16-229 tasuta õigusabi 3,5 tunni eest (lisaks tasuti riigilõiv 30 eurot), kindlustusvaidluses 3,5 tundi, distsiplinaarmenetlusega seoses 1 tund ning vaidluses Maksu- ja Tolliametiga vähemalt 4 tundi, so kokku 12 tundi ligi 12 aasta peale. Tasumääraks loeti 120 eurot tund.</div>\n<p class=\"lf-p\">Tasaarvestuse koostamisega seotud küsimuses sellist hinnangut välja ei toodud, kuid seal seisnes õigusabi üksnes kirja projekti kommenteerimises. Kuna altkäemaksu koosseis ei sõltu (vähemasti otseselt – vt siiski järgmist alljaotist) üle antud vara suurusest, ei ole tasuta õigusabi väärtuse täpne tuvastamine ka keskse tähtsusega.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(3)</span>Ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) 184. Kuigi F ning süüdistuses nimetatud kolmandad isikud said nii Wlt kui ka Zlt soodustusi, nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole, et tegemist olnuks vastutasuga F ametiseisundi kasutamise eest.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">185.</span>Prokuratuur heidab maakohtule ette, et viimane on jätnud tõendikogumist välja ja hinnangu andmata mitmetele prokuratuuri tõenditele. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole esimese astme menetluse kordamine, vaid apellatsiooni lahendamine selle piirides. Apellandi ülesanne on tuua välja, millises osas kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused, samuti tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida (vt KrMS § 321 lg 2 p-d 4-5). Apellatsiooni piiridest kinni pidamine tagab, et vaidlusese on konkretiseeritud ning teised kohtumenetluse pooled saavad apellatsioonile selgepiirilisi vastuväiteid esitada. Eelnevast tuleneb, et konkretiseerimata etteheited tõendite hindamata jätmisele jäävad ringkonnakohtu menetluses tagajärjetuks. See, kui ringkonnakohus asuks omaalgatuslikult süüdistust toetavaid asjaolusid tuvastama, poleks kooskõlas kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega (KrMS § 14 lg 1) ega apellatsioonimenetluse eesmärgiga. Eelnev ei välista, et apellatsioonis tehakse viide kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele ning seal toodud tõendite analüüsile, kui selline viide ning käsitletud tõendid on selgelt konkretiseeritud. Apellatsioon ei tohi aga muutuda üldiseks taotluseks teha esimese astme kohtumenetluses esitatud tõendite ja seisukohtade põhjal prokuratuuri poolt taotletud otsus.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">186.</span>Prokuratuuril on õigus, et süüdimõistva otsuse tegemine on võimalik ka kaudsete tõendite põhjal. Maakohus ei ole seda põhimõtet eiranud. See, et peitkuritegude tõendamine on sageli võimalik üksnes kaudsetele tõendite abil, ei tähenda, et selliste kuritegude puhul oleks tõendamisstandard madalam. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-86, p 64, erandjuhul võib piisata ka ühest kaudsest tõendist – 27. aprilli 2020. a otsus asjas nr 4-19-447, p 11 jj). Kaudsed tõendid peavad seega olema sellised, mis võimaldavad neid kogumis hinnates jõuda tõsikindla järelduseni, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu prokuratuur väidab (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-20-8308, p 17).</div>\n<p class=\"lf-p\">42(101) 1-21-4033 187. Ringkonnakohus nõustub kaitsjate seisukohtadega, et maakohus ei seadnud nõudeid konkreetse tõendi liigi osas, vaid eeldas mingisugustki konkreetsust – et mingigi tõend viitaks ebaõiguskokkuleppele. Tõsikindlat järeldust ebaõiguskokkuleppe kohta ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik teha ühestki tõendist eraldivõetuna ega ka kogumis teiste tõenditega. Prokuratuur toob apellatsioonis välja neli kriteeriumi, mis peaksid aitama ebaõiguskokkulepet sisustada: 1) teenuseid osutatakse korduvalt ja perioodiliselt (viitab varasemalt kokkulepitud käitumismustrile); 2) teineteise käitumine on prognoositav ja ettenähtav; 3) osapooltel on selge ja tajutav teadmine selle kohta, milline on oodatav käitumine (ootuspäraseid tegevusi ollakse valmis tegema ka vaid nappe märguandeid kuuldes); 4) omavaheliste kokkulepete tajumine kolmandate isikute poolt. Ringkonnakohus nõustub kaitsjate seisukohaga, et käsiloleva kohtuasja kontekstis on need tingimused ebaloogilised ja faktidega sisustamata. Kaitsjad on põhjendatult seisukohal, et teenuste korduv ja perioodiline osutamine on iseloomulik igale ametnikule, kes täidab rutiinseid ülesandeid (nt pankrotiasjadega tegutsev kohtunik, kes peab sageli pankrotihaldureid kaasama). Arvestades pankrotihalduri ja kohtuniku ülesandeid ning valdkonna õiguslikku regulatsiooni, on ilmselt paratamatu ka see, et üksteise käitumine on mõnevõrra prognoositav, samuti on ettenähtav see, milline on oodatav käitumine. Milliseid tegevusi ja milliste nappide märguannete peale tehti, prokuratuuri apellatsioonist ei selgu. Ka asjaolu, et kolmandad isikud teavad, et tegemist on pankrotihalduriga, keda kohtunik sageli menetlustesse kaasab (või suisa, keda ta tunneb), ei viita ringkonnakohtu arvates ebaõiguskokkuleppele, arvestades eriti maakohtu tuvastatud asjaolu, et ühe või mõne halduri eelistamine on kohtute praktikas tavapärane.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">188.</span>Ringkonnakohtu arvates oleks käsiloleval juhul kaudsete tõendite põhjal ebaõiguskokkuleppe tuvastamiseks vaja ennekõike keskenduda järgmisele: 1) kas F on oma ametiseisundi kasutamisel põhjendamatult kõrvale kaldunud tavapärasest praktikast või seaduse nõuetest; 2) kas soodustuste saamisega vahetult külgneval ajal on F ametialane käitumine muutunud; 3) kas süüdistatavate suhtlus viitab ebaõiguskokkuleppele (st, et F otsustused oleks tingitud üle antud või antavatest soodustustest) ning 4) millises väärtuses vara või muid soodustusi üle anti ja 5) mis oli sellise vara või soodustuse iseloom.</div>\n<p class=\"lf-p\">Ringkonnakohtu arvates on maakohus neid kriteeriume hinnanud ning jõudnud õige järelduseni.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">189.</span>Ükski tõend ei viita sellele, et F tegevus W, Z või V menetlustesse kaasamisel olnuks ebatavaline. Väide, et F eelistas nimetatud isikuid teistele samas valdkonnas tegutsevatele pankrotihalduritele, ei leidnud kinnitust. Maakohus on tuvastanud, et F määras ka teisi ajutisi haldureid ja pankrotihaldureid. Perioodil 2007-2019 oli Fl 560 pankrotiasja, millest ta on määranud W pankrotihalduriks 26,79% asjadest, olles selle tulemusega enim ühte haldurit määravate kohtunike seas 70. kohal, V 19,46% asjadest, olles selle tulemusega 116. kohal, ja Z 14,64% asjadest, olles selle tulemusega 162. kohal. Sealjuures nähtub, et enim ühte haldurit eelistavatest kohtunikest 1. kohal on kohtunik, kes oma 48 menetletud pankrotiasjas on halduriks määranud ühe ja sama halduri, eelistamise protsent on seega 100%, 2. kohal olev kohtunik on sama haldurit määranud 114 pankrotimenetluses 84,21% asjadest ja 3. kohal olev kohtunik seda sama haldurit keda 1. ja 2. kohal olevad kohtunikud, määranud 82,35% asjadest. Neid maakohtu poolt tuvastatud fakte apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole. Miski ei viita ka sellele, et W, Z või V oleks olnud oma töös ebapädevad, mis võiks kaudselt viidata sellele, et nende menetlustesse kaasamine võiks olla tingitud üksnes ebaõiguskokkuleppest. Kaitsjate esitatud tõenditest nähtub, et W, Z ja Vt kaasasid menetlustesse ka mitmed teised kohtunikud (XIX kd, tl 128-133).</div>\n<p class=\"lf-p\">43(101) 1-21-4033 190. Maakohus ei lugenud tõendatuks seda, et F menetluses olnud pankroti- või saneerimismenetluses oleks menetluse kulgu või kohtulahendit mõjutanud asjaolu, et ajutiseks halduriks või pankrotihalduriks oli määratud kas W, Z või V. Seda järeldust ei ole ka apellatsioonis vaidlustatud. Kui jätta kõrvale prokuratuuri väide, et F ei oleks tohtinud neid inimesi lähedaste suhete tõttu üldse menetlusse kaasata, ei ole tõendatud, et F oleks pankroti- või saneerimismenetlustes teinud ühtegi ebaseaduslikku otsustust, sh osas, mis puudutab W, Z või V tasu. Maakohus on ka leidnud, et tõendamata on süüdistuse etteheide, et F on kriitikavabalt ja igasugust diskretsiooniõigust kasutamata kinnitanud W, Z või V huvides pankrotihalduri tasu, pankrotimenetluste lõpparuandeid ning nõustunud nende seisukohtadega. Kohtumenetluses ei suudetud tõendada ühtegi juhtumit, kus F otsus olnuks ebaseaduslik või kallutatud. Ka seda asjaolu ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus viitas õigustatult ka sellele, et W kaitsja esitatud tõendist nähtub, et teised kohtunikud on ajutise halduri ja pankrotihalduri ülesannete täitmiseks küsinud nõusolekut samal moel nagu F. Samuti ei ole tõendatud, et vara või soodustuste andmise perioodil oleks F otsused kuidagi muutunud või oleks siis toimunud midagi tavapäratut.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">191.</span>Ebaõiguskokkuleppe olemasolu ei kinnita ka enam kui 15 aasta ulatuses süüdistatavate e-kirju ega 7 kuu ulatuses pealt kuulatud kõnesid. Neist ei nähtu viidet sellele, et Fi ja W või Z vahel oleks vastastikune mõistmine, et tegemist on käsi-peseb-kätt olukorraga.</div>\n<p class=\"lf-p\">Sealjuures kajastasid pealt kuulatud kõned ka eespool tuvastatud soodustuste üle andmist: näiteks F ja Z vestlusi seonduvalt tasuta õigusteenuse osutamisega vaidluses Maksu- ja Tolliametiga, samuti F ja W vestlusi seoses mobiiltelefoni ostmisega.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">192.</span>Ebaõiguskokkuleppele ei viita ka üle antud vara või muu soodustuste väärtus ega iseloom. Iseenesest saab altkäemaksu esemeks olla ka vähese väärtusega vara. Näiteks võib mõnele ametiisikule olla piisav kas või 20-eurone altkäemaks. Kui selline summa antaksegi tõsimeeli üle vastutasuks ametiseisundi kasutamise eest (nt pakutakse patrullpolitseinikule 20 eurot, et ta laseks juhtimisõiguseta juhi ilma väärteomenetlust alustamata minema), on tegemist altkäemaksuga. Altkäemaksuna ei saa aga käsitada iseenesest ametiseisundi kasutamisega seotud, kuid väheväärtusliku ja sotsiaaladekvaatse soodustuse üleandmist ning seda isegi siis, kui sellise soodustuse vastuvõtmine ei pruugi asjaolusid arvestades olla eetiline (nt annab hoiatusega pääsenud kiiruseületaja patrullpolitseinikule tänutäheks ühe kompveki). Selles osas nõustub asja lahendav koosseis Tartu Ringkonnakohtu kolleegidega (Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2024. a otsus asjas nr 1-19-2279, p 104-106). Vara või muu soodustuste väärtus ja iseloom võib olla üheks kaudseks tõendiks, mis võimaldab kogumis teiste tõenditega järeldada ebaõiguskokkuleppe olemasolu. Näiteks võib koosmõjus teiste kaudsete tõenditega viidata ebaõiguskokkuleppele see, kui ametiisik on saanud oma ametiseisundi kasutamisega külgneval ajal vara ulatuses või viisil, millel puudub muu eluliselt usutav selgitus.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">193.</span>Z (või tema büroo töötajad) andsid Fle või Cle süüdistuses toodud ajavahemikku – 12 aastat – silmas pidades õigusnõu väga väikeses mahus. Z tundis isiklikult nii F kui ka tema abikaasat ning mitmel juhul piirdus õigusabi osutamine ka XXX koostatud menetlusdokumendi kommenteerimisega, mis ei ole midagi muud kui tavapärane viisakus.</div>\n<p class=\"lf-p\">Sellise õigusteenuse hind ei oleks – eriti süüdistuses kirjeldatud aastate peale jaotatult – märkimisväärne. Arvestades perekonniti läbikäimist, samuti õigusnõu väikest mahtu, tundub tasuta nõustamine igati loogiline ega võimalda koosmõjus teiste tõenditega arvata, et tegemist oli vastutasuga F ametiseisundi kasutamise eest.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">194.</span>Arvestades F ja W sõbrasuhteid, ei võimalda tõsikindlaid järeldusi teha ka 2019. aastal tehtud 74,99 eurone sünnipäevakink. Maakohus tuvastas, et soodustuse väärtus oli 74,99 44(101) 1-21-4033 eurot, mis koosnes telefoni pealt säästetud tulumaksust 50 eurot ning telefonikaantest hinnaga 24,99 eurot (ilma käibemaksuta). W tegelik kulu oli aga väiksem. Kuna maakohus tuvastas, et FE W käibemaksudeklaratsioonis deklareeriti ostetud telefon ja kaaned sisendkäibemaksu arvestuses, piirdus FE W kulu üksnes 24,99 euroga (telefonikaante hind ilma käibemaksuta). Ka 2015. aastal soetatud õiguskirjanduse Qle tasuta kasutada andmises ei näe ringkonnakohus midagi sellist, mis koosmõjus teiste tõenditega tekitaks tõsikindla veendumuse, et W ja F vahel olnuks süüdistuses kirjeldatud ebaõiguskokkulepe. Neid kahte episoodi lahutas ka märkimisväärne ajavahemik.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">195.</span>Eelnevast tulenevalt ei ole kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid sellised, mis võimaldaksid neid kogumis hinnates jõuda tõsikindla järelduseni, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu prokuratuur väidab. Kriminaalmenetluses kehtiv kõrge tõendamisstandard on seadusandja sihipärane valik. Põhiõiguste kaitse tagamise seisukohalt peab ebaõige lahendi risk soosima süüdistatavat: ennem mõistetagu süüdlane õigeks, kui süütu inimene süüdi. Seetõttu tuleb ka esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). Neid ei saa hakata ületama oletustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-2429, p 38).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(4)</span>Kokkuvõte 196. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et W poolt Qle õiguskirjanduse kasutada andmist tuleb pidada vara üleandmiseks KarS § 294 lg 1 ja KarS § 298 lg 1 mõttes. Selles osas rahuldab ringkonnakohus osaliselt prokuratuuri apellatsiooni ning muudab maakohtu otsuse põhiosa.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">197.</span>Siiski ei võimalda tõendikogum teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et W ja Z poolt Fle või kolmandatele isikutele antud vara või muud soodustused oleks antud vastutasuks F poolt ametiseisundi kasutamise eest. Maakohtu otsus süüdistatavate õigeksmõistmise osas on seaduslik ning prokuratuuri apellatsioon jääb selles osas rahuldamata. Kuna altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisus nõutavat ebaõiguskokkulepet ei ole võimalik tuvastada, ei võta ringkonnakohus seisukohta selles, kas kirjeldatud (osa)teod oleks põhimõtteliselt olnud käsitatavad ühe jätkuva teona. (IV) Toimingupiirangu rikkumine</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(1)</span>KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule hinnangu andmata jätmine 198. Prokuratuur leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui ei hinnanud F altkäemaksu võtmises õigeksmõistmise järel seda, kas tema tegevus võib vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud toimingupiirangu rikkumise kuriteole. Prokuratuur leiab, et kui F tegevus ei vasta altkäemaksu võtmise kuriteole, tuleb ta süüdi mõista KarS § 3001 lg 1 järgi.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">199.</span>Maakohus põhjendas KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu hindamata jätmist sellega, et prokuratuur ei taotlenud süüdistuse muutmist ning kohus kinnitas kaitsjatele, et asja arutatakse esitatud süüdistuse pinnalt. Seetõttu oli menetlusosalistel põhjus arvata, et kohus ei kaalu alternatiivseid kvalifikatsioone ning F ja tema kaitsja ei saanud end selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta (otsuse lk 67).</div>\n<p class=\"lf-p\">45(101) 1-21-4033 200. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et sedasi rikkus maakohus menetlusõigust.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kui süüdistatava tegu ei vasta süüdistuses kirjeldatud kuriteokoosseisule, lasub maakohtul KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenev kohustus kontrollida, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus asjas nr 1-18-158, p 84). Süüdistatava ja tema kaitsja võimaluse end uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta peab tagama maakohus. Nii sätestab KrMS § 268 lg 6, et vajaduse korral teeb kohus kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta. Kohtul on KrMS § 307 lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus selleks kohtulikku arutamist uuendada.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">201.</span>Poolte seisukohta ei pea küsima siis, kui maakohus on veendunud, et süüdistuse tekst või kohtus uuritud tõendid ei võimaldaks süüdistatavat süüdistuses nimetamata kuriteos süüdi mõista, sest sel juhul ei kaalugi maakohus alternatiivset kvalifikatsiooni. Käsiloleval juhul ei leidnud maakohus, et süüdistuse tekst või uuritud tõendid ei võimaldaks ka põhimõtteliselt Fle ette heidetud tegu KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseerida, vaid jättis toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisule hinnangu andmata üksnes kaitseõiguse tagamise argumendil. Kaitseõiguse tagamine oli aga maakohtu enda ülesanne.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">202.</span>Seega tuleb ringkonnakohtul prokuratuuri apellatsiooni alusel hinnata, kas süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selgusega kõik faktilised asjaolud, mis võimaldaksid teha järelduse, et Fle ette heidetud tegevus, mis on süüdistusaktis kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena, vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ja kas need faktilised asjaolud on tõendatud. KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmiseks esitas ringkonnakohus eelmenetluses pooltele ka vastavasisulise kirjaliku küsimuse.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(2)</span>Süüdistusest 203. Süüdistuse tekstist võib järeldada, et prokuratuur on püüdnud hõlmata altkäemaksu andmise ja võtmise süüdistusega ka toimingupiirangu koosseisutunnused. See on ebaõnnestunud, sest nii ei ole selge, millised faktilised asjaolud sisustavad prokuratuuri arvates altkäemaksu süüdistust ning millised toimingupiirangu oma. Kasuks oleks tulnud alternatiivse süüdistuse esitamine (selle võimalikkuse kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 17 ja 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">204.</span>Alternatiivset süüdistust ei pea esitama, kui süüdistusaktis nimetatud kuriteokoosseis hõlmab alternatiivse koosseisu spetsiaalsuspõhimõttel. Nii ei ole KarS § 200 lg 1 järgi esitatud süüdistuses tarvis esitada alternatiivseid süüdistusi varguse ega vägivallateona kvalifitseeritava kuriteo järgi. Alternatiivse süüdistuse esitamise vajadust tuleb aga hoolikalt kaaluda siis, kui alternatiivne kuriteokoosseis neeldub süüdistusaktis nimetatud kuriteokoosseisus subsidiaarsuspõhimõttel või konsumeerimise tõttu. Neil juhtudel ei ole koosseisud üksteisest hõlmatud mitte koosseisutunnuste osalise kokkulangemise tõttu, vaid neeldumine toimub normi kaitseala tõlgendamise teel. Alternatiivne süüdistus võimaldab sellistel juhtudel keskenduda üksnes asjakohaste koosseisude tunnustele, samuti tagada kaitseõiguse.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">205.</span>Prokuratuur ei esitanud alternatiivset süüdistust, vaid lisas altkäemaksu võtmise ja andmise süüdistuse teksti viiteid toimingupiirangu rikkumisele, sealjuures viitamata kordagi konkreetselt Kars § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteole. Süüdistusakti viited toimingupiirangu rikkumisele ei ole altkäemaksukuriteo seisukohast asjassepuutuvad.</div>\n<p class=\"lf-p\">Samas on mitmed toimingupiirangu rikkumise etteheitega seonduvad asjaolud leidnud 46(101) 1-21-4033 süüdistuses liialt vähe kajastamist. Kokkuvõttes on süüdistus toimingupiirangu rikkumise osas segane ja ebaülevaatlik. Prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks peaks kohus ise süüdistusakti tekstist asjakohased laused ja lõigud välja noppima ning oletama, kas ja millist tekstilõiku prokuratuur toimingupiirangu rikkumisega siduda soovis. Nii märgivad ka kaitsjad õigustatult, et prokuratuuri süüdistuskõnes toodud toimingupiirangu rikkumise käsitlus ei ole ligilähedaseltki jõudnud süüdistusakti.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">206.</span>Toimingupiirangu rikkumisele Wlt altkäemaksu võtmise süüdistuses viitavad järgmised lõigud: […] on F:</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">1.</span>Kaasanud oma ametiseisundit kasutades (p A 1.) pankrotihaldur W enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina teades, et tema kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt. […] 3. Eiranud W menetlusse kaasates KVS § 11 sätestatud toimingupiiranguid, sest teadis, et W on temaga seotud isik KVS § 7 lg 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Nii on tegemist isikuga, kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (süüdistusakti lk 26).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">207.</span>Toimingupiirangu rikkumisele Zlt altkäemaksu võtmise süüdistuses viitavad järgmised lõigud: on F […]:</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">1.</span>Kaasanud nii Z kui V enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti saneerimismenetlustesse teades, et nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVSs sätestatust lähtuvalt. […] 3. Eiranud V ja Z menetlusse kaasates KVS § 11 sätestatud toimingupiiranguid, sest teadis, et mõlemad on temaga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 3 ja 4 mõttes. Nii on tegemist isikutega, kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (süüdistusakti lk 29). […] 01.04.2013 jõustus KVS redaktsioon, mille § 11 lg 1 kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">1)</span>otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes;</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">2)</span>ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust;</div>\n<p class=\"lf-p\">47(101) 1-21-4033</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">3)</span>ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.</div>\n<p class=\"lf-p\">Seega lisandus 2013. a F ametiülesannete täitmisele veel täiendav piirang, mis samuti välistanuks isegi eraldiseisvalt Z või temale kuuluvas advokaadibüroos töötava V kaasamise F juhitud menetlustesse. Siiski jätkas F Z ning tema alluvate kaasamist pankrotimenetlustesse ka KVS jõustumise järel (süüdistusakti lk 31).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">208.</span>Süüdistusakti viited KVS § 7 lg 1 p-le 3 on ilmselt ebaõiged. KVS § 7 lg 1 p 3 järgi saab seotud isikuks olla üksnes juriidiline isik. Süüdistuses aga leitakse, et selle punkti alusel on Fga seotud isikuteks füüsilised isikud W ja Z ning V.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">209.</span>Süüdistusaktis leitakse, et W, Z ja V on Fga seotud isikud, sest tegemist on isikutega, kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. See osa süüdistuse tekstist vastab osaliselt KVS § 7 lg 1 p 4 sõnastusele.</div>\n<p class=\"lf-p\">Nimelt kirjeldab KVS § 7 lg 1 p 4 muuhulgas kahte alternatiivset alust, mil väljaspool ametiseisundit esinev oluline ja vahetu mõju muudab isiku seotud isikuks: 1) seotud isik mõjutab ametiisikut või 2) ametiisik mõjutab seotud isikut. Süüdistuses on välja toodud mõlemad alternatiivid ning nende vahel on sidesõna või. Kumb alus prokuratuuri arvates esineb, süüdistuse tekstist ei selgu. Etteruttavalt võib öelda, et vähemasti kohtuvaidlustes viitab prokuratuur üksnes ühepoolsele mõjule: Z ja W mõjutasid prokuratuuri arvates vahetult F (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 171-172; XXXIV kd, tl 90-91). Kohtuvaidlustes ei ole aga prokuratuur tuginenud üksnes eespool kirjeldatud osale KVS § 7 lg 1 p-st 4, vaid väljaspool süüdistuse piire leidnud ka seda, et Z on Fga seotud isik ka KVS § 7 lg 1 p 4 kolmanda alternatiivi järgi, sest ta tegutseb väljaspool ametiseisundit F huvides või arvel (samas, p 172).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">210.</span>Süüdistuse väited olulise ja vahetu mõju kohta ei ole selgelt faktidega seostatud. Ainsaks pidepunktiks on süüdistusakti lk-de 26 ja 29 punktides 1 esitatud väide, et tema/nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt. Siit võib järeldada, et oluline ja vahetu mõju peaks seisnema lähedastes sõbra- ja majanduslikes suhetes. Samas viitab prokuratuur sellistele suhetele üheskoos nii TsMS, PankrS kui ka KVS regulatsioonile viidates.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">211.</span>V käsitamine Fga seotud isikuna on ebajärjepidev. Süüdistusakti lk 29 punktis 1 heidetakse Fle ette, et ta on Kaasanud nii Z kui V enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti saneerimismenetlustesse teades, et nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt (ringkonnakohtu allajoonimised). Kui alguses viidatakse nende kaasamisele mitmuses, siis lause lõpus on öeldud, et lähedased sõbra- ja majanduslikud suhted on temaga (ainsuses). Sama lehekülje punktis 3 aga väidetakse, et nii Z kui ka V on Fga seotud isikud. Leheküljel 31 leitakse seevastu, et KVS § 11 lg 1 välistaks Z või temale kuuluvas advokaadibüroos töötava V kaasamise menetlustesse. Siiski jätkas F süüdistuse kohaselt Z ning tema alluvate kaasamist pankrotimenetlusse ka KVS jõustumise järel. Siit järelduks, et V suhtes otsuste tegemine oleks keelatud hoopis läbi tema seose Zga (sest ta töötab viimase advokaadibüroos või on tema alluv). Kui V on Fga seotud isik, tekitab küsimusi see, kas ka põhimõtteliselt saaks erinevate isikute – V ja Z – suhtes tehtud otsuseid käsitada ühe jätkuva teona (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020.</div>\n<p class=\"lf-p\">48(101) 1-21-4033 a otsus asjas nr 1-18-7408, p 9-12). Erinevalt altkäemaksukokkuleppe süüdistusest, kus väidetavaks vastuteeneks oli nii Z kui ka V menetlustesse kaasamine (mis võimaldaks ehk jätkuvust jaatada), seisneb toimingupiirangu rikkumine süüdistuse järgi toimingu tegemises seotud isiku suhtes.</p>\n<p class=\"lf-p\">Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et väidet, et V võiks olla Fga seotud isikuks, prokuratuur süüdistuskõnes ei käsitle.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">212.</span>Seda, et 1. aprillist 2013 jõustus KVS § 11 lg 1, mis süüdistuse kohaselt välistanuks isegi eraldiseisvalt Z ja V kaasamist F juhitud menetlustesse, on kirjeldatud üksnes Zga seonduvas süüdistuses. Wga seonduvas süüdistuses sellist lõiku ei ole. Ometigi on ilmne, et süüdistuses mainitud võimalikust toimingupiirangu rikkumisest on võimalik rääkida üksnes alates 1. aprillist 2013, mil jõustus uus korruptsioonivastase seaduse redaktsioon ning seda nii W kui Zga seonduvas süüdistuses.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">213.</span>Kui väidetava altkäemaksukokkuleppe sõlmimise aeg on süüdistuses täpselt välja toodud, siis ei selgu süüdistusest, kas ja millisest hetkest arvates W, Z või V oluliselt ja vahetult F väljaspool tema ametiseisundit mõjutasid ja kas see mõju oli oluline ja vahetu terve süüdistuses kirjeldatud perioodi – st ka kõikide otsuste tegemise – vältel.</div>\n<p class=\"lf-p\">See on tähtis, sest süüdistuses nimetatud majanduslikke suhteid eraldasid kohati olulised ajavahemikud.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">214.</span>Süüdistusaktis leitakse, et F on eiranud KVS §-s 11 sätestatud toimingupiiranguid, eristamata ja selgitamata, millist KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud toimingupiirangu rikkumist Fle ette heidetakse.</div>\n<p class=\"lf-p\">Süüdistusakti lk-de 26 ja 31 punktist 3 tulenevalt saab selleks olla üksnes KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatu (otsuse või toimingu tegemine ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes). Kohtuvaidlustes on prokuratuur aga leidnud, et esinesid kõik KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud toimingupiirangu alustest (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 168; XXXIV kd, tl 90). Viiteid KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud toimingupiirangute rikkumisele aga süüdistuses ei ole, mistõttu jääks nende tuvastamine väljapoole süüdistuse piire.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">215.</span>Eespool tsiteeritud süüdistuse osas kirjeldatakse toimingupiirangu rikkumisena üksnes W, Z ja V menetlustesse kaasamist. Pankrotihalduri tasude kinnitamist kirjeldatakse süüdistuses seoses väidetava ametiseisundi kasutamisega ebaõiguskokkuleppe raames seostamata neid otsustusi selgelt toimingupiirangu rikkumisega. See, millist toimingut või otsust F toimingupiirangu rikkumisena käsitatakse, omab aga tähtsust toimingupiirangu ulatuse tuvastamisel.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">216.</span>Isegi kui sisustada toimingupiirangu rikkumist ka tasude kinnitamise otsustega, kirjeldab süüdistusakt neid vähemasti osaliselt juriidilise isiku suhtes tehtud otsustena.</div>\n<p class=\"lf-p\">Zga seonduva altkäemaksu süüdistuse lõpus kirjeldatakse, et F on teinud vähemalt 121 pankrotimenetluses menetluslikke otsuseid X kasuks (ajutise halduri ning pankrotihalduri tasude kinnitamine vähemalt 277 948,53 euro ulatuses). Süüdistuse alguses kirjeldatakse, et Z on X juht ning ainuomanik. Kuigi kumbki väide ei ole juriidiliselt täpne, saab sellest järeldada, et Z on nii advokaadibüroo juhtimisorgani liige kui ka isik, kellele kuulub enam kui 1/10 juriidilise isiku osalusest.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kui Z oleks Fga seotud isik KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, oleks seega advokaadibüroo käsitatav Fga seotud isikuna KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi. Selget väidet, et ka OÜ X on Fga seotud isik ning F oleks tasude üle otsustamisel seetõttu toimingupiirangut rikkunud, süüdistusest ei leia. Wga seonduvas 49(101) 1-21-4033 süüdistuses esineb sarnane probleem, kuid seal kirjeldatakse tasude määramist nii vahetult kui läbi Wle kuuluva OÜ L.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">217.</span>KarS § 3001 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes suures ulatuses toimingupiirangu rikkumine. Seega peab toimingu või otsuse ulatus ületama 40 000 eurot (KarS § 121 p 2).</div>\n<p class=\"lf-p\">Süüdistuses ei tooda välja ühtegi üksikut otsust või toimingut, mille ulatus sedavõrd suur oleks. Ilmselt leiab prokuratuur, et ka toimingupiirangu rikkumised, sarnaselt väidetavale altkäemaksukuriteole, pandi toime jätkuva teona. Süüdistusakt sisaldab küll mitmeid viiteid jätkuvusele ning jätkuvale tahtlusele, kuid need seonduvad eeskätt väidetava altkäemaksukokkuleppe täitmisega.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">218.</span>Kokkuvõtvalt sisaldab süüdistusakt KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste kirjeldamisel arvukalt puudusi. Läbi märkimisväärsete raskuste on võimalik aru saada, et etteheide seisneb selles, et W, Z ja Vt menetlustesse kaasates ning nendele (või nendega seotud juriidilistele isikutele) tasu määrates on F teadlikult rikkunud KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestanud toimingupiirangut, sest on teinud otsuseid endaga seotud isikute suhtes. W, Z ja V on süüdistuse järgi Fga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, sest nad on isikud, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. See mõju seisneb lähedastes sõbra- ja majanduslikes suhetes. Majanduslike suhetena saab käsitada altkäemaksu süüdistuse raames kirjeldatud soodustusi. Toimingupiirangu rikkumist käsitatakse kahe eraldiseisva jätkuva teona, millest ühe moodustavad F otsused W suhtes ning teise F otsused Z ja V suhtes. Sealjuures käsitatakse jätkuvate tegudena kõiki otsuseid alates 1. aprillist 2013 kuni kahtlustatavate kinnipidamiseni 31. oktoobril 2019.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kuigi ükski otsus ei ületanud eraldivõetuna suurt ulatust KarS § 121 p 2 mõttes, on suur ulatus mõlema episoodi puhul ületatud, kui liita osategude ulatused.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(3)</span>KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega 219. F kaitsjad seavad oma apellatsioonivastuses kahtluse alla KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">220.</span>PS § 23 lg-st 1 tuleneva määratletusnõude kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50).</div>\n<p class=\"lf-p\">Määratletuspõhimõtte järgimist nõuab ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 (põhjalikku ülevaadet Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast vt M. Truu. Ettenähtavuse põhimõte: millal on süüteokoosseis piisavalt selgesti määratletud?</p>\n<p class=\"lf-p\">Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika näide – Juridica 2022/9-10, lk 711-722). Samas ei tähenda karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, tingimata põhiseadusvastasust. Samuti ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 72).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">221.</span>Apellatsiooni lahendav ringkonnakohus saab aga normi põhiseaduspärasuse üle otsustada üksnes konkreetse normikontrolli raames, mis tähendab, et kohaldatav norm peab olema asjassepuutuv. Sealjuures peab kohus, niivõrd kui normi sõnastuslikud piirid seda võimaldavad, eelistama põhiseaduskonformset tõlgendamist. See tähendab, et määratletuspõhimõttega arvestab kohus ka süüteokoosseisu tõlgendamisel. Samuti peab normile antav tõlgendus tagama proportsionaalsuspõhimõtte järgmise. Nii on Riigikohus 50(101) 1-21-4033 selgitanud, et kuriteokoosseisude ülemäära lai tõlgendamine võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ning PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. Süüteokoosseisu tuleb tõlgendada viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Tõlgendamise teel ei tohi karistusõigusnormiga hõlmata neid olukordi, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2018. a otsus asjas nr 1-17-6580, p 11-12).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">222.</span>Neist põhimõtetest lähtudes on kolleegiumi arvates keeruline ette kujutada olukorda, kus isiku süüküsimust lahendaval kohtul tõusetuks konkreetses normikontrollis võimalus tunnistada süüteokoosseis määratletuspõhimõtte rikkumise tõttu põhiseadusvastaseks. Kui koosseis on väheselt määratletud, on ta avaralt tõlgendatav. Kui sõnastus võimaldab avarat tõlgendust, saab seda ka kitsalt tõlgendada. Niimoodi saab kohus jätta koosseisu kohaldamisalast välja need olukorrad, mille karistatavus ei ole mõistlikult ettenähtav.</div>\n<p class=\"lf-p\">Erandlikel juhtudel on võimalik, et isiku süü välistab keelueksimus. Ringkonnakohus leiab, et käsiloleval juhul ei tekita mitmeti mõistmist ametiisiku ega otsuse mõiste.</p>\n<p class=\"lf-p\">Problemaatiline on üksnes KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud seotud isiku mõiste, mida on võimalik põhiseaduskonformselt tõlgendada ilma seda põhiseadusvastaseks tunnistamata.</p>\n<p class=\"lf-p\">Arvestades muuhulgas seda, et toimingupiirangu rikkumine on juba iseenesest abstraktne ohudelikt, tingib määratletuspõhimõte selle, et toimingupiirangu rikkumist sisustavaid avaraid mõisteid tuleb (vähemasti karistusõiguses) tõlgendada küllaltki kitsalt (vt samamoodi Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2024. a otsus asjas nr 1-19-2279, p 91).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">223.</span>Obiter dictum’i korras leiab kolleegium, et väited toimingupiirangu rikkumise kuriteo vähese määratletuse osas ei ole tervikuna ainetud.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">224.</span>Toimingupiirangute eesmärgiks on tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine (vt KVS § 1 lg 2). Selleks on seadusandja piiranud ametiisiku otsustuspädevust neil juhtudel, mil otsus ei pruugi teenida üksnes avalikke, vaid ka erahuve. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1) rikkumist. Seega on korruptsiooni vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine, õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, p 28).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">225.</span>Üheks abstraktse korruptsiooniohu vähendamise meetmeks on ka KVS-s sätestatud toimingupiirang, samuti selle rikkumise eest ette nähtud süüteokoosseisud (KVS § 19 ja KarS § 3001). Nii ei ole ka toimingupiirangu rikkumine tagajärjedelikt, vaid abstraktne ohudelikt (Riigikohtu 28. mai 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 27) ehk süütegu, mille karistatavus põhineb teo üldisel ohtlikkusel: õigushüve ohustamine on koosseisupärasele teole tüüpiliselt omane, kuid tegeliku ohu tekkimine ega tuvastamine ei ole oluline (J. Sootak - J. Sootak (koost). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 193, vt siiski Riigikohtu 20. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-90-06, p 23). Mida abstraktsem on aga teoga loodav oht, seda raskemini võib selle teo keelatus olla äratuntav (vt küll keelueksimuse kontekstis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2022. a otsus asjas nr 1-21-7336, p 16).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">226.</span>KVS § 3001 lg 1 on blanketne süüteokoosseis, mis sisustatakse KVS-s sätestatud toimingupiirangu mõiste läbi. Seadusandja on toimingupiirangu mõiste sõnastanud äärmiselt laialt ning põhimõttel, et enne olgu selle mõistega kaetud liiga palju, kui riskida 51(101) 1-21-4033 sellega, et mõni olukord jääb toimingupiirangu alt välja. Esiteks on avaralt defineeritud ametiseisundi, otsuse ja toimingu mõisted (KVS § 2). Teiseks loetakse KVS § 7 lg 1 p 4 kohaselt seotud isikuks isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. Olulise ja vahetu mõjutamise mõistet tõlgendab ringkonnakohus põhjalikumalt, kuid ka viidatud sätte teised alternatiivid on võrdlemisi segased. Näiteks allub väljaspool ametiseisundit ametiisiku korraldustele teda teatrisse sõidutav taksojuht – vaevalt peaks teda aga seotud isikuks pidama. Kolmandaks on ka KVS § 11 lg 1 sõnastatud väga laialt. Nii näiteks on KVS § 11 lg 1 p 2 järgi toimingupiirangu rikkumisega tegemist siis, kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust.</div>\n<p class=\"lf-p\">Koosmõjus KVS § 7 lg 1 p-ga 4 võib see tähendada, et isiku karistusõiguslik vastutus sõltub tervest jadast määratlemata õigusmõistetest: näiteks rikub toimingupiirangut ametiisik, kes osaleb toimingu tegemisel ja sealjuures on ta teadlik mõne teda oluliselt ja vahetult mõjutava isiku muust huvist, mis võib mõjutada tehtavat toimingut. Ühtegi tõlgenduslikku pidepunkti ei paku ka KVS § 11 lg 1 p 3, mille järgi on toimingupiirangu rikkumisega tegemist ainuüksi siis, kui ametiisik teeb toimingu või otsuse (sh osaleb toimingu või otsuse tegemises) ja ta on teadlik (mingist?) korruptsiooniohust. Kuigi blanketsed karistusõigusnormid ei ole iseenesest vastuolus määratletuspõhimõttega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.2), jõuavad sel moel sageli karistusõigusnormi osaks määratlemata õigusmõisted, mille sätestamisel ei pruugita arvestada nende mõju isiku karistusõiguslikule vastutusele. Nii näiteks oleks vaevalt edulootust (vähese määratletuse tõttu) eelnõul, millega soovitaks karistusseadustikku täiendada kuriteokoosseisuga, mis näeb ette karistuse ametiisiku poolt suures ulatuses otsuse või toimingu tegemise eest, kui ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Kuna KarS § 3001 lg 1 on blanketne norm, on aga selline kuriteokoosseis KVS § 11 lg 1 p 3 tõttu tõsiasi. Ilmselt ei ole aga sedavõrd absurdsel alusel nagu KVS § 11 lg 1 p 3 toimingupiirangu rikkumise tuvastamine isegi võimalik (samal seisukohal Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-6293, p 160).</p>\n<p class=\"lf-p\">Nii on ka Riigikogule esitatud eelnõu, millega kavandatakse KVS § 11 lg 1 p 3 kehtetuks tunnistada.2 227. Nõutava õigusselguse ja määratletuse aste ei ole igas õigusvaldkonnas sama. Nii sisaldavad ametiisikute käitumist reguleerivad normid mitmeid äärmiselt laialt tõlgendatavaid mõisteid nagu näiteks nõue täita teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt (ATS § 51 lg 1), käituda väärikalt ja hoiduda tegevustest, mis diskrediteerib ametnikku või kahjustaks ametiasutuse mainet (ATS § 51 lg 4), kasutada ametiasutuse ning ametniku kasutusse antud vara ja vahendeid heaperemehelikult ja sihipäraselt (ATS § 51 lg 5) jpm. Ka korruptsiooni ennetamiseks on ette nähtud mitmeid nõudeid, mille rikkumine ei ole tingimata süütegu. Nendeks on näiteks ametniku tegevuspiirangud (ATS § 60), ametiisiku huvide avaldamise kohustus (KVS § 12 jj), huvide konflikti vältimise juhised ministritele ja nende nõunikele ning lobistidega suhtlemise hea tava ametiisikutele3 (Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 2021. a otsus). Samuti peavad ametnikud Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788.</p>\n<p class=\"lf-p\">Arvutivõrgus: https://valitsus.ee/peaminister-ministrid/huvide-konflikti-valtimise-juhised ja https://www.riigikantselei.ee/asutus-uudised-ja-kontakt/lobitegevus/lobistidega-suhtlemise-hea-tavaametiisikutele.</p>\n<p class=\"lf-p\">2 3 52(101) 1-21-4033 juhinduma erinevatest eetikapõhimõtetest (näiteks ametniku eetikakoodeks 4 või kohtunike eetikakoodeks5). Nende nõuete rikkumine ei ole tingimata süüteona karistatav, küll aga saab teatud teenistuskohustuste rikkumiste eest võtta ametniku distsiplinaarvastutusele (ATS § 69 jj, kohtunikel KS § 87 jj). Eespool kirjeldatud avar toimingupiirangu mõiste võiks olla põhjendatud siis, kui selle rikkumisel oleks üksnes era- või haldusõiguslikud tagajärjed (nt toimingu või otsuse tühisus, ametniku distsiplinaarvastutus). Mida intensiivsemalt võimaldavad normid põhiõigusi riivata, seda selgemad nad olema peavad (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 66 ja kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-65-16, p 11).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">228.</span>Mistahes teadev toimingupiirangu rikkumine on süüteona karistatav (KVS § 19 või KarS § 3001 lg 1). Kuna otsene tahtlus peab hõlmama üksnes toimingupiirangu aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mitte neile antavat õiguslikku hinnangut, ei kitsenda see karistusõiguslikku vastutust kuigivõrd palju. Toimingupiirangu rikkumise vähesele määratletusele on korduvalt tähelepanu juhtinud õiguskantsler,6 samuti on Vabariigi Valitsus sellest ajendatuna esitanud Riigikogule korruptsioonivastase seaduse muutmise eelnõu.7 Hirm kuriteokoosseisu laia kohaldamisala suhtes loob võib luua ametiisikutes ebakindlust ning seeläbi kahjustada ka avaliku võimu toimimist. Samuti toob sedavõrd laialt tõlgendatav koosseis kaasa selle, et isikute suhtes süüteomenetluste alustamine sõltub suuresti sellest, kuidas menetleja normi tõlgendab. Juba ainuüksi süüteokahtluse saamine võib ametiisiku karjääri lõpetada. Sedavõrd avar tõlgendusruum võib ebaproportsionaalselt riivata PS § 13 lg-s 2 ja § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(4)</span>Sisuline hinnang 229. Kui reeglina vaidlustatakse apellatsioonimenetluses maakohtu seisukohta, siis käsiloleval juhul maakohus võimalikule toimingupiirangu rikkumise kuriteole sisulist hinnangut ei andnudki. Ka prokuratuuri apellatsioonis on toimingupiirangu rikkumise sisuline käsitlus äärmiselt napp, piirdudes suuresti viitega kohtuvaidlustes väljendatud seisukohtadele. Tulenevalt apellatsioonimenetluse iseloomust, menetluse võistlevuse põhimõttest ning vajadusest tagada kaitseõigus, tugineb ringkonnakohus seega süüdistuse sisustamisel prokuratuuri apellatsioonis ning seal viidatud kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele. Süüdistust toetavaid asjaolusid, mida maakohus tuvastanud ei ole, või millele kohtuvaidlustes ega apellatsioonis ei viidata, kolleegium ise tuvastama ei asu.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">230.</span>Vaidlust ei ole selles, et F on ametiisik KVS § 2 lg 1 mõttes. Ajutine haldur, pankrotihaldur ja saneerimisnõustaja nimetatakse kohtulahendiga, samuti määratakse nende tasu kohtulahendiga (PankrS § 15 lg 1, § 23, § 61, § 65 ja SanS § 15 ja § 18). Tegemist on otsustega KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">231.</span>Alates 15. veebruarist 2019 kehtiva KVS § 11 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik Arvutivõrgus: https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/202011/ametniku_eetikakoodeks_20.02.2017.pdf 5 Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/et/kohtunikuamet/kohtunike-eetikakoodeks 6 Vt nt õiguskantsleri 2023. a ettekanne Riigikogu õiguskomisjonile. Arvutivõrgus: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Ettekanne%20Riigikogu%20oiguskomisjonile. pdf ja õiguskantsleri 2017.-2018. aasta tegevuse ülevaade. Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201809181000#PKP-23753.</div>\n<p class=\"lf-p\">7 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788.</p>\n<p class=\"lf-p\">4 53(101) 1-21-4033 tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">232.</span>1. aprillist 2013 kuni 14. veebruarini 2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 ei sisaldanud sõnu esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest. Süüdistuses viidatakse üksnes sellele, et F tegi otsuseid endaga seotud isikute suhtes. See tähendab, et esines KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud toimingupiirang. Kuigi kohtuvaidlustes leitakse, et esinesid ka KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud toimingupiirangud, jääb sellise asjaolu tuvastamine süüdistuse piirest väljapoole. Seega on määrav see, kas W, Z või V saab pidada Fga seotud isikuks. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb võtta seisukoht selles, kas enne 15. veebruari 2019 oli KVS § 11 lg 1 loetelu alternatiivne või kumulatiivne. Kohtupraktika ei ole selles küsimuses ühtne (kumulatiivsus: Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2018. a otsus asjas nr 1-17-2185, lk 21-22; alternatiivsus: Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-21-8992, p 9, 16. detsembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-3352, lk 63-64 ja Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 39-40, 28. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-6293, p 133-163).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">233.</span>Seda, kas W, Z või V võisid olla Fga seotud isikuks, saab süüdistuse piires hinnata üksnes läbi väite, et tegemist oli KVS § 7 lg 1 p-s 4 nimetatud isikutega, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb otsustada, kas rahaliselt hinnatavaid otsuseid tehti füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes. Kui juriidiliste isikute suhtes, siis tuleb tuvastada, kas need juriidilised isikud on käsitatavad Fga seotud isikutena. Seejärel tuleb võtta seisukoht, kas ja millised teod on käsitatavad jätkuvatena ning kas need ületavad KarS § 121 p-s 2 sätestatud suure ulatuse ehk 40 000 eurot. Sealjuures tuleb veenduda, et vahetu ja oluline mõju esineb iga jätkuva teo osateona käsitatava otsuse juures. Kuna KVS § 11 lg 1 p-st 1 ja KVS § 7 lg 1 p-st 4 tulenevad nõuded hakkasid kehtima 2013. aasta 1. aprillist, ei ole ükski varasem otsus toimingupiirangu rikkumisena käsitatav. Objektiivse koosseisu jaatamise järel tuleb hinnata, kas Fl oli toimingupiirangu rikkumise osas vähemalt otsene tahtlus ning süü tasandil lahendada kaitsjate poolt esitatud küsimus võimalikust keelueksimusest.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">234.</span>Keskne küsimus on seega see, kas W, Z ja V seisund või tegevus väljaspool F ametiseisundit mõjutas teda oluliselt ja vahetult. Olulise ja vahetu mõjuna saab süüdistuse piiridest lähtuvalt käsitada väidetavaid lähedasi sõbra- ja majanduslikke suhteid.</div>\n<p class=\"lf-p\">Majanduslike suhetena saab arvestada üksnes neid süüdistuses nimetatud soodustusi, mille üleandmine on tuvastatud. W puhul on nendeks 2015. aastal Qle raamatute tasuta kasutada andmine ning 2019. aastal Fle tehtud sünnipäevakingitus (koguväärtus 74,99 eurot).</p>\n<p class=\"lf-p\">Z ja V puhul aga eespool käsitletud tasuta õigusnõu andmine.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">235.</span>Seotud isiku mõiste on avatud KVS § 7 lg-s 1. KVS § 7 lg 1 p-des 1-3 sätestatakse seotud isiku mõisted, mis ei vaja reegeljuhtumil tõlgendamist. Need on isikud, keda loetakse seotuks võrdlemisi selgelt määratletud formaalse kriteeriumi alusel (nt sugulussuhe või seos juriidilise isikuga). Mõistetav on ka KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud esimene alternatiiv: isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Väheselt on aga määratletud samas punktis sätestatud mõiste muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">236.</span>Kriminaalkolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistuses kirjeldatud ning kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolud ei võimalda järeldada, et W, Z ja V oleks käsitatavad Fga 54(101) 1-21-4033 seotud isikutena KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. Ringkonnakohus selgitab esmalt sätte kujunemislugu, annab ülevaate kohtupraktikast ning põhjendab seejärel enda seisukohta.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">237.</span>Korruptsioonivastase seaduse eelnõu algversioonis kavandati KVS § 7 lg 1 p 4 sarnaselt vastu võetud seadusele, kuid see ei sisaldanud isikut, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Seletuskirjas selgitati kavandatavat punkti nii: Samuti loetakse erinevalt kehtivast KVS-st seotud isikuks füüsilised ja juriidilised isikud, kelle seisund või tegevus ametiisikut oluliselt ja vahetult mõjutab või vastupidi (p 4), kuna ka sel juhul ei ole erapooletu ametikohustuste täitmine eeldatavalt lihtne. Mõjutamist ei ole defineeritud, kuid see termin katab lisaks majanduslikule sõltuvusele (võimalik nt üürileandjast, tööandjast) ka võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 4 kohase mittetäieliku kohustuse, nt auvõla.</div>\n<p class=\"lf-p\">Asjaoludest sõltuvalt tuleb määratleda, kas ametiisik on sõltuvuses nt oma abikaasa tööandjast või kas esineb sõltuvusvahekord ametiisiku ja temaga püsivas kooselus oleva isiku vahel. Sellise vahekorra eeldamine igal juhtumil ei ole õige, nt kui nn elukaaslased või ühise lapse vanemad on teineteisest majanduslikult sõltumatud ning neil puudub kooselu või teevad seda vaid osa aega nädalast (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 192 SE seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 16).8 Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon tegi eelnõu menetlemisel ettepaneku, et KVS § 7 lg 1 p-s 1 tuleks seotud isikuna käsitada ka elukaaslast. Justiitsministeerium esitas seepeale seisukoha, milles leidis, et ettepanekust tulenevalt peaks täiendama KVS § 7 lg 1 p 4 ning lisama sinna isiku, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Eelnõu II lugemise tekstis muudetigi KVS § 7 lg 1 p 4 Justiitsministeeriumi pakutud viisil (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 192 SE seletuskiri teise lugemise juurde, lk 7). See, et seotud isikuks tuleks lugeda elukaaslased tõstatati ka eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu täiskogus (vt XII Riigikogu, III istungjärk, täiskogu 18. aprilli 2012. a korraline istung. Eelnõu 192 SE esimene lugemine, Jaak Alliku küsimus ja Justiitsminister Kristen Michali vastus).9 Vajadust hõlmata elukaaslased seotud isiku mõiste alla selgitati ka eelnõu teisel lugemisel. Samuti põhjendati, et võrreldes eelnõu algse versiooniga jäeti KVS § 7 lg 1 p-s 1 seotud isiku mõiste alt välja abikaasa vennad ja õed ning nende lapsed, sest see seotuse aste on väga kaheldava väärtusega ja võib olla ebamäärane (XII Riigikogu, III istungjärk, täiskogu 30. mai 2012. a korraline istung. Eelnõu 192 SE teine lugemine, Väino Linde ettekanne).10 238. Sellest järeldub, et olulise ja vahetu mõju all peeti ennekõike silmas ametniku sõltuvust kellestki. Lisaks ei olnud Riigikogu liikmete jaoks selge, et olulist ja vahetut mõju omava isikuna oleks käsitatav ametiisiku elukaaslane, mistõttu täiendati KVS § 7 lg 1 p 4 nii, et see hõlmaks isikud, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Seevastu aga leiti, et abikaasa vennad ja õed, samuti nende lapsed, ei peaks olema automaatselt käsitatavad seotud isikuna.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">239.</span>Tanel Kalmet, kes oli uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu autor, kirjeldas ajakirjas Õiguskeel, et Isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (või vastupidi), on eelkõige ametiisiku võlausaldaja, võlgnik, kõrvaltöökoha tööandja, aga ka hooldatav. Võimalik, et sellise mõjuga võib olla ka näiteks isiklik vaimne juht (T. Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest (II). – Õiguskeel 2013/1, lk 8). Kommenteerides KVS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud teadlikkust korruptsiooniohust tõi T. Kalmet näite juhtumist, kus ametiisik peab tegema otsuse oma südamesõbra või vihavaenlase kohta (kes ei ole seotud isikud § 7 tähenduses) või isiku Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/369e4999-cf7d-488b-8155-f688cd9d23ee Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201204181400#PKP-26914 10 Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201205301400#PKP-27033 8 9 55(101) 1-21-4033 suhtes, kellelt ta on vastu võtnud soodustuse (T. Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest (IV). – Õiguskeel 2013/3, lk 49). See viitab mõneti kaudselt, kuid siiski sellele, et ka erialakirjanduses ei ole peetud südamesõpra, vihavaenlast ega isikut, kellelt on vastu võetud soodustus, tingimata seotud isikuks.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">240.</span>Riigikohus ei ole KVS § 7 lg 1 p 4 sisu tõlgendanud (vt üksnes n-ö möödaminnes mainimist Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 25 ja 28. septembri 2020. a otsus asjas nr 4-20-1259, p 28). Kõige põhjalikumalt on selle mõistega tegeletud Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293 (p 164-176). Sealsetele põhjendustele tugineb osaliselt ka prokuratuur.</div>\n<p class=\"lf-p\">Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et teoreetiline (potentsiaalne) mõju ei ole piisav, vaid on tarvis mingeid konkreetseid viiteid sellele, et isik hakkab (või vähemasti võib hakata) oma mõju ametiisiku suhtes ellu viima (Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-21-8992, p 11.12). Ülejäänud kohtupraktikast võib leida mõned näited KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamisest, kuid neist ei ole kolleegiumi arvates võimalik tuletada sisulisi piiritlemiskriteeriume (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-3352, lk 63 ja 13. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 1-20-4858, p 7; Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 53; Harju Maakohtu 26. juuni 2019. a otsus asjas nr 1-18-7408, lk 35, 39 ja 42).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">241.</span>KVS § 7 lg 1 p 4 eesmärgiks on hõlmata seotud isikute mõiste alla ka need isikud, keda seadusandja ei suuda teiste formaalsete kriteeriumite – näiteks sugulussideme – abil kirjeldada, kuid kelle eeldatav mõju ametiisikule on selliste isikutega võrreldav.</div>\n<p class=\"lf-p\">Mõjutamise vahetus tähendab, et see mõju ei saa olla kaudne ega ühepoolne. Näiteks ei ole ametiisikuga seotud isikuks mõni tuntud näitleja või sportlane, keda ametiisik ei tunne, kuid kellesse ta ühepoolselt kiindunud on (samamoodi Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293, p 174). Oluline mõju tähendab, et ametiisik on otsusest või toimingust puudutatud isikuga sedavõrd tihedalt seotud, et eelduslikult ei ole ametiisik oma otsustes vaba ega seisa üksnes avalike huvide eest, vaid võib seada esiplaanile enda või oma mõjutaja huvid. Põhimõtteliselt võib tegemist olla nii sotsiaalse kui ka majandusliku mõjuga, samuti nende mõlema koosmõjuga. Seadusandja soov hõlmata kõik mõeldavad elujuhtumid võimalikult laialt on ametniku eetilise käitumisjuhisena igati mõistlik. Samast lähenemisest ei saa aga lähtuda karistusõiguses. Tagamaks kooskõla karistusõiguse viimse abinõu ja määratletuspõhimõttega, tuleb seega KVS § 7 lg 1 p 4 mõistet tõlgendada väga kitsalt.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">242.</span>Seotud isik võib seega rangelt piiritletud juhtudel olla keegi, kes omab ametiisiku üle olulist ja vahetut sotsiaalset mõju. Määratletuspõhimõte nõuab, et see lävend oleks väga kõrge. Selleks peab mõjutaja olema võrreldav KVS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud inimesega.</div>\n<p class=\"lf-p\">Sisuliselt peab tegu olema kellegagi, kellest ametiisik äratuntavalt, oluliselt ja vahetult sõltub (vt ka eespool viidatud eelnõu seletuskirja). Keegi, kelle nimel ja kelle huvide eest seistes on ametiisik valmis minema väga kaugele (nagu pereliige). Meenutagem: seaduseelnõud menetledes ei olnud seadusandja jaoks selge, et oluline ja vahetu mõjutaja võiks olla isegi ametiisiku elukaaslane. Samuti leidis seadusandja, et abikaasa vennad ja õed ega nende lapsed ei peaks tingimata olema seotud isikud. Äärmusliku näitena võib KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuks pidada kedagi, kes on lubanud olla ametiisiku elu päästvaks doonoriks ning ilma kelleta ametiisik sureks. Vähemäärmusliku näitena võib, sõltuvalt asjaoludest, KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuna olla käsitatav ametiisiku intiimpartner. Eespool kirjeldatud kitsendava tõlgendamise nõue tähendab seda, et sõbrasuhet, vähemasti reeglina, siia alla paigutada ei saa. Kui seadusandja soovib ka 56(101) 1-21-4033 selliseid mõjutajaid hõlmata, tuleb seadus teha täpsemaks ning öeldagi, et seotud isik on keegi, kellega ametiisik vabatahtlikult väljaspool ametiseisundit aega veedab.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">243.</span>Oluline ja vahetu mõju võib olla ka majanduslik. See mõju peab olema märkimisväärne ning kindlasti ei too sellist mõju kaasa mistahes võlaõiguslikud suhted, eriti kui nende väärtus on ametiisiku sissetulekut arvestades vähene. Iga ametiisiku võlausaldaja või võlgnik ei ole seega seotud isikuks. Nii näiteks ei saa üldjuhul seotud isikuks lugeda panka, kellelt ametiisik on kodulaenu võtnud (vt veel näiteid ja piiritlemist ka Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293, p 170). Samuti ei ole seotud isik spordiklubi, mida ametiisik külastab. Arvestada tuleb ka süstemaatilist tõlgendusargumenti. KVS § 7 lg 1 p 2 järgi loetakse seotud isikuks juriidiline isik, millest vähemalt 10% osalusest kuulub ametiisikule või temaga seotud isikule. See tähendab, et ametiisikul ei ole, vähemasti automaatselt, keelatud teha otsust isegi sellise juriidilise isiku suhtes, milles tal on 9,9% suurune osalus. Selle taustal on mistahes majanduslike suhete lugemine oluliseks ja vahetuks mõjuks ilmselgelt välistatud. Majanduslik mõju peab seega olema ametiisiku varalist seisu arvestades märkimisväärne ning sellel peab olema ka tegelik ning äratuntav potentsiaal tehtava otsuse või toimingu mõjutamiseks. Taaskord: kui seadusandja soovib hõlmata mistahes majanduslikke suhteid, siis tuleb ka nii seaduses öelda.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">244.</span>Ringkonnakohus osutab ka sellele, et kui ametiisiku otsus on ajendatud ametiisiku isiklikust (majanduslikust) huvist, kohaldub KVS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud toimingupiirang sõltumata sellest, kas otsus tehti ametiisikuga seotud isiku suhtes või mitte. Seda vähem on tarvidust KVS § 7 lg 1 p 4 laia kohaldamisala järele.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">245.</span>Sellele, et KVS §-s 11 ja § 7 lg 1 p-s 4 sätestatut tuleks senisest täpsemini ning kitsamalt määratleda, viitab ka Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga kavandatakse tunnistada kehtetuks KVS § 11 lg 1 p 3. KVS § 11 lg 1 p 2 täiendatakse sõnaga oluline. See tähendab, et kui toimingut või otsust ei tehta seotud isiku suhtes, kohaldub toimingupiirang üksnes siis, kui esineb ametiisiku või temaga seotud isiku oluline majanduslik või muu huvi, mis võib mõjutada toimingu või otsuse tegemist. Kitsendada soovitakse ka KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud seotud isiku mõistet. 2023. a novembris kooskõlastusele esitatud eelnõus kavandati KVS § 7 lg 1 p 4 muuta nii, et seotud isikuks loetaks edaspidi isikut, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine või ametiisikuga lähi- või sõltuvussuhtes olevat isikut.</div>\n<p class=\"lf-p\">Seletuskirja järgi tulnuks lähi- või sõltuvussuhet mõista sarnaselt KarS § 121 lg 2 p-ga 2.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kooskõlastusel esitati märkus, mille kohaselt võib sõltuvussuhe olla käsitatav liialt laialt.</p>\n<p class=\"lf-p\">Sellest tulenevalt kitsendati KVS § 7 lg 1 p 4 veelgi. 2024. a mais Riigikogule esitatud eelnõus kavandatakse KVS § 7 lg 1 p 4 muuta nii, et seotud isikuks loetaks ametiisikule lähedased isikud. Seletuskirja järgi tuleks ka lähedaste suhete mõistet sisustada sarnaselt KarS § 121 lg 2 p-s 2 nimetatud lähisuhtele.11 Viimane aga sõpru (vähemasti üldjuhul) ei hõlma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2023. a otsus asjas nr 1-21-4285, p 21).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">246.</span>Prokuratuur palub KVS § 7 lg 1 p 4 tõlgendada nii, et seotud isikuks loetaks ka sõpru või südamesõpru. Sealjuures viitab prokuratuur Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsusele asjas nr 1-19-6293, mille punkti 169 järgi võib sõbraks ja seotud isikuks pidada kedagi, kellega ametiisik vabatahtlikult oma aega veedab. Kolleegium sedavõrd määratlemata seaduse sõnastuse põhjal sellise tõlgendusega ei nõustu. Kui prokuratuuri 11 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788 57(101) 1-21-4033 taotletud tõlgendus juurduks, peaks alustatavate toimingupiirangu rikkumistega seonduvate väärteo- ja kriminaalmenetluste arv olema senisest oluliselt suurem. Ringkonnakohus toob mõned näited. Näiteks, kui prokurör osaleb kriminaalmenetluses, milles advokaadist kaitsja või kannatanu esindaja on keegi, kellega prokurör ka oma vaba aega veedab. Prokurör võib sellisel juhul osaleda erinevates advokaadi (või temaga seotud advokaadibüroo) suhtes tehtavates otsustes (KVS § 11 lg 1 p 1), samuti otsustes, mille suhtes on advokaadil oluline majanduslik või muu huvi (KVS § 11 lg 1 p 2). Peaks selliste otsuste ulatus ületama 40 000 eurot, oleks prokurör justkui toime pannud kuriteo, muul juhul aga väärteo. Süüteomenetlus peaks kaasnema ka muudel juhtudel, kus sõbra- ja tööalased suhted ristuvad. Näiteks, kui prokuröride konkursikomisjonis osalev prokurör ei taanda end, kui kandidaadiks on keegi, kellega prokurör ka vaba aega veedab. Seda isegi siis, kui ta hääletab objektiivselt ja kandidaadi vastu – on ju tegemist abstraktse ohudeliktiga. Vähemasti väärteoga oleks tegemist ka iga toimingu või otsuse puhul, mida juhtimisfunktsiooniga prokurör teeb enda alluvuses töötava prokuröri suhtes, kellega ta end sõbraks peab. Kriminaalkolleegium ei too neid näiteid selleks, et eriliselt prokuratuurile osutada, saati veel millelegi korruptiivsele vihjates. Otse vastupidi: kirjeldatud tegevusi ringkonnakohus süüteo vääriliseks ei pea ning samasuguseid näiteid saaks tuua mujaltki. Küll aga tuleb võrdne kohtlemine tagada ka süüteokoosseisu sisustamisel. Peaks kolleegium kergekäeliselt prokuratuuri taotletud tõlgendusega nõustuma, oleks raske leida pidepunkte, mis välistaks süüteokoosseisu kohaldamise ka toodud näidete korral.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">247.</span>KVS § 7 lg 1 p 4 kitsendav tõlgendus ei tähenda, et riik ei võiks võtta meetmeid selleks, et ametiisikud ei teeks otsuseid ka nende isikute suhtes, kellega neil sõbrasuhted on. Need meetmed ei pea aga tingimata olema karistusõiguslikud, eriti kui need tuginevad ähmaselt määratletud mõistetel. Nii on ka Riigikohus pidanud proportsionaalsusnõudest kinnipidamiseks oluliseks seda, et vähemolulisele rikkumistele oleks võimalik reageerida distsiplinaarkorras (võimuliialdus: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2020. a otsus asjas nr 1-19-31, p 19 ja 11. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 1-17-1219, p 16; teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemine: 24. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-41-03, p 6.3).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">248.</span>Kohaldades eespool toodud põhimõtteid süüdistuse kirjeldatud tegudele, leiab kolleegium, et kriminaalasjas tuvastamist leidnud majanduslikud suhted Wga olid sedavõrd tühised ning pika ajavahemikuga eraldatud, et need ei vääri KVS § 7 lg 1 p 4 kontekstis isegi kaalumist. Kriminaalasjas tasuta õigusabi osutamisena käsitatud Z või V toimingud seisnesid kohati XXX enda poolt valmistatud dokumentide täiendamises: sisuliselt tuttavale nõu andmises. Näiteks on F nõustamine distsiplinaarmenetlusega seonduvalt selgelt ennekõike tajutav juristidest sõprade mõttevahetusena kui tavapäraselt tasustatava advokaaditööna. Kõige sisulisem õigusabi andmine toimus ehk V poolt Cle haldusasjas 316-229, kuid ka seal üksnes 3,5 tunni ulatuses. Sealjuures oli F ütluste näol tegemist vaidlusega, mille algatamist ta ei soovinud ning millest ta ka kohe teadlik ei olnud (vt maakohtu otsuse lk 59). Isegi, kui arvestada õigusabi hulka kõik maakohtu poolt tuvastatud õigusabi andmised alates 2016. aastast (jättes välja enne KVS-i uue redaktsiooni jõustumist antud õigusabi), tähendaks see kokku ligi 3 tundi õigusabi aasta peale (12 tundi jagatud nelja aastaga). Arvestades sellisele nõustamisele kulunud vähest mahtu ja rahalist väärtust, samuti osutatud õigusabi iseloomu, ei leia kolleegium, et tegemist oleks sedavõrd märkimisväärsete majanduslike suhetega, mille põhjal oleks alust väita, et Z või V mõjutasid F väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes, eriti veel terve süüdistuses kirjeldatud perioodi vältel.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">249.</span>Prokuratuur on kohtuvaidlustes viidanud ka sellele, et F oli W ja Zga hea sõber ning lävis nendega perekonniti. See leidis ka tõendamist. Ainuüksi sellest ei 58(101) 1-21-4033 saa aga järeldada, et Wl, Zl või Vl olnuks F üle selline vahetu ja oluline mõju, nagu eeldab KVS § 7 lg 1 p 4. Säärast erilist mõju ei sisustata süüdistusaktis ega kohtuvaidlustes.</div>\n<p class=\"lf-p\">Mõistetavalt kaasneb perekondliku läbikäimisega üksteise suhtes mingi mõju. Seda mõju võivad suurendada ka muud seosed, näiteks abistamine isiklikes õigusvaidlustes (kuid samahästi mistahes muu abistamine, kingitus vmt). Ringkonnakohus leiab aga üksmeelselt, et käsiloleval juhul ei piisa sellest järeldamaks, et tegemist oli vahetu ja olulise mõjuga KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">250.</span>Ringkonnakohus viitab täiendavalt sellele, et ka kohtunike eetikanõukogu ei ole pidanud (üldjuhul) eetikanõuete vastaseks seda, kui kohtunik, prokurör või advokaat on sõbrad, käivad teineteise sünnipäevadel või perekondlikel üritustel, teevad üksteisele ka kingitusi või osutavad muid teeneid ega taanda pärast end üksteise menetlustest.12 Eristada tuleb ka olukordi, kus sõber osaleb menetluses oma professionaalses rollis (nt pankrotihalduri, kaitsjana, esindajana) olukordadest, kus kohtuvaidluses otsustatakse sõpra vahetult puudutava õigusvaidluse üle (nt süüdistatav on kohtuniku sõber). Kuigi taandumiskohustus võib tekkida mõlemal juhul, on see eriti ilmne siis, kui lahendada tuleb sõpra vahetult puudutavat õigusvaidlust. Ringkonnakohus möönab, et käsilolevas asjas heidetakse File ette endaga väidetavalt seotud isikute menetlusse kaasamist, mitte nendega juhuslikult samas menetluses osalemist. Samas tuleb menetluses osalevate professionaalsete osaliste tasu üle otsustada mõlemal juhul (nt riigi õigusabi puhul). Oluline on seegi, et maakohus tuvastas, et Z, W ja V ei saanud käsitada F lähikondsetena, mistõttu ei välistanud nende menetlusse kaasamist ka PankrS § 56 lg 4 koosmõjus §-ga 117 – s.o regulatsioon, mis ongi loodud piiritlemaks, milliseid kohtunikuga seotud isikuid tohib halduritena kaasata. PankrS § 56 lg 2 nõuab aga, et halduril on kohtu usaldus. See, kas F poolt oma heade tuttavate W, Z või V menetlustesse kaasamine oli eetiline, on õigesti tõstatatud küsimus, kuid sellele ei pea vastama karistusõigus. Kuritegu see ei olnud.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">251.</span>Väljaspool apellatsioonimenetluse piire märgib kolleegium, et pankrotihaldurite nimetamise põhimõtted ei ole läbipaistvad. See võib viia ebavõrdse kohtlemiseni, samuti tuua kaasa korruptsiooniohu. Kuigi prokuratuuri altkäemaksusüüdistus ei leidnud tõendamist ja tegemist ei olnud ka toimingupiirangu rikkumisega, soodustab kehtiv õigus võimalust käsi-peseb-kätt olukordade tekkeks. Nende riskide maandamine on nii seaduse kui ka kohtute enesekorralduse küsimus.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">252.</span>De lege ferenda on kohtumenetlusi puudutavas osas õiguskorra ühtsuse ja õigusselguse tagamiseks vajalik, et KVS-s sätestatud toimingupiirangud ei läheks kaugemale menetlusseadustikes sätestatud taandamise alustest. Kuigi KVS § 11 lg 4 järgi kohalduvad muus seaduses sätestatud taandamise alused ja kord täiendavalt KVS-s sätestatud toimingupiirangutele, on kohtunike taandamise või taandumise aluseid reguleeriv seadus kolleegiumi hinnangul kohtumenetluse seadus PS § 104 p 14 mõttes. Selline seadus tuleb vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Lihtseadusega ei saa otsustada seda, millistest kohtuasjadest kohtunik taanduma peab. Seda, et KVS võib olla käsitatav kohtumenetluse seadusena, eelnõu menetlemisel nähtavasti ei teadvustatud. Kuna seadusega muudeti ka Vabariigi Valitsuse seadust, võeti KVS siiski juhuslikult vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega (XII Riigikogu III istungjärk, seaduseelnõu 192 SE kolmas lugemine),13 mistõttu ei tõusetuks selles küsimuses formaalse põhiseaduspärasuse Kohtunike eetikanõukogu arvamus eetikakoodeksi p 20 tõlgendamise kohta, lk 1 ja 3. Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/Eetikan%C3%B5ukogu/Vastus.pdf 13 Vt Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201206061400#PKP-27069 12 59(101) 1-21-4033 küsimust (vrd nt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 29). Küll aga võib see küsimus tõusetuda seaduse hilisemate muudatuste puhul. (V) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil 253. Maakohus tuvastas, et F avaldas ebaseaduslikult eriliiki isikuandmeid oma abikaasa Cle, st tema tegevus vastas KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule.</div>\n<p class=\"lf-p\">Sõlmküsimuseks on süüteokoosseisu subjektiive tunnus: kas Fl oli andmeid avaldades omakasu eesmärk või mitte.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">254.</span>KarS § 1571 lg 2 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ning omakasu eesmärki. Tegemist on nn mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et eriliiki isikuandmete avaldamisega ka tegelikult kasu teenida õnnestus, vaid on oluline, et omakasu eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-4372, p 26). Omakasu all tuleb silmas pidada üksnes ainelist kasu. Laiem tõlgendus seaks kahtluse alla koosseisu vastavuse määratletuspõhimõttega, sest sihipäraselt käituv inimene on üldjuhul alati motiveeritud mingist isiklikust kasust, olgu see siis kas või rahulolutunne. Kitsama tõlgenduse kasuks räägib ka süstemaatiline tõlgendusargument (vrd „omakasu“ tõlgendust nt KarS § 58 p-s 1:</div>\n<p class=\"lf-p\">Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 83 ja KarS § 114 lg 1 p-s 5: 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 11).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">255.</span>Maakohus välistas omakasu eesmärgi, leides, et C poolt Üle õigusabiteenuse osutamine seoses emale eestkoste seadmisega ei ole tõendamist leidnud. Maakohus pidas tõendatuks seda, et Ü helistas Cle detsembris, et küsida nõu seoses ema pangakaardiga, kuid Cl ei olnud aega talle vastata. Kui C tagasi helistas, oli Ü juba lahenduse leidnud. Seega ei saanud maakohtu arvates järeldada, et tulevikus osutada võidav teenus oleks tasuline ja selliselt oleks võimalik teenida perekond XXXle varalist kasu (maakohtu otsuse lk 72).</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">256.</span>Kuna omakasu eesmärk on süüteokoosseisu subjektiivne tunnus, ei ole määrav, kas ainelist kasu õnnestus ka tegelikult saada või kas süüdistuses kirjeldatud õigusabi osutati.</div>\n<p class=\"lf-p\">Oluline on üksnes see, kas eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise hetkel oli Fl omakasu eesmärk või mitte. Prokuratuuri süüdistusversiooni jaatamiseks tuleks tuvastada, et eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise hetkel oli F eesmärgiks, et C saaks temale saadetud menetlusdokumenti kasutada põhjana tasulise õigusteenuse osutamisel. C tegelikud suhted või kokkulepped Ü või muude kolmandate inimestega võivad aga olla objektiivsed asjaolud, mis koosmõjus teiste tõenditega sellisele eesmärgile viitavad.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">257.</span>Maakohus tuvastas, et F edastas eriliiki isikuandmeid sisaldava menetlusdokumendi Cle ning ta on ka varasemalt saatnud Cle menetlusdokumente, mida võidi kasutada näidistena teistele isikutele õigusabiteenuse osutamiseks. Seda, et F oleks seadnud eesmärgiks, et C saaks seeläbi tulu teenida, tõenditest ei nähtu. Kuigi maakohus on tuvastanud, et C on andnud Üle õigusnõu erinevates küsimustes, ei ole sellise teenuse eest tasumise kohta esitatud ühtegi tõendit. Pigem viitavad Ü ütlused vastastikusele heale läbisaamisele ja sõbrasuhetele (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, lk-d 21 ja 26; XXXI kd, tl 129 ja 131pöördel). Üle ei esitatud õigusteenuse eest Cle tasumise kohta ühtegi küsimust ka ristküsitlusel. Tähelepanuväärne on ka see, et süüdistades sama kriminaalmenetluse raames 60(101) 1-21-4033 F, Q ja C tsiviilkohtumenetlustes kelmuste katsete toimepanemises, on prokuratuuri keskne süüdistusväide see, et igasugused tasukokkulepped esindatavatega puudusid. Üle osutati aga prokuratuuri arvates eestkoste seadmise asjas tasulist õigusabi. Nende objektiivsete asjaolude valguses ei ole võimalik järeldada, et F pidas Cle eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi edastamisel silmas seda, et kõnesolevat dokumenti kasutataks just tasulise õigusabi andmiseks. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et F omakasu eesmärk eriliiki isikuandmete ebaseaduslikul avaldamisel on tõendamata.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">258.</span>Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et kui ringkonnakohtu arvates ei ole täidetud KarS § 1571 lg 2 järgi kvalifitseeritava lõpuleviidud kuriteo tunnused, tuleks hinnata, kas F tegevus võis vastata kuriteokatsele.</div>\n<p class=\"lf-p\">Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 1571 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud eriliiki isikuandmete avaldamisega, kui andmete avaldamise hetkel oli toimepanijal omakasu eesmärk.</p>\n<p class=\"lf-p\">Süüteokatsega saaks tegemist olla üksnes siis, kui omakasu eesmärgist ajendatud toimepanija teoplaan näeb ette eriliiki isikuandmete avaldamist kolmandale isikule ning ta alustab vahetult eriliiki isikuandmete avaldamist, kuid see ei õnnestu mingil põhjusel.</p>\n<p class=\"lf-p\">Näiteks ei jõua andmed adressaadini või ei sisaldagi dokument, vastupidiselt toimepanija arusaamale, eriliiki isikuandmeid (kõlbmatu katse). Millegi sellisega käsiloleval juhul tegemist ei ole.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">259.</span>Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu ka siis, kui see oleks leidnud tõendamist. Üldjuhul on eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine KarS § 1571 lg 1 järgi üksnes väärtegu. KarS § 1571 lg 2 koosseisu eesmärk on kaitsta isikute informatsioonilist enesemääramisõigust ja eraelu puutumatust raskemate rikkumiste eest. Selleks, et karistusõiguslik reaktsioon oleks proportsionaalne, tuleb KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud omakasu eesmärki tõlgendada kitsendavalt. Omakasu eesmärk peab seonduma vahetult ebaseaduslikult avaldatud eriliiki isikuandmetega. See tähendab, et eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine ei saa olla omakasu taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu. Omakasu eesmärgist ei saa rääkida, kui täideviijat motiveerib andmete avaldamisel küll soov saada ainelist kasu, kuid taotletav kasu ei tulene vahetult avaldatud eriliiki isikuandmetest. Nii näiteks ei ole tegemist omakasu eesmärgiga, kui täideviija annab oma abikaasale üle eriliiki isikuandmeid sisaldava paberikuhja, et viimane saaks nende abil tasakaalustada oma puutöökojas olevat treipinki ja teenida puidutööga leibkonnale tulu või kui täideviija avaldab oma elukutselisest heliloojast abikaasale eriliiki isikuandmeid, et viimane saaks kurva instrumentaalpala kirjutamiseks inspiratsiooni.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">260.</span>Süüdistuse kohaselt edastas F eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi Cle selleks, et viimane saaks seda kasutada abimaterjalina või näidisena tasulise õigusabi osutamisel.</div>\n<p class=\"lf-p\">Seega ei olnud väidetava omakasu eesmärgi osas olulised mitte dokumendis sisalduvad eriliiki isikuandmed, vaid sealsed õiguslikud põhjendused. Kõnesolev dokument olnuks Cle täpselt sama väärtuslik siis, kui F oleks enne selle edastamist dokumendis olevad eriliiki isikuandmed kinni katnud või muutnud selle isiku nime, kelle kohta dokumendis esitatud andmed käisid. Isegi, kui Fl oli menetlusdokumendi Cle edastamise hetkel eesmärk, et viimane saaks seda kasutada abimaterjali või näidisena tasulise õigusabi osutamisel, ei seondunud see eesmärk vahetult ebaseaduslikult avaldatud eriliiki isikuandmetega. Eriliiki isikuandmete avaldamine oli väidetava omakasu eesmärgi taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu. Seega ei oleks tegemist olnud omakasu eesmärgiga KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud koosseisu mõttes.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">261.</span>Kuigi F tegevus ei vastanud KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, tuvastas maakohus, et ta avaldas ebaseaduslikult eriliiki isikuandmeid. Selline tegevus võib vastata 61(101) 1-21-4033 KarS § 1571 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule. Üldjuhul ei tohi kohus sellisel juhul teha õigeksmõistvat otsust, vaid peab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-20-7409, p 20). Vaatamata väärteo tunnuste sedastamisele, ei rikkunud maakohus F õigeks mõistes menetlusõigust. Andmete avaldamine leidis aset 7. veebruaril 2019. KarS § 1571 lg-s 1 sätestatud väärtegu aegub kahe aastaga.</div>\n<p class=\"lf-p\">KarS § 81 lg 7 p 2 järgi peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. KarS § 81 lg 8 järgi ei uuene aegumine, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud 3 aastat. See tähtaeg saabus 7. veebruaril 2022. Maakohus tegi otsuse 16. oktoobril 2023. Seega oli maakohtu otsuse tegemise ajaks väärteo aegumise uuenemine välistatud ning arvatav väärtegu oli aegunud.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kui väärteomenetluse alustamine on aegumise tõttu võimatu, tuleb isik temale esitatud etteheites õigeks mõista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-21-69, p 32 ja 08. mai 2020. a otsus asjas nr 1-18-7408, p 20).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">262.</span>F on apellatsioonivastuses leidnud, et ka kohus on avalikus kohtuotsuses avaldanud neid samu eriliiki isikuandmeid, mille avaldamist Fle ette heidetakse. Sama on F arvates teinud prokurör oma apellatsioonis, mis on pärast kohtuotsuse jõustumist samuti avalikkusele kättesaadav. Ringkonnakohus selgitab, et prokuratuuri ja kohtu tegevus on olnud seaduslik.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kriminaalasja lahendamisega seonduv jääb väljapoole isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisala (vt art 2 lg 2 punkt d). Isikuandmete töötlemine on olnud vajalik süüasja lahendamiseks ning isikuandmete töötlemisel ei ole rikutud KrMS §-s 152 ja IKS 4. peatükis sätestatud põhimõtteid. Need andmed ei saa avalikuks ka kohtuotsuse jõustumisel, sest KrMS § 4081 lg 2 alusel asendatakse maakohtu otsuses kajastatud isiku nimi initsiaalide või tähemärgiga. Prokuratuuri apellatsioon on AvTS § 35 lg 1 p 1, 12 alusel tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, st prokuratuur ise apellatsiooni ei avalikusta. Kohus, otsustades kohtuotsuse jõustumise järel toimikule ligipääsu andmise üle, peab aga kaaluma ka IKS-st ja AvTS-st tulenevaid piiranguid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2020. a määrus asjas nr 1-19-8262, p 39 jj).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">263.</span>Kokkuvõttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse F õigeksmõistmises KarS § 1571 lg 2 järgi muutmata ja prokuröri apellatsiooni selles osas rahuldamata. (VI) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">(1)</span>Tsiviilasi nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes) (a) Sissejuhatus 264. Prokuratuur nõustub maakohtu otsusega selles, et Nle osutasid õigusabi kõik perekond XXX liikmed. Seega ei pea apellatsioonimenetluses hindama süüdistusakti väidet selle kohta, justkui olnuks D kajastamine õigusabi osutajana käsitatav menetluskulude nimekirja võltsimisena. Samuti ei ole sellise dokumendi hilisem esitamine käsitatav võltsitud dokumendi kasutamisena ega pettusliku teona kelmuse koosseisu mõttes. Prokuratuur jääb aga apellatsioonis selle juurde, et Nga puudus tasukokkulepe. Prokuratuuri seisukoht on, et dokumendi võltsimine seisnes nii selles, et seal kajastati lepingulise esindaja tasusid, milles ei olnud kokku lepitud kui ka selles, et dokumendis esitati väide, et N on need kulud tasunud. Kelmuse süüdistuses jääb prokuratuur selle juurde, et seesuguste väidete esitamisega viidi hageja eksimusse kostjal menetluskulu tekkimise osas ning loodi ettekujutus, et lepingulise esindaja kulud on tasutud, mis oleks hagi rahuldamata jätmisel 62(101) 1-21-4033 toonud endaga kaasa hageja alusetu varakäsutuse vastavas summas ning perekond XXX alusetu rikastumise.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">265.</span>Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistust kelmuse katses (b) ning seejärel dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas (c). (b) Kelmuse katse</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">1)</span>Süüdistusest 266. Maakohus leidis, et isegi kui kohus oleks tõendeid hinnates jõudnud teistsugusele järeldusele, siis poleks see endaga kaasa toonud süüdimõistvat otsust, sest süüdistusaktist ei nähtu konkreetset isikut, kes võinuks ebaõigete andmete esitamise tõttu eksitusse sattuda Prokuratuur vaidleb sellele vastu ja leiab, et see tuleneb üheselt süüdistusakti järgmisest lausest: … soovisid F, C ja Q luua olukorra, kus hageja K oleks kostja N edu korral kohustatud kolmanda isiku – D – huvides tegema varakäsutuse – tasuma kostja N näilised menetluskulud, mille kaudu rikastuksid K arvel perekond XXX liikmed ning mille kaudu tekiks Kle alusetult varaline kahju.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">267.</span>Ringkonnakohtu arvates sellest lausest eksimusse sattuma pidanud isikut ei nähtu. Küll aga tuleneb see järgmisest süüdistusakti lausest: […] F koos abikaasa C ja poeg Qga on […] korduvalt esitanud tsiviilkohtumenetluses menetluskulude nimekirjades täpsete menetluskulude summa osas teadlikke valeväiteid eesmärgiga kohustada kõnealuste menetluste vastaspooli tegema nende esindatavate huvides varakäsutusi ning luua neis ettekujutus selles, et menetluses on vaja tasuda menetluskulusid ulatuses, mille osas tegelikke kulusid tekkinud ei ole (ringkonnakohtu allajoonimised). Samale lausele viitab ka maakohus, kui eeldab, et prokuratuur pidas silmas K (maakohtu otsuse lk 76). Kolleegium leiab seega, et süüdistusaktist nähtub piisava täpsusega, et prokuratuuri käsitluse järgi pidi eksimusse sattuma K.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">268.</span>Menetluse vastaspoole (K) võimalik eksimusse sattumine ei ole aga käsiloleval juhul oluline, sest süüdistuses kirjeldatud teoplaani korral ei teeks ebaõigete andmete esitamise tõttu varakäsutust tema, vaid kohus. Kuigi kohtule ebaõige menetluskulude hüvitamise taotluse korral võib eksimusse sattuda ka teine menetluspool, omab kelmuse koosseisu mõttes tähtsust üksnes varakäsutaja eksimus. Jõustunud kohtuotsuse järel väheneb isiku vara (TsÜS § 66) rahaliselt hinnatava ning hõlpsasti realiseeritava (vt TMS § 2 lg 1 p 2) kohustuse võrra. Kui nõue on rahuldatud ebaõigetele andmetele tuginedes, on tegemist varalise kahjuga, sest võlgniku vastu tekkinud nõue ei vasta temal faktiliselt lasuvale kohustusele. Kuna varaline kahju tekib juba jõustunud kohtuotsusega, ei ole jõustunud kohtuotsuse alusel nõude täitmine (nt võlgniku poolt võlausaldajale raha ülekandmine) reeglina enam KarS § 209 koosseisuga hõlmatud varakäsutuseks.</div>\n<p class=\"lf-p\">Varakäsutaja on seega kohus. Teist menetluspoolt saaks (kaas)varakäsutajana käsitada siis, kui kohus oleks esindajakulude väljamõistmisel seotud poolte taotluste ja vastuväidetega.</p>\n<p class=\"lf-p\">Sel juhul tehakse kaks varakäsutust, millest mõlemad on tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Esimene varakäsutus seisneb eksimusse sattunud menetluspoole tegevusetuses (vastuväite esitamata jätmises). Teine varakäsutus seisneb kohtu poolt lahendi tegemises.</p>\n<p class=\"lf-p\">Sel juhul on määrav see, kummal varakäsutusel lasus varalise kahju tekitamise raskuspunkt.</p>\n<p class=\"lf-p\">Olukorras, kus kohus on seotud poolte taotlustega, lasub varakäsutuse raskuspunkt teise menetluspoole tegevusetusel (vastuväite esitamata jätmisel). Nii aga praegu ei ole.</p>\n<p class=\"lf-p\">Tsiviilkohtumenetluses ei ole esindajakulude kindlaksmääramisel poolte vastuväited menetluskulude suurusele kohtule siduvad. Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud välja 63(101) 1-21-4033 vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulud määratakse kindlaks hagita menetluse sätete järgi (TsMS § 174 lg 8), kus kehtib uurimisprintsiip (TsMS § 477 lg‑d 5 ja 7). Seda ei väära ka TsMS § 175 lg-s 11 sätestatud kontrollikohustuse piir, sest selles viidatud määrus on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08. mai 2017. a määrus asjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">269.</span>Nii on ka Riigikohus selgitanud, et teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava, lahendi, võib sõltuvalt asjaoludest olla hinnatav kolmnurkkelmusena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02. juuni 2022. a määrus asjas nr 1-21-7774, p 29, vt ka pankrotimenetluses teadvalt alusetu nõude esitamise kohta 22. novembri 2021. a määrus asjas nr 1-19-7473, p 43). Kolmnurkkelmusena mõistetakse kelmuse liiki, kus eksimusse viidud varakäsutaja ja varalise kahju saaja ei lange kokku.</div>\n<p class=\"lf-p\">Seega ei tee petetu varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). Ebaõigete andmete esitamisel kohtule satub eespool viidatud kohtupraktika järgi eksimusse kohus, kes teeb kohtuotsuse näol varakäsutuse. Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses (vt M. Kairjak, J. Sootak. Varavastased süüteod. 4 täiendatud ja muudetud trükk. Tallinn:</p>\n<p class=\"lf-p\">Juura 2016, lk 155 vnr 72).</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">270.</span>Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kui tsiviilkohtumenetluses esitatakse kohtule menetluskulude hüvitamise taotlus, milles esitatakse tekkinud menetluskulude või nende hüvitamise eelduseks olevate faktiliste asjaolude kohta selliseid ebaõigeid andmeid, mis on taotluse rahuldamise seisukohast määravad, on tegemist kolmnurkkelmusega, kus eksimusse viiakse kohus. Kohtu lahend, millega mõistetakse kannatanult põhjendamatult välja menetluskulud, on käsitatav kannatanu vara käsutamisena, mis tekitab temale varalise kahju.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">271.</span>Kohtu eksimusse viimist süüdistusakt ei kirjelda. Siiski ei too iga puudus süüdistusaktis kaasa kuriteosündmuse tuvastamise võimatust. KrMS § 268 lg 5 järgi ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsuse asjas nr 1-18-158, p-des 45-47 kirjeldatud asjaolusid).</div>\n<p class=\"lf-p\">Materiaalõiguslikult õige käsitluse korral ei tugineks kohus faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Etteheide, mille kohaselt soovisid süüdistatavad menetluskulude nimekirjas ebaõigete andmete esitamisega saavutada kohtumenetluses põhjendamatu nõude vastaspoole vastu, nähtub süüdistusest piisava selgusega. Kuigi ka XXX kaitsja O. Nääs viitas kohtuvaidlustes sellele, et süüdistusaktist ei nähtu, kes väidetava pettusliku teo tõttu eksimusse sattuma pidi (Kohtukõne kirjalikud teesid, p 341; XXXV kd, lk 29-29pöördel), ei kahjustanud võimalik ebatäpsus petetu ja varakäsutaja osas ringkonnakohtu arvates kaitseõiguse teostamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2024. a otsus asjas nr 1-20-3487, p 37).</p>\n<p class=\"lf-p\">Kaitsja maakohtus ja ringkonnakohtus esitanud vastuväidetest järeldub, et kaitsja mõistab, et süüdistatavatele heidetakse ette kohtumenetluses ebaõigete andmete esitamist, mis oleks süüdistuse järgi võinud kaasa tuua teisele menetluspoolele kohustuse tasuda kulusid põhjendamatus ulatuses.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">272.</span>Maakohus on märkinud ka seda, et süüdistusaktist jääb selgusetuks, kelle vahel, millal ja kuidas lepiti kokku teoplaanis. Samas ei ole maakohus selgitanud, mis sellise puuduse õiguslik järelm on ning kas see välistaks ka eraldiseisvalt (vähemalt mõne) süüdistatava süüdimõistmise. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et tegemist on tõendamiseseme asjaoludega, mis tulevad tõenditest ega pea sisalduma süüdistuses. Ringkonnakohus selle 64(101) 1-21-4033 seisukohaga ei nõustu. Süüdistusaktis tuleb kirjeldada ka neid faktilisi asjaolusid, mis annavad aluse lugeda isikuid kaastäideviijateks. See on eriti oluline seetõttu, et KarS § 21 lg 2 teine lause võimaldab pidada kaastäideviijaks isegi sellist isikut, kes omakäeliselt ühtegi koosseisutunnust ei täida. Siiski leiab ringkonnakohus, et süüdistuses kirjeldatakse piisaval määral kõikide süüdistatavate teopanuseid ning väidetavat rollijaotust. Ringkonnakohtu arvates on seega süüdistuse teksti põhjal võimalik raskusteta järeldada, et prokuratuur käsitab kõiki süüdistatavaid kaastäideviijatena, kes panid väidetava teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, sealjuures õigusabi osutasid F ja C ning Q aitas dokumentide koostamisega (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-83-11, p 11 ja 28. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-08, p 12). See, kas ka faktiliselt saab igaüht pidada kuriteo kaastäideviijaks, on tõendamise küsimus.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">273.</span>Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistusakti õigusabi eest tasumise käsitlus on vastuoluline. Süüdistusakti ühes lõigus märgitakse, et: Kõnealuse õigusabiteenuse eest tasus N perekond XXXle erinevate teenustega – sh perekonnale kuuluva maja ehitustöödega. Järgmises lõigus aga: Tegelikkuses ei tasunud N Qle ning Dle menetluses osalemise eest sentigi ega olnud sõlminud ei Q ega Dga ka kõnealust menetluskulude kokkulepet (süüdistusakt lk 34, XXVIII kd, tl 18pöördel). Prokuratuuri apellatsioonis maakohtu tuvastatud vastuolu ei käsitleta.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">274.</span>Ringkonnakohus mõistab süüdistuse teksti nii, et XXX perekond ei osutanud Nle õigusabi üksnes heast tahtest ning tasuta, vaid vastutasuks ehitustööde ja muude teenuste eest. Sellistel teenustel on vaieldamatult rahaline väärtus. Ringkonnakohtu arvates ei saa teadvalt ebaõigete andmete esitamisena käsitada seda, kui kohtult taotletakse, et vastaspool hüvitaks menetlusosalisel tekkinud lepingulise esindaja kulud, mille ta ise on tasaarvestanud või kavatseb tasaarvestada mõne enda nõudega lepingulise esindaja vastu.</div>\n<p class=\"lf-p\">TsMS § 162 lg 1 ja § 175 lg 1 järgi on menetluskulude hüvitamisel oluline on see, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus sõltumata sellest, kas ta on selle kohustuse täitnud või mitte (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-173-15, p 13 ja 15). See, kuidas ta nende kulude eest tasub või tasus – näiteks tasaarvestades menetluskulude tasumise kohustuse enda nõudega lepingulise esindaja vastu</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>ei oma tähtsust. Kirjeldatud tasaarvestuse näitel ei rikastu lepingulise esindaja kulude hüvitamist nõudev menetluspool õigustamatult teise menetluspoole arvelt. Esindajakulude hüvitamise eesmärk on panna pool, kelle kasuks lahend tehti, olukorda, kus ta oleks olnud, kui tal ei oleks olnud vaja lepingulist esindajat palgata. Sellisel juhul ei ole vahet, kas esindatav tasus või kohustus tasuma oma lepingulisele esindajale rahas või tasaarvestades oma nõude lepingulise esindaja vastu. Mõlemal juhul teeb esindatav lepingulise esindaja kasuks enda vara arvelt varakäsutuse ning selline kulu tuleb üldjuhul hüvitada. Selline tasaarvestuse kokkulepe võib olla vähemal või suuremal määral formaliseeritud.</div>\n<p class=\"lf-p\">Omavaheliste lähi- või sõbrasuhete korral on usutav ka see, et taolist kokkulepet kirjalikult ei vormistata arvestades ka seda, et menetluskulusid tõendavad dokumendid tuleb TsMS § 176 lg 6 järgi esitada üksnes kohtu nõudmisel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-98-13, p 13). Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et teoplaan, mille kohaselt soovitakse taotleda hagejalt selliste lepingulise esindaja kulude hüvitamist, mille eest oli N perekond XXXle teiste teenustega tasunud, ei näe seega ette valeandmete esitamist, mistõttu ei täidaks see ka kelmuse katse subjektiivset koosseisu.</p>\n<p class=\"lf-p\">Olukorras, kus süüdistuse tekst sisaldab väidet, mis välistab teo koosseisupärasuse, ei ole süüdimõistva otsuse tegemine võimalik.</p>\n<p class=\"lf-p\">65(101) 1-21-4033 275. Väljaspool apellatsiooni piire juhib ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et süüdistusaktis on kaastäideviimise vormis toime pandud kelmuse katse kvalifitseerimisel viidatud üksnes KarS § 25 lg-le 4. Justiitsministri 23. augusti 2002. a määruse nr 54 „Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg 2 p 2 kohaselt tuleb aga viidata ka KarS § 25 lg-le 2 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2022. a otsus asjas nr 1-20-6495, p 33). Seega tulnuks süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseerida nii: KarS § 209 lg 2 p 4 - § 25 lg 2, 4 276. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et süüdistusaktist nähtub, et teoplaani järgi pidi eksimusse sattuma K. Kuigi see käsitlus on materiaalõiguslikult vale, ei ole see sedavõrd oluline puudus, et muudaks kuriteosündmuse tuvastamise võimatuks. Samuti kirjeldab süüdistusakt piisava täpsusega kaastäideviimisega seonduvaid asjaolusid. Süüdistusakti väide, et õigusabi eest tasuti erinevat teenustega, tähendab aga, et süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei vasta kelmuse katse koosseisule.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">2)</span>Sisuline hinnang 277. Vaatamata sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta süüteokoosseisule, leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud ka faktide tuvastamisel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et mitmed süüdistuse väited ei ole tõendatud.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">278.</span>Süüdimõistva otsuse tegemine oleks välistatud juba ainuüksi seetõttu, et tõendatud ei ole süüdistuse väide, justkui sooviti kohtumenetluse kaudu tuua kaasa varakäsutus D kasuks. Prokuratuuri apellatsiooni järgi nähtub see asjaolu juba olemuslikult menetluskulude nimekirjas ja kohtule esitatud kostja vastuses 1300 euro ulatuses väidetava õigusteenuse tasu kajastamisest. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga ei nõustu.</div>\n<p class=\"lf-p\">Menetluskulude kandmise kohustus on pooltel/menetlusosalistel, mitte nende lepingulistel esindajatel (TsMS §-d 162-172), ning menetluskulud, sh õigusabikulud hüvitatakse poolele/menetlusosalisele, mitte tema lepingulisele esindajale (TsMS § 175 lg 1, vt ka TsMS § 174 lg</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">9)</span>.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kelmuse süüdistuse keskseks tõendiks on 16. veebruaril 2018. a kohtule esitatud vastus K täiendavale hagile tsiviilasjas nr 2-17-9248 ning täpsemalt selle viimasel lehel olev menetluskulude nimekiri.</p>\n<p class=\"lf-p\">Menetluskulude nimekirja lõpus taotletakse hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmist (VI kd, tl 56). Hagejaks oli K ning kostjaks N.</p>\n<p class=\"lf-p\">D oli menetluses kostja lepinguline esindaja, kelle kasuks ei ole menetluskulude väljamõistmist taotletud. Menetluskulude nimekirjast saaks järeldada üksnes seda, et väidetavat varalist kasu taotleti N, mitte D, kasuks. Süüdistusaktis ei kirjeldata ka seda, et Nl oleks olnud Dga kokkulepe (väidetavalt ebaõigesti saadud) menetluskulude hilisemaks omavaheliseks jagamiseks. Vastupidi, prokuratuur rõhub apellatsioonimenetluses sellele, et Nga puudusid igasugused tasukokkulepped. Seega on maakohus õigesti leidnud, et süüdistuse väide, mille kohaselt sooviti kaasa tuua varakäsutus D kasuks, ei ole tõendatud.</p>\n<p class=\"lf-p\">See tähendab, et tõendamata on varalise kasu saamise eesmärk. Kolleegium ei võta seisukohta selles, kas varalise kasu saamise eesmärk võiks teatud juhtudel hõlmata ka kolmanda isiku (nt N) rikastamise eesmärki, sest sellise asjaolu tuvastamine väljuks süüdistuse piirest.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">279.</span>Maakohus tuvastas, et menetluskulude tasumise kokkuleppe osas on tõusetunud kaks versiooni: tulemustasu kokkulepe või õigusabiteenuse eest tasumine erinevate teenustega (tulenevalt süüdistusakti väitest). Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatakse üksnes maakohtu järeldust tulemustasu kokkuleppe osas, mistõttu jääks õigusabiteenuste eest muude teenetega tasumise võimaluse ümberlükkamine väljapoole apellatsiooni piire (vt 66(101) 1-21-4033 selles osas ka kolleegiumi seisukohta eespool). Kuigi ainuüksi sel põhjusel jääks prokuratuuri apellatsioon edutuks, nõustub ringkonnakohus ka maakohtu järeldusega tulemustasu kokkuleppe osas.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">280.</span>Maakohus järeldas N ütlustest, et ta ei mäleta, kas menetluskuludest oli juttu, ning ütles, et võis olla. Samuti leidis maakohus, et ümber lükkamata on F väide, mille kohaselt D rääkis Nga võimalikust tulemustasust. Prokuratuur leiab, et maakohus refereeris N ütlusi valesti.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kuigi alguses N tõesti ütles, et ta ei mäleta menetluskulude tasumise asjaolusid, siis hiljem vastas ta selgelt, et Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Seega on maakohus prokuratuuri arvates käsitlenud tunnistaja ütlusi valikuliselt ja jõudnud ebaõigele seisukohale tunnistaja ütluste sisus ja tähenduses.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">281.</span>Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole N poolt antud ütluste tõlgendamisel eksinud.</div>\n<p class=\"lf-p\">N andis tunnistajana ütlusi 18. mai 2022. a kohtuistungil (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll lk 11-12; XXXI kd, tl 124-124pöördel). Prokuröri küsimustele menetluskulude kohta vastas N järgmiselt:</p>\n<p class=\"lf-p\">Kas teil tekkis selle kohtuasjaga seoses ka õigusabi kulusid?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">-</span>Mis see tähendab?</div>\n<p class=\"lf-p\">Kas te pidite tasuma või maksma midagi enda nõustamise eest, endale osutatud abi eest?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Ei.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kas teil oli mingi kokkulepe selliste kulude maksmiseks, oli kokkulepe õigusnõustamise eest tasumiseks?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Minu teada ei olnud. Ma ei mäleta.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kas ma saan õigesti aru, et te ei ole midagi maksnud nii Qle, Fle, Dle ega Cle enda esindamise eest vaidluses Kga?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Jah.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">282.</span>Seejärel näitas prokurör KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel Nle Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2019. a lahendit, mille resolutsiooni punkti 3 järgi jäid menetluskulud N kanda.</div>\n<p class=\"lf-p\">Prokuröri küsimustele vastas N järgmiselt:</p>\n<p class=\"lf-p\">Kas oskate öelda, missugused kulud teie kanda jäid?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Ei. See küsimus oli see, kui see kohus lõplikult läbi sai, et mis maksed mul tulid?</div>\n<p class=\"lf-p\">Jah.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Seda ma ei mäleta. Mingid asjad tulid mul maksta jah kohtusse või läksid sellele Kle või, ma ei mäleta.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">283.</span>Edasi näitas prokurör tunnistajale kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ning vastuseks prokuröri küsimustele vastas N järgmiselt:</div>\n<p class=\"lf-p\">Olete te teadlik sellistest kuludest, sellisest menetluskulude nimekirjast?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Ju siis oli juttu, ei mäleta täpselt.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kas te olete teadlik sellistest menetluskuludest?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Ei mäleta. Ju siis oli juttu noh.</div>\n<p class=\"lf-p\">Eelnevalt te vastasite küsimusele, kui ma küsisin kulude kohta, väga selgelt ja kindlalt, et mingisugust kokkulepet ei ole sõlmitud õigusnõustamise eest tasumiseks ja ma küsisin seda lausa mitmel korral, te vastasite mõlemal korral eitavalt. Kuidas te oskate seda selgitada, et nüüd te ütlete, et võis olla?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Kui te näitasite mulle seda.</div>\n<p class=\"lf-p\">67(101) 1-21-4033 […] Üldiselt, ehk siis kes koostas dokumente?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Seda ma ütlesin, et C ja… me koos koostasime.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kas nendes dokumentides, mille koostamise juures te osalesite, oli juttu ka menetluskuludest? Kas teie osalesite mõne dokumendi koostamisel, mis käsitles ka menetluskulusid?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Võib-olla oli jah. Ma ei mäleta.</div>\n<p class=\"lf-p\">Mis see vastus siis on?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">284.</span>Nende küsimuste peale esitas kaitsja O. Nääs vastuväite, et tunnistaja vastas küsimusele.</div>\n<p class=\"lf-p\">Prokurör leidis, et tunnistaja andis kaks vastust, millest ei ole võimalik palju järeldada.</p>\n<p class=\"lf-p\">Kaitsja O. Nääs leidis, et tunnistaja vastas võib-olla oli, ma ei mäleta. Prokuröri järgmistele küsimustele vastas N nii:</p>\n<p class=\"lf-p\">Kuidas te siis selgitate eelnevalt kategooriliselt eitavaid vastuseid, et kokkuleppeid õigusabikulude maksmiseks ei olnud?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Ei olnudki kulutusi.</div>\n<p class=\"lf-p\">Kas te saate korrata viimast vastust?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Maamees vastab siis niimoodi.</div>\n<p class=\"lf-p\">Ei ole olnud mingeid rahalisi asju?</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">–</span>mhm.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">285.</span>Kohtuistungi protokollist näib, et ristküsitlusel küsiti läbisegi seda, kas N on menetluskulude eest midagi tasunud ning seda, kas menetluskulude osas oli mingisugune kokkulepe. Küsimustele selle kohta, kas N on õigusabiteenuse eest midagi reaalselt tasus, on N järjepidevalt eitavalt vastanud. Võimaliku tasukokkuleppe osas vastused sedavõrd kindlad ei ole.</div>\n<p class=\"lf-p\">Prokuratuuri apellatsioonis viidatakse eeskätt just N viimastele seisukohtadele, nimelt lausele Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Vaadates, millises kontekstis see lause öeldi, nähtub ka sealt teatav ebakõla vastuse ja esitatud küsimuse vahel. Tsiteeritud vastuseni viisid prokuröri korduvad küsimused vastuoluliste ütluste kohta menetluskulude kokkuleppe osas. N oli just väitnud, et kokkulepe võis olla, kuid ta ei mäleta seda. Kui prokurör küsis seepeale viimast korda õigusabikulude kokkuleppe kohta, vastas N, et tal ei olnud kulutusi. Oma vastust korrates, ütles N, et ei olnud rahalisi asju. Ehk siis räägib N siin taas pigem õigusabiteenuse eest tasumisest ja mitte võimalikust tasukokkuleppest. Ristküsitluse ajaks oli menetluskulude nimekirja esitamisest möödunud neli aastat ja kolm kuud, mistõttu ei pruukinud N kõiki kokkuleppeid täpselt mäletada. Samas võinuks vastuolude kõrvaldamiseks eristada täpsemalt küsimusi tasu maksmise ja tasu kokkuleppe osas.</p>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">286.</span>Kokkuvõtvalt tuleneb N ütlustest, et ta ei ole perekond XXXle (raha) õigusabiteenuse eest tasunud, kuid muude võimalike kokkulepete (sh tulemustasu) osas midagi kindlat järeldada ei saa. Leides, et N ise ei mäleta, kas menetluskuludest oli juttu, võis olla, ei võtnud maakohus ütluste sisu valesti kokku.</div>\n<div class=\"lf-abs\"><span class=\"lf-abs-num\">287.</span>F vastas ristküsitlusel tasukokkuleppe osas järgmiselt: Mina ei ole Nga mingit tasu kokkulepet</div></div>", "next": 239970}