3-06-535/11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik 3-06-535 24.oktoober 2006.a Roby Koik Kohtuasi E. K. kaebus Vastseliina Vallavalitsuse

1. detsembri 1997.a korralduse nr 198 tühistamiseks.
2. oktoober 2006.a Kaebuse esitaja E. K, esindaja vandeadvokaat L. T; Vastustaja Vastseliina Vallavalitsuse esindaja A. V; Kolmas isik K. A. Rahuldada kaebus ja tühistada Vastseliina Vallavalitsuse
3. detsembri
4. a korraldus nr
5. Välja mõista Vastseliina Vallavalitsuselt E. K. kasuks 10000 (kümme tuhat) krooni menetluskulu. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Asjaolud 1.E. K. tunnistati 30.09.1982.a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel 24.03.1982.a surnud M. L. testamendis nimetatud vara pärijaks. Pärimisõiguse tunnistuse kohaselt koosneb pärandvara Võru rajoonis Vastseliina külanõukogus Vastseliina sovhoosi maaalal V. külas asuvast elumajast ja saunast vastavalt Vastseliina Küla RSN Täitevkomitee 28.09.1982.a tõendile nr
6. Võru Tehnilise Inventariseerimise Büroo 1989.a koondaktist ja asendiplaanist nähtub, et Vastseliina Vallas, V. külas asuva keldri, aida, kahe kuuri ja WC omanik on E. K. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 13.01.1995.a otsusega tunnistati Vastseliina vallas V. külas asuva V. R. nr 33 talu maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks L. M. Vastseliina Vallavalitsuse 18.12.1997.a korraldusega nr 198 tagastati L. M. õigusvastaselt võõrandatud maa 33,3 ha ulatuses, tagastamata jäeti riigi maantee alune maa 1,27 ha ulatuses. Korralduse punkti 3 kohaselt ei ole tagastataval maal registreeritud hooneid. 19.03.2004.a kinnistamisavalduse alusel on 24.03.2004.a Vastseliina vallas Vaarkali külas asuva maatulundusmaa omanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud K. A. 1 E. K pöördus 20.02.2006.a Võru notar Inga Anipai poole sooviga võõrandada eelnimetatud ehitised oma õetütrele. Notari järelepärimise peale saatis Vastseliina Vallavalitsus 21.02.2006.a kirja, milles teatab, et ehitisregistri andmetel omab E. K. Vastseliina vallas, V. külas ehitisi, kuid ehitistealune maa on tagastatud maa tagastamise õigustatud subjektile. E. K. esitas 15.03.2006.a Tartu Halduskohtule kaebuse Vastseliina Vallavalitsuse 18.12.1997.a korralduse nr 198 tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 05.09.2006 määrusega kaasati haldusasja menetlusse kolmanda isikuna K. A. kui Vastseliina vallas V. külas asuva kinnistu omaniku. Kaebuse põhjendused ja taotlus 2.Kaebuse esitaja E. K. leiab, et Vastseliina Vallavalitsuse 18.12.1997.a korraldus nr 198, millega tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa L. M. 33,3 ha ulatuses, rikub tema õigusi. Vaidlustatud korraldusest sai E. K. teada 09.03.2006 a.. Kuni selle ajani oli kaebajal teadmine, et Vastseliina Vallas, V. külas kinnistul asuvad ehitised kuuluvad temale, keegi pole E. K. informeerinud maade tagastamisest L. M. Kaebaja on eeltoodud tagastamise käigus sisuliselt kaotanud omandiõiguse käsitletavatele ehitistele ja tal ei ole võimalik kavandatud müügitehingut enam teostada. Kaebaja E. K. leiab, et kuna L. M. maa tagastamise hetkel kehtis MaaRS § 6 lg 2 p 3, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaazhiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt MaaRS paragrahvidele 7, 9 ja
7. Antud juhul on Vastseliina Vallavalitsus ise kinnitanud oma 21.02.2006.a notarile saadetud kirjas, et kaebaja omab vaidlusalusel kinnistul ehitisi. Samas kinnitab vallavalitsus ka seda, et vaatamata eeltoodule on ehitistealune maa tagastatud maa tagastamise õigustatud subjektile L. M. Seejuures ei ole kaebajaga maa tagastamise osas keegi kunagi milleski kokku leppinud kaebajat ei ole sellest isegi informeeritud. Kaebaja kinnitab, et ta ei ole kunagi ei teos, sõnas ega kirjas avaldanud nõusolekut oma ehitiste omandiõigusest loobumiseks. Antud juhul on kaebaja jäetud mistahes õigusliku aluseta ilma tema hoonetest, maksmata talle selle eest mingit hüvitust, mis kahtlemata rikub oluliselt kaebaja õigusi. Nagu nähtub Vastseliina Vallavalitsuse 21.02.2006.a kirjast, peab vallavalitsus, tuginedes ehitisregistri andmetele, kaebajat veel praegugi nende ehitiste omanikuks, kuigi juriidiliselt on need muutunud kolmandale isikule kuuluva maa oluliseks osaks. Samuti nähtub ehitisregistrist, et kaebaja on jätkuvalt vaidlusaluste hoonete omanik. Kaebaja leiab, et talle ei ole etteheidetav ka see, et ta ei ole hoidnud ennast kursis kinnistusraamatu seisuga, kuna kaebajal ei olnud vähimatki alust kahtlustada, et tema hoonete alune maa on vahepeal õigusvastaselt tagastatud kolmandale isikule. Lisaks on oluline rõhutada, et kinnistusraamatu registriosa väljavõte ei sisalda viidet kinnistul asuvatele hoonetele ega ka kinnistu piiridele, seetõttu pole ka võimalik ainuüksi kinnistusraamatu registriosa kande alusel kindlaks teha, kas see hõlmab mingeid konkreetseid hooneid. See eeldab omakorda kõigi vastava piirkonna kinnistute kinnistustoimikutega regulaarset tutvumist, mis on aga ilmselgelt ebareaalne. Kaebaja leiab, et tal on põhimõtteliselt õigus eeldada, et tema omandiõigus on Põhiseadusega kaitstud ning vallavalitsus ei tee tema teadmata ühtegi toimingut, mis võiks tema omandiõigust kuidagi rikkuda. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et tema suhtes saab Vastseliina 2 Vallavalitsuse 18.12.1997.a korralduse vaidlustamise aegumistähtaega arvestama hakata alates sellega faktilisest tutvumisest 09.03.2006.a. Kaebuse täpsustuses selgitas E. K, et ta on tõendanud vaidlusaluste hoonete omandiõiguse kuuluvuse temale Võru tehnilise inventariseerimise büroo 1989.a koondaktiga ja asendiplaaniga, samuti 1990.a õiendiga, milledest nähtub, et kõnesolevate ehitiste omanikuks on E. K. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka Vastseliina Vallavalitsus oma 21.02.2006.a kirjas Võru notar Inga Anipaile. Kaebaja ei vaidle vastu, et endise talukompleksi hulka kuulunud elamu ja saun on tulekahjus osaliselt hävinud, millest on siiski säilinud vundament ja varemed, mis on samuti käsitletavad hoonete või rajatistena MaaRS § 6 lg 2 p 3 mõistes. Asjaolu, et elamu ja sauna varemed on säilinud, on tõendatud eelnimetatud Võru tehnilise inventariseerimise büroo 1989.a asendiplaaniga, millele on märgitud endise R 33 talu kompleksi hulka kuuluvad hooned ning märkusena on lisatud, et punktiirjoonega on märgitud varemed. Kaebaja on samas ka ülejäänud taluhoonete omanik. Kõikide Võru tehnilise inventariseerimise büroo dokumentide, samuti ehitisregistri andmete kohaselt on keldri, aida, kahe kuuri ja WC omanik E. K. Vastseliina Vallavalitsus ei ole kohtule esitanud vastupidist tõendavaid dokumente. Vastustaja poolt esitatud Vastseliina ühismajandi tõend tõendab vaid teatud vara kollektiviseerimist 1940-ndatel aastatel, mis võib ka tõele vastata, kuid nimetatud tõend ei tõenda kuidagi vaidlusaluste hoonete õiguskäivet (või selle puudumist) perioodil 1940 - 2006.a. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu, et ta ei ole varem esitanud maa erastamise avaldust, ei anna vallavalitsusele mingit õigust tagastada kaebaja teadmata tema hoonete alust maad kolmandale isikule, jättes kaebaja selliselt oma omandist ilma. Kaebaja poolt 20.02.2006.a notari poole pöördumise eesmärgiks oligi võõrandada kõnesolevad hooned oma õetütrele, kes oleks saanud seejärel esitada avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kuna aga notari poole pöördudes selgus, et maa on juba
8. aastal tagastatud kolmandale isikule, siis polnud tehingu lõpuleviimine võimalik ning polnud ka enam alust erastamisavalduse esitamiseks. Kaebaja oli alates 1982.a teadlik, et vaidlusalused hooned on tema omandis. Vahepealsel ajal ei ole keegi tema omandiõigust kahtluse alla seadnud. Kuna kaebajal polnud tarvidust oma hoonetega mistahes tehinguid või muid õigustoiminguid teha, siis tal ei olnudki võimalik teada saada, et omandiõigus nimetatud hoonetele on vahepeal kolmandale isikule üle läinud. Neil asjaoludel taotleb kaebuse esitaja Vastseliina Vallavalitsuse 18.12.1997.a korralduse nr 198 tühistamist ja vastustajalt kaebaja kohtukulude väljamõistmist. Vastustaja vastuväited 3.Vastustaja peab E. K kaebust põhjendamatuks. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 13.01.1995.a otsusega tunnistati Vastseliina vallas Vaarkali külas asuva V. R nr 33 talu maa suhtes õigustatud subjektiks L. M. Vastseliina Vallavalitsus otsustas 18.12.1997.a korraldusega nr 198 tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa L. M. 33,3 ha ulatuses, tagastamata jäeti riigi maantee alune maa 1,27 ha ulatuses. Tagastamise hetkel teise isiku hooneid tagastataval maal reaalselt ei eksisteerinud. 3 30.09.1982.a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on E. K. pärinud Võru rajoonis Vastseliina külanõukogus Vastseliina sovhoosi maa-alal V. külas vara, mille kooseisuks on märgitud: elumaja ja saun. V. külas R. 33 talu hooned hävisid tulekahju tagajärjel 1985.a ( väljavõte Vastseliina Küla RSN Täitevkomitee 17.07.1990.a kirjast nr 41 ). Seega reaalselt eksisteerivad teise isiku hooneid maa tagastamise hetkel sellel ei asunud, seda tõendab ka „V. R. 33“ talu maa tagastamisega ning maamõõtja M. L. poolt mõõdistatud ja koostatud R. maaüksuse plaan, millest nähtub, et tagastataval maal hooneid ei ole. 21.02.2006.a tõendi nr 19.3-4/14 koostamisel selgus Vallavalitsusele, et ehitusregistri andmetel omab E. K. Vastseliina vallas V. külas, endise „V. R. 33“ talu maal kokku viit hoonet/rajatist: kelder, ait, kaks kuuri ja käimla. Vastustaja leiab, et, kuidas saab E. K. omada eelpool nimetatud viit ehitist, kuna: 30.09.1982.a pärimisõiguse tunnistuse kohaselt peaks ta omama kahte ehitist: elumaja ja saun. Neid kahte ehitist aga ehitusregistris sisalduvas vara kooseisus ei kajastu. Ka ei ole andmeid elumaja ja sauna kohta Võru maakonna Hooneregistri toimikus nr 126 ( V. küla Vastseliina vald) olevates dokumentides. Võru Tehnilise Inventariseerimise Büroo 11.10.1989.a koondaktis on Võru rajooni Vastseliina KN Vastseliina sovhoosi Vaarkali külas asuvate keldri, aida, kahe kuuri ja WC omanikuks märgitud E. K. 1991.a on neid ehitisi enda omaks pidanud ka Vastseliina Ühismajand. Vastseliina Ühismajand tõendas 30.10.1991.a kirjaga nr 273 L. M. H. kolhoosile ühitatud vara kooseisu, milles muuhulgas kirjas ka need ehitised, mille väidetav omanik on E. K. aastast
9. Vastustajal puuduvad andmed, et Vastseliina Ühismajand oleks nimetatud ehitised võõrandanud E. K. L. M. (surn. 28.12.2002.a ) tütar M. A. kinnitas, et tema emale kompenseeriti 90ndate aastate algul Vastseliina Ühismajandi poolt ühitatud vara, mis oli hävinenud (mh lauda ja kahe kuuri eest). Vastustaja leiab, et E. K. ei ole pöördunud kohtusse Vastseliina Vallavalitsuse 18.detsembri 1997.a korralduse nr 198 tühistamiseks tähtaegselt, olles lasknud mööda kaebuse esitamise 30-päevase tähtaja. Kaebuse esitajale ei saa tõesti ette heita, et ta ei ole ennast hoidnud kursis kinnistusraamatu seisuga. Asjaõigusseaduse ja Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt kaasnevad omandiga ka mitmesugused õigused ja kohustused. E. K. ei ole kuni käesoleva ajani avaldanud Vastseliina Vallavalitsusele soovi temale kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ega kuidagi muudmoodi tundnud huvi oma omandi vastu. Kolmanda isiku seisukoht 4.Kolmasi isik vaidleb E. K. kaebusele vastu, leides, et tal on vaidlustatud korraldusega tagastatud maadele õigus kui õigustatud subjekti pärijal. M. L. ei olnud kogu vaidlustatud kompleksi omanik, talle müüdi ainult ait-kuivati, mis olid ühes hoones. Müüja oli A. T, kes oli L. M. ema. Ühismajandi käes olid kivihooned ja 1925.a ehitatud noorkarjalaut ning reheelamu ehk küün ja kelder. L. M. omandireformi käigus aita ei kompenseeritud kuna see oli majandi omand. 4 Kohtu põhjendused ja otsus 5.Tegemist on lubatava ja tähtaegse kaebusega. Kaebuse lubatavuse menetlusõiguslik alus tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 2 punktist 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Vaidlusalune korraldus on antud õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) tagastamise küsimuses. MaaRS § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse Aluseid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kohtualluvuse osas ei tulene maareformi seadusest teisiti, kui on sätestatud Alustes. ORAS § 19 lõike 1 esimene lause sätestab nimelt, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtuväliselt või kohtu korras. Seega kuulub vaidluse lahendamine ka materiaalõiguslikult halduskohtu pädevusse. Kaebus on esimese astme halduskohtule elektrooniliselt esitatud 15.03.2006.a. Kaebuse tähtaegsuse osas sätestab HKMS § 9 lõige 1, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. ORAS § 19 lõike 1 teine lause sätestab, et halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Kaebuse esitaja kinnitab kaebuses, et ta sai oma õigusi rikkuvast otsusest teada 09.03.2006.a. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebuse esitaja oleks saanud tema õigusi rikkuvast haldusaktist muul viisil teada ja viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, mistõttu puudub halduskohtul alus käesolevas vaidluses alates 01.09.2006.a kehtivas HKMS § 9 lõikes 9 sätestatud põhimõtte kohaldamiseks tagasiulatuvalt. Nimelt sätestab praegu kehtiv HKMS § 9 lõige 9, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et avaliku kinnistusraamatu andmetega mittetutvumine ei ole käsitletav kaebuse esitamisega ebamõistliku viivitamisena, mis annaks õigusprintsiibi tasemel aluse kaebuse esitamise tähtaja möödunuks lugemiseks, mistõttu on esimese astme halduskohus jätkuvalt seisukohal, et kaebus on esitatud HKMS § 9 lõikes 1 ja ORAS § 19 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.
10. MaaRS § 6 lõige 2 punkt 3 sätestas vaidlustatud korralduse andmise ajal (30.11.199701.01.1998 kehtinud redaktsioonis), et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaaiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 7, 9 ja
11. Kusjuures vaidlustatud korralduse andmise ajal ei kitsendanud seadus ehitise mõistet ehitise lagunemise astmega, nagu see on sätestatud praegu kehtivas MaaRS § 6 lõikes 3 1 . 5 Vaidlustatud korralduse (tl 8) punkt 3 sätestab, et tagastataval maal registreeritud hooneid ei ole. Vaidlustatud korraldus on antud seega ebaõigetel faktilistel asjaoludel. Nimelt on nii omaaegses Võru Tehnilise Inventariseerimise Büroos kui ka ehitisregistris registreeritud E. K. hooned, mis asuvad just nimelt korraldusega L. M. omandisse antaval R. maaüksusel. Vastseliina Vallavalitsuse 21.02.2006 tõendiga (tl 10) on tõendatud, et ehitisregistris E. K omandina registreeritud ehitised asuvad L. M. tagastatud talumaal. E. K. hoonete registreerimine Võru TIB-s on tõendatud vastava toimiku materjalidega (tl 11-14, 78-82). Ehitisregistris registreeritud E. K. ehitiste koosseis on tõendatud vastava väljatrükiga ehitisregistrist(tl 16). Kaebuse esitaja poolt esitatud fotodelt nähtub, et vähemalt osaliselt on E. K. omandina registrites registreeritud ehitised säilinud ka 2006.aastal. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vastustaja poolt kohtule esitatud tõendid ei tõenda neid asjaolusid, millele on osundatud vastustaja kirjalikus seletuses. Vastseliina Ühismajandi 30.10.1991.a teatis Võru Maakonnavalitsusele tõendab L. M. endisse H. kolhoosi ühistatud vara koosseisu ja tõendab, et L. M. ühistati kollektiviseerimise käigus muuhulgas ait-kuivati, 3 küüni ja 2 lauta. Nimetatud tõend ei saa tõendada ja ei tõenda nimetatud ehitiste kuulumist Vastseliina Ühismajandi omandisse 1991.aastal, sest taolisel juhul oleks vastavalt ORAS §-le 14 pidanud ühismajand nimetatud ehitised L. M. kui omandireformi õigustatud subjektile tagastama. L. M. ühistatud varana ehitiste tagastamise kohta ei ole aga vastustaja kohtule tõendeid esitanud. L. M. pärija kolmas isik K. A. kinnitab hoopis, et osa ehtistest (ait) on L. M. kompenseerimata. Kuna vastustaja ei ole tõendanud L. M. omandireformi käigus vaidlusaluste ehitiste tagastamata jätmise või kompenseerimata jätmise õigusvastasust, siis tuleb asuda seisukohale, et praeguseks ehitisregistri andmetel E. K. kuuluvad ehitised ei olnud üldse omandireformi objektiks, mistõttu on vastustaja käsitlus ehitiste kuuluvusest Vastseliina Ühismajandile asjakohatu, kuna vaidlusaluse korralduse kohaselt ei asu tagastataval maal ka Vastseliina Ühismajandile registreeritud hooneid. Vastustaja poolt kohtule esitatud Vastseliina Küla RSN TK 17.07.1990.a kirja nr 41 väljavõte ei saa tõendada ja ei tõenda seda, kas endise R. 33 talu maadel asus E. K. omandina registreeritud hooneid või mitte. Vastustaja ei vaidlusta asjaolu, et nimetatud kirja väljavõte pärineb L. M. omandireformi käigus tagastava ja kompenseeritava vara küsimuses avatud toimikust. Seega saab nimetatud kirja väljavõte tõendada ainult neid asjaolusid, millel on õiguslik tähendus L. M. kui omandireformi õigustatud subjektile vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamisel. Seega tõendab selle kirja väljavõte, et 1990.aasta seisuga ei olnud säilinud endise R. 33 talu hooneid, mida oleks omandireformi käigus saanud L. M. kui omandireformi õigustatud subjektile tagastada. L. M. omandireformi käigus tagastamisele kuuluvate hoonete puudumine ei välista aga asjaolu, et endise R 33 talu maadel, mis tagastati vaidlusaluse korraldusega, ei saanud asuda teiste isikute omandina registreeritud hooneid. Erinevalt vastustajast on esimese astme halduskohus seisukohal, et vastustaja poolt osundatud R maaüksuse plaan (tl 25) ei oma iseseisvat tõenduslikku tähendust vaidlusaluses ehitiste küsimuses, kuna maaüksuse plaan on Vastseliina Vallavalitsuse 18.12.1997.a korralduse nr 198 lisaks ning samas korralduse aluseks ja ei saa seega tõendada vaidlusaluse korralduse õiguspärasust registreeritud ehitiste puudumise osas tagastataval maal. Kolmanda isiku K. A. asja arutamisel antud seletusest saab järeldada, et ka kolmas isik on vähemalt kaudselt aktsepteerinud E. K. omandiõigust vaidlusalustele ehitistele vaidlusaluse korraldusega tagastatud maal. Esimese astme halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et vaidlusalune korraldus on vastuolus korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 6 lõike 2 punktiga 3 ja on seega õigusvastane. Kuna korralduse kehtivuse tagajärjeks on kaebuse esitaja omandiõiguse kaotus temale kuuluvatele ehitistele, siis rikub korraldus ka kaebuse esitaja 6 subjektiivseid õigusi ja tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktis 1 sätestatud halduskohtule antud volituse alusel tühistada. Korralduse tühistamine on kaebuse esitajale vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega seonduvalt vaidlustatud korralduse õigusvastasusega.
12. HKMS § 92 lõike 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lõike 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. E. K. on kandnud esimese astme halduskohtus menetluskulusid 21 474, 20 krooni (tl 7, 89-92). Arvestades seda, et tegemist on ühe haldusakti vaidlustamisega ja sellele kuluvat mõistlikku aega leiab esimese astme halduskohus, et põhjendatud kuludeks tuleb lugeda menetluskulud summas 10 000 krooni, mis tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Roby Koik Kohtunik 7