Obsah (5)

§ 1028§ 2§ 76§ 101§ 128

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-23062 Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2007, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi AS ISS Eesti hagi Ü N vastu võlgnevuse

§ 1028

Ü N välja mõista hageja kasuks alusetult säästetud 118, 40 krooni, hageja poolt tasutud riigilõivu 50 krooni ja õigusabikulud. Kostja vastus Kostja Ü N esitas 16.01.2006 hagiavaldusele vastuse, milles ta hagi ei tunnista. Vastuses väidab kostja, et käskkirja nr 13 transpordivahendi limiidi kehtestamise kohta talle 01.03.2005 ei tutvustatud. Nimetatud käskkirjast sai kostja teada alles märtsikuu keskel (mida kinnitab kostja allkiri käskkirjal), mil enamus limiidist oli kulutatud. Kostja juhindus oma igapäevatöös AS Minu Vara Ida otsusest, mille kohaselt limiit telefoni ja transpordivahendi peale kokku oli 5000 krooni kuus. Kuni 01.03.2005.a käskkirja tutvustamiseni aktsepteeris antud limiiti ka tööandja. Limiidi muutmisest oleks tööandja pidanud kostjat eelnevalt teavitama, et viimane oleks saanud ka korra muutmist vaidlustada või uue limiidiga ette arvestada. Kostja väitel on reaalselt kulutatud summa läinud kostja töökohustuste täitmiseks, millest alusetult pole säästetud ühtegi senti. Kostja peab viidet

§ 1028alusetuks, kuna 2005.a märtsikuus kulutused olid tehtud hageja huvides.

Kostja sellest isiklikku kasu ei saanud. Kostja leiab, et ei ole võimalik nimetada alusetult saaduks seda, mida kasutati tööandja huvides ja kostja (töö)lepinguliste kohustuste täitmisena ja palub jätta AS Minu Vara Ida hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kohtuistung 04.detsembril 2006 Kohtuistungil 04.detsembril 2006.a jäi hageja esindaja haginõuete juurde ja selgitas, et limiit, millele kostja viitab oma vastuses, oli ametiauto kasutamise limiit. Kuna ametiauto oli liisitud, maksti välja 4000 krooni. Palgatõendist on näha, et kasutatud summa arvestati maha. Kütusele jäi mitte üle 500 krooni. Kütusekulud kandis kostja praktiliselt ise. 2005.aasta märtsikuus suurendati kütusekulu 1500 kroonini. Kostja jäi oma vastuväidete juurde ja selgitas, et tolleaegse juhatajaga suuliselt sõlmitud kokkuleppe kohaselt loobus ta ametiautost Peugeot Partner ja 5000 krooni limiit jäi talle kehtima. Paar nädalat hiljem esitati aga käskkiri, mille kohaselt määrati kütusekulu limiidiks 1500 krooni – selleks ajaks oli kostja aga juba oma autoga kulutusi teinud. Hageja seisukoht 28.12.2006 esitas hageja esindaja kohtule kirjaliku selgituse, milles väidab, et kostjale väljaantud bensiini ülekulu toimus peale 14.03.2005, st siis, kui kostja oli juba käskkirjaga nr 13 tutvunud. Arvest nr 6270001-0503 nähtub, et kostja tankis 19.03.2005 403, 28 krooni eest. Magnetkaardi kasutamise väljavõttest on näha, et kostja on tankinud 05.03.2005 592, 30 krooni eest ja 15.03.2005 622, 85 krooni eest. Seega toimus bensiini ülekulutamine peale 14.03.2005, s.o. pärast seda kui kostja tutvus käskkirjaga nr

1. Kohtuistung
2. jaanuaril 2007 Kohtuistungil 12.jaanuaril 2007 hageja esindaja toetas hagi. Kostja jäi oma vastuväidete juurde. Vastuseks hageja kirjalikele seisukohtadele väitis kostja, et hageja poolt esitatud lisadest on näha, et on tangitud nii bensiini kui diiselkütust. Üks auto ei saa sõita mitme kütusega. Kütusekaardi andis kostja ära kohe kui käskkirjast teada sai, mistõttu tema enam selle kaardi alusel tankida ei saanud. Kütusekaardiga saab tankida igaüks, kes koodi teab. Kostja kasutas diiselkütust. Kostja tagastas kütusekaardi kohe kui käskkirjast teada sai. Allkirja selle kohta ei andnud, kuna ka kaardi sai ta ilma allkirja andmata. Kostja soovis, et hageja esitaks sõidulehed. Kostja sõidud olid kuust kuusse praktiliselt ühesugused. Kohtuistung
3. veebruaril 2007 Kohtuistungil 16.02.2007 jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja V K selgitas, et kostja töötas tema alluvuses, ametiautost loobus omal algatusel. Kostjale antud kaardiga keegi teine kütust võtta ei saanud. Kaart anti tagasi töölepingu lõpetamise päeval. Miks limiidid vähenesid, tunnistaja ei mäleta. Millist kütust kostja kasutas, tunnistaja ei tea. Samuti ei osanud ta öelda, kas kütusekaardi tagastamise kohta mingi dokument vormistati. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tunnistaja V. K ütlused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. . Kohus tuvastas, et käskkirjaga nr 13 01.
4. 2005 kehtestati kostjale kütusekulu limiit 1500 krooni (tl 9). Kostjale on nimetatud käskkirja tutvustatud 14.03.2005.a (tl 48). Arve nr 6270001-0503 (tl 53) ja magnetkaardi väljavõtete (tl 54,55) kohaselt kasutas kostja
5. a märtsikuus kütust kokku 1618, 43 krooni eest ületades limiidi 118, 43 krooni võrra. Hageja esitas kostjale arve 450402276 tasumise tähtajaga 10.04.2005 (tl 10). Kostja esitatud arvet tasunud ei ole. Töölepingu seaduse § 50 p 3 kohaselt töötaja on kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Võlaõigusseaduse (

) § 1 lg 1 kohaselt nimetatud seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.

§ 2

lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 76

lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist.

§ 128lg 2 kohaselt varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja väide, et ta kasutas kütet ainult seoses töökohustuste täitmisega, ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole asjas tõendamist leidnud, et limiidi ülekulu tekkis enne kostja poolt 01.03.2005.a käskkirjaga tutvumist. Samuti puuduvad asjas tõendid, mis kinnitaksid poolte vahel suulise kokkuleppe, et isikliku sõiduauto kasutamisel jääb kuulimiidiks 4000 krooni, olemasolu. Tõendatud ei ole, et kostja kasutuses olevat kütusekaarti oleks kasutanud kolmas isik. Tunnistaja V. K ütluste kohaselt tagastas kostja kütusekaardi töölepingu lõpetamise päeval. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostja vastuväiteid ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Menetluskulude jaotus Hageja palub kostjalt välja mõista hageja menetluskulud - hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 krooni ja õigusabikulud 1400 krooni. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kookõlas kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks viimase riigilõivukulude katteks väljamõistmisele 50 krooni. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja õigusabikulude katteks 5,90 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 436, § 442, rahuldab kohus hagi. Helgi Vinni Kohtunik: § 456, § 632 lg 1