Obsah (10)

§ 113§ 43§ 99§ 109§ 93§ 119§ 146§ 8§ 20§ 36

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Mare Merimaa ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2007.

) § 99 lõikes 1 sätestatud eeldused. Et tasaarvestust ei toimunud, kinnitab ka OÜ V (pankrotis) poolt esitatud samasisuline nõue OÜ F pankrotimenetluses ning Harju Maakohtule esitatud hagi nõude tunnustamiseks. Sõltumata tasaarvestusele antavast hinnangust võlgneb OÜ V hagejale tasaarvestuse avaldusest tulenevalt vähemalt 566.032, 71 krooni. OÜ F pankrotimenetlus algatati Tallinna Linnakohtu poolt

1. aprillil
2. a.
3. aprillil
4. a. sõlmis OÜ F likvideerija OÜ-ga V tasaarvestuse kokkuleppe, mille kohaselt hageja tasus OÜ-le V tasaarvestuse teel rahalisi kohustusi kogusummas 2.812.815, 38 krooni. Tegemist oli tühise tehinguga, kuna see teostati ajutise halduri nõusolekuta ja seega Tallinna Linnakohtu
5. aprilli
6. a. määruses kehtestatud käsutuskeeldu rikkudes. Tasaarvestuse tühisuse korral on OÜ-l V samas suurusjärgus nõue OÜ F vastu. Kuna kostja ei ole aga sellist nõuet hageja pankrotimenetluses esitanud, on ta käesolevaks ajaks võimaluse tasaarvestuseks minetanud ning tuleb tunnustada hageja 2.812.815, 38 krooni suurust nõuet OÜ V pankrotimenetluses. Ajavahemikul
7. jaanuarist kuni
8. aprillini
9. a. tasus OÜ F (likvideerimisel) OÜ-le V kokku 11.383.016, 14 krooni. OÜ F (likvideerimisel) on nimetatud perioodil tehtud väljamaksetega eelistanud OÜ-d V teistele võlausaldajatele. OÜ-l F (likvideerimisel) oli võlgu kolmandatele isikutele kokku 47.770.931, 42 krooni, millest võlgnevus OÜ V ees moodustas 21, 23%. Koheldes võlausaldajaid võrdselt, oleks OÜ F (likvideerimisel) pidanud tasuma OÜ-le V 7.208.152, 67 krooni. Seega on OÜ-le V tasutud 4.174.863, 47 krooni teisi võlausaldajaid eelistades, mistõttu nimetatud summa kuulub vastavalt

§ 113lg.

1 punktile 2 ja § 119 lõikele 1 tagastamisele. Vara tagasivõitmise nõuet on võimalik esitada ka nõude tunnustamise menetluses. Kostja OÜ V (pankrotis) seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub 1.401.513, 71 krooni suurune nõue OÜ V vastu. Nimetatud nõude aluseks olevaid nõuete loovutamise lepingust tulenevaid kohustusi on põhjalikult käsitletud Harju Maakohtu (endine Tallinna Linnakohus) otsuses tsiviilasjas nr. 2/28-604/2005, millega jäeti rahuldamata hageja pankrotiavaldus OÜ V vastu. Kusjuures hageja nõude suuruseks oli tookord 637.184, 62 krooni. Kohus leidis, et OÜ F on esitanud põhjendamatu pankrotiavalduse ja nõude olemasolu ei tuvastanud ka OÜ V ajutine pankrotihaldur R. P. Kohtuotsuses väljendatud seisukohtadega mittenõustumisel oleks hagejal tulnud esitada OÜ V vastu varaline nõue hagimenetluses, mis omakorda oleks võimaldanud esitada

§ 43lõike 2 alusel nõude OÜ V pankrotimenetluses.

Varalisi nõudeid, mis võimaldaksid esitada nõudeavalduse OÜ V pankrotimenetluses, hagejal enne OÜ V pankroti 3 väljakuulutamist ei olnud. Eksitav ja ainetu on hageja poolt enne OÜ V pankroti väljakuulutamist tehtud tasaarvestuse vaidlustamine

-le tuginedes, kuna tasaarvestus oleks olnud

§ 99lõikest 3 tulenevalt võimalik ka pankrotimenetluses.

2.812.815, 38 krooni suuruse nõude tunnustamise taotlemisel jätab hageja tähelepanuta asjaolu, et tegemist ei olnud rahalise kohustuse täitmisega, vaid vastastikuste nõuete tasaarvestamisega. Selle nõude käsitlemine

§ 113lg.

1 tähenduses ei ole asjakohane, kuna isegi juhul, kui kohustuse täitmine on kehtetu, on OÜ-l V õigus antud nõuete tasaarvestamiseks

§ 99

lõikest 3 tulenevalt, kuna nõue loovutati ja sellest teavitati rohkem kui kolm kuud enne OÜ F pankroti väljakuulutamist.

§ 99

mõtte kohaselt on võlausaldaja, kelle vastu võlgnikul on nõue, seatud paremasse olukorda ja lubatud nõudeid tasaarvestada ka pankrotimenetluse kestel.

§ 99lg.

1 sätestab, et tasaarvestust on õigus teha enne pankroti väljakuulutamist, mitte ei seo seda menetluse algatamisega. Kuna hageja ei ole tasaarvestustehingute kehtetuks tunnistamist taotlenud,

§ 109lg.

1 ja § 110 lg. 1 kohaselt saab seda teha aga üksnes kohus, on tehtud tasaarvestused kehtivad.

§ 93

kohaselt saab võlausaldaja esitada pankrotihaldurile nõude, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. 4.174.863, 47 krooni suuruse nõude osas puuduvad hagejal seaduslikud nõude tekkimise alused OÜ V pankroti väljakuulutamisele eelnenud perioodil, kuna kohus ei ole nimetatud kohustuse täitmist kehtetuks tunnistanud. Samuti ei ole hageja esitanud OÜ V vastu vastavat nõuet hagimenetluses, mis võimaldaks selle kandumise pankrotimenetlusse

§ 43lg.

2 alusel. Kostjate OÜ O ja OÜ * seisukoht Kostjad hagi ei tunnistanud.

1. septembril
2. a. tehtud tasaarvestusavaldust ei saa käsitleda VÕS § 30 kohase võlatunnistusena hageja ees, kuna tegemist oli ühega paljudest poolte vahel toimunud tasaarvestustest. Kostjatele teadaolevalt vähendas OÜ V nimetatud tasaarvestuse tulemusena allesjäänud võlga (566.014, 71 krooni) veelgi. Need asjaolud on põhjalikku käsitlemist leidnud Tallinna Linnakohtu poolt tsiviilasjas nr. 2/28-
3. Hageja ei ole tehtud tasaarvestust kui tehingut kunagi vaidlustanud, mistõttu tuleb tasaarvestus lugeda toimunuks. Tasaarvestuse kohta on

-s ette nähtud erinorm (§ 99), mida tuleb tagasivõitmise sätete tõlgendamisel arvestada.

§ 113

ei ole tasaarvestuse teel täidetud rahalise kohustuse tagasivõitmiseks rakendatav. Väärad on hageja seisukohad, et kuna rahaline kohustus summas 2.812.815, 38 krooni täideti pärast OÜ F pankrotimenetluse algatamist, kuulub vaidlustatud tehing kehtetuks tunnistamisele ja et rahalise kohustuse täitmine pankrotimenetluse ajal on kehtetu.

§ 109

lõikest 1 ja §-dest 110 - 114 tulenevalt on tagasivõitmise kohaldamise eelduseks vastava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise regulatsioonil on kaks eesmärki: esiteks, kindlustada võlausaldajaid võlgniku niisuguse tehingu vastu, mis vähendaks pankrotivara, ja teiseks, tagada kõigi võlausaldajate võrdne kohtlemine.

1. aprilli
2. a. tasaarvestuse kokkuleppega ei toimunud võlausaldajate huvide kahjustamist kummalgi viisil, vaid vastupidi - hageja võlausaldajate huve oleks kahjustanud olukord, kus tasaarvestust ei oleks toimunud. Hageja vara ei vähenenud, kuna võla tasumisega OÜ-le V vabanes hageja samas ulatuses kohustustest OÜ V ees. Samuti ei ole OÜ-d V teiste võlausaldajate ees eelistatud. Isegi kui selline eelistamine mingilgi määral toimus, oli see

§ 99kohaselt lubatud.

1. aprilli
2. a. kokkuleppe tulemusena tekkis olukord, kus hageja, varalisi vahendeid välja andmata, vabanes 2.812.815, 38 krooni suurusest kohustusest ühe võlausaldaja ees ning nimetatud summaga võrdelises seoses suurenes ka teiste võlausaldajate jaotis. OÜ V nõuded hageja vastu, mida
3. aprillil
4. a. tasaarvestati, olid muutunud nimetatud päevaks sissenõutavaks. Edasise kahju tekkimise vältimiseks oleks hagejal tulnud oma kohustus koheselt täita. Tasaarvestusele alternatiivne võimalus kohustuse täitmiseks oleks olnud raha tasumine või mõne eseme üleandmine, mis oleks aga 4 vaieldamatult viinud võlausaldajate huvide kahjustamisele. Samuti tooks võlausaldajate huvide kahjustamise kaasa tasarvestuskokkuleppe kehtetuks tunnistamine. Sellisel juhul omandaks OÜ V hageja vastu nõude

§ 119

lõike 4 alusel, mis tuleks vastavalt

§ 146lg.

1 punktile 1 rahuldada enne jaotise alusel toimuvaid väljamakseid ning viiks üheselt teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseni. Põhjendamatu on hageja poolt hagiavalduses väljendatud raha tagastamise nõue

§ 119lg.

1 alusel, kuna vaidlusaluse kokkuleppe alusel hageja OÜ-le V raha üle ei andnud. Need pankrotiseaduse sätted, millele hageja tugineb 4.174.863, 47 krooni suuruse nõude esitamisel, annavad üldised alused vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse.

§-des 113 ja 119 toodud aluste kasutamise eelduseks on vastavate asjaolude eelnev kohtulik tuvastamine. Ekslik on hageja arvamus, et vastavate asjaolude tuvastamine on võimalik ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel. Kuna hageja ei ole enne OÜ V pankroti väljakuulutamist esitanud viimase vastu tuvastuslikku nõuet

§ 113lg.

1 p. 2 ja § 119 alusel, on ta sellise nõude esitamise õiguse käesolevaks ajaks minetanud.

§ 8lg.

3 kohaselt peab pankrotivõlausaldajal olema võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Lisaks eeltoodule on hageja arvestus võimaliku võlausaldajate huvide kahjustamise suuruse kohta tuletuslik ega vasta tegelikele asjaoludele. Esimese astme kohtu otsus

1. oktoobri
2. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt, tunnustades OÜ F (pankrotis) nõuet OÜ V (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1.401.513, 71 krooni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. OÜ V poolt
3. septembril
4. a. OÜ-le F (pankrotis) esitatud tasaarvestuse avaldust saab käsitleda võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. Nimetatud dokumendi punktis 2 tunnistab avalduse esitaja oma võlga OÜ F (pankrotis) ees summas 1.401.513, 71 krooni, mis avalduses soovitud tasaarvestuse toimumisel väheneks 566.014, 71 kroonini. Asjaolu, et kostjate väidetel edasiste tehingute tulemusena võlg likvideeriti, ei muuda kostja poolt tehtud võlatunnistust olematuks. Et nimetatud võlg oli
5. septembril
6. a. olemas, seda kinnitavad ka kostjate selgitused selle likvideerimise kohta. Kostjad leiavad, et 28.septembril
7. a. tasaarvestati 1.401.513, 71 krooni suurune võlg hageja ees OÜ V poolt G OÜ-lt omandatud 835.499 krooni suuruse nõudega hageja vastu. Samas on OÜ V esitanud sama nõude hageja pankrotimenetluses. Kostjad leiavad, et OÜ V võlgnevus hageja ees summas 1.401.513, 71 krooni likvideerus seoses OÜ V poolt
8. jaanuaril
9. a. esitatud nõude loovutuslepingutest taganemise avaldustega. Hageja lepingutest taganemist seaduses ettenähtud 30 päeva jooksul ei vaidlustanud. Peale lepingutest taganemist jäi OÜ V hagejale võlgu 831.043, 54 krooni. Kui see tasaarvestada G OÜ-lt omandatud nõudega hageja vastu (summas 835.499 krooni), on hageja OÜ-le V võlgu
10. 46 krooni ega saa olla võlausaldaja kostja pankrotimenetluses. Hageja ja OÜ V vahel 835.499 krooni suuruse nõude tasaarvestust
11. septembril
12. a. ei saa toimunuks lugeda seetõttu, et nimetatud tehingu kehtivuses ei ole veendunud kumbki pool. Hageja on seisukohal, et tasaarvestamine ei olnud võimalik, mistõttu seda ka ei toimunud. OÜ V on sama nõude esitanud hageja pankrotimenetluses, tunnistades sellega samuti tasaarvestuse mittetoimumist. Kostjad ei ole tõendanud peale võimaliku tasaarvestuse järele jäänud võlgnevuse summas 566.014, 71 krooni likvideerimist hageja ees. Kostjad ei ole kohtule esitanud väidetavalt
13. jaanuaril
14. a. hagejale esitatud lepingutest taganemise avaldusi, mille olemasolu hageja ei kinnita. Kostjate viited Tallinna Linnakohtu otsusele nr. 2/28-604 kui tõendile on asjakohatud esiteks seetõttu, et tegemist ei ole jõustunud kohtuotsusega (tühistati Tallinna Ringkonnakohtu poolt
15. novembril
16. a.) ja teiseks seetõttu, et vaidlusalune võlatunnistus on tehtud
17. septembril
18. a., s. o. ligemale kaks kuud pärast linnakohtu 5 otsust. Seega tuleb tunnustada hageja 1.401.513, 71 krooni suurust nõuet OÜ V pankrotimenetluses. Hageja poolt esitatud 2.812.815, 38 krooni ja 4.174.863, 47 krooni suurused nõuded tulenevad asjaolust, et hageja hinnangul on rida OÜ F ja OÜ V vahel toimunud vastastikuste nõuete tasaarvestusi

§ 113lg.

1 punktidest 1 ja 2 lähtuvalt kehtetud. Hageja möönab, et rahalise kohustuse täitmise tunnistab kehtetuks kohus, kuid leiab, et nimetatud küsimuse võib ja saab kohus lahendada nõude tunnustamise menetlemisel. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Tulenevalt

§ 93

lõikest 1 saab võlausaldaja haldurile esitada enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõude. Kui nõue tuleneb võlausaldaja ja võlgniku vahel toimunud tehingust, saab see enne pankrotimenetlust tekkinud olla vaid juhul, kui tehing tunnistatakse kehtetuks. Kuna hageja puhul on tegemist pankrotis äriühinguga, saab ta tehingu kehtetuks tunnistamist taotleda pankrotiseaduse alusel vara tagasivõitmise korras. Nimetatud kord sätestatakse

§-s 118, mille lõike 1 kohaselt toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule. Seega ei saa hagejal vaidlusaluste tehingute (rahaliste kohustuste täitmine tasaarvestuste teel) alusel OÜ V vastu mingit nõuet olla enne, kui kohus on need kehtetuks tunnistanud, mistõttu on sellise nõude esitamine haldurile ja hiljem selle tunnustamise taotlemine kohtus ainetu. Menetluse otstarbekuse seisukohalt võiks isegi ühes hagis taotleda esmalt tehingu kehtetuks tunnistamist

§-des 110 – 116 ettenähtud alustel ja teisena tehingu kehtetusest tuleneva nõude tunnustamist, kui tegemist on samade pooltega. See oleks analoogiline hagile, milles esmaselt taotletakse isaduse tuvastamist ja seejärel elatise väljamõistmist. On selge, et teine nõue tekib ja selle saab esitada alles siis, kui esimene rahuldatakse, kuid otstarbekuse printsiibist lähtudes on kohtud selliseid hagisid menetlusse võtnud ja menetlenud. Kõnesolevas kohtuasjas ei ole aga tegemist samade pooltega ning hageja ei ole sellist nõuet, s. o. rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise nõuet üldse esitanud, mistõttu ei saa kohus seda menetleda ja poolte poolt esitatud sellesisulisi asjaolusid hinnata. OÜ F (pankrotis) apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata OÜ F (pankrotis) nõue OÜ V (pankrotis) pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks summas 2.812.815, 38 krooni pandiga tagamata nõudena. Hageja palub hagi selles osas rahuldada, tunnustades tema nõuet kokku 4.214.328, 38 krooni ulatuses. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta ja hindamata apellandi väited selle kohta, et tasaarvestus summas 2.812.815, 38 krooni on tühine tulenevalt TsÜS § 88 lõikest 1. Nõude õigusliku alusena on apellant viidanud

§ 113lõike 1 punkti 1 kohase rahalise kohustuse täitmise kehtetusele.

Tallinna Linnakohtu

1. aprilli
2. a. määrusega, millega algatati OÜ F pankrotimenetlus, keelati võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta kogu oma vara käsutamine. Tasaarvelduse teostamine on käsitletav isiku vara (varalise õiguse) käsutamisena. TsÜS § 88 lõike 1 kohaselt on kohtu poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Vastavale õiguslikule asjaolule saab kohus anda hinnangu kohtuotsuses ka juhul, kui eraldiseisvat nõuet tehingu tühisuse tunnustamiseks ei ole. Kuna
3. aprillil
4. a. tehtud tasaarvestus on tühine, on apellandil jätkuvalt selles osas ja summas nõue OÜ V (pankrotis) vastu. OÜ O ja OÜ * apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta OÜ F (pankrotis) nõue täielikult rahuldamata. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et
5. septembri
6. a. tasaarveldus on käsitletav võlatunnistusena hageja ees. Kuna tegemist on ühega paljudest poolte vahel toimunud tasaarveldustest ja nimetatud tasaarveldusel märgitud võlgnevuse jääk summas 6 566.014, 71 krooni kajastab poolte vahelist saldot ainult tasaarvelduslepingus märgitud kohustuste tasaarvlemisest tulenevalt, siis ei välista see täiendavate pooltevaheliste nõuete aluse olemasolu. Kui nimetatud tasaarveldus on võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses, saab võlana käsitleda ainult summat 566.014, 71 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et tasaarveldusavaldus esitati ja OÜ F ei ole seda vaidlustanud. Hageja paljasõnaline vastuväide ei saa olla aluseks tasaarvestuse kehtetusele. TsÜS § 67 lg. 1 kohaselt on tasaarvestus käsitletav tehinguna, millele VÕS § 198 kohaselt on lubatud TsÜS § 67 lg. 2 kohane vorm, seega oleks tasaarvestamise avaldusele saanud kohaldada TsÜS § 90 lõikes 1 sätestatut TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaja jooksul. Asjaolu, et sama nõude tunnustamiseks on hageja pankrotimenetluses esitatud hagiavaldus, ei muuda
7. septembril
8. a. esitatud tasaarvestuse avalduse kohast tasaarvestust kehtetuks. Nimetatud tasaarvestuse avaldus annab aluse jätta nõue hageja pankrotimenetluses tunnustamata, kuivõrd nõue on tasaarvestuse teel juba tasutud. Tasaarvestus on lubatud kogu pankrotimenetluse kestel.

§ 99

lõige 1 sätestab, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Tallinna Linnakohtu otsuses nr. 2/28-604 on väga põhjalikult kirjeldatud pooltevahelise arvlemise asjaolusid, s. h. on tuvastatud asjaolu, et

1. jaanuaril
2. a. esitas OÜ V apellandile lepingutest taganemise avaldused. Kohtuotsuse tühistamine Tallinna Ringkonnakohtu otsusega ei muuda olematuks tsiviilasja raames tuvastatud asjaolusid. Seetõttu on nimetatud kohtuotsus käsitletav tõendina TsMS § 272 lõikest 2 tulenevalt. OÜ V (pankrotis) apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja OÜ F (pankrotis) nõuded jätta tunnustamata.
3. septembri
4. a. tasaarvestus ei ole käsitletav võlatunnistusena. Tasaarvestus on lubatud kogu pankrotimenetluse kestel, mille kohta on

§-s 99 ette nähtud erinorm. Seega tuleb apellandi ja vastustaja vahel teostatud tasaarvestus lugeda toimunuks. Menetlusosaliste seisukohad vastaspoole kaebuste kohta OÜ F (pankrotis) vaidleb OÜ V (pankrotis), OÜ * ja OÜ O apellatsioonkaebustele vastu. OÜ V (pankrotis), OÜ O ja OÜ * vaidlevad OÜ F (pankrotis) apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb otsuse põhjendust täpsustada. Kuna apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud otsust osas, millega hagi 4.174.863, 47 krooni suuruse nõude osas jäeti rahuldamata, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 otsuse õigsust selles osas. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja pankrotimenetlus algatati Tallinna Linnakohtu

1. aprilli
2. a. määrusega, millega kohus keelas ühtlasi hagejal ajutise pankrotihalduri nõusolekuta kogu vara käsutamise. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
3. aprillil
4. a. sõlmis hageja likvideerija M. K hageja nimel OÜ-ga V tasaarvelduse kokkuleppe summas 2.812.815, 38 krooni (tl. 41), ilma et tal oleks olnud selleks ajutise halduri nõusolekut. OÜ V pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi alusena tugines hageja asjaolule, et
5. aprilli
6. a. tasaarvelduse kokkulepe on sõlmitud käsutuskeeldu rikkudes ja tühine, seega ei ole tasaarvestust aset leidnud ja hagejal on kostja vastu tasaarvestuskokkuleppes märgitud nõue. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasaarvestus on aset leidnud. Vastavalt

§ 20

lõikele 1 võib kohus keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada; käsutuskeelu võib kehtestada kogu või osa vara suhtes. Seega oli Tallinna Linnakohus õigustatud keelama OÜ-l F oma vara käsutamise ajutise halduri 7 nõusolekuta. Keelu kohaldamise tagajärjel kaotas hageja õiguse oma vara käsutada, sealhulgas kohustust täita. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg. 1 lausele 1 on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine.

§ 20

lõikes 1 sätestatud käsutuskeeldu rikkuv tehing on tühine ka

§ 20

lõikest 2 (käsutuskeelu kehtestamise korral kohaldatakse vastavalt

§ 36lõikeid 2 – 4 ja 6) ja § 36 lg.

2 lausest 1 (võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine) tulenevalt. Kuna

1. aprilli
2. a. tasaarvelduse kokkuleppes sisalduva hagejapoolse tasaarvestuse avaldusega käsutas hageja käsutuskeeldu rikkudes oma vara (nõudeõigust), on hageja tasaarveldusavaldus tühine. See ei too aga veel kaasa tasaarvestuse kehtetust. Nii on tasaarvestuse sisuks tasaarvestada sooviva isiku subjektiivne õigus, mille teostamise tagajärjeks on tasaarvestuse poolte vaheliste vastastikuste nõuete lõppemine vastavalt VÕS § 197 lõikele 2 ja mille teostamiseks ei ole teise poole nõusolek vajalik. Tasaarvestus toimub VÕS § 198 kohaselt avalduse tegemisega teisele poolele ja selle õiguslikud tagajärjed tekivad tasaarvestava poole tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Vaidlusalune tasaarvestuse kokkulepe sisaldab mõlema poole tasaarvestuse avaldusi. Eespooltoodust tulenevalt on vaidlusaluses kokkuleppes sisalduv OÜ F vastaspoolele suunatud tasaarvestusavaldus tühine ega saanud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. See iseenesest ei too aga kaasa OÜ V poolt OÜ-le F tehtud tasaarvestuse avalduse tühisust. Kui käsitleda OÜ V nõuet aktiivnõudena, siis on nimetatu poolt tehtud tasaarvestuse avalduse kehtivuseks muuhulgas vaja, et OÜ-l V oleks olnud õigus täita oma kohustus hageja ees ja nõuda hagejalt tema kohustuse täitmist. Kuna pankrotimenetluse algatamine ei toonud OÜ-le F kaasa muid piiranguid peale käsutustehingute tegemise keelu, siis ei mõjutanud see OÜ V õigust oma kohustus hagejale täita ning tema õigust nõuda hagejalt tema kohustuse täitmist. Sellele, nagu ei oleks OÜ-l V neid õigusi olnud, ei ole ka menetluses tuginetud. Samuti ei ole menetluses tuginetud muudele asjaoludele, mis võiksid tasaarvestuse välistada. Seega on tasaarvestus aset leidnud ning selle tühisuse tunnustamiseks ei ole alust. Vaidlusaluse tasaarvestusega täideti hageja kohustus võlausaldajale ja seega on võimalik selle kohustuse täitmise tagasivõitmine

§-s 113 sätestatud alustel. Kuna tagasivõitmise hagi ei ole aga esitatud, ei ole vaidluse lahendamisel võimalik tuvastada, kas alused tagasivõitmiseks esinevad. Mis 1.401.513, 71 krooni suuruse nõude tunnustamist puudutab, siis ei vaidle pooled selle üle, et hageja pankrot kuulutati välja

1. augustil
2. a. ning et
3. septembril
4. a. tegi OÜ V hagejale tasaarvestuse avalduse G OÜ-lt omandatud 835.499 krooni suuruse nõude tasaarvestamiseks hageja nõudega OÜ V vastu samas suuruses (tl. 25). Tasaarvestuse avalduse punktis 2) on kostja märkinud, et tal on hageja ees kohustus summas 1.401.513, 71 krooni ning punktis 3) on kostja märkinud, et tasaarvestuse tulemusena võlgneb OÜ V hagejale 566.014, 71 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vaidlusaluses avalduses märgitud nõude summas 835.499 krooni omandas OÜ V G OÜ-lt
5. mail
6. a. ning et nõude omandamisest teatas OÜ V hagejale nõudeavaldusega hageja pankrotimenetluses. Nõudeavalduse esitamise aega ei osanud kumbki pool täpsustada, kuid mõlemad kinnitasid, et see esitati pärast hageja pankroti väljakuulutamist nõuete esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, seega pärast
7. augustit
8. a. Hageja tugines nimetatud nõude alusena asjaolule, et
9. jaanuari
10. a. lepingutega loovutas hageja OÜ-le V nõudeid kolmandate isikute vastu, mille eest OÜ V kohustus tasuma 8.024.513, 71 krooni ning millest tulenevalt oli OÜ-l V
11. septembriks
12. a. tasumise kohustus summas 1.401.513, 71 krooni, mida OÜ V tunnistas samal päeval esitatud tasaarvestuse avalduses. Hageja leiab, et tasaarvestust ei ole toimunud, kuna selle eeldused vastavalt

§-le 99 ei olnud täidetud, seega on hagejal kostja vastu 1.401.513, 71 krooni suurune nõue. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldusega, et hagi on selles osas põhjendatud. 8 Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, mille kohaselt

1. septembril
2. a. OÜ V poolt hagejale esitatud tasaarvestusavalduses (alapunkt 2) on kostja ühemõtteliselt kinnitanud, et võlgneb hagejale
3. jaanuaril
4. a. sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel 1.401.513, 71 krooni. Selle kinnitusega ei looda iseseisvat kohustust VÕS § 30 mõttes, küll on aga tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Niisuguse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine: kohustuse puudumist peab tõendama kohustuse olemasolu kinnitanud pool ehk OÜ V. OÜ V (pankrotis) seda tõendanud ei ole. Seega tuvastas maakohus õigesti, et
5. septembril
6. a. oli OÜ-l V hageja ees rahaline kohustus summas 1.401.513, 71 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud kohustus lõppes osaliselt
7. septembril
8. a. tasaarvestuse tulemusena. Kolleegium nõustub hagejaga, et tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud ning tasaarvestust ei ole seega aset leidnud. Nii võib

§ 99lg.

1 lause 1 kohaselt võlausaldaja juhul, kui ta võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. OÜ V omandas 835.499 krooni suuruse nõude hageja vastu

1. mail
2. a. Sellele, nagu ei oleks nõue hageja pankroti väljakuulutamise ajaks olnud sissenõutav, ei ole kostja tuginenud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli nõudega, mida kostja oleks võinud tasaarvestada ka enne pankroti väljakuulutamist, kuid kuna nõuet ei olnud
3. septembriks 2004 hageja pankrotimenetluses kaitstud, ei saadud nõuet sel ajal ka tasaarvestada. Lisaks sellele sätestatakse

§ 99lg.

3 lauses 1, et loovutamisega saadud nõuet võib pankrotimenetluses tasaarvestada üksnes juhul, kui nõude loovutamine ja sellest võlgnikule kirjalik teatamine on toimunud mitte hiljem kui kolm kuud enne pankroti väljakuulutamist. Kuna hageja pankrot kuulutati välja

1. augustil
2. a., siis võis tema pankrotimenetluses tasaarvestada üksnes neid loovutamisega saadud nõudeid, mis loovutati ja mille omandamisest võlgnikule kirjalikult teatati mitte hiljem kui
3. mail
4. a. OÜ V omandas nõude hageja vastu G OÜ-lt küll nimetatud tähtajal (
5. mail 2004), kuid teatas selle nõude omandamisest hagejale alles pärast
6. augustit
7. a. Seega ei olnud ka

§ 99lõikes 3 sätestatud eeldused tasaarvestuseks täidetud ja 28.

septembril

1. a. tasaarvestust aset ei leidnud. Kui tasaarvestuseks ei ole seaduses sätestatud aluseid, siis toob see kaasa tasaarvestuse tühisuse (TsÜS § 87) ja ebaõige on kostjate väide, nagu kehtiks tühine tehing seni, kuni pool ei ole seda TsÜS §-des 90 ja 99 sätestatud alustel ja korras tühistanud. Et ka OÜ V ise on vaidlusalust tasaarvestust tühiseks pidanud, nähtub asjaolust, et nimetatu on hageja pankrotimenetluses esitanud G OÜ-lt omandatud nõude summas 835.499 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldusega selle kohta, et oma üldsõnalisi väiteid, nagu oleks ta oma kohustuse täitnud pärast tasaarvestuse avalduse tegemist, ei ole OÜ V (pankrotis) konkretiseerinud ega tõendanud. Vastustes hagiavaldusele ei ole kostjad sellele väitele tuginenud ning menetluses ei ole selle kohta esile toodud faktiliste asjaolude kogumit, millele oleks võimalik hinnangut anda. Väite, mille kohaselt OÜ V olevat
2. jaanuari
3. a. taganemisavaldusega kohustuse aluseks olevast nõuete loovutamise lepingust taganenud, on OÜ V esmakordselt esitanud
4. septembri
5. a. kohtuistungil (tl. 89). Kuid siiski ei esitanud kostja faktiliste asjaolude kogumit selle kohta, millistest lepingutest väidetavalt taganeti ja mis see hageja ning OÜ V vahelises suhtes kaasa tõi. Samuti ei esitanud kostjad selle väite kinnituseks mingeid tõendeid. Põhjendamatu on apellantide väide, nagu võiks tugineda mingite asjaolude tuvastamisele kohtuotsuses, mille kõrgemalseisev kohus on tühistanud, olgu siis tühistamise põhjus milline tahes. Asjaolu, et madalama astme kohus on tühistatud otsuses mingid asjaolud tuvastatuks lugenud, ei anna iseenesest alust lugeda neid asjaolusid tuvastatuks tühistatud otsuse kui TsMS § 272 lg. 2 kohase dokumentaalse tõendi alusel. Väide nõude loovutamise lepingust taganemisest on vastuolus ka kostjate poolt menetluse kestel esitatud seisukohtadega, mille kohaselt tasaarvestus loeti 835.499 krooni ulatuses toimunuks ning mööndi nõude võimalikkust ülejäänud ulatuses (OÜ V
6. juuni
7. a. vastus tl. 56; OÜ O ja OÜ *
8. juuni
9. a. vastus tl. 66). Vastuväite, mis puudutas nõude 9 aluseks olevast lepingust taganemist, oleks kostjad TsMS § 329 lg. 1 kohaselt pidanud esitama vastuses hagile, kui niisugune taganemine oleks
10. jaanuaril 2005 tõepoolest aset leidnud. Tähelepanuta ei saa jätta ka, et nõude loovutamise lepingust kui käsutustehingust taganemine ei ole iseenesest võimalik. Selle üle, millisest lepingust (käsutustehingust või selle aluseks olevast võlaõiguslikust kokkuleppest) OÜ V väidetavalt taganes, ei ole kostjate hilinemisega esitatud, vastuoluliste ja tõendamata väidete põhjal võimalik otsustada. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad menetluskulud kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 tema enda kanda. Mare Merimaa Urmas Reinola iga menetlusosalise Malle Seppik