KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-778 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht
- november 2006, Tallinn Tsiviilasi T.J hagi MTÜ * vastu kahju 30 000 hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
- juuni
- a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MTÜ * apellatsioonkaebus Menetusosalised ja nende Hageja T.J, esindaja S. V, kostja MTÜ *, esindajad V. K ja L. K esindajad Menetluse liik krooni kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Harju Maakohtu 30.06.2006 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
- Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
- Hageja osales 07.07.2003 x vallas Võrumaal kostja korraldatud ratsamatkal. Ratsamatka viis läbi ja juhendas kostja esindaja V. K, kelle kinnitusel olid hobused treenitud ja matkarada kergeastmeline. Ootamatult hakkas hageja hobune galopeerima, mille tagajärjel hageja kukkus ja viidi kiirabiga AS Lõuna-Eesti Haiglasse, kus ta viibis ravil 16 päeva. Hageja soovil viidi ta üle SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ortopeediaosakonda, kus hagejal diagnoositi lülisamba nimmeosa ja vaagna hulgimurrud ja ta viibis ravil kuni 01.08.
- Trauma tagajärjel viibis hageja pikka aega haiguslehel, mistõttu jäi tal osaliselt saamata töötasu kokku 11 769 krooni. Hageja tegi kulutusi kiirabile, haiglaravile, ravimitele, raviprotseduuridele, abivahenditele ja konsultatsioonidele kokku summas 7199 krooni ja taastusravile kokku 11 032 krooni. Kostja vastutab loomapidajana võlaõigusseaduse (VÕS) §-i 1060 alusel ratsamatkal asetleidnud kukkumise tagajärjel tekkinud kahju eest. Kostja ei ole vabatahtlikult hageja kulutusi hüvitanud.
- Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei vastuta tekkinud kahju eest, kuna ta andis hobuse hageja valdusse tema soovil. Hageja pidi arvestama võimaliku kukkumisega ning võttis endale riski vabatahtlikult. Kostja instrueeris matkal osalenuid, andis korralduse liikuda üksteise kannul sammu sõites ning keelas hobuste kiiremale liikumisele sundimise. Kuna hagejale antud hobune oli osalenud paljudel ratsamatkadel, tegemist oli rahuliku temperamendiga loomaga ning ei esinenud ühtegi asjaolu, mis võis hobust ehmatada, siis sai hobuse kiirema liikumise põhjustada vaid hageja käitumine. Kostja tegevuse ja saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, sest hageja oli ohu allikat valitsenud isikuks. Esimese astme kohtu otsus
- Kohus rahuldas hagi ning mõistis MTÜ-lt * välja 30 000 krooni T.J kasuks, tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks 10 000 krooni osas ning mõistis välja kostjalt kohtukulu 3 600 krooni hageja kasuks.
- Saadud kehavigastuse tõttu tegi hageja kulutusi kiirabile, statsionaarsele haiglaravile, ravimitele, raviprotseduuridele, liikumiseks vajalikele tehnilistele abivahenditele, raviprotseduuridele ja arstide konsultatsioonidele kokku summas 7199 krooni. Hageja tegi kulutusi taastusraviks Värska Sanatooriumis
- aasta juulikuus kokku 11 032 krooni eest. Hagejal kehavigastuse tagajärjel saamata jäänud palgatulu on 11 769 krooni.
- 19.05.2005 hagi täienduses märgitud hageja kahju – tervise kahjustamisest tekkinud kulud ja osalisest töövõimetusest tingitud saamata jäänud tulu on põhjuslikus seoses 07.07.2003 x vallas Võrumaal kostja korraldatud ratsamatkal saadud kehavigastusega ning tehtud kulud on olnud vajalikud ja põhjendatud, sealhulgas kulutused taastusravile, mille vajaduse määras kindlaks ja andis soovituse Värska Sanatooriumile hageja perearst A. P.
- VÕS §-i 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Antud sätte alusel vastutab loomapidaja sõltumata sellest, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte. Samuti ei oma tähtsust loomapidaja süü. Loomapidaja vastutus põhineb teadlikult ja tahtlikult enda peale võetud looma üle valitsemisel ja looma kasutamisest saadaval kasul.
- Kostja oli loomapidaja, kuna ta rentis omanikelt hobuseid ja kasutas neid tulu saamiseks, muuhulgas ratsamatkade läbiviimisega. Seega oli kostja ka hobuste seaduslik valdaja. Kohus ei nõustu kostja väitega, et 07.07.2003 toimunud ratsamatkal andis kostja hobuse valduse üle hagejale ja seega vastutab hageja hobuse otsese valdajana temale tekkinud kahju eest. Kostja andis hobuse küll hageja faktilise võimu alla, kuid jäädes ise ratsamatka saatjaks ja kontrollijaks, ei läinud hobuse valdus hagejale kui ratsanikule üle. Hageja ja kostja vahel ei tekkinud hobuse üleandmisest ratsutamiseks ratsamatkal rendisuhet. Järelikult jääb tekkinud kahju eest vastutajaks kostja.
- Kostja vastutust vähendavateks või välistavateks asjaoludeks oleks vääramatu jõud ja kannatanu tahtlus, kuid neid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Pooled on kinnitanud, et ratsamatkal ei toimunud ühtegi sündmust, mis oleks olnud ettenägematu või põhjustanud hobuse ootamatu galopis liikumise. Kostja on küll väitnud, et hagejale matkal osalemiseks antud hobune oli treenitud ja rahuliku temperamendiga loom, mistõttu sai hobune sammus 2
(5)liikumiselt galopile üle minna vaid ratsaniku juhtimisel, kuid ta ei ole esile toonud ega tõendanud hageja vastavat käitumist raske ettevaatamatuse või tahtluse vormis. Seega ei ole kohus tuvastanud vääramatu jõu olemasolu ega hageja süüd, mis vabastaks või vähendaks kostja vastutust ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
- MTÜ * esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
- Hageja osales kostja poolt 07.07.2003 korraldatud ratsamatkal omal algatusel. Hageja saabus matkale koos matka tellinud grupiga, mille liikmeks ta tegelikult ei olnud, liitus nendega ega pöördunud matkakorraldaja poole kokkuleppe sõlmimiseks matkal osalemise tingimuste suhtes. Matka juht võtab endale vastutuse kogu grupi eest vaatamata grupi moodustamise asjaoludele. Vastavalt matkakorralduse headele tavadele kannab matkagrupi juht vastutust enda poolt antud korralduste ulatuses, iga täiskasvanud matkal osaleja aga vastutab ise enda eest. Õnnetuse toimumise ajal oli matkajuhi korralduseks liikuda sammus, millele vaatamata alustas hageja liikumist kiiremas tempos. Kuna kõik hobused liikusid rahulikult ja polnud mingeid väliseid mõjutusi, mis oleks hobuseid ehmatanud või ärritanud, tuleb eeldada, et tempo muutus tulenes üksnes hageja enda käitumisest. Kaudselt viitab sellele ka hageja enda selgitus, nagu oleks hobune alustanud kiiremat liikumist mäest alla minnes. Tegelikult pidurdavad hobused hoopis mäest alla laskudes kiirust ega hakka ilma ratsaniku poolse sunni või ergutuseta kunagi iseenesest kiiremini liikuma. Seega ei vasta hageja väited selles osas tegelikkusele ning liikumise kiirenemine sai tuleneda ainult hageja tegevusest.
- Kostja tegi enne matka algust endast oleneva, et hoida ära õnnetusjuhtumeid ratsamatkal – kontrollis matkast osalejate võimet püsida hobusel, varustas nad kaitsekiivritega ning andis korralduse liikuda kolonnis sammu. Selle korralduse järgimisel poleks ka hagejaga õnnetust toimunud. Kuna hobuse vahetuks juhtijaks oli kannatanu ise, siis tuleks käesoleva õnnetusjuhtumi puhul arvestada ka VÕS § 24 lg 3 punktis 5 sätestatud kohustuse täitmise sõltuvust teise lepingupoole käitumisest. Alates hetkest, mil hageja istus hobusele ja võttis hobuse oma kontrolli ja juhtimise alla, oli kostjal võimatu sekkuda hobuse juhtimisse ning hobune allus ainult hageja käskudele, korraldustele ja signaalidele. Kuna hageja väited selle kohta, mis asjaoludel hobune kiiremini liikuma hakkas, ei ole kooskõlas hobuste loomupärase käitumisega, siis tuleb eeldada, et olles ka varem Tallinna Hipodroomil ratsutamisega tegelenud, andis hageja kas tahtlikult või tahmatult hobusele signaali, et ta soovib kiiremat liikumist kui oli parajasti kolonnis üksteise järel liikumisel välja kujunenud.
- Hobustega tegelemine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega. Ratsutamise juures on kõige suuremaks ohuks kukkumine, millega kaasneb ka risk saada vigastada. Sellise ohu ilmnemist on kogenud kõik ratsutamisega tegelejad ja puudub metoodika selle vältimiseks. Ohust ratsutamisel kukkuda oli hoiatatud ka hagejat ning instrueeritud teda koos teiste grupi liikmetega, kuidas sellises olukorras käituda vähendamaks riske.
- Arvestades eeltoodut ja VÕS § 1056 lõikes 2 sätestatut on hobusel kui transpordivahendil ja hobusega ratsutamisel ilmsed suurema ohu allikale iseloomulikud tunnused. Seda asjaolu tõendab ka see, et seadusandja on paigutanud loomapidaja vastutust ettenägeva §-i 1060 VÕS
- peatüki
- jakku, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Kuna VÕS § 1060 sätestab vaid, et loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest, siis on kohus asunud ekslikule sisukohale, et loomapidaja vastutus on praktiliselt absoluutne ning pole oluline, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte, kas loomapidaja oli süüdi või mitte. Asjaolu, et kostja kasutas hobust tulu saamiseks, ei oma selle õnnetusjuhtumi käsitlemisel mingit õiguslikku tähendust. 3
(5)- Õigusanaloogiast lähtuvalt tuleks kontrollida seadusandja tahte sisu VÕS § 1057 alusel. Vastavalt VÕS § 1057 punktile 5 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel. Seega ei ole määravaks kohtuotsuse järeldused selles osas, kes oli hobuse valdajaks õnnetuse toimumise ajal. Oluline ja määrav on see, et õnnetuse toimumise ajal kannatanu ise vahetult juhtis hobust. Õigusanaloogiast tulenevalt ei vastuta hobuse valdaja antud juhul hobuse kasutamisel selle vahetul kasutajal tekkinud kahju eest. Seega on kohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud VÕS §-s 1060 ettenähtud loomapidaja vastutust kostja suhtes.
- Kohtuotsus ei ole põhjendatud ka kogu kahju väljamõistmise osas, kuna kohtu eelistungil leidis tõendamist, et hageja toimetati Võrust Tallinna Falck`i transpordiga mitte meditsiinilise vajaduse tõttu vaid kannatanu soovil. Meditsiinilise näidustuse korral oleks AS Lõuna-Eesti Haigla ise kindlustanud kannatanu transportimise Tartusse või Tallinna ning see ei oleks põhjustanud kannatanule mingeid täiendavaid kulusid. Samuti ei saa põhjendatuks lugeda hageja poolt seoses Värska Sanatooriumis viibimisega
- a suvel kantud kulude väljamõistmist kostjalt. Kohtu järeldust, et piisavaks argumendiks on perearsti saatekiri ei saa kuidagi veenvaks pidada. On ilmne, et perearst ei hakka kunagi vaidlustama oma patsiendi soovi viibida sanatooriumis ja annab kõhkluseta välja sellekohase saatekirja. Asjaolu, et kaks aastat pärast õnnetusjuhtumi toimumist oleks hageja vajanud järelravi Värska Sanatooriumis ei ole hageja millegagi tõendanud, mistõttu nende kulude väljamõistmine kostjalt on alusetu. Kui ringkonnakohus peab võimalikuks lugeda põhjendatuks kasvõi osaliselt hagi kostja vastu, siis palub kostja arvestada eeltoodud vastulausetega ja nende osas jätta hagi rahuldamata. Vastustaja seisukoht
- T.J ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb selle vastu apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. ning palub jätta Tsiviilkolleegiumi seisukoht
- Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
- TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kuna eelmenetlus TsMS § 392 lg 1 p 1 alusel on viidud asjas läbi puudulikult, siis pole välja selgitatud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja ringkonnakohus ei saa ise asjas uut otsust teha.
- Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud juhul on tegemist looma poolt tekitatud kahjuga ja loomapidaja piiramatu vastutusega VÕS § 1060 mõttes. Hagejal tekkis kahju hobuse seljast mahakukkumise tõttu, kusjuures hobuse selga oli ta ise vabatahtlikult roninud. Kolleegiumi arvates on ebamõistlik kohaldada loomapidaja süüst 4
(5)sõltumatut riskivastutust juhul, kui kahjustatud isik on ennast vabatahtlikult loomast tulenevasse ohtu asetanud. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et ratsutamine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega, millest kõige suuremaks ohuks on kukkumine ning alates hetkest, mil hageja istus hobusele ja võttis hobuse oma kontrolli ja juhtimise alla, allus hobune hageja korraldustele, käskudele ja signaalidele ning kostjal oli võimatu sekkuda hobuse juhtimisse. Seetõttu leiab kolleegium, et lepingulise vahekorra puhul, kus hageja soovis ratsamatkal osaleda ja ise juhtida hobust, ning kostja seda talle võimaldas, ei saa hagejat lugeda VÕS § 1060 kaitsealas olevaks.
- Kuna hageja sai hobuse seljast kukkumise tõttu kehavigastusi, on tal VÕS § 1044 lg 3 alusel õigus valida, kas esitada kahjunõue lepingu järgi või deliktiõiguse (VÕS §-d 1043,1045) järgi.
- Hageja ei ole välja toonud, milles pooled kokku leppisid, millised olid kostja kohustused ning millise neist jättis ta täitmata või täitis mittenõuetekohaselt. Eelmenetluses peab kohus TsMS § 392 alusel andma mõlemale poolele võimaluse oluliste asjaolude väljatoomiseks ja tõendamiseks.
- Poolte kohtukulude taotlused lahendatakse asja uuel sisulisel läbivaatamisel. G. Kivinurm M. Seppik U. Reinola 5
(5)