itaja OÜ Westham Invest,
indajad Hashem Bazil ja Sven Sillar Vastustajad Tallinna Linnavalitsus ja Tallinna Linnaplaneerimise Amet,
indaja Kelli Ristal
itada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse
itamise soovist tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada kümne päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, so 18.08.2006. Apellatsioonkaebuse võib
itada üksnes teate
itanud isik. (HKMS § 31) ASJAOLUD 20.11.2000 sõlmis korteriühistu Narva mnt 2 (L.S. isikus) Marek & Olga OÜ-ga rendilepingu nr 4/2000, mille kohaselt anti rendile Narva mnt 2 keldriruumid, pinnaga 174 m2. 1 05.02.2004 väljastas Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (edaspidi SAPA) Marek & Olga OÜ-le 19.12.2003
itatud taotluse alusel ehitusloa nr 2089 ehitise Narva mnt 2 Tallinnas rekonstrueerimiseks. 23.03.2004 kanti kinnistusraamatusse mõttelise osa maatükist Narva mnt 2 Tallinnas ja reaalosana mitteeluruumi (M 70) omanikuna OÜ Westham Invest. 29.03.2004 väljastas SAPA korteriühistule Narva mnt 2 kasutusloa nr 2897, ehitise kasutusotstarbeks on taotluse kohaselt märgitud pandimaja. 09.02.2005
itas OÜ Westham Invest Tallinna Linnavalitsusele avalduse ehitusloa nr 2089 ja ehitise kasutusloa nr 2897 kehtetuks tunnistamiseks. 22.03.2005 jättis Tallinna Linnaplaneerimise Amet kaebaja avalduse rahuldamata. 13.04.2005
itas OÜ Westham Invest Tallinna Linnavalitsusele vaide 22.03.2005 otsuse peale. 17.08.2005 korraldusega nr 1496-k jättis Tallinna Linnavalitsus vaide rahuldamata. 20.09.2005 pöördus kaebaja halduskohtusse nõudega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.08.2005 korraldus nr 1496-k ning tunnistada kehtetuks ehitus- ja kasutusluba. 02.12.2005 muutis OÜ Westam Invest kaebust loobudes ehitus- ja kasutusloa vaidlustamisest ning lisas taotluse tühistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.03.2005 otsus. 06.02.2006 võttis kohus kaebuse menetlusse Tallinna Linnavalitsuse 17.08.2005 korralduse nr 1496-k ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.03.2005 otsuse tühistamise nõudes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse
itaja taotleb Tallinna Linnavalitsuse 17.08.2005 korralduse nr 1496-k ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.03.2005 otsuse tühistamist; asja uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning kohtukulude väljamõistmist vastustajalt.
) §-st
lg 1 p-st 3, teadvalt valeandmete
itamise tõttu.
itamise viimaseks tähtpäevaks oli 21.09.2005. Tühistamiskaebus märgitud akti vaidlustamiseks on
itatud tähtaja ületamisega.
indama ühistut ehitise soklikorruse ruumide ümberehituse seadustamisel ja kasutusloa väljastamisel.
itaja ei ole välja toonud ühtegi õiguslikult põhjendatud argumenti vaideotsuse tühistamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED Kohtuistungil (tlk 73) jäid kaebaja taotlusteks: tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.08.2005 korraldus nr 1496-k ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.03.2005 otsus ning kohustada vastustajat asja uuesti läbi vaatama. Alternatiivse taotlusena
itati taotlus saata asi uueks läbivaatamiseks vaidemenetluse etappi. Kohus luges kaebuse
itatud nõuetes protokollilise määrusega tähtaegseks (tlk 109). Kaebaja ei ole
itanud tähtaegselt vaiet väljaantud haldusaktide (ehitus- ja kasutusloa) kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja 09.02.2005 pöördumine on pealkirjastatud avaldusena. Vaide on kaebaja
itanud alles Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.03.2005 otsusele (otsustusele). Seega on toimunud kaebaja taotluse läbivaatamine uuendatud haldusmenetluses, milles haldusorgan pidi juhinduma nii ehitusseaduses ehitus- ja kasutusloa kehtetuks tunnistamise alustest ja tähtajast, kui haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) 4.jaos „Haldusakti muutmine ja kehtetuks tunnistamine“ sätestatust.
Viidatud sätte kohaselt ehitusluba tunnistatakse kehtetuks, kui: 1) ehitatav ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale või 2) ehitise omanik või ehitist omavoliliselt ehitav isik ei täida käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 või § 64 lõikes 2 nimetatud ettekirjutust või 3) ehitusloa taotlemisel on teadvalt
itatud valeandmeid või 4) ehitise omanik taotleb ehitusloa kehtetuks tunnistamist või 5) muutuvad ehitusloale kantud ehitise olulised tehnilised andmed või 6) ehitamise käigus muudetakse ehitise kasutamise otstarvet või 7) ajutise ehitise ehitamise käigus soovitakse muuta ehitise kasutamise aega. Kaebaja taotles haldusorganilt ehitusloa kehtetuks tunnistamist
lg 1 p 4 alusel, mis näeb ette ehitise omaniku õiguse taotleda ehitusloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja leidis, et kuna ta oli ehitise kaasomanik, ei saanud ehitusluba anda ilma tema nõusolekuta ning seetõttu tuli ehitusluba tunnistada kehtetuks. Kaebaja taotleb kohtult Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.03.2005 otsuse tühistamist, kuna selles on kaalutud ehitusloa kehtetuks tunnistamist, kuigi
Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegiumi 29.05.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-23-06 tulenevalt toimub ehitusloa kehtetuks tunnistamine (
lg 1 punktides 1 3 kuni 7
inevatel alustel) vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele diskretsiooni korras. Kaebaja on vaidlustanud eelmärgitud otsuse ka ehitusloa väljaandmise menetluses olulise menetlusnormide rikkumise (kaebaja või mitteeluruumi eelmise omaniku kaasamata jätmine) tõttu, mis kaebaja arvates oleks pidanud kaasa tooma ehitusloa kehtetuks tunnistamise haldusorgani poolt. Kaebaja on kaebuses viidanud HMS § 11 lg 1 p-le 3, mille kohaselt on menetlusosalisteks isikud, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada. Kohus nõustub kaebajaga selles, et ehitusloa väljaandmise menetlusse oleks tulnud kaasata ehitise kõik omanikud. Eeltoodud rikkumine ei pidanud aga kaasa tooma ehitusloa kehtetuks tunnistamist kaebaja poolt haldusorganile
itatud taotluse alusel. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Samuti peab haldusorgan arvestama HMS §-st 67 tulenevalt isiku usaldust, et kord väljaantud haldusakt jääb kehtima. Ühestki ehitamist reguleerivast õigusaktist ei tulene nõuet, et ehitusloa väljastamise välistab ühe kaasomaniku nõusoleku puudumine. Ehitustegevust reguleerivad õigusaktid (sh ehitusseadus) ei reguleeri kaasomandi kasutamist ega kaasomanike vahelisi suhteid.
lg 2 teisest lausest tulenevalt ei anna ehitusluba õigust ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata ehitada. Seega, kui puudub ühe ehitise kaasomaniku nõusolek, ei anna see iseenesest haldusorganile alust keelduda ehitusloa väljastamisest või tunnistada antud ehitusluba kehtetuks. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et haldusorgan ei peaks ehitusloa väljaandmise menetluses kontrollima, kas loa väljaandmine kahjustab teiste isikute (sh kaasomanike) omandiõigust või muid (ka tsiviilõiguslikest aktidest tulenevaid) õigusi, sellisele seisukohale on korduvalt asunud ka Riigikohus. Kaebaja poolt viidatud asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 74 lg 1 kohaselt kaasomandis olevat asja võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Seega tuli haldusorganil hinnata, kas rekonstrueerimine toob kaasa asja majandusliku otstarbe olulise muutuse ning kas see kahjustab mõne ehitise omaniku, kes ei ole ehitusloa andmisega nõustunud, õigusi. Kohtumenetluses
itas vastustaja 27.05.1996 mitteeluruumi rendilepingu nr 01-96398 muudatuse, mille kohaselt rentnik (sellel ajal äriühing AL&AT) võis renditud ruume kasutada ka pandimaja teenuse osutamiseks (tlk 92). Kaebaja seadusjärgne
indaja selgitas kohtuistungil (tlk 74), et ka varem töötas vaidlusalustes ruumides pandimaja.
indaja küll taganes oma eeltoodud ütlusest, kui kohus palus selgitada, kuidas sellisel juhul on majanduslik otstarve ja kasutus muutunud. Kohus leiab, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegutses kõnealustes ruumides ka enne ehitus- ja kasutusloa andmist pandimaja ning ruumid on olnud kasutuses mitteeluruumidena. Seega ei ole ehitus- ja kasutusloa andmine kaasa toonud asja majandusliku otstarbe muutumist AÕS § 74 lg 1 mõttes. Kaebaja ei ole vaidlustanud seda, et pandimaja rekonstrueerimistööd oleks vastuolus projekti või ehitisele ettenähtud nõuetega. Seega vaatamata ehitusloa väljaandmisel OÜ Tambertoon kaasamata jätmisega tehtud menetluslikule rikkumisele, ei olnud haldusorganil põhjust sisuliselt õiguspärast ehitusluba tunnistada kehtetuks, kuna selle andmisega ei rikutud AÕS § 74 lg-st 1 tulenevaid õigusi ning kaebaja ei ole oma 09.02.2005 avalduses ega vaides välja toonud muid subjektiivsete õiguste rikkumisi. Nähtuvalt vastustaja 22.03.2005 otsusest leiti, et kaebaja ei olnud ehitusloa andmise ajal ka isikuks, kelle õigusi saanuks ehitusloa andmine rikkuda, kuna kaebaja ei olnud mitteeluruumi omanik. Kohus nõustub vastustaja sellise seisukohaga, kuna OÜ Westham Invest on omanikuna kinnistusraamatusse kantud alles 23.03.2004 (ehitusluba anti 05.02.2004). AÕS § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav lisaks notariaalsele kokkuleppele ka kande tegemine kinnistusraamatusse. Kaebaja seadusjärgne
indaja (kes oli enda ütluste kohaselt ka OÜ Tambertoon juhatuse liige) kinnitas kohtuistungil, et tema vastustajat mitteeluruumi omandamiseks OÜ-ga Westham Invest sõlmitud lepingutest ei informeerinud. Ehitusluba taotlesid korteriühistule antud volituse kaudu 39 kaasomanikku (17.04.2001 üldkoosoleku otsus, tlk 86). Samuti on kohtule
itatud väljavõte Narva mnt 2 korteriühistu 03.11.2000 otsusest (tlk 93), mille kohaselt otsustati välja töötada keldriruumide renditingimused ja 4 arutada rendile andmist pärast projektdokumentatsiooni koostamist ja kooskõlastamist. Ka 20.11.2000 rendilepingu nr 4/2000 punkt 4 (tlk 94) kohaselt anti rentnikule õigus renditud pind rekonstrueerida. Seega sai ühistu üldkoosoleku otsus puudutada vaid rendile antud keldrikorruse rekonstrueerimist ning kaebaja väide, et 17.04.2001 üldkoosoleku otsust ei saa käsitleda nõusolekuna ehitus- ja kasutusloa andmiseks ei ole õige. Ehitustegevus ja ehitise kasutusse võtmine eeldab vastavate kohaliku omavalitsuse lubade olemasolu. Kaebaja ei ole tõendanud ehitusloa taotlemisel valeandmete
itamist. Samuti ei ole kaebaja väited, et ehitusluba (ja kasutusluba) oleks tulnud kehtetuks tunnistada põhjusel, et puudus kõigi korteriühistu liikmete nõusolek, asjakohased, kuna kaebajale ei tulene ühestki õigusaktist õigust pöörduda teiste isikute (korteriühistu liikmete) õiguste kaitseks kohtusse. Seega jättis haldusorgan õigesti rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada kehtetuks ehitusluba. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kui ehitusluba on õiguspärane, puudub alus kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks. Kasutusluba on eraldiseisvas menetluses väljaantav haldusakt, mille õiguspärasust on võimalik eraldi hinnata.
lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Vaidlus ehitise rekonstrueeritud osa nõuetele vastavuse üle puudub. Kavandatud kasutamise otstarbeks oli kasutusloa taotluse kohaselt pandimaja pidamine. Kohtuistungil antud kaebaja seadusjärgse
indaja selgituste kohaselt seisneb probleem sisuliselt selles, et kaebaja seadusjärgsele
indajale ei meeldi rekonstrueeritud keldrikorruse kasutamine pandimajana, kuna see toob kaasa narkomaanide ja muu kriminogeense kontingendi käimise hoones. Kaebaja leiab, et see riivab tema ettevõtlusvabadust, kuna märgitud isikud peletavad eemale kaebaja samas hoones peetava baari külastajad ja rikuvad avalikku korda. 09.02.2005 avalduses ega vaides kaebaja selliseid põhjendusi ei
itanud. Kaebaja on taotlenud kasutusloa kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt põhjusel, et teda ei kaasatud kasutusloa väljaandmise menetlusse ning puudub kaebaja kui ühe kaasomaniku nõusolek kasutusloa väljastamiseks, mida nõuab AÕS § 74 lg 1; korteriühistu üldkoosoleku 17.04.2001 otsus ei ole piisav kaasomandi käsutamiseks. Kaebaja poolt
itatud vaidest ja avaldusest nähtub, et kaebaja on palunud tunnistada kasutusloa kehtetuks tuginedes
lg 1 p-le 1, mis sätestab, et kasutusluba tunnistatakse kehtetuks kui ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Kaebaja ei ole kohtumenetluses
Kohus nõustub kaebajaga, et HMS § 11 lg 1 p-st 3 tulenevalt oleks OÜ Westham Invest kui asja kaasomanik tulnud kaasata kasutusloa andmise menetlusse. Kasutusloa taotlusele ei olnud lisatud kaebaja nõusolekut ning kasutusloa taotlus ei olnud
itatud kõigi omanike poolt ühiselt.
lg 8 kohaselt kasutusloa taotluse peab
itama ehitise omanik. Mitme isiku ühises omandis oleva ehitise korral peavad kasutusloa taotluse
itama ehitise omanikud ühiselt. Sama on sätestatud Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 35 kinnitatud Tallinna linna ehitusmääruse § 47 lg-s 8. Seega ei olnud taotluse
itamisel täidetud õigusaktides
itatud nõue, mistõttu saab lugeda kasutusloa õigusvastaseks. Kuigi kaebaja ei tuginenud haldusorganis haldusaktide vaidlustamisel sellele, et puudus kaasomanike ühisavaldus, said vastustajad seda väidet siiski hinnata, kuna kaebaja
itas avalduses ja vaides väite, et puudus tema nõusolek, viidates AÕS § 74 lg-le 1. Kohus leiab, et eelviidatud normide eesmärk on sama, so kaitsta kõigi kaasomanike huve. Kuna kasutusluba peab tagama, et valminud ehitis või selle osa vastaks ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele, tuleb haldusorganil kontrollida eelkõige märgitud nõuetele vastavust. Kuna kaebaja kasutusloa vaidlustamisel ei tuginenud märgitud nõuete rikkumisele, hindas haldusorgan vaid seda, kas nõusoleku puudumine ja menetlusse kaasamata jätmine pidid kaasa tooma haldusakti kehtetuks tunnistamise, samuti, kas
ines
lg 1 p 1 toodud alus, millele kaebaja avalduses ja vaides viitas.
lg 1 kohaselt kasutusluba tunnistatakse kehtetuks, kui: 1) ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale või 2) ehitise omanik ei täida käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 või § 64 lõikes 2 nimetatud ettekirjutust või 3) kasutusloa taotlemisel on teadvalt
itatud valeandmeid või 5 4) ehitis on lammutatud. Kohus on seisukohal, et ka viidatud sätet tuleb vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele käsitleda kaalutlusõigust lubavana, et tagada puudutatud isikute huvide kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. HMS § 64 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt. Kaebaja leidis kohtuistungil, et kasutusloa taotlemisel
itas korteriühistu valeandmeid, kuna puudus kõigi kaasomanike ühisavaldus ja nõusolek kasutusloa taotlemiseks (tlk 109). HMS § 67 lg 4 kohaselt isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui: 1) halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaebuse
itamise tähtaeg ei ole veel möödunud, samuti haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal; 2) kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis; 3) isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust; 4) isik ei ole kasutanud haldusakti alusel üle antud raha või asja eesmärgipäraselt; 5) isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik; 6) haldusakt on antud isiku
itatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et ebaõigete andmete
itamine ei välista usalduse arvestamist, kui ebaõigete või mittetäielike andmete
itamise on põhjustanud haldusorgan ja isik ei olnud ega pidanud olema haldusakti õigusvastasusest teadlik. Kohus on seisukohal, et asja materjalidest ei nähtu, et kasutusloa taotleja oleks
itanud tahtlikult valeandmeid või ebaõigeid või ebatäielikke andmeid selle kohta, nagu oleks kõik kaasomanikud nõus kasutusloa väljastamisega. Haldusorgan on mõlemas vaidlustatud haldusaktis ehitusseaduse ja eelviidatud asjaõigusseaduse sätte tõlgendamisel asunud seisukohale, et ühe kaasomaniku nõusoleku puudumine ei saa takistada ehitus- ja kasutusloa andmist, kui kaasomanike enamus on lubade andmise poolt. Seega on mittetäielike andmete
itamine tingitud haldusorgani poolt õigusaktide ebaõigest tõlgendamisest ning haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuli arvestada kasutusloa taotluse
itanud kaasomanike ning ruume rendilepingu alusel kasutanud Marek&Olga OÜ usaldusega haldusakti kehtima jäämise suhtes. Kohus leidis eelnevalt, et kasutusluba ei saa olla õiguspärane
lg 8 ja Tallinna ehitusmääruse § 47 lg 8 rikkumise tõttu, kuid nõustub haldusorgani lõppjäreldusega, et haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud põhjendatud. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtus
ile toonud selliseid olulisi põhjuseid või tagajärgi, mis õigustaksid kohtu poolt kaebuses vaidlustatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti otsuse tühistamist ja haldusorgani kohustamist asja uuesti läbi vaatama (kasutusloa kehtetuks tunnistamise taotluse osas). Kohus ei tuvastanud, et kõnealuse kaasomandi osa majanduslik otstarve oleks oluliselt muutunud. Kohtuistungil 27.06.2006 kaebaja
indaja selgitas (tlk 73), et kaebuse
itajale ei meeldi mitteeluruumide kasutamine pandimajana, seega on kohtu arvates tegelik vaidlus kaasomandi kasutamise üle, mis kuulub lahendamisele üldkohtus. Vastavalt AÕS § 72 lg-le 1 valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühisest asjast. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Samuti võimaldab korteriomandiseadus (edaspidi KOS) (11.06.2006 jõustunud muudatus) § 8 1 nõuda teiselt korteriomanikult korteriomandi koosseisu kuuluvast kaasomandist osa eraldamiseks vajalike võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu tahteavalduse andmist. Kaebaja saab oma õigusi seoses kaasomandi kasutamisega kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ning ühistu lahendada küsimuse viidatud KOS sätte alusel. Kasutusloa eesmärk ei ole reguleerida kaasomanike vahelisi suhteid ning selle kehtetuks 6 tunnistamine ei saa olla
maseks õiguskaitsevahendiks. Kohus peab vajalikuks lisaks kohtuistungil selgitatule üle korrata, et avaliku korra tagamise kohustus lasub õiguskaitseorganitel (eelkõige politseil). Samuti, kui kaebaja leiab, et Narva mnt 2 hoones pandimaja pidamine rikub tema õigusi, on võimalik pöörduda kohaliku omavalitsuse poole pandimaja tegevust lubava registreeringu vaidlustamiseks. KÜ juhatus on 15. ja 30.detsembril 2003 volitanud (L.S. isikus) korteriühistut
indama Marek & Olga OÜ-t, et seadustada Narva mnt 2 soklikorruse ruumid ja taotleda neile kasutusluba. Volitus korteriühistu juhatuse
inaisele tulenes 17.04.2001 üldkoosoleku otsuse p-st 8, mida kohus eelnevalt käsitles. Ükski korteriühistu liige ei ole kasutusluba või üldkoosoleku otsust vaidlustanud ning kaebajal puudub seadusest tulenev õigus kaitsta kohtus teiste isikute (ühistu liikmete) huve. Kasutus- ja ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus ning kohus on haldusorgani poolt kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse hindamisel piiratud (HKMS § 19 lg 6). Vastustajad on põhjendanud vaidlustatud haldusaktide kehtetuks tunnistamisest keeldumist eelkõige teiste kaasomanike ja ruumide kasutaja õiguspärase ootusega ning sellega, et ehitusluba on õiguspärane ning kasutusluba ei reguleeri kaasomandi kasutamist. Kohtul ei ole alust pidada neid põhjendusi õigusvastasteks või asjakohatuteks. Vaidemenetluses ei rikutud kaebaja õigusi, samuti on haldusorgan vaideotsust piisavalt põhjendanud. Kuigi ka kohus ei nõustunud kõigi vaideotsuse põhjendustega, ei anna see alust vaideotsust tühistada. Kohus juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Seega puudub õiguslik alus kaebaja kohtukulude väljamõistmiseks vastustajalt. Vastustaja kohtukulu nõuet
itanud ei ole. Kaebaja on tasunud kaebuse
itamisel riigilõivu 30 krooni, kuigi tasuda tuli 10 krooni (riigilõivuseadus § 37 lg 8). Seega tuleb 20 krooni enamtasutud riigilõivu kaebajale tagastada HKMS § 84 lg 2 alusel. Kristina Maimann kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.