← Eesti

3-01-11/2

Obsah (5)§ 24§ 26§ 92§ 31§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2006 Tallinn Haldusasja number 3-01-11 Haldusasi AS-i Tulmin Sisustus kaebus vanemk

§ 24lg.1 p.4).

  1. Jätta rahuldamata kaebus vanemkonstaabel Eduard Sepa (Sepp), konstaabel Andres Tarvise ning vanemkonstaabel Uudo Sepa
  2. aasta 13, 17, 19 ja
  3. novembril toimepandud õigusvastase tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks (

§ 26lg.1 p.6).

3. Mõista AS-lt Tulmin Sisustus vastustaja Eesti Vabariigi kasuks välja kohtukulud 160 000 krooni (

§ 92lg.1 ja § 93 lg.1).

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 31.05.2006.a. esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (

§ 31lg 1, 4 ja 5).

1 ASJAOLUD

  2. veebruaril 1999 esitas AS Tulmin Sisustus Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tunnistada täielikult seadusevastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel Eduard Sepa (Sepp) ja konstaabel Andres Tarvise
  3. novembri 1998 tegevus ning vanemkonstaabel Uudo Sepa
  4. novembri 1998 tegevus.
  5. oktoobril 1999 täiendati kaebust nõudega tunnistada täielikult seadusevastaseks ka Tallinna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Uudo Sepa
  6. novembri 1998 tegevus.
  7. Tallinna Halduskohtu
  8. detsembri 2000 kohtuotsusega haldusasjas nr 3 - 309/2000 tunnistati õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosaakonna politseitöötajate Andres Tarvise, Eduard Sepa ja Uudo Sepa tegevus AS Tulmin Sisustus vara ja ruumide valduse kaitseta jätmisel ja selle üleandmisel kolmandate isikute valdusesse. Tallinna Halduskohus leidis, et Politseiametnike Andres Tarvise, Eduard Sepa ja Uudo Sepa tegevus ei olnud kooskõlas Politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 nõuetega.
  9. Tallinna Ringkonnakohtu 1.juuni 2001 kohtuotsusega haldusasjas nr./II-3/178/2001 jäeti Andres Tarvise, Eduard Sepa ja Uudo Sepa apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  10. detsembri 2000 kohtuotsus haldusasjas nr 3 - 309/2000 muutmata.
  12. jaanuaril 2001 esitas AS Tulmin Sisustus Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel Uudo Sepa
  13. novembri 1998 tegevuse õigusvastaseks tunnistamist ja Eesti Vabariigilt AS-i Tulmin Sisustus kasuks politseiametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju 2 420 026,30 väljamõistmist.
  14. 31.12.2001 esitas AS Tulmin Sisustus Tallinna Halduskohtule kaebuse täienduse, milles taotles lisaks
  15. jaanuaril 2001 esitatud kaebuses esitatud kahjunõudele välja mõista Eesti Vabariigilt AS-i Tulmin Sisustus kasuks ka politseiametnike A.Tarvise, U.Sepa ja E.Sepa õigusvastaste toimingute tagajärjel saamata jäänud tulu 2 220 676,10 krooni suuruses summas.
  16. 05.01.2005 esitas kaebuse esitaja vastavalt kohtu 03.12.2004 määrusele ühte kaebusesse koondatult asja menetlemise käigus kaebaja esitatud nõuded. Koondatud kaebuses esitas kaebaja taotluse välja mõista Eesti Vabariigilt politseiametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud otsese kahju 1 831 937,30 krooni, mille lõplikku suurust kaebaja täpsustab ekspertiisitulemuste alusel ja saamata jäänud tulu 3 020783,10 krooni.
  17. 10.jaanuaril 2006 esitas kaebuse esitaja esindaja kohtule taotluse käesolevas haldusasjas vaheotsuse tegemiseks nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Kohus rahuldas 10.01.2006 määrusega kaebaja taotluse. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja taotleb Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna vanemkonstaabel Uudo Sepa
  18. novembri 1998 tegevuse, millega võimaldati AS-ile Tulmin Sisustus kuuluva mööbli väljaandmine politsei kontrolli alt ning rikuti AS-i Tulmin Sisustus õigust riigi ja seaduse kaitsele, õigusevastaseks tunnistamist ja Eesti Vabariigilt AS-i Tulmin Sisustus kasuks politseiametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju väljamõistmist otsese kahju eest 1 831 937,30 krooni, mille lõplikku suurust kaebaja täpsustab ekspertiisitulemuste alusel ja saamata jäänud tulu eest 3 020 783,10 krooni. Kaebuse kohaselt kasutas AS Tulmin Sisustus äritegevuseks Tallinnas, Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuva elamu esimesel korrusel asuvaid kaupluseruume alates maist 1995 kuni detsembrini
  19. Ruume kasutati elamu õigusvastaselt võõrandatud varana tagasisaanud kaasomanikega 2 Südalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte vahendusel
  20. mail 1995 sõlmitud ning 1.märtsil 1996 ja
  21. mail 1997 muudetud rendilepingu alusel.
  22. jaanuaril 1998 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel sai 59/96 suuruse mõttelise osa Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuvast elamust (selle mõttelise osa juurde kuuluvad ka esimesel korrusel asuvad kaupluseruumid) omanikuks OÜ Hõbesilm. OÜ Hõbesilm esindaja AS Südalinna Kinnisvarahooldus teatas
  23. mail 1998 AS-ile Tulmin Sisustus oma kavatsusest lõpetada
  24. mail 1995 sõlmitud rendileping alates
  25. juulist
  26. AS Tulmin Sisustus vastas nimetatud teatele, et on valmis vabastama ruumid koheselt pärast talle tema poolt Pärnu mnt 27/Sakala 50 asuvate kaupluseruumide parendamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. AS-i Tulmin Sisustus teatele vastastikuse arvlemise vajadusest AS Südalinna Kinnisvarahooldus ei vastanud, jätkas ruumide kasutamise eest arvete saatmist (sealhulgas ka oktoobris ja novembris 1998), millega andis aluse AS-ile Tulmin Sisustus arvata, et lepinguline suhe jätkub. Kuigi AS Tulmin Sisustus ruume üle ei andnud, ei algatatud tema vastu ka kohtuvaidlust ruumidest väljatõstmiseks.
  27. novembril 1998 oli AS Südalinna Kinnisvarahooldus teatanud Pärnu mnt 27/Sakala 50 elamu uuele omanikule OÜ-le Hõbesilm, et nimetatud maja esimesel korrusel asuvate kaupluseruumide suhtes on rendileping AS-iga Tulmin Sisustus lõpetatud
  28. juulist 1998 ning et uut rendilepingut nimetatud pindadele sõlmitud ei ole. Vaatamata asjaolule, et ruumides tegutses AS Tulmin Sisustus ja need ei olnud vabad, sõlmis maja omanik OÜ Hõbesilm Zum Zum Kohviku AS-iga
  29. novembril 1998 Pärnu mnt 27/ Sakala 50 esimesel korrusel asuvate kaupluseruumide suhtes veel teise rendilepingu.
  30. novembril 1998 hakkas Zum Zum Kohviku AS vaidlusaluste ruumide jõuga hõivamise eesmärgil takistama AS-i Tulmin Sisustus tööd, blokeerides AS-i Skorpion turvameeste abiga Pärnu mnt 27/Sakala 50 kaupluseruumid ning takistades AS-i Tulmin Sisustus töötajatel ruumidesse sisenemast. AS Tulmin Sisustus palus oma õiguste kaitseks riigilt abi ning esitas
  31. novembril 1998 Tallinna Politseiprefektuurile avalduse omavoli tõkestamiseks ja kriminaalasja algatamiseks Zum Zum Kohviku AS-i volitatud esindaja A. L.’e suhtes KrK § 188 (omavoli) tunnustel.
  32. novembril 1998 kella 14.00-15.00 vahel pitseeris Kesklinna Politsei AS-i Tulmin Sisutus töötajate palvel Pärnu mnt. 27/Sakala 50 AS-i Tulmin Sisustus kasutuses olevate ruumide ukse ja kõrvaldas ruumidest turvafirma Scorpion töötajad. Samal päeval veidi hiljem sai AS-i Tulmin Sisustus juhataja teada, et peale ruumide kinnipitseerimist oli kohapeale uuesti välja kutsutud politsei nõusolekul kõrvaldatud ukselt politsei poolt pandud pitseering, lukustatud uks oli lukkude lõhkumise teel lahti murtud ning ruumidesse olid uuesti sisenenud firma Scorpion turvamehed.
  33. novembril 1998 käis Pärnu mnt 27 / Sakala 50 olukorraga tutvumas vanemkonstaabel Uudo Sepa ning võimaldas Zum Zum Kohviku AS-i esindajal A. L.’el siseneda AS-i Tulmin Sisustus ruumidesse. Politsei esindaja, vanemkonstaabel Uudo Sepa andis Zum Zum Kohviku AS-i esindajale loa vahetada ära senini AS-i Tulmin Sisustus valduses olnud ruumide välisuste lukud. Pärast välisuste lukkude vahetamist ei olnud AS-i Tulmin Sisustus esindajatel ja töötajatel enam võimalik senini nende kasutuses olnud ruumidesse siseneda. Vanemkonstaabel Uudo Sepa andis A. L.’ele allkirja vastu üle AS-i Tulmin Sisustus vara, sealhulgas nii müügiks mõeldud mööbliesemed, kontorisisutuse kui ka dokumentatsiooni. Üleantavate asjade kohta koostas Kesklinna Politsei nooreminspektor Kaja Käis poes olevate asjade loetelu, Uudo Sepa ja A. L. kinnitasid varade nimekirja. Koostatud aktide kohaselt pitseeriti kinni keldri uks, lao ja alumise kontoriruumi uksed ning laudadel lahtiselt olnud paberid pandi karpidesse, millised pitseeriti.
  34. novembril 1998 lasi Zum Zum Kohviku AS-i esindaja AS-le Tulmin Sisustus kuuluva mööbli ning büroosisustuse Pärnu mnt 27 / Sakala 50 kaupluseruumidest välja tõsta ja ära vedada. AS-i Tulmin Sisustus juhataja, saades informatsiooni ettevõtte vara äraviimise kohta, 3 helistas Kesklinna Politseisse ja palus abi kuriteo tõkestamiseks. AS-i Tulmin Sisustus kutsel saabus mööbli äravedamise ajaks kohale Tallinna Kesklinna Politseiosakonna politseipatrull koosseisus vanemkonstaabel Eduard Sepp ja konstaabel Andres Tarvis. AS-i Tulmin Sisustus esindajad nõudsid kohale saabunud politseinikelt mööbli äravedamise peatamist, kuid Eduard Sepp ja Andres Tarvis keeldusid AS-i Tulmin Sisustus töötajaid kuulamast ning ei rakendanud mingisuguseid abinõusid AS-i Tulmin Sisustuse vara kaitseks ja võimaldasid Zum Zum Kohviku AS-i esindajal ära viia AS-i Tulmin Sisustus vara.
  35. novembril 1998 toimus järjekordne AS-i Tulmin Sisustus mööbli äravedu Zum Zum Kohviku AS-i poolt. AS Tulmin Sisustus kutsus ka seekord välja politseipatrulli, kellena saabus kohale vanemkonstaabel Uudo Sepa. Uudo Sepa peatas AS-i Tulmin Sisustus esindajate nõudel mööbli pealelaadimise, kuid keeldus andmast korraldust autolt kauba ruumidesse tagasiviimiseks ning lasi furgoonauto koos mööbliga viia Lootsi 15 asuvasse politseiparklasse, kuhu veoauto pidi jääma politsei poolt kinnipitseerituna kuni S.K.’e avalduse lahendamiseni või mööbli omaniku soovini mööbel kuhugi mujale paigutada. Lootsi tänaval furgoonauto uksed pitseeriti. Politseiametnike 13, 17 ja
  36. novembri 1998 tegevuse õigusvastasus on tuvastatud Tallinna Halduskohtu kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-309/2000, mis jõustus
  37. juunil 2001.a Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse väljakuulutamisega (halduskohtu otsus jäeti muutmata).
  38. novembril 1998 andis vanemkonstaabel Uudo Sepa üleandmise aktiga AS-le TulminSisustus kuuluva mööbli üle Zum-Zum Kohviku AS esindajale A. L.’ele. AS Tulmin Sisustus ei olnud avaldanud soovi enda vara Zum Zum Kohviku AS-i esindajale üleandmiseks. Samuti ei olnud
  39. novembriks 1998 lahendini jõudnud S.K.’e poolt politseile
  40. novembril 1998 ja
  41. novembril 1998 esitatud avaldused.
  42. novembril 1998 keeldus Kesklinna Politseiosakond vastu võtmast AS-i Tulmin Sisustus esindaja avaldust politseile. Uudo Sepa
  43. novembri 2000 tegevuse tagajärjel läks AS-iIe Tulmin Sisustus kuuluv vara, mis oli
  44. novembril 1998 toimetatud Pärnu mnt 27 / Sakala 50 kauplusest Kesklinna Politseiosakonda, Lootsi tn 15, politsei kontrolli alt välja. Uudo Sepa oli teadlik, et furgoonautos olev kaup kuulub AS-ile Tulmin Sisustus. Samuti oli Uudo Sepa teadlik asjaolust, et A. L. Zum Zum Kohviku AS-i esindajana ei olnud nimetatud kauba omanik ja seega puudus igasugune õiguslik alus anda AS-i Tulmin Sisutus vara üle mitte vara omanikule. Andes mööbli üle Zum Zum Kohviku AS esindajale, üritas Uudo Sepa oma õigusvastase tegevusega tekitada tsiviilõiguslikku hoiusuhet AS-i Tulmin Sisutus ja Zum Zum Kohviku AS-i vahel, mille tulemusena on siiani teadmata kadunud eelpool nimetatud AS-ile Tulmin Sisustus kuuluv mööbel. Vanemkonstaabel Uudo Sepa tegevus
  45. novembril 1998 rikub AS-i Tulmin Sisustus Põhiseaduse § 13 tulenevat õigust riigi ja seaduse kaitsele. Samuti rikub vanemkonstaabel Uudo Sepa tegevus Politseiseaduse § 3, mille alusel kaitseb politsei inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid ning Politseiseaduse § 12 lg. 1 p. 2 sätestatud politsei kohustust tagada eraisikute (s.o. AS-i Tulmin Sisustus) vara kaitse õigusvastaste rünnete eest. Seega oli Uudo Sepa tegevus
  46. novembril 1998, millega võimaldati AS-ile Tulmin Sisustus kuuluva vara ilma tema nõusolekuta üleandmine kolmandale isikule ning selle kaotsiminek, täielikult õigusevastane. U.Sepa, A.Tarvise ja E.Sepa tegevus 13, 17, 19 ja
  47. novembril 1998 oli täielikult õigusvastane. Politseiametnikud olid teadlikud Pärnu mnt. 27/Sakala 50 asuvate kaupluseruumidega seonduvast õiguslikust olukorrast, s.o. asjaoludest, et AS Tulmin Sisutus on ruumide endine rentnik, kes ei ole ruume vabatahtlikult vabastanud ja ruumides asub viimase vara. Samuti oli politseile teada, et kumbki asjaosalistest ei ole omanik ja omanikuks on kolmas isik ning kohtuotsust AS-i Tulmin Sisustus ruumidest väljatõstmiseks ei ole. Seega pidid politseiametnikud Uudo Sepa, Andres Tarvis ja Eduard Sepp teadma, et nende 4 tegevus rikub AS-i Tulmin Sisustus õigusi ning võib põhjustada varalist kahju. Politseiametnikud võimaldasid õigusvastase tegevusega AS-ile Tulmin Sisustus kuuluva vara äravedamise ning kaotsimineku. Politseiametnike U.Sepa, E.Sepa ja A.Tarvise õigusvastase tegevusega 13, 17, 19 ja 20.novembril 1998 on tekitatud AS-ile Tulmin Sisustus suur varaline kahju. Politseiametnike õigusvastase tegevuse ja AS-ile Tulmin Sisustus tekitatud varalise kahju ja saamata jäänud tulu vahel põhjuslik seos ning nimetatud politseiametnikud on süüdi õigusvastase tegevusega tekitatud kahju põhjustamises. AS-ile Tulmin Sisustus kuulunud ja Zum Zum Kohviku AS-i poolt äravõetud mööbli ja muude varade asukoht ja säilivus on siiani teadmata. AS Tulmin Sisustus ei ole vaatamata mitmetele pöördumistele Zum Zum Kohviku AS-i poole saanud tagasi temalt politseiametnike õigusvastase tegevuse tagajärjel äravõetud vara. Zum Zum Kohviku AS-i esindaja V. M. saatis
  48. veebruaril 1999 AS-ile Tulmin Sisustus kirja, milles teatas, et Zum Zum Kohviku AS on Pärnu mnt 27/Sakala 50 paiknenud mööbli ladustanud kuni omanik neile järele tuleb. Samas palus Zum Zum Kohviku AS-i esindaja mööbli kättesaamiseks võtta endaga ühendust ning lisas kirjale enda kontaktandmed. Telefon, millel paluti helistada, ei vasta. Aadressil Tartu, Munga tn 18, mis oli märgitud kirjas kui Zum Zum Kohviku AS-i esindaja kontaktaadress, ei ole keegi mainitud isikust midagi kuulnud.
  49. mail 2000 saatis Tallinna Halduskohus Zum Zum Kohviku AS-ile järelepärimise, millele
  50. juunil 2000 vastas Zum Zum Kohviku AS-i direktor U.A., kes märkis oma vastuses, et Pärnu mnt 27/Sakala 50 asunud mööbli hoidmiseks on sõlmitud vastutavale hoiule andmise leping vastavat teenust pakkuva äriühinguga. Täpseid kontaktandmeid hoiustava äriühingu või enda kohta U.A. ei esitanud. AS Tulmin Sisustus pöördus
  51. juunil 2000 Zum Zum Kohviku AS juhatuse liikme E. P. poole kirjaga, milles palub teavitada vara hoiuga tegeleva äriühingu kontaktandmetest, et kontrollida vara säilivust. Zum Zum Kohviku AS ei ole nimetatud kirjale vastanud. Vastavalt

§ 6lg.

3 p. 2 võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse kahju hüvitamisele. Avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslikuks aluseks on TsK § 450, mille kohaselt kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel. Põhiseadus § 3 alusel teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Riik tagab isikute õigusi ja kohustusi teiste hulgas ka politsei abil. Politseiseaduse § 2 lg 1 alusel on politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon. Tallinna Politseiprefektuuri põhimääruse alusel esindab politseiprefektuur oma ülesannete täitmisel riiki. Uudo Sepa, Andres Tarvis ja Eduard Sepp, olles politseiteenistuses, täitsid 13, 17, 19 ja

  1. novembril 1998 ametiülesandeid ning seega esindasid riiki. Vara kadumise eest on vastutav Eesti Vabariik, kelle teenistujate tegevuse tagajärjel sai varade äraviimine võimalikuks. Tulenevalt ülaltoodust kuulub AS-ile Tulmin Sisustus politseiametnike Uudo Sepa, Andres Tarvise ja Eduard Sepa õigusvastase tegevusega tekitatud kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamisel täies ulatuses Eesti Vabariigi poolt. AS-i Tulmin Sisustus kasutuses olnud ruumides asukohaga Tallinnas Pärnu mnt. 27 / Sakala 50 asus vaidlusalusel perioodil käibevara kokku maksumusega 200
  2. 43 krooni, põhivara kokku maksumusega 183
  3. 95 krooni ja müügil olnud kaup kokku maksumusega 1 938 367.00 krooni. Kauba müügihind sisaldab endas lisaks otsestele kauba soetamiseks tehtud 5 kulutustele ka ettevõtlusega seotud kulutusi, milleks on väljakujunenud keskmine juurdehindlus 60%-i kauba ostu- ja veohinnast. Samuti asus nendes ruumides vara tasuta kasutamise lepingute alusel AS-i Tulmin Sisustus kasutuses olnud I. K.’e isiklik vara kokku maksumusega 28 500.-krooni, E. K.’e isiklik vara kokku maksumusega 17 250.- krooni ja S.K.’e isiklik vara kokku maksumusega 51 970.-krooni. Nimetatud vara eest on AS Tulmin Sisustus lepingute alusel vara omanikele kahju hüvitanud. AS-i Tulmin Sisustus põhitegevusaladeks olid nii enne kui ka pärast novembris 1998 toimunud sündmusi eksklusiivse disainmööbli ja valgustite maaletoomine tehaste volitatud esindajana ning nende müük tellimuste alustel, samuti restorani- ja baarimööbli maaletoomine tehaste volitatud esindajana ning nende müük tellimuste alusel. Tegemist on äriühinguga, mis loodi antud eriala spetsialistide (sisearhitektid) poolt nii enda loovtegevuse väljendamiseks, kui klientidele komplekt-teenuse pakkumiseks (ühelt isikult sisekujundus + vastav mööbel). Pärast 1998 novembris juhtunut oli AS Tulmin Sisustus olukorras, kus puudus ligi 100% müügiks mõeldud kaubavarudest, puudusid käibevarad, põhivarad, kogu tööks vajalik dokumentatsioon, sh tellijate register, sõlmitud, kuid veel täitmata ostumüügilepingud, ainuesinduslepingud partneritega, lepingud maksesoodustustele välispartneritega jt; puudusid 25 partnertehase töökataloogid, materjalinäidised, kinnitatud hinnakirjad, puudus erialane raamatukogu (ehitusalased käsiraamatud, sisustuse- ja arhitektuuri erialakirjandus, albumid ning ajakirjade aastakäigud); puudus arvutipark kahe arvutiga, ISDN side, tavaline telefoniside, kogu äriühingu andmebaasid ning kogu digitaalsetel/materiaalsetel kandjatel olev oskusteave. Politseiametnike õigusvastase tegevusega asetati kaebuse esitaja olukorda, kus tema majandustegevus sisuliselt peatus. Saamata jäid arvestatud kasumid, tegemata jäid investeeringud edasisse tegevusse. Äriühingule saamata jäänud tulu näol tekitatud varaline kahju avaldub 1999.aasta majandustulemustes.
  4. aastal vähenes äriühingu müük võrreldes
  5. aastaga ligi 2,5 korda (4 582 562 kroonilt l 873 125 kroonile). Äriühingu majandustulemuseks oli äriühingu ajaloo suurim kahjum (välja arvatud 1998.a) 291 608 krooni. Saamata jäänud tulu arvutamisel on kaebaja võtnud aluseks 1998.aaasta äriühingu kasumi seisuga
  6. november 1998 - selleks oli 700 751 krooni. Seeläbi on kaebaja arvutanud ligikaudse 1998.aasta kasumi suuruse 800 858 krooni. Tegelikkuses oli aga äriühingu majandustulemuse kahjum 413 846 krooni suuruses summas. Saamata jäänud tulu
  7. aastal moodustab võimaliku kasumi ja tekkinud kahjumi summa l 214 704 krooni. Saadud summa on aga juba arvestatud varalise lauskahju hulka, kuna see kahjum tekkis äraveetud kauba bilansist kuludesse kandmisel ning väljendub seetõttu kaduma läinud varade maksumuse nõudes, mis on esitatud
  8. jaanuari 2001 kaebuses. Et arvutada välja normaalse arengu korral AS-i Tulmin Sisustus majanduslikku olukorda
  9. ja
  10. aastatel, peab aluseks võtma äriühingu müügitegevuse võimaliku kasvu. Kaebuse esitaja lähtub eeldusest, et nii 1999 kui ka 2000 aastal oleks müügimahu kasv olnud keskmiselt 20% aastas. Kuna AS-i Tulmin Sisustus tulu seisneb tulus sisustuskaupade vahendusest, siis suureneb lähtuvalt müügimahu kasvust ka kasum 20% võrra aastas. Võttes aluseks, et 1998.aasta kasum oleks olnud 800 858 krooni, siis 20%-lise kasvu juures saab 1999.aasta kasumiks 961 029,60 krooni. Tegelikkuses oli aga majandustulemuseks kahjum 291 608 krooni suuruses summas. Nimetatud arvude summa on l 252 637,60 krooni, mis jäi AS-il Tulmin Sisustus 1999.aastal saamata, kuna majandustegevus oli praktiliselt pool aastast seiskunud ning äriühingu majandustegevus oli sisuliselt tagasi alg- ja arengustaadiumis. 2000.a majandustulemuseks saab 20% kasvu juures kasumi l 153 235,50 krooni. Tegelikkuses oli aga 2000.a lõpuks jõutud juba kasumini 185 197 krooni suuruses summas. Nimetatud summade vahe on 968 038,50 krooni. Tegemist on tuluga, mis AS-il Tulmin Sisustus jäi 2000.aasta saamata 1998.a novembrikuu sündmuste tagajärjel. Seega moodustab AS Tulmin Sisustus saamata jäänud tulu 1999 ja 2000 aastate peale kokku 2 220 676,10 krooni. Tegemist 6 on tuluga, millest on juba maha arvatud kulutused, mis oleks pidanud tegema selle tulu saamiseks ehk aluseks on võetud saamata jäänud kasum. 05.01.2005 esitas kaebuse esitaja vastavalt kohtu 03.12.2004 määrusele ühte kaebusesse koondatult asja menetlemise käigus kaebaja esitatud nõuded. Koondatud kaebuses on kaebaja leidnud, et politseiametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud otsene kahju on 1 831 937,30 krooni, mille lõplikku suurust kaebaja täpsustab ekspertiisitulemuste alusel ja saamata jäänud tulu on 3 020783,10 krooni. Kohtumenetluse käigus selgus, et politsei on välja selgitanud äraviidud vara asukoha ning see vara on ka võimalik tagasi saada. 25.03.2003 AS Tulmin Sisustus esindajad S.K. ja vandeadvokaat Aili Rodi, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Madis Kiisa, vastustaja Udo Sepa ja vara üleandja M. J. teostasid Tallinnas Rohuneeme tee 1 asuvas laos kauba vaatluse ja üleskirjutuse. AS Tulmin Sisustus vedas laos olnud ja temale kuulunud vara peale selle ülevaatust ja akti koostamist (
  11. ja
  12. märtsil 2003) ära ning ladustas selle NBI Ekspeditsiooni AS-i lattu asukohaga Tallinn Kadaka tee 74 F. Üleantud vara hulgas oli neid varasid, milles eest AS Tulmin Sisutus kui kahjukannatanu on küsinud hüvitust, üksnes 72 positsiooni. Ülejäänud vara on see AS-le Tulmin Sisutus kuuluv vara, mille kohta ei ole kaebuses kahjunõuet esitatud ja seda põhjusel, et seoses vara ja dokumentide äraviimisega ei olnud kaebajal võimalust temale tekitatud kahju 100 % ulatuses tuvastada. Nimetatud asjaolu näitab, et tegelikkuses on tekitatud kahju suurus tunduvalt suurem kui esialgselt esitatud. Põhjusel, et tagastatud vara oli ilmsete kahjustustega, tellis AS Tulmin Sisustus OÜ-lt Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspertiisi. Ekspertarvamuse kohaselt on hinnatava vara kaubanduslik väärtus langenud 50-100% ulatuses. VASTUSTAJA U.SEPA SEISUKOHT 19.11.98 õhtupoolikul sai U.Sepa Kesklinna Politseiosakonna korrapidajalt korralduse sõita aadressile Pärnu mnt 27, kus väidetavalt veeti kauplusest mööblit välja. Kohal pidi olema ka Kesklinna Politseiosakonna autopatrull. Sündmuskohale jõudes selgus, et AS-i Servekt töötajad veavad AS-i Zum-Zum kohviku tellimusel antud aadressil olevast kauplusest mööblit välja ning laadivad seda autole. Kohal olid ka AS-i Tulmin Sisustus poolt hr. ja pr. K. ning Zum-Zum Kohviku AS-i esindaja A. L.. Pr.K. palus U.Sepal mööbli äravedamine peatada, seda ta ka tegi. Peale seda kuulas U.Sepa ära mõlemad osapooled. Kuna aeg oli juba hiline pidi olukorra lahendamiseks midagi ette võtma. Hr L.ga vesteldes selgus, et ta on nõus sellega, et rohkem mööblit välja ei viida kuni mõlema osapoole kokkuleppeni. Kuid väljaveetud mööblit ta tagasi vedada ei soovinud. Olukorda kaaludes otsustas U.Sepa, et kõige parem on kõigi osapoolte nõusolekul auto koos mööbliga toimetada politseiparklasse aadressil Lootsi
  13. Ta teavitas oma plaanist pr. K., kes nõusus sellega, et mööbliauto viiakse ööseks seisma politseiparklasse aadressil Lootsi
  14. Ka oli auto Lootsi viimise poolt hr. L., kuid autojuht ei olnud nõus otsustama, kuna ta pidi autoga järgmisel päeval veel tööd tegema. Selleks kutsuti antud firmast kohale vastutav isik. Viimase nõusolekul viidi veoauto koos mööbliga Lootsi 15 hoovi, autot saatis patrullauto. U.Sepa leppis kõigi osapooltega kokku, et järgmise päeva hommikul kohtuvad kõik Lootsi 15, Kesklinna politseiosakonnas, et otsustada mis saab mööblist autos. Kokkusaamine pidi aset leidma orienteeruvalt kella 09.00 ajal hommikul. Enne lahkuminekut täpsustas ta veel kord seda, et kas kõik teavad kus on Lootsi 15 ja kas nad said aru, et hommikul peavad sinna tulema. Peale seda pidid hr. ja pr. K. minema Kesklinna Politseiosakonda aadressil Pärnu mnt 11, kus pidid kirjutama avalduse mööbli väljatõstmise kohta. U.Sepa sõitis ise Lootsi 15, et auto parklasse paigutada ning vaadata, et see seal puutumatult seisaks. Seetõttu pitseeris ta hilisemate pretensioonide ärahoidmiseks auto. Järgmise päeva hommikul tulid Lootsi 15 autofirma esindaja, OÜ Hõbesilma esindaja ja ka autojuht. AS-i Tulmin Sisustus poolt ei tulnud kedagi. Oodati päris kaua AS Tulmin Sisustus 7 esindaja tulekut. Kui sai selgeks, et kedagi ei tule, proovis U.Sepa korduvalt telefonitsi saada AS-i Tulmin Sisustus esindajatega ühendust, kuid see ei õnnestunud. Seejärel helistas ta Pärnu mnt 11, et kontrollida, kas pr. Kukk kirjutas seal avalduse. Peale kontrollimist teatas korrapidaja, et keegi ei ole kirjutanud Pärnu mnt 27 asetleidnud juhtumi kohta avaldust. Kuna pr. Kukk oli ka varem keeldunud kohale ilmumast selleks, et vastaspoolega probleem lahendada ja kuna ta vaatamata lubadusele kirjutada kohe avaldus seda ei teinud, oli U.Sepal alust arvata, et ta ei taha kaasa aidata tekkinud probleemi lahendamisele. U.Sepa leidis, et kuna ei olnud laekunud avaldust ning AS-i Tulmin Sisustus esindajat ei ilmunud probleemi lahendamiseks kohale, samuti oli varasema nende avalduse põhjal tehtud kriminaalasja algatamisest keeldumine, siis ei olnud tal õiguslikku alust veoauto kinni pidamiseks. Kohal oli ka OÜ Hõbesilm esindaja, kes väitis, et AS-ga Tulmin Sisustus on rendileping juba eelneva omaniku poolt lõpetatud ning neil ei ole õiguslikku alust Pärnu mnt 27 ruumides olla. Samuti on nad uue rendilepingu sõlminud Zum-Zum Kohviku AS-iga. Ka avaldasid juba protesti AS Servekt esindaja ja autojuht. Kuivõrd oldi juba kaua oodatud, otsustas U.Sepa auto omaniku valdusse tagasi anda. Kui kohal olnud osapooled veendusid, et auto oli puutumata, võtsid nad selle vastu. Seejärel soovitas U.Sepa hr. L.l viia mööbel tagasi Pärnu mnt 27 või siis võtta ühendust AS-i Tulmin Sisustus esindajaga ning mööbel viia nende soovitud kohta. Hiljem, kui auto oli ära sõitnud, sai U.Sepa ühendust pr.K.ga, seletas talle ära olukorra ning soovitas ka temal, et võtaks ühendust hr. L.ga, et leida tekkinud probleemile lahendus. Pr.K. lubas seda teha. Paar päeva hiljem pr.K. helistas ning teatas, et Pärnu mnt 27 on välja viidud kogu mööbel. U.Sepa teatas talle, et tal on õigus teha avaldus ning juhul kui mööbli välja tõstnud isiku või isikute tegevuses tuvastatakse õiguserikkumise tunnused, võetakse nad seaduses ettenähtud korras vastutusele. Ning alles peale seda kirjutas pr. Kukk avalduse mööbli äravedamise kohta. VASTUSTAJA VABARIIGI VALITSUSE SEISUKOHT Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kahju tekitajaks on Zum-Zum Kohviku AS, mitte Eesti Vabariik. Kaebuse nõue on alusetu eelkõige põhjusel, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, kinnitamaks kahju sissenõudmise võimatust selle tekitajalt Zum Zum Kohviku AS-lt. Vastustajale on teada, et Zum Zum Kohviku AS-i poolt äraviidud väidetavalt kaebajale kuulunud asjad on alles ning seetõttu puudub alus Eesti Vabariigi vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Vastustaja on seisukohal, et Uudo Sepa tegevus
  15. novembril 1998 oli õiguspärane ja seaduslik ning selle õigusvastaseks tunnistamiseks puudub igasugune alus. Politsei ei võtnud valve alla ega ka mitte tagastanud AS-i Tulmin Sisustus vara vaid AS-ile Servekt kuulunud furgoonauto koos selles olnud varaga. Furgoonauto jätkuvaks kinnipidamiseks puudus politseil õiguslik alus, kuivõrd kaebaja ei esitanud politseile avaldust kriminaalasja algatamiseks, ehkki furgoonauto esialgsel nn. valve alla võtmisel ta lubas seda teha. Oma tegevuses saab ja peab politsei juhinduma seadusest. Furgoonauto jätkuv kinnipidamine e. arest olnuks võimalik üksnes KrMK § 146 ettenähtud alustel, selliseid aga polnud
  16. novembril 1998 ühtegi tekkinud. Põhiseaduse § 3 kohaselt on riigivõimu õigus teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Tulenevalt Põhiseadusest sai ja pidigi politsei realiseerima oma kohustust kaitsta vara õigusvastaste rünnete eest ainult talle seadusega antud õiguste raames. Seega oli politsei tegevus
  17. novembril 1998 furgoonautot selle valdajale tagastades igati õiguspärane ja seaduslik ka põhjusel, et furgoonauto jätkuval kinnipidamisel oleks rikutud kolmanda isiku AS-i Servekt õigusi temale kuuluva vara kasutamiseks ja käsutamiseks, mis omakorda oleks võinud viia nõuete esitamiseni politsei tegevuse vastu. Lisaks oli kaebajale teada kus asub furgoonauto temale kuuluva varaga ja soovi korral oleks tal olnud võimalus väidetava kahju tekkimist furgoonautos olnud mööbli kadumisega ära 8 hoida tundes huvi oma vara ja selle asukoha vastu, mitte eeldades, et maksumaksja poolt ülalpeetav politsei peab eraõiguslikule isikule kuuluva vara kaitseks ebaseaduslikult turvateenuseid osutama. Kaebaja ei tundud oma vara vastu huvi, vaid jättis selle hooletusse. TsK § 450 alusel tekib kahju hüvitamise kohustis üldistel, s. o. TsK § 448 ettenähtud alustel. TsK § 448 määrab kindlaks tingimused, milliste olemasolul tekib kohustus hüvitada tekitatud kahju. Nendeks on eelkõige kannatanu ja kahjutekitaja kui õigussuhte subjektide olemasolu. Seejärel tuleb tuvastada kahju olemasolu, leida põhjuslik seos kahju ja kahju tekitanu tegevuse vahel, kindlaks määrata kahju tekitanu teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü kahju tekitamises. Kas või ühe märgitud tingimuse puudumise korral ei teki kohustust hüvitada tekkinud kahju. Vastustaja ei ole kaebajale väidetavat kahju tekitanud, s. t. vastustaja ei ole käesoleval juhul kahju tekitamise kohustise subjekt. Kaebuse kohaselt on väidetava kahju tekkimise põhjuseks asjaolu, et kaebajale kuuluv vara on väljunud kaebaja valdusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale kuulunud vara valdust on rikkunud mitte vastustaja, vaid Zum Zum Kohviku AS. Varasemate kohtulahenditega on tuvastatud, et vastustaja politseiametnikud ei ole kaebaja vara ära vedanud, samuti ei ole vastustajal. Eesti Vabariigil, mingeid kohustusi kaebaja ees seoses väidetavalt ära veetud vara tagastamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 1.06.2001 otsusest haldusasjas II-3/178/2001 nähtub, et vastustaja politseiametnikud ei andnud kaebajale kuuluvat vara või ruumide valdust üle kõrvalistele isikutele. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja suunanud kahju hüvitamise nõude vale isiku vastu. Seetõttu ei saa Eesti Vabariigi ja kaebaja vahel tekkida kahju hüvitamise kohustist ning esitatud kaebus tuleb kahju hüvitamise osas jätta täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja peab õigeks ja põhjendatuks nõuda Eesti Vabariigilt kahju hüvitamist põhjusel, et kolmas isik tekitas talle kahju. Vaidlust ei ole ju selles, et politseiametnikud ise ei ole kaebajale kahju tekitanud. Ei ole tuvastatud ega tõendatud, et politseiametnikud oleksid osalenud vara ära vedamises, et neil oleks olnud eesmärk, kavatsus või tahtlus kaebaja vara ära vedada või et neil oleks olnud kokkulepe Zum Zum Kohviku AS-ga vara nn. ära vedamiseks või võõrandamiseks. Vastustaja ei ole süüdi kaebajale väidetava kahju tekitamises. Süü on kahjutekitanu psüühiline suhtumine oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärjel saabuvatesse õigusvastastesse tagajärgedesse. Printsiip, mille kohaselt kahju põhjustanud isik kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, on kehtiva seadusandluse üldprintsiipe. Eesti Vabariigi süü on tema politseiametnike süü nende teenistuskohustuste täitmisel. Sõltumata asjaolust, et vastustaja politseiametnike tegevus, mis seisnes kaebaja vara ja ruumide valduse kaitseta jätmises, on tunnistatud õigusvastaseks, on tuvastamata vastustaja süü kaebajale kahju tekitamises. Vastupidi, kaebaja kinnitab oma kaebuses, et tema oli ruumides endine rentnik, kes ei olnud ruume vabatahtlikult vabastanud. Järelikult võtab kaebaja omaks, et tal puudus seaduslik alus ruumide, milles asus tema vara, otseseks valduseks. Hoides teadlikult oma vara ruumides, mille kasutamiseks õiguslik alus kas puudus või oli lõppenud, võttis kaebaja enesele teadlikult ka kogu riski vara valduse kaitseks. Ainuüksi eelnimetatud omaksvõtuga on välistatud vastustaja süü ning kohustust kaebajale tekkinud tagajärgede hüvitamise eest ei teki. Vastustaja politseiametnikud ei saa olla süüdi ebaseadusliku valduse kaitseta jätmisest tuleneva väidetava kahju tekitamises. Süü puudumisel ei saa Eesti Vabariigi ja kaebaja vahel tekkida kahju hüvitamise kohustist ning esitatud kaebus tuleb kahju hüvitamise osas jätta täies ulatuses rahuldamata. 9 Kaebajal ei ole tegelikult tekkinud kahju. Ära veetud mööbel on alles ning Zum Zum Kohviku AS on valmis seda kaebajale tagastama, mistõttu ei ole tekkinud kahju. Kahju puudumisel kahju hüvitamise kohustist kaebaja ja vastustaja vahel ei teki. Vastustaja leiab, et Eesti Vabariigi tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Lisaks kahju olemasolu tõendamisele lasub kaebajal ka kahju ja vastustaja tegevuse vahelise põhjusliku seose tõendmiskoormus. Kaebaja peab tõendama, et väidetav vara väärtuse vähenemine ning saamata jäänud tulu on põhjustatud vastustaja tegudest. Seda kaebaja teinud ei ole. Kaebaja näeb põhjuslikku seost selles, et ilma vastustaja õigusvastase tegevuseta ei oleks vara ära viidud. Selline väide on juba iseenesest vaieldav. Kaebaja valdas ilma seadusliku aluseta võõrast asja (Pärnu mnt 27 / Sakala 50 asuvaid kaupluseruume) ning ei astunud mitte mingisuguseid samme selleks, et oma ebaseaduslikku valdust lõpetada. Seetõttu ei saa eeldada, et vastustaja teistsuguse käitumise puhul oleks kaebajal õnnestunud oma ebaseaduslikku valdust lõputult säilitada. Olulisem on aga see, et isegi juhul, kui ilma vastustaja õigusvastase tegevuseta ei oleks kaebaja vara ära viidud, ei tuleneks sellest asjaolust põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ning kaebajale kahju tekkimise vahel. Põhjuslik seos on normatiivne mõiste. Ühe sündmuse nimetamine teise sündmuse põhjuseks sisaldab alati valikut ja väärtustamist, seisukohavõttu selles, et just antud sündmust tuleb pidada määravaks teise sündmuse tekke jaoks. Kui eeldada, et vastustaja tegevusetus kaebaja vara äraviimisel käivitas kausaalse ahela, mis viis lõpptulemusena väidetava kahju tekkimiseni, ei saa vastutaja tegevust mitte kuidagi käsitleda selle kahju lähima, vahetu või otsese põhjusena. Väidetav kahju ei tulene vältimatult ja vahetult vastustaja tegevusest, vaid lugematutest järgnevatest sündmustest, mille mõjutamine oli kaebaja ning Zum Zum Kohviku AS-i võimuses, kuid mitte vastustaja võimuses. Piisab, kui nimetada kaebaja vara reaalset äraviimist ja ladustamist Zum Zum Kohviku AS-i poolt, selle vara ladustamistingimusi, kaebaja ning Zum Zum Kohviku AS-i vahelisi kommunikatsiooniprobleeme ning eelkõige kaebaja arusaamatut huvi puudumist oma vara valduse taastamise suhtes. Täiendavalt tuleb märkida, et põhjusliku seose puudumine vastustaja õigusvastaseks tunnistatud tegevusetuse ning kaebajale tekkinud kahju (oletades, et see on reaalne) vahel ei too kaasa ebaõiglast tagajärge. Kaebajal on võimalik kahju välja nõuda isikult, kelle tegevuse tulemusena kahju tekkis, s.o. Zum Zum Kohviku AS-lt. Käesoleva kohtumenetluse käigus on saanud kinnitust, et Zum Zum Kohviku AS oli kaebaja vara vahetuks äraviijaks ning selle vara valdajaks. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud vastustaja tegevusetuse õigusvastasus, põhjendusel, et vastutaja ei takistanud kaebaja vara ebaseaduslikku äraviimist. Seega pani Zum Zum Kohviku AS oma esindajate kaudu kaebaja vara ära viies toime õigusvastase teo ning sellele õigusvastasele teole järgnenud kaebaja vara valdus saab samuti olla vaid õigusvastane. Kahtlust ei ole selles, et kaebaja väidetav kahju on selle tõendatuse korral otseselt ja vahetult põhjustatud Zum Zum Kohviku AS-i õigusvastasest tegevusest, ehkki seejuures näib võimalikuna kahjuhüvise oluline vähendamine kui mitte keeldumine kaebaja kaassüü tõttu TsK § 462 lg 1 alusel, kuna kaebaja huvipuudus oma vara valduse tagastamise suhtes on oluliselt suurendanud talle tekkinud kahju. Järelikult on olemas kahju tekitamise kooseisu tunnused kaebaja ning Zum Zum Kohviku AS-i vahel ning tekib küsimus, miks pole kaebaja esitanud kahjunõuet Zum Zum Kohviku AS-i vastu, vaid nõuab kahjuhüvist Eesti Vabariigilt, kel väidetava kahjuga vaid kaudne puutumus. Kaebaja teadis, et peale temaga rendilepingu lõpetamist Pärnu mnt 27 / Sakala 50 asuvate kaupluseruumide suhtes sõlmiti uus leping Zum Zum Kohviku AS-ga ning seega oli eelkõige Zum Zum Kohviku AS huvitatud, et kaebaja oma vara nimetatud pinnalt ära viiks ning ruumide valduse üle annaks. Nii kaebaja poolt 1998 novembris Tallinna Politseiprefektuurile tehtud avaldustest kui kaebaja esialgses kaebuses esitatud faktoloogiast ilmneb, et kaebaja oli algusest peale teadlik sellest, et tema valduse esmaseks rikkujaks ning vara äraviijaks
  18. ja
  19. novembril 1998 oli Zum Zum Kohviku AS. On leidnud kinnitust, et kaebaja pidi olema 10 teadlik sellest, kes on tema vara valdajaks, ning sellest, et vara valdaja soovis vara kaebajale koheselt ka tagastada. Järelikult olid kaebajal kõik võimalused oma vara tagasisaamiseks Zum Zum Kohviku AS-lt. Kaebaja väited selle kohta, et Zum Zum Kohviku AS-i
  20. veebruari kirjas märgitud telefoninumber ei vasta ning kirjas märgitud aadressil Tartus Munga tn 18 kontaktisikust ei teata, ei ole tõsiseltvõetavad. Zum Zum Kohviku AS näol ei ole tegemist riiulifirmaga, vaid reaalselt ja avalikult tegeleva äriühinguga, kelle esindajatega on igal juhul võimalik kontakti saada. Kaebaja pole tõendanud, et ta oleks oma vara suhtes mingitki huvi üles näidanud enne kui ligi 1,5 aastat peale vara valduse kaotamist. Eriti hämmastav on nimetatud fakt arvestades kaebaja väidet
  21. detsembril 2001 esitatud kaebuse täienduses, mille kohaselt vara valduse kaotuse tõttu AS Tulmin Sisustus majandustegevus sisuliselt katkes. Asjassepuutumatud on kaebaja väited selle kohta, et talle oli teadmata vara tegelik asukoht. Kuna kaebaja vara ladustajaks oli Zum Zum Kohviku AS, poleks kaebaja oma vara valdust mingil juhul tagasi saanud ilma, et oleks pöördunud Zum Zum Kohviku AS-i poole, kellele oli vara asukoht teada. Kaebaja seda ei teinud, samuti ei kasutanud ta tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid (eelkõige kohtusse hagi esitamine vindikatsiooninõude näol). Seega on kaebaja enese tegevusetus otseselt põhjustanud selle, et vara tagasisaamine niivõrd kaua venis ning vara oma väärtuse kaotas. Eriti arvestades saamata jäänud tulu nõude põhjendusi, pidi kaebaja olema teadlik sellest, et jättes vastamata Zum Zum Kohviku AS-i palvele pöörduda vara tagasisaamiseks Zum Zum Kohviku AS-i poole, tekitab kaebaja endale oluliselt kahju. TsK § 462 lg 1 kohaselt tuleb kahjuhüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest, kui kannatanu oma raske ettevaatamatusega on soodustanud kahju tekkimist või suurenemist. Järelikult on olemas alus TsK § 462 lg 1 kohaldamiseks. Vastustajale jääb mulje, et kaebaja otsus nõuda kahju hüvitamist mitte Zum Zum Kohviku AS-lt, vaid Eesti Vabariigilt on motiveeritud püüdest juhtida kohtu tähelepanu kõrvale sündmustest, mis järgnesid 1998 novembris toimunud intsidentidele ning võivad olla aluseks kahjuhüvise vähendamisel või välistamisel. Juhul, kui nõue oleks esitatud Zum Zum Kohviku AS-i vastu, oleks ilmne, et kohus peab väljamõistetava kahjusumma suuruse kindlakstegemisel hindama ka kaebaja enda tegevust. Vastustaja puutumus kahju tekkimisse on aga piiratud 1998 novembris asetleidnuga. Sellele tuginedes on kaebaja konstrueerinud kahju tekitamise koosseisu, kus kõik talle tekkinud kahju tuleneks justkui otseselt vastustaja tegevusetusest 1998 novembris ning kaebaja enda ning Zum Zum Kohviku AS-i tegevus ei omaks mitte mingisugust tähendust. Vastustaja hinnangul kinnitab eeltoodu, et kahju hüvitamise nõue on esitatud vale isiku vastu, vastustaja puutumus väidetava kahju tekkimisse kaebajal ei ole ligikaudseltki piisav selleks, et olla käsitletav põhjusliku seosena, kaebaja konstrueeritud kahju tekitamise koosseis, kus Eesti Vabariik vastutab kõigi Zum Zum Kohviku AS tegude (kaebaja vara ebaseaduslik äraviimine ja enda valduses hoidmine) ning kaebaja enese tegude (huvipuudus oma vara valduse taastamise vastu), on absurdne ja ebaloogiline. Vastustaja veendumuse kohaselt Eesti Vabariik ei vastuta Zum Zum Kohviku AS tegevuse eest ning seega ei eksisteeri põhjusliku seost vastustaja tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Juhul aga, kui kohus peaks leidma, et vastustaja tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, pole vastustaja kahju tekitamises süüdi. Kaebaja ei teinud midagi oma vara valduse tagasisaamiseks, ehkki tal hiljemalt
  22. veebruaril 1999 olid selleks kõik võimalused loodud. Käesoleva kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebajale väidetavalt tekkinud kahju (vara kaotsiminek või väärtusetuks muutumine, saamata jäänud tulu) oleks tekkinud ka juhul, kui kaebaja oleks vastavalt Zum Zum Kohviku AS-i palvele pöördunud vara tagasisaamiseks Zum Zum Kohviku AS poole. Igal juhul oleks sellise kahju suurus oletuslik ning tõenäoliselt kaduvväike võrreldes kahjuga, mille on põhjustanud 11 kaebaja enese tegevusetus peale
  23. veebruari
  24. Seega tuleb vastustaja ning kaebaja enese vastutuse ulatuse hindamisel lähtuda sellest, milline on nende süü selles, et kaebaja peale
  25. veebruari 1999 oma vara valdust tagasi ei saanud. Vastustaja ei teadnud ega pidanudki teadma või ette nägema seda, et kaebaja oma vara valduse taastamiseks mitte mingisuguseid samme ei astu. Isegi juhul, kui vastustaja oleks seda teadnud, poleks ta saanud kaebajat sellekohast tegevust kuidagi mõjutada. Seega sõltus vara valduse tagasisaamine ainuüksi kaebajast enesest. Kaebaja pidi teadma, et jättes Zum Zum Kohviku AS-i palvest hoolimata pöördumata Zum Zum Kohviku AS-i poole oma vara valduse taastamiseks, tekitab kaebaja endale kahju. Järelikult puudub vastustaja süü kaebajale kahju tekkimisel. Eeltoodud argumentatsioon on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi poolt väljendatud seisukohtadega
  26. aprilli 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-
  27. Riigikohus leidis nimetatud otsuse punktis 19, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, ning et nimetatud põhimõtet saab kohaldada kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb üheselt, et juhul, kui riigi õigusvastane tegevus tekitab isikule kahju või loob sellise kahju tekkimise ohu, peab isik kasutama õiguskaitsevahendeid, mis hoiaksid kahju minimaalsena. Teiste sõnadega, isikul ei ole õigust nõuda riigilt sellise kahju hüvitamist mida isik oleks saanud või saaks vältida kohaseid õiguskaitsevahendeid kasutades. Käesoleval juhul oleks kohaste õiguskaitsevahendite kasutamine (nt kohene vindikatsioonihagi esitamine Zum Zum Kohviku AS-i vastu) kui mitte kahju täielikult vältinud, siis vähemalt kahju valdavas osas ära hoidnud. Samuti on kaebajal võimalik kahju hüvitamise nõude esitamine Zum Zum Kohviku AS-i vastu. Järelikult ei ole kaebajal õigust vastustajalt rahalist hüvitist nõuda. Kaebaja kahju nõude summa koosneb mitmest komponendist. Kõigepealt nimetab kaebaja kahju, milline koosneb väidetavalt käibe- ja põhivara kaotsiminekust. Erinevalt Raamatupidamise seaduse § 27 lg. l sätestatust on kaebaja terminit käibevara laiendanud kogu sellele varale, mis tal ei ole raamatupidamislikult arvestatud põhivahenditena ning püüab väita, et kõik tema poolt juba arvates
  28. aastast tehtud kulutused ühe või teise asja omandamisel moodustab vastustaja poolt temale põhjustatud väidetava kahju. Väidetava kahju suuruse tõendamiseks on koos kaebusega esitatud erinevate dokumentide koopiaid, mis küll võivad tõendada teatud kulutuste tegemist asjade omandamisel, mitte aga asjaolu, et just need asjad asusid ruumides asukohaga Pärnu mnt. 27 ning novembrikuus 1998 vastustaja süül ära viidi ja et seetõttu on kaebajal just selles summas tekkinud kahju. Seda. et kaebaja nõue nn. käibe- ja põhivara kaotsiminekust tekitatud kahju hüvitamiseks on täiesti alusetu, tõendab vastustaja kohtule esitatud dokumentidega. Vastustaja vaidleb vastu väidetavalt kaebaja valduses olnud ja väidetavalt kolmandatele isikutele kuulunud vara summas 97 720 krooni tekitatud kahjule ja leiab, et see osa nõudest kui alusetu tuleb jätta samuti rahuldamata. Lisaks on kõik lepingute osapooled kaebaja lähikondsed, mis annab ja tõenäoliselt on andnud neile võimaluse kontrollimatult vormistada dokumente sobival ajal, vormis ja eesmärgil. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et vara ära viimise hetkel olid väidetavalt kasutusse antud asjad Pärnu mnt. 27 asuvates ruumides. Et kõik nõudes sisalduvad asjad on liigitunnustega ja individuaalselt piiritlemata, siis on kaheldavad väited, et ära viidud asjad on just need, mis kuulusid väidetavalt kasutada andjatele. Ühelgi juhul ei saa vastustaja poolt kuuluda hüvitamisele ainuüksi liigitunnustega loetletud esemed, kuivõrd vara ära viimisega tekitatud kahju hüvitamisel peab eelkõige olema 12 tuvastatav, milline vara ära viidi ning alles seejärel, milline on tekitatud kahju suurus arvestusega, et hüvitatav kahju ei tohi olla suurem vajaminevast summast endise olukorra taastamiseks. Identifitseerimata asju ja esemeid ei ole võimalik taastada, järelikult ei kuulu isegi nende võimaliku hävinemisega väidetavalt tekitatav kahju hüvitamisele ning riski nende hävinemise korral kannab kaebaja ise. Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja poolt esitatud põhi- ja käibevara loetelu kui tõendi usaldusväärsuse. Nimelt, Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasjas 3-309/2000 on kaebaja 25.08.1999 samuti esitanud käibe- ja põhivarade loetelu, millise kohaselt asus Pärnu mnt. 27 ruumides seisuga 13.11.1998 käibevarasid summas 114 571,36 krooni (käesoleva kaebuse kohaselt 200 773,43 krooni) ning põhivarasid summas 85 767 krooni (kaebuse kohaselt 183 165,95 krooni). Seega moodustab kaheaastaste vahedega kaebaja enese poolt erinevates kohtuprotsessides esitatud loetelude väidetava kahjusumma erinevus 183 551,02 krooni, mis on vastustaja arvates märkimisväärne suurus (48 %). Kahju koosseisust tuleb välistada järgmised asjad: põhivarade osas signalisatsiooni süsteem maksumusega 17 852,20 krooni ja kahesüsteemne õhukonditsioneer maksumusega 20 377 krooni, ning käibevahendite osas salongi põranda vaipkate summas 9620 krooni, laevalgustid summas 21 372,16 krooni, telefoni keskjaam Ericsson BP6/11I summas 5900 krooni, signalisatsiooni juhtpult summas 9215 krooni, elektrikilp summas 4450 krooni ISDN marsruuter Zyxel summas 6300 krooni, kokku põhi-ja käibevahendid summas 95 086,36 krooni. Ühtegi neist, oma kasutamise iseärasuse tõttu ruumiga püsivalt ühendatud seadet või eset ei saadud ära viia perioodil 13.-l
  29. november
  30. Samuti ei saa vastustaja poolt kuuluda hüvitamisele ärakasutatava iseloomuga varade maksumus. On ju teada, et AS Tulmin Sisustus tegeles lisaks mööbli müügile vajadusel ka müüdud mööbli paigaldamisega kliendi juures. Seetõttu on loogiliselt eeldatav, et kaebaja poolt perioodil
  31. aasta algus kuni sündmusteni sama aasta oktoobris ostetud kruvid, poldid ja seibid, samuti elektritarbed (lugematud halogeenvalgustid, pistikud ja trafod sealhulgas), puurid, lõigatud klaasid jne olid tegelikult novembri keskpaigaks kaebaja enese poolt oma klientidele teenuseid osutades ära kasutatud. Kaebaja ja AS FAMAR-DESI vahel
  32. jaanuaril 1998 sõlmitud allrendilepingust nr. 8 nähtub, et kaebaja kasutas laoruumidena Tallinnas Vana-Narva mnt. 28 asuvaid kesklao ruume. Allrendi lepingu sõlmimisest kuni l. jaanuarini 1999 kasutas kaebaja laoruume pindalaga 25 m2 ning alates l. jaanuarist 1999 laopindu pindalaga 276,1 m
  33. Seega hoidis kaebaja oma nimekirjas loetletud kaupu mitte üksnes Pärnu mnt. 27 asuvas müügisaalis, vaid ka Vana-Narva mnt. 28 asunud laoruumides. Eelnimetatu tõendab ka fakti, et ära ei viidud mitte kogu kaebaja vara, vaid äärmisel juhul vaid osa sellest. Kaebajal lasub kohustus tõendada, et kõik tema poolt loetletud kaubad, millised osutusid ära viiduks, tõepoolest kaebaja poolt omandati, üle tollipiiri toimetati ning et need asusid Pärnu mnt. 27 ruumides. Kaebajal lasub ka kohustus tõendada ära viidud kaupade müügist saamata jäänud tulu kui kahju olemasolu. Kaebaja kahju koosneb väidetavalt
  34. novembril 1998 laos olnud kauba müügihinnast, mis omakorda sisaldab endas nii otseseid kauba soetamiseks tehtud kulutusi kui ka ettevõtlusega seotud kulutusi, milleks on väidetavalt välja kujunenud keskmine juurdehindlus 60 % kauba ostu- ja veohinnast. Vastustaja ei nõustu selliselt konstrueeritud nõudega. Niinimetatud juurdehindlust tuleb käsitleda kaebaja saamata jäänud tuluna e. rahasummana, mida ta lootis teenida lattu ostetud kaupade müügist e. sissetulekuga. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks nõutavas suuruses e. 60 % - hinnalisa ulatuses saamata jäänud tulu nõuet. Pealegi müügiks oleva kauba omamine veel ei tähenda, et kaebaja selle kõik suutnuks soovitud hinnaga maha müüa. Kaebuse täienduses nõutav saamata jäänud tulu hõlmab teistkordselt vara ära viimisega tekitatud kahju saamata jäänud tulu näol, mis omakorda välistab ühe ja teise nõude rahuldamise võimalikkuse. Kaebaja liitis nn. laos 13 olevale kaubale juba 60 % saamata jäänud tulu osa, paljasõnaliselt väites, et tegemist on tavapäraselt väljakujunenud juurdehindlusega milline moodustab tema tulu. Saamata jäänud tulu kuulub hüvitamisele vaid selle tõendatud ulatuses. Tõendamata nõuded tuleb kohtul jätta täies ulatuses rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt TsMS § 449 lg-le 1 kui kohtu menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutud rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsus teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Seoses kaebaja taotlusega vaheotsuse tegemiseks hindab kohus kaebaja nõude põhjendatust. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.juuni 2002 kohtuotsuses nr.3-3-1-32-02 on halduskolleegium leidnud, et enne 1.jaanuari 2002 tekitatud varalise kahju hüvitamist reguleerivad eelkõige TsK §-d 448-
  35. Nende sätete kohaselt on isikul õigus nõuda hüvitist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt või toiming on õigusvastane, haldusakti või toimingu ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei tõenda süü puudumist. Tallinna Halduskohtu
  36. detsembri 2000 kohtuotsusega haldusasjas nr 3 - 309/2000 tunnistati õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosaakonna politseitöötajate Andres Tarvise, Eduard Sepa ja Uudo Sepa tegevus AS Tulmin Sisustus vara ja ruumide valduse kaitseta jätmisel ja selle üleandmisel kolmandate isikute valdusesse. Tallinna Halduskohus leidis, et Politseiametnike Andres Tarvise, Eduard Sepa ja Uudo Sepa tegevus ei olnud kooskõlas Politseiseaduse § 12 lg 1 p-de 2-4 nõuetega. 13.11.1998 oli U.Sepa tegevus õigusevastane, kuna ta lubas Zum Zum Kohviku AS-i väidetaval esindajal siseneda AS-i Tulmin Sisustus valduses olevatesse ruumidesse, võimaldas ära vahetada uste lukud, millega andis ruumide valduse sisuliselt üle ning andis ka ruumides asunud vara ja dokumentatsiooni üle kolmandatele isikutele. Kohus leidis et asjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud ka politseiametnike A.Sepa ja A.Tavise õigusvastane tegevus (tegevusetus), mis seisneb selles, et nad 17.11.1998 õhtul, saabudes kaebaja esindaja väljakutse peale Pärnu mnt. 27/Sakala 50 ja olles samuti teadlikud konflikti olemusest, ja sellest, kes on ruumi kasutajad ja kellele kuulub kaupluses asuv vara, jätsid reageerimata AS-i Tulmin Sisustus töötajate abipalvetele ja väidetele avaliku varguse toimepanemise kohta; keeldusid AS-i Tulmin Sisustus töötajaid kuulamast ega rakendanud mingeid abinõusid kaebajale kuuluva vara kaitseks. A.Sepa ja A.Tarvise tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel jäi kaebajale kuuluv vara ka seekord kaitseta ja äraveetud mööbli asukoht on teadmata. Kohus leidis haldusasjas nr 3-309/2000, et U.Sepa õigusvastase tegevuse tulemusel 19.11.1998 jäi Tulmin Sisustus vara kaitseta ja anti alusetult kolmandate isikute valdusse. Kohus tegi kindlaks, et 19.11.1998 lahendas U.Sepa väljakutset, millise oli edastanud S.K..Pärnu mnt.27 ruumidest veeti järjekordselt ära AS-le Tulmin kuuluvat vara AS Zum Zum Kohviku esindaja A.L. juhendamisel. U.Sepa kuulas ära mõlemad osapooled ning põhjusel, et AS Tulmin Sisustus soovi teha avalduse seoses omavoliga AS Zum Zum Kohviku poolt, andis korralduse pitseerida veok ja suunas veoki politsei järelevalve alla. Osapooled olid välja kutstud 20.11.1998, et lahendada küsimus pooli arvestavalt. Tunnistaja A.K. ütlustega on tuvastatud, et auto mööbliga viidi algul Lootsi 15, seejärel Linnahalli ladudesse. S.K.e sõiduki vabastamise ajal politsei valve alt Lootsi 15 ei asunud ning teda ei olnud ka Linnahalli ladude juures, kuhu veok suunati. Seega on kohus kindlaks teinud, et 19.11.1998 jäi sõidukisse laaditud AS Tulmin Sisustus vara politsei kontrolli alla ja anti alusetult kolmandate isikute valdusse 20.11.
  37. Seega on Tallinna Halduskohtu
  38. detsembri 2000 kohtuotsusega haldusasjas nr 3 - 309/2000 juba kindlaks tehtud, et U.Sepa 20.11.1998 õigusvastase tegevuse tulemusena anti alusetult 19.11.1998 kolimisfirma Servekt autole laaditud kaebaja vara 14 20.11.1998 kolmanda isiku valdusse, mistõttu puudub vajadus seda käesolevas haldusasjas uuesti kindlaks teha. Tallinna Ringkonnakohtu 1.juuni 2001 kohtuotsusega haldusasjas nr./II3/178/2001 jäeti Andres Tarvise, Eduard Sepa ja Uudo Sepa apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  39. detsembri 2000 kohtuotsus haldusasjas nr 3 - 309/2000 muutmata. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Halduskohus on asunud õigele seisukohale, et politseiametnike õigusvastase tegevuse tagajärjel sai võimalikuks vara tahtevastane väljumine kaebaja valdusest.

§ 24lg.

1 p. 4 järgi lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on jõustunud kohtulahend. Riigikohtu halduskolleegium on oma 14.novembri 2000 kohtuotsuses nr. 3-3-1-50-00 leidnud, et halduskohtumenetluses tuleb sama asjana mõista samade poolte vaidlust sama haldusakti või toimingu üle. See seisukoht teenib õiguskindluse tagamise eesmärki ja võimaldab lõpetada samade poolte vaidlused sama haldusakti või toimingu üle mõistliku aja jooksul. Haldusasjas olid protsessiosalisteks nr 3 309/2000 nii AS Tulmin Sisustus kui ka U.Sepa. Tallinna Halduskohtu

  1. detsembri 2000 kohtuotsus haldusasjas nr 3 - 309/2000 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 1.juuni 2001 kohtuotsuse haldusasjas nr./II-3/178/2001 jõustumisega. Seega tuleb menetlus kaebuse osas vanemkonstaabel U.Sepa 20.11.1998 tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks lõpetada Seega on jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud politseiametnike tegevuse õigusvastasus ning asjaolu, et politseiametnike õigusvastase tegevuse tagajärjel sai võimalikuks vara tahtevastane väljumine kaebaja valdusest. Tallinna Ringkonnakohtu 1.juuni 2001 kohtuotsuses haldusasjas nr.II/-3/178/2001 on leitud, et Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 kohtuotsusest nr.3-309/2000 ei tulene järeldust, et otsuses nimetatud politseiametnikud olid need, kes andsid kaebajale kuuluva vara ja samuti ruumide valduse üle kõrvalistele isikutele. Kohus leiab, et asjaolu, et politseiametnike tegevuse tõttu sai võimalikuks vara tahtevastane väljumine kaebaja valdusest, tähendaks üksnes politseiametnike ametikohustuste mittekohast täitmist, kuid mitte veel nende süülist kahju tekitamist kaebajale. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et politseiametnikud oleksid osalenud kaebaja vara ära vedamises, et neil oleks olnud eesmärk, kavatsus või tahtlus kaebaja vara ära vedada või et neil oleks olnud kokkulepe Zum Zum Kohviku AS-ga vara ära vedamiseks või võõrandamiseks. Seega puudub nimetatud politseiametnike süü kaebajale kahju tekitamises. Kesklinna Politseiosakonna 26.11.1998 kirjaga on ka AS-i Tulmin Sisustus juhatuse liikmele S.K.le selgitatud, et ajavahemikus 08.11.98-19.11.98 Pärnu mnt.27 AS-i Tulmin Sisustus, Zum Zum Kohviku ASi ja OÜ Hõbesilm (ekslikult märgitud Hõbesõlg) vahel aset leidnud juhtumite puhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega ning tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine ei kuulu politsei pädevusse. AS-l Tulmin Sisustus on soovitatud pöörduda vaidluse lahendamiseks tsiviilhagiga kohtusse (I kd.lk.30). Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada seda, kas kaebaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. märtsi 2004 kohtuotsuses nr. 3-3-1-8-04 leidis halduskolleegium, et põhimõte, mille kohaselt kahju hüvitamise võib välistada esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine, millega oleks saanud kahju tekkimist vältida, on sätestatud Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg-s
  3. Nimetatud säte võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et eelnimetatud kahju hüvitamise üldine põhimõte on kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. Seda aga vaid juhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine oli reaalselt võimalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsuse p 19 haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Lisaks on kolleegium märkinud, et tühistamiskaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks 15 ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsuse p 16 haldusasjas nr 3-3-1-11-02). Ehkki selles lahendis on kolleegium käsitlenud vaid tühistamiskaebust, on see põhimõte kohaldatav kõikide esmaste õiguskaitsevahendite puhul, sealhulgas toimingu sooritamise kohustamiseks esitatava kaebuse puhul. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid Pärnu mnt 7/Sakala 50 maja kaasomanik I.I. (edaspidi rendileandja) volituse alusel ja AS Tulmin (rentnik), keda esindab S.K. 05.05.1995 rendilepingu alljärgnevas: maja kaasomanik I. I. (edaspidi rendileandja) volituse alusel ja AS Tulmin (rentnik), keda esindab S.K., sõlmivad 01.juunil 1995 lepingu alljärgnevas: rendileandja annab ja rentnik võtab tähtajatult rendile aadressil Pärnu mnt. maja 27 asuvad 10 vaateakent I korrusel. Rendileping kuulub lõpetamisele ning renditud ruumid rentniku poolt vabastamisele kahe kuu jooksul rendileandja teatamisest rentnikule (II kd.lk.635). 1.märtsil 1996 sõlmisid Südalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõte rendileandjana ja rentnik AS Tulmin lepingutingimuste muudatuse uute rendimäärade osas (II lk.637) ja
  8. mail 1997 sõlmisid Südalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõte rendileandjana ja rentnik AS Tulmin lepingutingimuste muudatuse, mille kohaselt kasutab rentnik alates 01.juunist 1997 lisaks vaateakendele aadressil Pärnu mnt 27 rendipindu I korrusel nr.16,17,18,18A, kogupinnaga 73,8 m
  9. Kuigi 7.juuni 1999 kriminaalasja lõpetamise määruses on tuvastatud, et I. I. on eitanud rendilepingu sõlmimist ning rendilepingu kooskõlastamise kohta allkirja andnud T. Õ. on kinnitanud, et tema ei olnud lepingu pool (II kd.lk.639), võib Südalinna Kinnisvarahoolduse 02.11.1998 kirjast nr 4/1519, millega teatatakse OÜ-le Hõbesilm, et Pärnu mnt 27 I korruse mitteeluruumi rendileping AS-ga Tulmin Sisustus on lõpetatud 31.juulist 1998 ja uut rendilepingut sõlmitud ei ole (II kd.lk.600), järeldada, et nimetatud rendilepingut on lepingu pooled lugenud kehtivaks ja vaidlust ei ole selles, et AS Tulmin Sisustus kasutas selle lepingu alusel Pärnu mnt 27 /Sakala 50 ruume. 1998 kehtinud Rendiseaduse (edaspidi ReS) § 17 lg 3 kohaselt oli määramatuks ajaks sõlmitud rendilepingut mõlemal poolel õigus lõpetada igal ajal, millest tuli teisele poolele kolm kuud ette teatada, kui lepingus ei ole ette nähtud teist tähtaega. Käesoleval juhul oli 05.05.1995 rendilepingus ette nähtud, et see leping kuulus lõpetamisele ning renditud ruumid kuulusid rentniku poolt vabastamisele kahe kuu jooksul rendileandja teatamisest rentnikule. Kaebusest nähtuvalt teatas OÜ Hõbesilm esindaja AS Südalinna Kinnisvarahooldus
  10. mai 1998 kirjaga nr. 4/752 AS-ile Tulmin Sisustus 05.05.1995 rendilepingu lõpetamisest alates
  11. juulist
  12. Vastavalt ReS § 22 lg-le 1 oli AS Tulmin Sisustus rendilepingu lõppemisel kohustatud tagastama renditud Pärnu mnt 27/ Sakala 50 ruumid rendile andjale. Kui kaebaja leidis, et rendilepingu lõpetamine on õigusvastane, oleks ta pidanud ReS § 23 lg 2 alusel vaidlustama rendilepingu lõpetamise kohtus. AS Tulmin Sisustus juhatuse liige S.K. kinnitas 09.01.2003 kohtuistungil, et AS Tulmin Sisustus ei vaidlustanud kohtus rendilepingu lõpetamist (IV kd.lk.1237 pöördel). Kohus leiab, et kaebaja oleks saanud Pärnu mnt 27/ Sakala 50 ruumidest tema vara ära vedamist vältida, kui ta oleks Pärnu mnt 27/ Sakala 50 ruumid rendilepingu lõpetamisel vabastanud või kui ta oleks vaidlustanud kohtus rendilepingu lõpetamise. Kaebaja ei teinud kumbagi. Kaebuse kohaselt jäi kaebajal
  13. aastal saamata 1 252 637,60 krooni, kuna kaebaja majandustegevus oli praktiliselt pool aastat seiskunud. Kohus leiab, et kaebajal sai tekkida kahju saamata jäänud tulu näol seetõttu, et kaebajaga Pärnu mnt 27/ Sakala 50 ruumide rendilepingu lõpetamise tõttu võeti temalt võimalus kasutada renditud pinda Pärnu mnt 27/ Sakala tn 50 kaupluseruumidena. S.K. 09.05.2002 kohtuistungil antud seletuse kohaselt pidi ta leidma uue pinna, kuhu kaup panna. Ainuke koht oleks olnud Pärnu mnt. ruumid, kuhu oleks saanud kauba panna, nende taotlus oli kaup sinna tagasi viia. Neil oli 25 m2 VanaNarva maanteel, alles jaanuaris said 200 m2 juurde (II kd.lk.631). 02.08.2004 kohtuistungil on S.K. saamata jäänud tulu suuruse selgitamisel ise leidnud, et tulu ja kasum tekivad ainult müügist (V kd.lk.51). Kaebajal oli õigus ja võimalus kahju tekkimist vältida, esitades 16 rendileandja vastu hagi rendilepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks, mida kaebaja samuti ei teinud. Aja materjalidest nähtuvalt oli kaebuse esitajale algusest peale teada, et Pärnu mnt 27/Sakala tn. 50 ruumidest vara ära viimise korraldas Zum Zum Kohviku AS. Seega oli kaebajal võimalik ära hoida kahju tekkimine sellega, kui ta 1998.aasta novembris oleks võtnud ühendust Zum Zum Kohviku AS-i esindajaga, et teha kindlaks oma vara asukoht ja nõuda oma vara välja võõrast ebaseaduslikust valdusest AÕS § 80 lg 1 alusel, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Kaebaja seda ei teinud. Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et Zum Zum Kohviku AS on äriregistrisse kantud 16.10.1997 ettevõtja aadressiga Küüni tn 2, Tartu ja tegutsenud sellest alates, on igal aastal esitanud majandusaasta aruandeid, alates 16.10.1997 kuni 09.03.2005 on Zum Zum Kohviku AS juhatuse liige olnud E.P.. Ettevõtja aadress ei ole muutunud. Seega ei ole tõsiseltvõetavad kaebaja väited võimatuse kohta saada ühendust Zum Zum Kohviku AS-i esindajaga.AS Tulmin Sisutus juhatuse liige S.K. kinnitas 9.jaanuari 2003 kohtuistungil, et AS Tulmin Sisustus esindajad ei ole kunagi käinud Tartus Küüni tn 2, et oma vara kätte saada. (IV kd lk.1236-1237). Asja materjalidest nähtuvalt on Zum Zum Kohviku AS ise võtnud kaebuse esitajaga ühendust ja püüdnud kaebajale tema vara tagastada.
  14. veebruari 1999 kirjaga (tl.374), teatatakse, et Zum Zum Kohviku AS on Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 paiknenud mööbli ladustanud kuni omanik neile järele tuleb.
  15. juunil 2000 on Zum Zum Kohviku AS-i direktor U.A. vastanud Tallinna Halduskohtule, et Pärnu mnt 27/Sakala 50 asunud mööbli hoidmiseks on sõlmitud vastutavale hoiule andmise leping vastavat teenust pakkuva äriühinguga (tl.375).
  16. jaanuari 2002 kirjaga on Zum-Zum Kohviku AS-i esindaja U. A. teatanud Tallinna Halduskohtule, et AS-i Tulmin kaupluseruumidest Pärnu mnt.27 1998 novembris äraviidud vara on anud vastutavale hoiule hoiuteenuseid pakkuvale äriühingule. AS Zum-Zum on mitmel korral pöördunud AS-i Tulmin Sisustus poole palvega viia temale kuuluv mööbel hoiult ära, tasudes eelnevalt mööblit hoiustanud äriühingule tasu osutatud teenuse eest. Kahjuks ei ole AS Tulmin Sisustus senini Zum-Zum Kohviku AS-i pöördumisele reageerinud ega temale kuuluvaid mööbliesemeid ära viinud (II kd. lk.601). Zum-Zum Kohviku AS-i tolleagse juhatuse liikme E. P. 12.08.2002 kirjas on märgitud, et U. A. töötab Zum-Zum Kohviku AS-i tegevjuhina (II kd lk.645). Kesklinna Politseiosakonna 17.12.2002 kirjaga nr.TL/KE4-20,33/9570 (IV kd lk.1227) on S. K.e saadetud 25.11.2002 kriminaalasja nr.98047230 lõpetamise määrus. Määruses on märgitud, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et AS-i Tulmin Sisustus vara keegi kavatseks pöörata oma valdusesse. Samuti ei nähtu, et asjade väljaviimise momendil nende omanik AS Tulmin Sisustus oleks avaldanud soovi need kohe kätte saada, vaid ta tunneb huvi ainult ruumide vastu, mille edaspidise kasutamise küsimust oleks õiglasem vaidlustada kohtus. AS-i Tulmin Sisustus vara hoidmine on kindlustatud Zum-Zum Kohviku AS-i poolt, kes saatis AS-le Tulmin Sisustus teate selle kohta, et viimane võib oma vara tagasi saada, kuid selle peale AS Tulmin Sisustus ei reageerinud. Eeluurimise käigus on tuvastatud AS-i Tulmin Sisustus vara asukoht, vara on üle vaadatud, koostatud vara loetelu, mis sarnaned A.L.´i poolt koostatud loetelule 1998 novembris, s.t. vara on tänapäevani säilinud. Kohus kuulas 9.jaanuari 2003 kohtuistungil tunnistajana üle AS Zum-Zum Kohviku
  17. juuni 2000 ja
  18. jaanuari 2002 kirjad allkirjastanud U. A. (IV kd. lk.1232-1236). Tunnistaja U.A. ütluste kohaselt oli ta alates 1998.aastast AS-i Zum-Zum kohviku direktor ja alates 2001.aastast valiti ta Zum-Zum Kohviku AS-i nõukogu liikmeks, on nõukogu liige ja 17 tegevdirektor samaaegselt. U. A. Zum-Zum Kohviku AS-i nõukogu liikmeks olek nähtub ka äriregistri teabesüsteemi väljavõttest (IV kd. lk.1221). Tunnistaja ütluste kohaselt tahtis Zum-Zum Kohviku AS võtta Hõbesilmalt ruume rendile. Oli plaan kohvik rajada. Ta tegi A. L.le volituse esindamiseks rendiruumidega seotud küsimustes, läbirääkimisteks Hõbesilmaga, hiljem selgus, et kolimiseks. Tunnistajale teatati, et AS Tulmin Sisustus ei vii oma mööblit ruumidest ära, rendipind tuli vabastada. Ta andis korralduse Pärnu mnt 27/Sakala 50 ruumidest mööbel ära viia, kuna see segas uuel rentnikul sisse kolimist. Ta volitas Andres Luike Pärnu mnt 27/Sakala 50 kolimistoiminguid tegema, nendes ruumides olevat mööblit hoiukohta kolima. Tunnistaja ütles, et AS-i Tulmin Sisustus mööblit ei viidud ära, see tuli kuhugi panna. Tunnistaja kinnitas, et mööbel on Zum-Zum Kohviku AS-i vastutaval hoiul, praegusel hetkel hoiab seda M. J.. Mööbel on hoiul siiamaani, Zum-Zum Kohviku AS-l seda vaja ei ole. Hoiutingimused olid korralikud. A.L. on öelnud, et ei saa AS-ga Tulmin Sisustus kokkulepet ja AS Tulmin Sisustus ei ole näidanud huvi mööbli kättesaamiseks. A.L. ja M.J. vastasid Zum-Zum Kohviku AS-le, et AS Tulmin Sisustus ise ei taha oma mööblit ära viia. Tunnistaja kinnitas, et tema ei ole ühtegi AS-i Tulmin Sisustus kirja saanud. Zum-Zum Kohviku AS on kogu aeg tahtnud AS-ile Tulmin Sisustus vara tagasi anda. Tunnistaja kinnitas, et vaatavad AS-i Tulmin Sisustus esindajaga vara üle, kui on riknenud vara, siis Zum-Zum Kohviku AS-i nõukogu otsustab hüvitamise - see oleks korrektne. Tunnistaja andis kohtuistungil telefoninumbri, kontaktandmed ja meiliaadressi, millel temaga ühendust saab. Kohus kuulas 2.augusti 2004 kohtuistungil üle tunnistajana ka Zum-Zum Kohviku AS-i juhatuse liikme E. P. (V kd.lk.42-43). Tunnistaja E. P. ütluste kohaselt ta ei mäleta sellest asjast midagi. U.A. ei ole talle midagi ette kandnud. 4 miljoni üle otsustab tema või nõukogu.
  19. augusti 2004 kohtuistungil teatas kaebaja lepinguline esindaja kohtule, et kaebajal jäi kahe silma vahele U.A. ütlus, et Zum Zum Kohviku AS-i nõukogu otsustab kahju hüvitamise ning nad ei ole Zum Zum Kohviku AS-i poole pöördunud (V kd.lk.42 pöördel). 21.08.2003 kahjunõude suuruse täpsustuses (IV kd lk.1247-1250) teatas kaebaja kohtule, et 25 ja
  20. märtsil 2003 tegid kaebuse esitaja esindajad ja vara üleandja M. J. (25.03.03 koos vastustaja Vabariigi Valitsuse esindajaga ja vastustaja U.Sepaga) Tallinnas Rohuneeme tee 1 asuvas laos kauba vaatluse ja üleskirjutuse ning AS Tulmin Sisustus vedas laos olnud ja temale kuulunud vara peale selle ülevaatuse akti koostamist
  21. ja
  22. märtsil ära ning ladustas selle NBI Ekspeditsiooni AS-i lattu. Üleantud vara hulgas oli neid varasid, mille eest AS Tulmin Sisustus on küsinud hüvitust 72 positsiooni, ülejäänud AS-i Tulmin Sisustus vara on kohta ei ole kaebuses kahjunõuet esitatud, kuna seoses vara ja dokumentide äraviimisega ei olnud kaebajal võimalik temale tekitatud kahju 100 % ulatuses tuvastada. Põhjusel, et tagastatud vara oli ilmselgete kahjustustega, tellis AS Tulmin Sisustus OÜ-lt Ekspertiisibüroo Nora Kasemaa ekspertiisi. Ekspertarvamuse kohaselt on hinnatava vara kaubanduslik väärtus langenud 50-100%. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Käesoleval juhul ei ole Zum Zum Kohviku AS pidanud ennast Pärnu mnt 27/Sakala 50 ruumidest ära viidud AS-i Tulmin Sisustus vara omanikuks ega olnud selle seaduslik valdaja. AÕS § 84 lg 2 kohaselt vastutab pahauskne valdaja asja hävimise, samuti väärtuse vähenemise eest, välja arvatud juhul, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka hageja valduse korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt oleks kaebaja pidanud esitama hagi Zum Zum Kohviku AS-i vastu tekitatud kahju hüvitamiseks TsK § 448 lg 1 alusel. Kaebaja seda ei teinud. Kesklinna Politseiosakonna 26.11.1998 kirjaga on AS-i Tulmin Sisustus juhatuse liikmele S.K.le selgitatud, et ajavahemikus 08.11.98-19.11.98 Pärnu mnt.27 AS-i Tulmin Sisustus, 18 Zum Zum Kohviku AS-i ja OÜ Hõbesilm (ekslikult märgitud Hõbesõlg) vahel aset leidnud juhtumite puhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega ning tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine ei kuulu politsei pädevusse. AS-l Tulmin Sisustus on soovitatud pöörduda vaidluse lahendamiseks tsiviilhagiga kohtusse (I kd.lk.30). Politseiameti 15.12.1998 kirjas nr. 2-7-26/725/5016 AS-le Tulmin Sisustus on AS-i Tulmin Sisustus juhatuse liikmele S.K.le selgitatud, et tegemist on tsiviilvaidlusega AS-i Tulmin Sisustus ja Zum Zum Kohviku AS vahel ning AS Tulmin Sisustus peaks selle vaidluse lahendamiseks pöörduma avaldusega Tallinna Linnakohtu poole (I kd lk.32). Seega oli kaebuse esitajale juba
  23. aasta novembris teada kahju ära hoidmise ja kõrvaldamise võimalikkus hagi esitamisega OÜ Hõbesilm ja Zum Zum Kohviku AS-i vastu. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud mitte mingeid põhjendusi, miks ta ei vaidlustanud kohtus Pärnu mnt 27/ Sakala 50 ruumide rendilepingu lõpetamist, miks ta ei astunud koheselt
  24. aasta novembris samme ega tegutsenud edaspidi piisava hoolikusega saamaks äraviidud vara kätte Zum Zum Kohviku AS-lt, ei esitanud nõuet Zum Zum Kohviku AS-ile oma vara kättesaamiseks, ei esitanud AÕS § 80 lg 1 alusel hagi kohtusse Zum Zum Kohviku AS-ilt vara väljanõudmiseks. Kaebaja ei ole ka esitanud põhjendusi, et nõude ja hagi esitamine oleks mingil põhjusel olnud võimatu. Seega ei kasutanud kaebaja seaduslikke võimalusi kahju vältimiseks. Samuti ei esitanud kaebaja rendileandja vastu hagi rendilepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks ega hagi Zum Zum Kohviku AS-i vastu tekitatud kahju hüvitamiseks. Arvestades, et kaebajale on kahju tekitanud tegelikult Zum Zum Kohviku AS, mitte Eesti Vabariik politseiametnike tegevusega, samuti seda, et kaebaja ei kasutanud reaalselt võimalikke õiguskaitsevahendeid kahju ära hoidmiseks ja kõrvaldamiseks, on kaebaja nõue Eesti Vabariigi vastu põhjendamatu. TsMS § 449 lg 2 kohaselt, kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Eeltoodut arvestades teeb kohus TsMS § 449 lg.2 alusel lõppotsuse, millega jätab kaebuse kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamise nõude osas rahuldamata.

§ 92lg.

1 sätestab, et kohtukulud kannab pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. Paragrahv 93 lg. 1 järgi mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Paragrahvide 83 p. 2 ja 85 p. 3 järgi on kohtukuludeks ka õigusabikulud. Paragrahv 87 lg. 1 loeb õigusabikuludeks asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. Vastustaja taotleb kaebajalt kohtukulude summas 267 367 väljamõistmist. Kohtukulude kandmise tõendamiseks on esitatud OÜ Advokaadibüroo Laus & Partnerid arved selgitustega osutatud õigusabi kohta: 09.04.2002 arve nr.1-PA/02 summas 89 554,09 krooni, 03.10.2002 arve nr.2-PA702 summas 25 606,00 krooni, 09.01.2003 arve nr.1-PA/03 23 777,00 krooni, 03.10.2003 arve nr.2-PA/03 14 914,02 krooni, 03.09.2002 arve nr.2-PA/04 66 050,50 krooni, 18.03.2005 arve nr. 1-PA/05 27 435,00 krooni, 13.04.2006 arve nr.1/06/PA 20 030, 50 krooni ja OÜ Advokaadibüroo Laus & Partnerid 19. 04.2006 õiend nr.1-19/04/06 kinnitusega nimetatud arvete tasumise kohta Eesti Vabariigi poolt. Kohus leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades on põhjendatud vastustaja poolt advokaadi õigusabi kasutamine. Esitatud arvetelt nähtuvalt on vastustaja esindajad kulutanud asja materjalidega tutvumiseks ja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning kohtuistungiteks üle 100 tunni. Kohus leiab, et selline ajakulu ei ole siiski põhjendatud. Kohus leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades on proportsionaalne õigusabikulu 160 000,00 krooni. Kohtu sellist arvamust kinnitab ka kaebaja kohtukulude nõue, mis samas asjas on 160 274 krooni. 19 Aili Maasik Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.12.2006 OTSUSE RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.mai 2006 kohtuotsus osaliselt, osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebuse varalise kahju hüvitamiseks ning mõistis välja kohtukulud. Teha kahjunõude osas uus vaheotsus. Tunnustada AS Tulmin Sisustus kahjunõude põhjendatust politseiametnike õigusvastase tegevusega 1998.aasta novembris tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 20 21 22 23

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.