KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-51

) §s 11 märgitud omandireformi objektide hulka. Samasisulised vastused anti kaebaja korduvatele avaldustele

1. ja
2. aastal. 20.mail 2005 saabus Tallinna Maa-ametile järjekordne kaebaja avaldus veoauto kompenseerimiseks. Avalduses väideti, et näiteks Hiiumaal on veoautode eest kompensatsiooni saadud.
3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.mai 2005 otsusega nr 12754 jäeti linnakomisjoni 4.septembri 1995 otsus muutmata. Otsuse põhjendused: 1) Toimiku materjalidega ei ole tõendatud, et E. R oleks omanud tööstus- või põllumajandusettevõtet, mille teenindamiseks oleks vajalik veoauto. Taotletav vara ei kuulu

§ 11lõikes 1 loetletud omandireformi objektide hulka.

2) Taotletavat vara ei saa käsitada ka

§ 13

lõikes 3 nimetatud varana, sest V.R ei ole õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isik. 3. V.R esitas 30.juunil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.mai 2005 otsuse tühistamist ja linnakomisjonile veoauto kompenseerimiseks ettekirjutuse tegemist. Kaebuse põhjendused: 1) Kompenseerimisest keeldumine on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.

§ 11lõikest 1 tulenevalt kompenseeritakse kõik natsionaliseeritud tootmisvahendid.

Üldteada on fakt, et tootmisvahendid natsionaliseeriti. Veoauto, millega E. R teenis elatist, oli tema jaoks tootmisvahend.

§ 11lõike 1 mõtte kohaselt peaks veoauto kuuluma omandireformi objektide nimistusse.

Säte peab laienema veoautodele, sest sättes toodud nimistus on ka teised veovahendid. Veoauto kompenseerimata jätmisega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet – kaebajat diskrimineeritakse võrreldes nendega, kellele natsionaliseeritud omand (eriti tootmisvahendid) kompenseeritakse. Seadust tuleb kohaldada ühtmoodi. Hiiumaal on veoautosid kompenseeritud. 2) Veoauto kui E. Ri ainsa tootmisvahendi kompensatsioonita äravõtmine (natsionaliseerimine) oli ka E. Ri õigusvastane represseerimine

§ 13lg 3 tähenduses.

Asja olemust ei muuda see, et tema represseerituks tunnistamist ja hilisemat rehabiliteerimist ei taotletud. 4. Tallinna Halduskohtu 15.detsembri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1)

§ 11

lg 1 sätestab selle õigusvastaselt võõrandatud vara loetelu, mis on omandireformi objektiks: maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed. Viidatud paragrahvi teised lõiked täpsustavad objektide loetelu, avades kas kasutatud mõistete sisu või täpsustades tingimusi, millele peab vara vastama, et seda saaks arvata sama paragrahvi lõikes 1 toodud loetelusse kuuluvaks. Loetelu on ammendav. Sättes loetlemata vara ei ole omandireformi objektiks. Omandireformi objektiks olevat vara ei saa kindlaks määrata analoogia põhjal (nt laev kui veovahend). 2) Pärast

vastuvõtmist ei ole omandireformi objektide loetelu muudetud.

§ 11alates 2.märtsist 1997 jõustunud muudatused on täiendavalt lisatud selgitused (lõiked 3, 4 ja 5) 2

§ 11

toodud loetelus, ei saanud kaebajal tekkida nimetatud vara kompenseerimise suhtes õiguspärast ootust. 3)

§ 11

lg 4 kohaselt on põllumajandusinventar sama seaduse tähenduses põllumajanduslikuks otstarbeks kasutatud masinad, seadmed, tööriistad ja loomad.

§ 11

lg 5 sätestab, et tootmishoonete sisseseade sama seaduse tähenduses on tootmiseks kasutatud masinad, seadmed ja tööriistad. Vara tagastamise toimikus ei ole ja ka kohtule ei esitatud dokumente, et E. R oleks omanud ükskõik millist liiki tööstus- või põllumajandusettevõtet, mille teenindamiseks oleks olnud vajalik kõnealune veoauto. Ka kaebaja ei väida, et veoautot kasutati tööstus- või põllumajandusettevõtte teenindamiseks, vaid on selgitanud ja esitanud dokumente, mis kinnitavad, et E. R teostas autoga iseseisvaid vedusid. Seega on linnakomisjon õigesti leidnud, et veoautot ei saa käesoleval juhul arvata tootmishoone sisseseade ega ka põllumajandusinventari hulka ja järelikult ka omandireformi objektide hulka kuuluvaks. 4) Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab, et seadused kohtleks ka sisuliselt kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne, so kui selleks puudub mõistlik põhjendus. Ebavõrdsest kohtlemisest saab rääkida siis, kui erinevalt koheldud grupid on omavahel võrreldavad. Asjaolu, et kaebaja isa teenis veoautoga endale elatist, ei samasta veoautot põllumajandus- või tootmisettevõttega

§ 11lg 1 mõttes.

Kuna kaebaja ei taotle kompensatsiooni tootmisettevõtte, vaid üksikobjektina veoauto eest, on väide ebavõrdsest kohtlemisest ekslik. Seadusandja on ette näinud erinevaid viise vara õigusvastase võõrandamise ja omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks ja see ei toimu alati ühtemoodi. Nii on lisaks omandireformi objektiks oleva vara tagastamisele või kompenseerimisele seaduses ette nähtud omandireformi objektiks mitteoleva vara kompenseerimine represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele, ühistatud vara tagastamine või kompenseerimine. 5) Kaebaja esitatud ajaleheartiklis viidatud Riigikohtu 30.septembri 1998 otsuses nr 3-4-1-698 käsitletakse hävinud vara kompenseerimise osalist lõpetamist 29.jaanuaril 1997 vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 8 p 3 ja § 15 lg 7 alusel. Riigikohus tunnistas need sätted kehtetuks vastuolu tõttu põhiseadusega. Riigikohtu lahendis ei ole käsitletud käesoleva kaebusega analoogilist juhtumit. Isegi kui Hiiumaal oleks kellelegi kompenseeritud veoauto, ei tähendaks see käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õigusvastasust. 6)

§ 13

lg 3 kohaselt kompenseeritakse õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele seadusega määratud ulatuses ka see õigusvastaselt võõrandatud vara, mis ei ole

§ 11

lg 1 alusel omandireformi objektiks.

§ 6

lg 2 kohaselt käsitatakse nimetatud seaduses vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus või muul sama seaduse paragrahvi lõikes 1 toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus 16.juuni 1940 – 1.juunini 1981. Seega on vara õigusvastane võõrandamine tunduvalt laiem mõiste, kui vara võõrandamine õigusvastaste repressioonidega.

§ 6

lg 3 kohaselt on õigusvastane repressioon

tähenduses nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. Kaebaja ei ole esitanud linnakomisjonile ega kohtule dokumente, mis lükkaksid ümber linnakomisjoni seisukoha, et taotletavat vara ei saa

§ 13lg 3 alusel kompenseerida.

Dokumentidest ei nähtu, et tegemist oleks õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikuga. Kohus märgib lisaks, et asjas ei ole tuvastatud ka vara õigusvastast võõrandamist. 3

§ 11lõikest 1 lähtuvalt kompenseeritakse kõik tootmisvahendid.

Ükski tootmine ei saa funktsioneerida ilma varustuse-turustuse ehk logistikata, mille kohustuslikuks elemendiks on veoauto. Veoauto on tootmisega seotud. Kõnealune 4-tonnise kandejõuga veoauto teenindas ka tootmisettevõtteid. Veoauto oli tootmisvahend ning E. R oli tänapäevases tähenduses füüsilisest isikust ettevõtja, kes osales tootmisprotsessis veoautoga ja maksis tulumaksu. Ta osales Eesti Vabariigi sisemajanduse koguprodukti tootmises oma ainsa tootmisvahendi – veoautoga. 2) Rikutud on nii õiguspärast ootust (natsionaliseeritud tootmisvahendite omanike õigust kompensatsioonile) kui ka võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et kaebajale kui tootmisega vaieldamatult seotud veoauto omaniku pärijale kompensatsiooni ei maksta. 3) Kuigi E. R ei ole ühessegi represseeritute nimekirja kantud, oli ainsa tootmisvahendina 10 aasta jooksul kasutatud veoauto kompensatsioonita äravõtmine E. Ri represseerimine.

1. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kohtuotsus ja linnakomisjoni otsus on seaduslikud. Vastustaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. 2) Kaebaja on seni soovinud veoauto kui üksikobjekti, mitte kui tootmise osa kompenseerimist. Seda, et vaidlusalune veoauto võiks olla tootmise osa, pole apellatsioonkaebuse esitaja linnakomisjonile ega kohtumenetluse käigus tõendanud.
2. Ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluses tõendi, millest võib järeldada, et kõnealune veoauto natsionaliseeriti. Riigiarhiivi arhivaari 6.aprilli 2006 elektronkirjast nähtub, et Eesti Vabariigi Ministrite Nõukogu arhiivifondis säilitatavas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 28.jaanuaril 1941 kinnitatud „Natsionaliseeritud autobuste, veoautode, sõiduautode ja garaažide nimekirjas“ on märgitud E. R kuulunud veoauto x registreerimisnumbriga X-xxxx ning sama veoauto kajastub ka natsionaliseeritud veoautode nimekirjas. Eeltoodu ei tingi aga kohtuotsuse muutmist. Ehkki halduskohus on muuhulgas märkinud, et veoauto natsionaliseerimine on tõendamata, ei ole see asjaolu olnud kohtule esitatud kaebuse ega ka linnakomisjoni poolt kaebaja avalduse rahuldamata jätmise aluseks. Asjas on jätkuvalt määrava tähtsusega küsimus sellest, kas veoauto kuulub vastavalt 4

§ 11

omandireformi objektide hulka või kas see kuulub kompenseerimisele tulenevalt

§ 13lõikest 3.

Küsimus sellest, kas taotletava vara õigusvastane võõrandamine on tõendatud, ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluline. Halduskohus ei ole linnakomisjoni otsuse õiguspärasuse kontrollimisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. 9. Kaebaja ootus saada veoauto eest kompensatsiooni ei tugine seadusele, vaid seaduse põhjendamatult laiale tõlgendamisele. Seadusandja on

§ 11

lõikes 1 konkreetselt piiritlenud, milline õigusvastaselt võõrandatud vara on omandireformi objektiks. Seadust kohaldav haldusorgan ja vaidlust lahendav kohus ei saa seaduses toodud omandireformi objektide loetelu täiendada ja sinna vara lisada ka siis, kui õigusvastaselt võõrandatud vara võiks olemuslikult loetelusse sobida. Kaebaja seisukoht, et

§ 11lõige 1 hõlmab kõiki tootmisvahendeid, on ekslik.

Viidatud säte ei hõlma kõiki tootmisvahendeid ning loetelus toodud vara ei pruugi olla tootmisvahend ega tulu teenimise allikas, mistõttu pole põhjust väita tootmisvahendite omanike ebavõrdset kohtlemist. Õigusvastaselt võõrandatud maa, ehitiste ja laevade tagastamine või kompenseerimine ei eelda, et neid oleks kasutatud tootmisvahenditena. Auto, millega isik osutas tulu teenimiseks teenuseid, on küll masin, kuid ei ole vaadeldav tootmishoonete sisseseade ega põllumajandusinventarina. Isiku ootus, mis ei tugine seadusele või haldusaktile, ei ole õiguspärane ootus ega ole kaitstav.

1. Vastuseks ringkonnakohtu istungil esitatud väidetele, mis puudutavad omandi kaitset ja regulatsiooni kooskõla rahvusvahelise õigusega, märgib ringkonnakohus järgmist. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) lisaprotokolli artikkel 1 on sisult analoogiline Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Selle sättega kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse sundvõõrandamise eest, sätestatakse õiguspärase sundvõõrandamise jaoks seadusliku aluse nõue, hüvituse maksmise kohustus ning üldnõuded hüvitusele ja selle maksmise korrale. Sama paragrahviga tagatakse õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Paragrahvi neljas lõige tagab pärimisõiguse. Riigikohtu halduskolleegium märkis juba 8.detsembri 1995 määruses haldusasjas nr III-3/1-42/95, et põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne põhiseaduse jõustumist. Põhiseaduse § 32 kaitseb ja on rakendatav omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast põhiseaduse jõustumist Eesti riigi poolt. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.novembri 2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-01 (p 4) selgitati, et sama kehtib EIÕK kohta. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seadus jõustus 11.aprillil
2. EIÕK ega põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Vara tagastamine või kompenseerimine tagatakse reformiseadustes määratud ulatuses ja korras.
3. Halduskohus on õigesti selgitanud, et isegi kui kuskil ja kellelegi on samasuguses olukorras veoauto kompenseeritud, ei tähenda see, et vaidlustatud otsus on õigusvastane. Väide, et veoautosid on kompenseeritud, võib olla õige, kuid see ei mõjuta käesoleva asja lahendamist. Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. 5

§ 13lõiget 3.

Kui õigussuhet reguleerivas seaduses on selles kasutatud õigusmõiste avatud, tuleb seaduse tõlgendamisel sellisest sõnade tähendusest ka lähtuda. Kohus on põhjendatult osutanud

§ 6

lõikele 3, milles selgitatakse, et õigusvastane repressioon selle seaduse tähenduses on nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. Veoauto, millega teenuste osutamine oli isiku ja tema pere ainus tuluallikas, natsionaliseerimine võib olla isiku represseerimine tavatähenduses, kuid ei ole isiku õigusvastane represseerimine

tähenduses. Reformiseaduses kasutatud õigusmõiste „õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isik“ sisus aitavad selgust tuua ka regulatsiooni kujunemislugu kajastavad õiguse üldaktid: Ülemnõukogu 7.detsembri 1988 seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940 – 1950-ndail aastail, halduskohtu otsuses juba osutatud Vabariigi Valitsuse 20.veebruari 1989 määrus nr 81 massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta, Ülemnõukogu Presiidiumi 19.veebruari 1990 seadlus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest (kehtis kuni 19.veebruarini 1992), Ülemnõukogu 19.veebruari 1992 seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta. Et isiku represseerimisena ei peetud ega peeta ka hilisemates omandireformi reguleerivates õigusaktides silmas vara natsionaliseerimist ning et neid mõisteid tuleb eristada, järeldub sellestki, et Vabariigi Valitsuse 20.veebruari 1989 määruse nr 81 punkt 5 (20.veebruarist 1989 kuni 26.novembrini 1991 kehtinud redaktsioonis) nägi ette, et rehabiliteeritud isikutele ei tagastata natsionaliseeritud vara, sealhulgas elamut (selle osa), ei hüvitata selle maksumust ega maksta kompensatsiooni selle eest. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 6