Obsah (8)

§ 23§ 6§ 367§ 115§ 336§ 275§ 39§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-907 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2007, Tallinn Kohtukoosseis Tiit Kollom, Urmas Reinola, Ande Tänav Tsiv

) §

2. Alust nõude esitamiseks ei anna ka vara müümine ostuhinnast oluliselt odavama hinnaga. Vara pandi müüki hinnaga 220 000 krooni, vahepeal hinda ei muudetud ja müüdi hinnaga 125 000 krooni. Hinna muutus on aga kostjale oluline ning hageja pidanuks hinna alandamisest kostjale teavitama, mitteteavitamisega rikkus hageja

§ 23lg 2 sätestatud poolte koostöökohustust.

Vara müüdi üle aasta, mis tähendab objektiivselt hinna alanemist. Vara väärtuse vähenemine on seotud hageja passiivsusega vara müügil.

1. Vastuse täienduse kohaselt on kostjal kahtlus, et autot on müügiprotsessi ajal kolmanda isiku poolt kasutatud. Kahtlus põhineb asjaolul, et vara parendus (osteti uued rehvid, tehti keemiline pesu ja vahetati aku) toimus pool aastat pärast auto müüki võtmist. Kostja hinnangul on vara tegelik müügihind tõendamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
2. Harju Maakohus rahuldas 13.12.2006 otsusega hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus asjaolude üle, et 05.11.2002 sõlmitud liisinguleping nr 0048441L öeldi hageja poolt 03.07.2003 üles kostjapoolse maksekohustuse täitmata jätmise tõttu ning et lepingu ülesütlemise seisuga oli vara jääkväärtus 187 731,17 krooni. Kohus tuvastas, et kostja on tasunud hagejale rendimaksed summas 14 466,42 krooni ning hageja on nõude esitamisel seda makset arvestanud.
3. Viitega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-2-112-06 pidas kohus põhjendatuks hageja nõuet müügikulude osas, mis moodustub kuludest seoses auto keemilise pesu, akuvahetuse, remondi, rehvivahetuse ja müügiteenusega. Kohus leidis, et hageja on müügikulusid piisavalt tõendanud ning kohtul puudus kahtlus, et need kulud on kantud. Tõendamata on kostja kahtlus, et enne sõiduki keemilist puhastust, aku ja rehvide vahetust kasutas sõidukit kolmas isik, mistõttu ei olnud need müügikulud põhjendatud. Sõiduki keemiline puhastus on mõistlik, kuna see on sõidukite müügil tavapärane praktika. Samuti on üldteada asjaolu, et sõiduki seismisel tühjeneb aku ning võib tekkida vajadus aku väljavahetamiseks. 2 Rehvivahetus on sõiduki loomulik müügiprotsessi osa. Hageja pidigi pärast poolt aastat edutut müüki sõidukit selliselt parendama, et müügivõimalused oleksid paremad.
4. Kohtul puudusid hagejale etteheited seoses sõiduki müügihinnaga. Hageja müüs sõidukit professionaalse müüja kaudu. Puuduvad andmed selle kohta, et sõiduk oleks müügilt kõrvaldatud. Sõidukit ei õnnestunud müüa, kuid seda ei saa hagejale ette heita. Kui sõiduk müüakse alla turuhinna, siis ei pea sellest tulenevat kahju kandma hageja, vaid eelkõige liisingulepingut rikkunud pool. Esitatud tõenditest järeldub, et hageja on teinud omalt poolt kõik sõiduki müümiseks (sõidukit parendanud, alandanud perioodiliselt müügihinda). Kui kostja soovinuks ise müügiprotsessis kaasa lüüa, pidanuks ta aktiivselt sõiduki müügist huvituma, mida kostja aga ei teinud. Seetõttu ei pidanudki hageja teadma, et kostjal oli soov ise tegeleda sõiduki müügiga ning õigustatud oli hageja käitumine sõiduki müümisel, mis liisinglepingu järgi oligi hageja kohustus. Apellatsioonkaebuse põhjendused
5. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõiguse normi. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud üksnes hageja nõuetest ja ei ole käsitlenud kõiki kostja vastuväiteid. Hinnata tuleb ka seda, kas hageja on täitnud kõiki oma kohustusi või on esinenud rikkumisi, mis välistavad tema poolt nõuete esitamise või millest tulenevalt peaks tema nõudeid vähendama. Hageja tugines menetluses kolmele sellisele asjaolule: hageja ei teatanud kostjale sellest, et vara on müümata ja selle müügihinda vähendati korduvalt, millega hageja rikkus koostöökohustust; hageja ei teatanud kostjale liisingueseme puudustest õigeaegselt; liisinguesemel ei olnud puudusi selle üleandmisel kostjalt hagejale või kõrvaldas hageja need puudused viivitusega.
6. Kohus ei ole otsuses sisuliselt analüüsinud kostja väiteid seoses hageja kohustusega teatada asja puudustest viivitamata. Asja ei ole võimalik lahendada viidatud riigikohtu otsuse argumentidega, kuna teises asjas ei tuginenud kostja

§-le 336. Hageja on rikkunud ka

§ 23

lg 2 sätestatud poolte koostöökohustust, kuna ei teatanud kostjale vara müügihinna alandamisest ega sellest, et vara polnud pikema aja jooksul müüdud. Juhul, kui kohus leiab, et

§ 23

lg 2 ei ole kohaldatav pooltevahelise lepingu tõttu, on samadel asjaoludel võimalik kohaldada

§ 6sätestatud hea usu põhimõtet, millega hageja käitumine oli samuti vastuolus.

1. Asjas ei ole oluline mitte hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste suurus, vaid kas hageja tegi kõik endast oleneva, et kostjalt nõutav summa oleks võimalikult väike, kuna info olemasolul oleks kostjal olnud võimalus oma olukorra parandamiseks. Hea äritava kohaselt peaks liisinguandja andma vara väärtuse vähenemisest teada ning tegema liisinguvõtjale ettepaneku kas leida vara müügi kiirendamiseks sellele ise ostja või siis vähendama müügihinda selliselt, et vara oleks võimalik müüa võimalikult kiiresti. Kostja ei saa vastutada auto müügihinna vähenemise eest perioodil 23.07.2003-27.02.2004, kuna hageja enda väitel autot sel ajal ei müüdud. Maakohtu hinnang, et hageja on olnud vara müügil piisavalt aktiivne, on ebaõige.
2. Kohus on rahuldanud hagi summaliselt, kuid otsusest ei nähtu, millised nõuded ja kuidas on rahuldatud. Kohus ei ole vastanud otsuses kostja vastuväitele, et kostja tasus hageja poolt nõutud rendimakse summas 14 466.42 krooni 04.09.
3. Apellatsioonkaebuse vastus
4. Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Probleemi oleks pidanud üritama lahendada kostja, kes ei ole aga võtnud hagejaga ühendust, et saada infot vara müügiprotsessi kohta ega üritanud leida ise varale ostjat. Liisinguturul valitseva praktika kohaselt on liisinguvõtjal võimalik leida 3 liisinguesemele ise ostja, vara valduse tagasivõtmisel liisinguandja poolt on liisinguvõtjal alati õigus küsida infot liisingueseme müügikoha, -protsessi ja/või –tingimuste kohta. Vara müügistrateegia ei saa olla küsimuse all, kuna vara müük toimus sarnaselt teiste teisase turu tavamüügis olevate sõidukite müügiga, vara oli kogu müügiperioodi vältel avalikul pakkumisel. Väide, et kohe vara odavama hinnaga müüki panemisel oleks vara õnnestunud müüa kiiremini ja lõplikult kujunenud müügihinnast kõrgema hinnaga, on spekulatiivne. Hageja ei saa vastutada konkreetsele kasutatud sõidukile ostja leidmise eest, kuna hageja ei vali liisingueset välja.
5. Kuna kapitalirendilepingu puhul ei ole tegemist üürilepinguga, vaid liisingulepinguga, ei kuulu kohaldamisele võlaõigusseaduses üürilepingu kohta sätestatu, lisakulutuste tegemise osas tuleb lähtuda eelkõige

§ 367lg-st 4.

1. Pooled tasaarvestasid kohtuistungil debitoorse võlgnevuse kostja poolt 04.09.2003 tasutud 14 466,42 krooniga ning suurendasid selle võrra vara jääkmaksumust. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuses olevate põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust põhjendustega kostja väidete suhtes, mis puudutavad

§ 6, § 23 lg 2 ning § 336 kohaldamist.

1. Vaidluse lahendamisel on olulised alljärgnevad asjaolud, milles ei ole vaidlust: 05.11.2002 sõlmiti poolte vahel liisinguleping nr 0048441L. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuulunud maksed summas 14 466,42 krooni. 03.07.2003 kirjaga teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemise soovist juhul kui kostja ei tasu tekkinud võlga 14 päeva jooksul teate saamisest. Kostja võlga ei tasunud, hageja ütles lepingu üles ning kostja tagastas pärast lepingu lõpetamist auto hagejale. Hageja müüs sõiduki hinnaga 129 000 krooni (käibemaksuga) ning kandis enne sõiduki müüki seoses sõidukiga kulusid summas 9323,35 krooni.
2. Hageja esitas kostja vastu nõude kostja võlgnevuse (197 054.34 krooni) ja vara võõrandamisest saadud summa (109 322.03 krooni käibemaksuta) vahe kui tekkinud kahju hüvitamiseks

§ 115

lg 1, samuti

§ 367lg 1 ja lg 4 ning liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 järgi.

Vaidlust ei ole selles, et liisinglepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Vaidlus on nõude suuruse põhjendatuse üle. Kostja on esitanud vastuväited nii sõiduki müügihinna kui müügikulude suuruse kohta. 21. Maakohus lähtus asja lahendamisel

§ 367lg 4 ja liisingulepingu p 3.7.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited materiaalõiguse väära kohaldamise kohta on ebaõiged ning kohus ei ole materiaalõigusnormi kohaldamisel eksinud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja poolt nimetatud müügikulud kokku summas kokku 9 323,35 krooni tuleb lugeda tõendatuks ja põhjendatuks ning kohus ei korda maakohtu vastavaid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et õigustatuks tuleb lugeda liisinguandja käitumist liisinguvõtjalt seoses liisingulepingu ülesütlemisega tagasisaadud sõiduki võõrandamisel, mis oli suunatud sõiduki müügi kiirendamisele ning müügivõimaluste parendamisele. Selliste eesmärkide saavutamisele aitavad kasutatud sõidukite puhul kaasa nii sõiduki salongi keemiline puhastamine kui rehvide vahetamine, samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et aku vahetamise 4 vajadust tingib pigem sõiduki seismine kui sellega sõitmine. 23. Õige on aga apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole analüüsinud kostja väiteid

§-st 336 tulenevast hageja kohustuse rikkumisest ning

§ 6ja § 23 lg 2 tulenevast hageja nõudeõiguse kaotusest.

See rikkumine ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus täiendab selles osas kohtuotsuse põhjendusi. 24.

§ 336reguleerib üürileandja kohustusi üüritud asja tagastamisel puuduste avastamisel.

Liisinguandja käitumist pärast vara tagastamist ei ole seaduses reguleeritud. Haginõue käesolevas asjas on esitatud liisingulepingu ülesütlemisega hagejale tekkinud kulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et

§-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ei saa liisinguandja kohustuste osas täiendada

§-st 336 tulenevate üürileandja kohustustega.

§-s 336 sätestatud üürileandja kohustused ei oma iseloomu, mida saaks laiendada ka muude lepingute alusel kasutuses olnud vara tagastamisele. Osundatud sättel on

§ 275

alusel reeglina üksnes eluruumi üürniku õigusi kaitsev funktsioon ning puudub igasugune põhjendus, miks peaks vastavat regulatsiooni kohaldama ka liisingulepingu rikkumise tõttu tagastatud sõiduki vastuvõtmisel. Et liisinguandjal ei ole pärast liisingulepingu ülesütlemist ja vara liisinguvõtjalt vastuvõtmist kohustust teavitada liisinguvõtjat omaalgatuslikult müügiprotsessi puudutavast, ei ole ringkonnakohtu hinnangul seaduse lünk, vaid seadusandja tahe. Seadus ega liisinguleping koos üldtingimustega ei keela seejuures liisinguvõtjal müügiprotsessist huvituda ja seda nii mõjutada, et võõrandamisest saadav rahasumma oleks võimalikult suur ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summad võimalikult väikesed. Kohus leiab, et liisinguandjal osundatud kohustuse puudumine ja liisinguvõtjal osundatud õiguse olemasolu tagavad piisavalt lepingupoolte õiguste tasakaalustatuse.

§ 367sätestatud liisinguvõtja hüvitamiskohustus on piiratud kulude mõistlikkusega.

Hüvitamiskohustuse täiendav piiramine ei ole põhjendatud. Kuna liisinguvõtjal ei lasu kohustust teavitada liisinguvõtjat vara müügiprotsessist ega vara müügiga vajalikest kuludest enne kulude kandmist, ei kaota ka liisinguandja sellise mitteteatamise korral õigust nõuda liisinguesemega kantud kulude hüvitamist. 25. Alusetu on kostja väide, nagu oleks hageja rikkunud

§ 23

lg-s 2 sätestatud koostöökohustust, kui ta ei teatanud kostjale eelnevalt müügihinna langetamisest ning müügiga seotud kuludest.

§ 23

lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Kuna koostöökohustuse eesmärk on tagada lepingulise eesmärgi saavutamine ning kostja loobus lepingu rikkumisega lepingulise eesmärgi saavutamisest, ei saanud hageja rikkuda pärast lepingu lõppemist

§ 23lg 2 tulenevat kohustust.

Liisingulepingu p 7.3 ja 7.4.1 peamine eesmärk on tagada liisinguandjal seoses tagastatud sõiduki müügiga tekkivate kahjude hüvitamist, mitte võlgniku kanda jääva hüvitamiskohustuse minimiseerimist. 26. Kuna hagejal ei lasunud kohustus teavitada kostjat müügihinna langetamisest ning müügiga seotud kuludest eelnevalt, ei ole kostjal õigust keelduda oma kohustuste täitmisest ka tuginedes hageja käitumise vastuolule

§ 6sätestatud hea usu põhimõttega.

Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega kostja eest müügiga seotud informatsiooni varjanud. Juba 03.07.2003 teatises liisingulepingu ülesütlemise kohta (t lk 17) on hageja palunud kostjat võtta võlgnevuse asjaolude täpsustamiseks ning võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust hagejaga, kostjale anti teada nii kontaktisiku nimi kui telefon. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks püüdnud hankida informatsiooni vara müügi ja sellega seonduvate kulude kohta ning et hageja oleks sellise teabe andmisest keeldunud.

1. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks soovinud enne liisinglepingu ülesütlemist sõidukit 5 ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse ise müügiprotsessi ja müügieelsete kulude kandmist vahetult kontrollida. Kostja ei huvitunud ei enne ega pärast sõiduki hagejale üle andmist selle müügist ega müügiprotsessist ning on nõustunud vara müümisega hageja poolt. Seetõttu on alusetud kõik apellatsioonkaebuses esitatud väited hageja kohustuste rikkumise ja kostja hüvitamiskohustuse lõppemise kohta. Kostja ei ole ka tõendanud, et vaidlusaluse sõiduki müügihind oleks olnud suurem vara kiirema allahindamise või teistsuguse müügistrateegia korral. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et juhul, kui vara oleks õnnestunud varem müüa kiirema allahindamise tõttu, oleks kostja esitanud nõudele pigem hoopis vastuväiteid, miks hageja vara kallima hinnaga ei pakkunud.
2. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei nähtuks maakohtu otsusest, millised on hageja nõuded ja kuidas kohus need rahuldas. Hageja esitas rahalise nõude, mis oli pärast nõude vähendamist 87 732,31 krooni, kirjutades lahti, millest hagetud summa koosneb. Selle nõude on kohus täies ulatuses ka rahuldanud. Asjaolu, et kohus ei ole toonud otsuses eraldi välja rahuldatud nõude moodustanud summasid, ei muuda otsust rahuldatud nõuete osas ebaselgeks. Kuna hageja arvestas hagi esitamisel asjaolu, et kostja on 04.09.2003 tasunud 14 466,42 krooni ning haginõudes see ei sisaldu, on alusetu apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus pidanud, kuid jätnud selle summa tasumise osas seisukoha võtmata.
3. Kuna vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud tüüptingimustega liisinguleping, arvestab ringkonnakohus Riigikohtu 28.02.2007 lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 juhindudes ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat

§ 39

ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat

§ 42

. Ringkonnakohus on seisukohal, et nõude aluseks olevad liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 ja 7.4.1 ei ole

1. peatükis sätestatuga vastolus ega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja on kohaldatavad.
2. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o. antud juhul kostja. T. Kollom U. Reinola A. Tänav 6