3-06-85/7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-85 Haldusasi J.P.i kaebus Murru Vangla 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 1573-dm tühistamiseks ning 30 000 krooni suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – J.P., isikukood xxxxxxxxx Vastustaja – Murru Vangla, esindaja Jaanika Kõrgmaa Kohtuistungi aeg ja koht 12. oktoober 2006. a, Tallinn Resolutsioon Edasikaebamise kord 1. Rahuldada J.P.i kaebus osaliselt.

2.Tühistada Murru Vangla 2. detsembri 2005. a käskkiri nr 1573-dm.

3.Jätta rahuldamata J.P.i nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 30 000 krooni.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15. novembril 2006. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 25. novembril 2005. a kella 14.00 paiku nõudis Murru Vanglas kinnipeetav J.P. psühhiaatri vastuvõttu. Ta toimetati vangla meditsiiniosakonda kell 14.30.

2.Meditsiiniosakonna juhataja Mait Lember koostas ettekande, mille kohaselt nõudis J.P. arsti vastuvõttu, kuigi ei olnud vastuvõtule registreerinud. Arst oli J.P.i vastu võtnud alles kaks päeva tagasi ning ta saab pidevat ravi nelja preparaadiga. J.P. karjus ja tekitas konflikte, tema käitumine on demonstratiivne ja šantažeeriv.

3.Murru Vangla direktori 2. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 1573-dm määrati J.P.ile distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks (edasilükkamisega katseajaga kuus kuud) selle eest, et J.P. 25. novembril 2005. a kell 14.30 käitus meditsiinitöötajatega ebaviisakalt ja konfliktselt, karjus töötajate peale ja nõudis psühhiaatri vastuvõtule, pannes sellega toime raske distsipliinirikkumise.

4.J.P. palub Tallinna Halduskohtusse esitatud kaebuses tühistada talle määratud distsiplinaarkaristus ning mõista välja 30 000 krooni suurune hüvitus mittevaralise kahju eest, mille tekitas temale arstiabi osutamata jätmine 25. novembril 2005. a ja tema ebaseaduslik karistamine. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1.Kaebaja ei karjunud 25. novembril 2005. a meditsiiniosakonnas.

2.Kaebaja vajas intsidendi toimumise ajal arstiabi, kuid sellest keelduti vastuolus vangistusseaduse §-ga 53 lg 1 (õigus ööpäevaringsele arstiabile) ning põhiseaduse §-ga 28 (õigus tervise kaitsele) ja §-le 12 (diskrimineerimise keeld).

3.25. novembril 2005. a esitas kaebaja Murru Vanglale kaebuse arstiabi osutamata jätmise kohta. Õigusvastane on karistada kinnipeetavat nõudmise peale osutada arstiabi. Karistamine tekitas segatüüpi isiksushäirega kaebajas haiguslikke nähte ja alandas väärikust. Distsiplinaarmenetluses ei selgitatud välja, kas kaebaja vajas arstiabi ning menetlusse ei kaasatud eksperti.

Karistuse määramise käskkiri on kaalutlusvigadega.

4.Mittevaralise kahju tekitas arstiabi osutamata jätmine (15 000 krooni) ja ebaseaduslik karistamine nõudmise eest tagada arstiabi (15 000 krooni), kokku 30 000 krooni.

5.Murru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt:

1.Murru Vangla kodukorra p 33 kohaselt peab kinnipeetav suhtlema vanglateenistujaga viisakalt. J.P. ei olnud nõus ka selgitama, millised on tema kaebused ja miks ta nõuab arsti vastuvõttu eelnevalt registreerimata. Meditsiiniosakonnas ei tuvastatud, et isiku tervislik seisund vajaks vältimatut meditsiinilist sekkumist ja teda ei võetud vastu. Arstide teenindada on üle 1500 kinnipeetava ning ilma põhjuseta eelnevalt registreerimata kinnipeetavaid ei ole võimalik vastu võtta.

2.Distsiplinaarmenetluse käigus arvestati J.P.i, kes saab regulaarset ambulatoorset ravi, tervislikku seisundit. Lisaks ambulatoorsele ravile ei peetud muu ravi määramist 25. novembril 2005. a vajalikuks.

3.J.P.i teavitati suuliselt distsiplinaarmenetluse algatamisest ning paluti esitada seletuskiri. Kinnipeetav esitas seletuse 30. novembril 2005. a ja seda arvestati distsiplinaarkaristuse määramisel.

4.Puudus vajadus kaasata distsiplinaarmenetlusse eksperti. Murru Vangla meditsiiniosakond on piisavalt kursis J.P.i psüühilise seisundiga. J.P. ei olnud varem ambulatoorse ravi saamisel olnud ründav, vaid pigem rahulik ja nõudlik. Seega ei ole kaebaja ebaviisakas käitumine ja distsipliininõuete rikkumine vabandatav psüühilise seisundiga.

KOHTU PÕHJENDUSED 6. Esiteks uurib kohus Murru Vangla direktori 2. detsembri 2005. a käskkirja nr 1573-dm seaduslikkust (I), seejärel annab hinnangu mittevaralise kahju hüvitamise nõudele (II).

I 7. Murru Vangla direktori 2. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 1573-dm määrati kinnipeetav J.P.ile distsiplinaarkaristus selle eest, et J.P. käitus 25. novembril 2005. a kella 14.30 paiku meditsiiniosakonnas meditsiinitöötajatega ebaviisakalt ja konfliktselt, karjus töötajate peale ja „nõudis psühhiaatri 2 vastuvõtule”. VangS § 53 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vajalik ravi. Kohus leiab, et kinnipeetava karistamine psühhiaatri vastuvõtule nõudmise eest on ebaseaduslik, sest arstiabi nõudmine pole iseenesest käsitatav ebaviisaka käitumisena vangla teenistujate suhtes. Seega ei ole tegemist õigusaktide nõuete süülise rikkumisega, mille eest võib VangS § 63 lõike 1 kohaselt kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Õigusvastane võib küll olla arstiabi nõudmine ebaseaduslikus korras, kuid käskkirja tekstist nähtuvalt ei ole seda kaebuse esitajale ette heidetud. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse olemusest ja põhimõtetest ei saa süüks pandud tegu pärast karistuse määramist enam laiendada või muuta. Vangla direktori käskkiri kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise kohta on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt. Kui vähemalt üks tegudest, mille kogumi eest määrati kinnipeetavale distsiplinaarkaristus, on õiguspärane, siis on karistuse määramisel tehtud ilmselgelt kaalutlusviga, mis toob kaasa haldusakti õigusvastasuse.

8.Kuna kaevatav käskkiri on kohtuotsuse punktis 7 näidatud põhjustel õigusvastane, ei ole vaja eraldi kontrollida kaebuse ülejäänud väiteid, s.h analüüsida, kas on tõendatud J.P.i ebaviisakas ja konfliktne käitumine 25. novembril 2005. a kella 14.30 paiku meditsiiniosakonnas ja kas see on karistatav distsiplinaarkorras. Murru Vangla direktori 2. detsembri 2005. a käskkiri nr 1573-dm kuulub tühistamisele.

II 9. J.P. nõuab Murru Vanglalt 30 000 krooni väljamõistmist mittevaralise kahju eest, mille tekitas a) tema ebaseaduslik karistamine ning b) arstiabi osutamata jätmine 25. novembril 2005. a.

10.Kõigepealt tuleb kontrollida, kas ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse määramisega alandati süüliselt J.P.i inimväärikust või tekitati tervisekahjustus, sest need on riigivastutuse seaduse § 9 järgi kahju rahalise hüvitamise eeldusteks. Käesoleval juhul määrati J.P.ile karistuseks kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks tingimisi katseajaga 6 kuud. Karistust täitmisele ei pööratud. Kohus leiab, et täitmisele pööramata jäetud karistuse määramine ei ole üldjuhul käsitatav kinnipeetava inimväärikuse alandamisena, iseäranis sellisel määral, mille eest tuleks maksta rahalist hüvitist. Halduse õigusvastane tegevus ei too kaasa kohustust hüvitada ebaõiglus alati rahalise hüvitisega, õiglus on taastatud käskkirja tühistamisega. J.P. kinnitas käesolevas haldusasjas, et ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist rahas, mitte mingil muul moel (tlk 112). Kohtul ei ole õigust väljuda nõude piiridest ega analüüsida vastu kaebuse esitaja tahtmist, kas kõne alla võiksid muud rikkumise heastamise abinõud (HKMS § 25 lõige 4).

J.P.i väited, et ta oli distsiplinaarkaristuse määramise tõttu pidevas hirmus, et see võidakse täitmisele pöörata, ei ole usaldusväärsed, sest tal oli õigus taotleda käskkirja kehtivuse peatamist. Kaebuse esitajal on oma õiguste kaitsmisega palju kogemusi, vaatamata sellele ei taotlenud ta halduskohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist. Samuti ei nõustunud J.P. kompromissiga, mille kohaselt oleks muuhulgas vangla oma käskkirja kehtetuks tunnistanud ja kaebaja loobunud kahjunõudest (tlk 112). Järelikult ei ole isiku väited teda vallanud pidevast hirmuseisundist tõsiseltvõetavad ega saanud tuua kaasa ka tervisekahjustust. Karistusotsus võis küll tekitada tigedust ja muid negatiivseid emotsioone, kuid see ei anna alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks.

11.Mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mille esitamise aluseks on arstiabi väidetavalt õigusvastane osutamata jätmine, tuleb samuti jätta rahuldamata.

Asjaoludest nähtub, et pärast meditsiiniosakonnas toimunud intsidenti suutis J.P. kirjutada vangla direktorile avalduse. Ta rahunes ilma psühhiaatri konsultatsioonita ning täiendavat rahustit saamata.

Tervisekaardile 7. jaanuaril 2006. a tehtud sissekande kohaselt on küll J.P.i enesetunne alates novembrikuust halvem, ärrituvus tõusnud, keskendumisraskused, unehäired; kuid need sümptomid olid 3 J.P.il tervisekaardist ja tlk 141-142 olevast ekspert P. Valvuri ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 32-05 nähtuvalt juba varem. RVastS § 9 lõikes 1 märgitud tervise kahjustuse all, mille eest saab nõuda rahalist hüvitist, ei peeta kohtu arvates silmas enesetunde ajutist halvenemist, ärritumist jms. Seaduse taoline tõlgendus seaks riigieelarvele ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt suure koormuse. Ka kaebaja ise ei ole tegelikult toonud välja konkreetset terviseriket või psüühikahäiret, mille vaidlusalune intsident väidetavalt tekitas.

Seega meditsiiniosakonna väidetavalt õigusvastane toiming – arsti vastuvõtu mittevõimaldamine – ei saanud tekitada J.P.ile tervisekahjustust.

Kohus leiab, et J.P.i inimväärikust ei alandatud – tema väidetavad kannatused on kohtu hinnangul üledramatiseeritud ja väheusutavad. Kaebaja kinnitas (tlk 152), et rahunes tookord liialdatud ärritusseisundist ilma psühhiaatri konsultatsioonita ning täiendavat rahustit saamata. Tulenevalt J.P.i varem väljakujunenud psüühilisest seisundist ja tema isiksuse psühholoogilistest eripäradest (P. Valvuri ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 32-05 tlk 141-142, psühholoog E. Laugaste koostatud psühholoogiline uuring tlk 143-145) võisid mõned tema sümptomid vaidlusaluse konflikti ajal esile tulla või võimenduda, kuid samas tuleb arvestada, et J.P.ile oli Murru Vanglas pidevalt tagatud meditsiiniline, s.h psühhiaatriline teenindamine ning ühekordne intsident, mille käigus keelduti väljaspool ettenähtud korda vastuvõttu nõudva isiku vastuvõtmisest ei ole objektiivselt hinnates käsitatav inimväärikuse süülise alandamisena. Kohus leiab, et inimväärikuse alandamine tuleks kõne alla sel juhul, kui J.P. poleks pärast intsidenti rahunenud, tal oleks tekkinud psühhoos vms ja ta oleks seejärel jäetud ilma meditsiinilisest teenindamisest. J.P. kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole pärast vaidlusalust intsidenti psühhiaatrilise abiga vanglas probleeme olnud (tlk 111).

12.Kuna 25. novembril 2005. a Murru Vangla meditsiiniosakonnas psühhiaatri vastuvõtu mittevõimaldamine ja rahusti mitteandmine ei saanud tekitada J.P.ile tervisekahjustust RVastS § 9 lg 1 tähenduses ega kahjustada objektiivselt tema inimväärikust, on kahjunõue juba sel põhjusel alusetu ja puudub vajadus analüüsida muid kahju hüvitamise eeldusi (õigusvastane tegu, põhjuslik seos). Käesolevas asjas esitatud kahjunõude lahendamisel ei oma tähtsust see, millised tagajärjed võinuks arstiabi osutamata jätmisel ja kaebaja isoleerimata jätmisel teoreetiliselt või hüpoteetiliselt olla, nt väidetavalt raske tervisekahjustus, kaebajast lähtuv oht vangla julgeolekule vms.

Villem Lapimaa 4

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.