3-06-1072 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märtsil 2007.a., Tallinnas Haldusasja number 3-06-1072 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liik

§ 9

lg.1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Asjas pole vaidlust, et distsiplinaarmenetluse ajal viibis kaebaja L. T

1. kuni 15 veebruarini 2006.a. eraldatud kambris. Vangistusseaduse § 63 lg.4 järgi on raske distsiplinaarrikkumise korral on vangla direktoril või kohalviibival kõrgemal vanglaametnikul õigus enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist paigutada rikkuja eraldi kambrisse. Kambrisse paigutamise eelnimetatud põhjuste esinemist ja neil alustel enne distsiplinaarmenetluse lõppu kambrisse paigutamist kaebaja L. T halduskohtule esitatud kaebuses ei vaidlusta. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt ei muuda Tallinna Vangla direktori
2. veebruari 2006.a. käskkirja nr. 122-d vaideotsusega kehtetuks tunnistamine iseenesest õigusvastaseks kaebaja L. T distsiplinaarmenetluse ajal eraldatud kambrisse paigutamist ning kaebaja kahjunõue on selles osas põhjendamatu. Menetlusosaliste vahel pole vaidlust selles, et Tallinna Vangla direktori
3. veebruari 2006.a. käskkirjaga määratud karistuse kandmisel kartseris viibimise tõttu jäi kaebaja L. T ilma töökohast vanglas, kahel korral ei saanud perekonnaliikmetega kokkusaamisele ega võinud pidada kirjavahetust. Samuti pole vaidlust kitsenduste üle, mis kaebajale said osaks 45 päeva jooksul kartseris kinnipidamise tõttu. Justiitsministeeriumi 24.aprilli 2006.a. vaideotsusega nr.4-1-08/ 1910 tühistati Tallinna Vangla direktori
4. veebruari 2006.a. käskkiri nr.122-d põhjusel, et kaebaja L. T süü käskkirjas kirjeldatud õiguserikkumise toimepanemises ei leidnud tõendamist. Kohtuotsuse kohaselt, ei saa vastustaja tugineda väitele, et kaebaja süü õigusrikkumise toimepanemises ei leidnud tõendamist distsiplinaarmenetluse materjalide ebakorrektse vormistamise tõttu. Karistamisele kuulub vaid õigusrikkumises süüdi olev isik. Distsiplinaarmenetluse viis läbi vastustaja - Tallinna Vangla. Vastustajal oli menetluse käigus võimalik kõikki faktilisi asjaolusid kogumis hinnata ja kaaluda distsiplinaarkaristuse määramist. Kaebaja süü õigusrikkumises tõendamist ei leidnud, mistõttu polnud alust tema suhtes kõige rangema distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Kaebuse esitaja L. T ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamisega saabunud tagajärg oli vahetult tingitud haldusorgani tegevusest. Riigikohtu otsuses nr. 3- 3-1-2-06 on selgitatud, et ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav ja alandav. Kogutud tõendite kohaselt ei ole Tallinna Vangla temale pandud kohustusi ja nõudeid distsiplinaarmenetlust läbi viies piisavalt täitnud. Puuduvad asjaolud, mis Tallinna Vangla vastutuse kahju tekitamise eest välistaksid või seda piiraksid.

§ 11

lg.2 järgi on avaliku võimu kandja tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõikki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületa oluliselt rahalist hüvitist. Kaebaja on Tallinna Vangla direktori

1. veebruari 2006.a. käskkirjaga nr. 122-d määratud karistuse kogu ulatuses ära kandnud. Kohtu hinnangul käskkirja kehtetuks tunnistamine ja karistusregistri kande kustutamine ei kõrvalda kaebajale tekkinud ebasoodasid tagajärgi – talutud kitsendusi, töökohast ning kahest perekonnaliikmetega kohtumisest ilmajäämist. Vastustaja pole kaalutud ja hinnatud õigusvastase käskkirja eelnimetatud tagajärgede kõrvaldamist. Kaebaja on kahjusumma suuruse arvestamisel lähtunud 600 kr. suurusest hüvitisest ühe päeva eest. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg.1 kohaselt makstakse hüvitist seitsme päevapalga suuruses summas iga ööpäeva eest, mil isikult oli alusetult vabadus võetud. Sama seaduse § 2 lg.1 järgi tekib isikul hüvitise taotlemise õigus kohtuotsuse tühistamise või muutmise , menetluse lõpetamise määruse jõustumise või isiku vabastamise otsust tegemise päevast. Kaebaja oli süüdimõistva kohtuotsuse alusel kinnipeetu Tallinna Vanglas tähtajalise vangistuse kandmiseks. Vangistuses kinnipeetava kaebaja kartserisse paigutamisega kaasnenud piirangud ei olnud nii intensiivne õiguste rikkumine kui isikult alusetult vabaduse võtmine. Seetõttu on kaebaja poolt taotletud kahjuhüvitise summa põhjendamatult suur ning kohus ei lähtu kahjuhüvitise summa suuruse arvutamisel eelnimetatud seadusega sätestatud päevapalga määrast. Arvestades õigusrikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju tekkimise ja kahju hüvitamise tagajärgi nii kaebajale kui vastustajale, peab kohus mõistlikuks välja mõista Tallinna Vanglalt 10 000 krooni kaebaja L. T kasuks alusetult kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. L. T kaebuse rahuldati osaliselt. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Tallinna Vangla esitatud apellatsioonkaebuses ei nõustu apellant Tallinna Halduskohtu
2. detsembri 2006.a. otsusega alljärgnevatel põhjustel.

§ 7

lg.1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, võib nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui seda ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise taastamisega. Kahju hüvitamise nõude tekkimisel peab

§ 7

lg.1 järgi kindlaks tegema, kas kaebajale on mittevaraline kahju tekkinud ning kas see on tekkinud põhjuslikus seoses oleva haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemina. Tallinna Vangla möönab, et käskkiri, mille alusel L. T paigutati kartserisse karistust kandma on vaideotsusega tühistatud. Võlaõiguseseaduse § 128 lg.5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 9

järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Põhiseaduse § 25 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk ei ole kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaralist kahju saab heastada ka teiste vahenditega nagu haldusakti kehtetuks tunnistamisega mida käesoleval juhul oli ka tehtud. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr. 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üldpõhimõtteks on see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni s.t., et analüüsida tuleb ka kahjunõude majanduslikku külge. Veel leiab apellant, et moraalse kahju hüvitamise suurust ei saa seada sõltuvusse kahju kannatanu soovist. L. T on kahju hinnanud põhjendamatult kõrgelt. Hüvitis peab olema võrreldav ühiskonna üldise heaolutasemega perioodil, mille eest hüvitist makstakse. Samuti tuleb arvestada rikutud õiguste iseloomu ja rikkumise intensiivsust. Moraalne kahju ei ole ainult rahas mõõdetav ja rahas makstav hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Apellant taotleb Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2006.a. otsuse nr. 3-06-1072 tühistamist uue otsuse tegemist ilma asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus tutvunud vaidlustatud kohtuotsuse ja haldusasja nr. 3-06-1072 materjalidega on seisukohal, et apellatsioonkaebuse osundused

§-le 7 lg.1; §-dele 3, 4, 6, 9; Võlaõiguseseaduse § 128 lg.5 ja Põhiseaduse § 25 ning nende sätestatud põhimõtete tsiteerimine ei sea kahtluse alla halduskohtu otsuses põhjendatust või seaduslikust. Vanglaametnike teenistuskohustuste täitmise takistamises ja kinnipeetavate vastuhakule õhutamises võivad ilmnevad raske distsiplinaarrikkumise tunnused. Vangistusseaduse § 63 lg.4 kohaselt on raske distsiplinaarrikkumise korral vangaldirektoril või kõrgemal kohalviibival vanglaametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuse põhiosa asjaolude ja hinnanguga kinnipeetu L. T distsiplinaarmenetluse ajaks 6.-

1. veebruarini 2006.a. eraldi kambris hoidmise osas, kuna see oli seaduslik ja vältimatult vajalik
2. veebruaril 2006.a. Tallinna Vangla
3. eluosakonnas asetleidnud sündmuse kõigi asjaolude objektiivseks väljaselgitamiseks, õiguslikuks hindamiseks ja otsustuse vastuvõtmiseks. Kohtuliku arutamise käigus on vaieldamatult kindlaks tehtud ning apellatsioonkaebuses pole vaidlustatud asjaolu, et Tallinna Vangla direktori
4. veebruari 2006.a. käskkiri nr. 122-d ( edaspidi käskkiri ) tunnistati Justiitsministeeriumi
5. aprilli 2006.a. vaideotsusega nr.4-1-08/ 1910 kehtetuks kinnipeetu L. T süü tõendamatuse tõttu käskkirjas kirjeldatud õigusrikkumise toimepanemises. Ringkonnakohtus märgib, et isiku , s.h. vangistuses kinnipeetava isiku, karistamise aluseks on õigusvastase teo süüline toimepanemine. Olukorras kus isiku süü õigusvastase teo toimepanemisel pole kindlaks tehtud on karistuse mõistmine ja selle täitmine välistatud. Tegelikke asjaolusid ebaõigesti käsitlev ning õigusnormi vääralt kohaldav käskkiri oli haldusaktina algselt õigusvastane ning seetõttu oli õigusvastane ka sellega määratud karistuse täitmise toiming – kinnipeetava L. T 45 päeva jooksul kartseris kinnipidamine. Kartserisse paigutatud kinnipeetu L. T liikumis - ja suhtlemisvabadus olid teiste kinnipeetutega võrreldes oluliselt piiratum, elutingimused primitiivsed. Vangla sisekorraeeskirjad § 56 lg. l kohaselt pole kartseris kinnipeetavale lubatud omada toiduained. Trükistest on lubatud omada ja hoida vaid piiblit. Ettenähtud pole perekonnaliikmetega kokkusaamisi, telefoni kasutamist, väljaviimisi, töötamise ega vaba aja veetmise võimalusi mida kasutab kinnipeetav, kes pole kartserisse paigutatud. Halduskohus on kohtuliku uurimise käigus kontrollitud faktilisi asjaolusid hinnates õigesti tuvastanud, et käskkirjaga õigusvastase karistuse määramine ja selle täitmine põhjustas tagajärjena kinnipeetava L. T subjektiivsete õiguste tegeliku ja olulise rikkumise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kinnipeetava L. T ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine oli õigusvastane ning meetme erakordse piirava iseloomu tõttu inimväärikust kahjustav ja alandav.

§ 9

lg.1 järgi võib füüsiline isik süülise väärikuse alandamise eest nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Ainetu on vastustaja apellatsiooni osundus Võlaõigusseaduse §-le 128 lg.5, mille kohaselt mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Nimetatud õigusnorm ei sisusta mittevaralist kahju oluliselt erinevalt

s kirjeldatud mittevaralise kahju mõistega. Ringkonnakohtus on veendunud, et ilma õigusliku aluseta distsiplinaarkaristuse määramine ja õigusvastane karistuse täitmisele pööramine iseenesest põhjustab isikule, s.h. vangistuses kinnipeetavale isikule, hingelist valu, riivab sügavalt üldist õiglustunnet ja väärikust. Kartseris pikaajalise kinnipidamisega lisanduvad vanglas karistuse kandmisega seotud piirangutele veel täiendavad kitsendused, mis kumuleerides põhjustasid kinnipeetule L. T õigustamatuid kannatusi. Vangistusseaduse § 65 lg. 1 ja § 101 lg.1 kohaselt pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus kohe täimisele, kuid § 65 lg.2 järgi võib vangladirektor ka distsiplinaarkaristuse terviku või osa täitmisele pööramise edasi lükata. Seega polnud käskkirjaga määratud õigusvastase distsiplinaarkaristuse kohene täitmine vältimatu ja teo asjaolude põhjalikumal ning hoolikamal kaalumisel kinnipeetava L. T inimväärikus alandav ja kahjustav õigusvastane kartseris 45 päeva kestel kinnipidamine välditav. Seetõttu pole ringkonnakohtul kahtlust, et kinnipeetavale L. T põhjustati mittevaraline kahju haldusorgani – Tallinna Vangla süül. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega selles, et mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk ei ole kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Apellant on seejuures jätnud tähelepanuta halduskohtu otsuse õige põhistuse, mille kohaselt ainuüksi õigusvastase käskkirja kehtetuks tunnistamisega polnud võimalik ennistada olukorda kinnipeetu L. T õigusvastase kartseris kinnipidamise tõttu ärajäänud kohtumistele perekonnaliikmetega, vangla olnud töökoha kaotamist ega muid tal vanglas karistust kandva kinnipeetavana olnud õiguste ja vabaduste olulist riivet. Samuti on halduskohtu otsuses esitatud argumenteeritud kaalutlus, mis põhjusel ei pea esimese astme kohus õigeks kaebuse esitanud L. T nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks 32 400 kr. suuruses summas, vaid loeb põhjendatuks ja õiglaseks mittevaralise kahju rahalise hüvituse suuruseks 10 000 kr. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuse eelnimetatud põhistuste ja järeldustega ning kasutades TKMS § 654 lg.6 antud õigust ei pea siinkohal vajalikuks nende jätkuvat kordamist. Haldusasja nr. 3-06-1072 toimikus ( tl. 35 ) olevast Tallinna Vangla direktori käskkirja nr. 122-d koopiast nähtub, et see anti välja 14. veebruaril 2006.a. ja Justiitsministeeriumi vaideotuse koopiast ( tl.36-37 ) nähtub, et see koostati 24.04.2006.a. Seetõttu peab ringkonnakohus peab vajalikuks Tallinn Halduskohtu 20. detsembri 2006.a. otsuse põhiosas teha järgnevad täpsustused: 1. leheküljel asendada esimese rea alguses aastaarv „2005“ aastaarvuga „2006“; 3. lehekülje ülevalt neljana lõiku alguses sõna „Justiitsministeeriumi „ järel märgitud tähtajas asendada number „03“ numbriga „04“. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 40 lg.1 p.1 ja § 47 ringkonnakohus jätab Tallinna Halduskohtu 20.detsembri 2006.a. otsuse sisuliselt muutmata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 80 krooni suurune riigilõiv jätta kohtukuluna apellatsioonimenetluse alustamist taotlenud Tallinna Vangla kanda. I. AMANN M. AAVA J. PAAP