KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-117

) regulatsiooni, leides, et tegemist on koondamisega. 24.05.2006 pöördumises ei nõustunud kaebajad 16.05.2006 teates toodud seisukohtadega, leides, et rakendada tuleks üleviimist

§ 47

järgi ja vajadusel koondamist

§ 116järgi.

Vastustaja 26.05.2006 vastuses leiti, et antud juhul ei ole tegemist ametikoha koondamisega, ametikohad jäävad alles, nende funktsioon ei muutu, nad vahetavad asukohta ministeeriumi struktuuris.

§ 59

lg 11 alusel võib ametijuhendit muuta ilma teenistuja nõusolekuta ja muudatusi kaebajate ametikohtade teenistusülesannetes ei ole kavandatud. Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006 käskkirjaga nr 57 kehtestati sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha ametijuhend (lisa nr 13) ning päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha ametijuhend (lisa nr 16). 2. Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006 käskkirjaga nr 287p muudeti õigusosakonna nõunik M.Si ametikoha nimetust ja loeti uueks ametikoha nimetuseks sisejulgeoleku- poliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõunik, säilitati senikehtinud palgatingimused. Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006 käskkirjaga nr 280p muudeti õigusosakonna nõunik M. M ametikoha nimetust ja loeti uueks ametikoha nimetuseks sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõunik, säilitati palgatingimused. Siseministeeriumi kantsleri 07.06.2006 käskkirja nr 305p p-ga 1 määrati M.Sile

§ 84

p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest, mis seisnes teenistuskohustuste süülises täitmata jätmises,

§ 85

lg 1 p 5 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ja p-ga 2 vabastati M.S

§ 118alusel teenistusest alates 08.06.2006. 2

regulatsioonile. Kuna Politseiameti ja sisejulgeoleku poliitika valdkonna õigusloome alane tegevus oli suures ulatuses häiritud ja seatud ohtu mitmete õigusaktide eelnõude tähtaegne valmimine, käsitleti M.Si töökohale mitteilmumist ja teenistuskohustuste täitmisest keeldumist jämeda rikkumisena. Siseministeeriumi kantsleri 07.06.2006 käskkirja nr 306p p-ga 1 määrati M. Mle

§ 84

p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest, mis seisnes teenistuskohustuste süülises täitmata jätmises,

§ 85

lg 1 p 5 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ja p-ga 2 vabastati M. M

§ 118alusel teenistusest alates 08.06.2006.

Käskkirja kohaselt asus M. M töökoht (sh laud, arvuti, telefon) alates 29.05.2006 sisejulgeolekupoliitika osakonna ruumides. M. M viibis 29.05.2006 kuni 02.06.2006 õigusosakonna ruumides, kuid ta ei ilmunud sisejulgeolekupoliitika osakonda tööle ega täitnud mingeid ametiülesandeid. 29.05.2006 selgitati talle ministeeriumis toimunud muudatuste sisu ja eesmärki. 30.05.2006 teatas M. M, et ei ole nõus õigusosakonna nõuniku ametikoha üleviimisega ja ümbernimetamisega sisejulgeolekupoliitika osakonna õigusnõuniku ametikohaks, mistõttu ei saa alusta tööd selles osakonnas. 30.05.2006 nõupidamisel keeldus M. M täitmast talle pandud ülesandeid tagada päästeseaduse ja päästeteenistuse seaduse eelnõude ettevalmistamisel juriidiline nõustamine (

§ 62lg 1 p-de 1 ja 3 alusel).

Teda kohustati ilmuma 31.05.2006 nõupidamisele, kuid M. M ei osalenud nõupidamisel. 07.06.2006 kell 10.05 sai M. M kantsleri kirjaliku korralduse nr K-1-5/7 asuda koheselt täitma oma teenistuskohustusi sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroos x, V korrus, ruum 528. Kell 13.40 antud vastuses ei pidanud M. M seda võimalikuks, kuna teda ei ole nimetatud sellele ametikohale ametisse vastavalt

regulatsioonile. 3. M.Si ja M. M kaebustes taotleti Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006 käskkirjade nr 287p ja 280p ning 07.06.2006 käskkirjade nr 305p ja 306p seadusevastasteks tunnistamist; distsiplinaarkaristuste tühistamist; teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Kaebajate põhjendused on järgmised: 1) Vastustaja tõlgendas meelevaldselt

-i ja luges kaebajad üleviiduks uuele ametikohale. Pärast 28.05.2006 jõustunud muudatusi Siseministeeriumi struktuuris ja koosseisus, millega õigusosakonna nõunike ametikohad kaotati, olid kaebajad teenistuses ametikohata ametnikena, kuna neid ei vabastatud teenistusest ega nimetatud ühelegi ametikohale. 2) 02.06.2006 anti kaebajatele täita korraldusega K-1-5/5 ülesanded 06.06.2006 kella 16.00-ks. Kaebajad täitsid korraldusest tulenevad ülesanded õigeaegselt. Tegemist oli ilmse pahatahtliku ülesande andmisega, kuna ülesanne tehti kaebajatele teatavaks alles 05.06.2006 kell 11.25, andmata vajalikke suuniseid ja ka tähtaeg oli ebamõistlikult lühike. Vastustaja käitumisest võib välja lugeda (sisejulgeolekupoliitika osakonna ülesandeid pidanuks andma vastava osakonna juhataja), et vastustaja tunnistas, et kaebajaid ei ole sisejulgeolekupoliitika osakonna õigusnõunike ametikohale nimetatud. 3

mõistes, kuna need ei sisalda teenistuskohast tulenevat ega ühekordset korraldust. Kaebajad teatasid, et tegemist on ebaseadusliku tegevuse s.h korralduse andmisega. Vastustaja pidanuks

§ 108p 7 alusel teenistussuhte peatama.

4) Kaebajad leidsid, et nad täitsid vastustaja poolt 29.05.2006-07.06.2006 antud seaduslikud korraldused ja käskkirjade põhjused on otsitud. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema piisavalt motiveeritud. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 8 lg 1 kohaselt on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Kaebajaid on korduvalt premeeritud heade teenistusülesannete täitmise eest. Kaebajate arvates on 07.06.2006 käskkirjad tühised. 5) Vastustaja käitus ebaseaduslikult.

-s puudub seaduslik alus ametikoha üleviimiseks, samas on reguleeritud ametniku üleviimine. Kuna ametikoht on seotud konkreetse riigiasutuse (struktuuri)üksusega, siis on võimalik ametikoht koondada ja uuesti luua ning ametnikku on võimalik vastavalt tema nõusolekule, kui ei rakendata seaduses sätestatud erandeid, teisele ametikohale üle viia. Sisuliselt on sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroosse ja päästepoliitika büroosse loodud teine ametikoht ja õigusosakonna nõuniku ametikoht on vastavalt kehtivale ministeeriumi struktuurile koondatud. Kaebajad viitasid

§ 116

lg 1, lg 3 ja § 47 ning Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-75-05, mis kinnitab, et ametniku teisele ametikohale üleviimine saab toimuda reeglina ainult ametniku kirjalikul nõusolekul. Kaebajatelt ei ole nõusolekut üleviimiseks küsitud, ja nad ei ole seda ka andnud. 6) Tegemist ei ole ametijuhendiga kinnitatud teenistuskohustuste muutmisega

§ 59lg 11 mõttes, vaid uutele ametikohtadele ametijuhendite kehtestamisega.

Ametijuhendite muutmisega muudeti ametikoha nimetus, ametikoha paiknemine Siseministeeriumi struktuuris, alluvussuhted ja teenistuskohustused jne. Vastustaja ei pidanud kinni

§ 59lg-s 11 sätestatud põhimõttest.

Kuigi sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika õigusnõuniku ning sama osakonna päästepoliitika õigusnõuniku ametijuhendis kirjutatu on peaaegu samane, mis õigusosakonna nõuniku ametijuhendis, tuleb pöörata tähelepanu ametijuhendi p 4 alap-le 1 ja p 6 alap-le 1, mille kohaselt on võimalik anda kaebajatele sisuliselt ka õigusnõuniku ametijuhendi eesmärgis toodud ülesannetest väljaspool olevaid ülesandeid. 7) Õigusosakonna nõuniku ametikoha ja sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ja päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha näol on tegemist erinevate ametikohtadega ja vastustaja poolt selline ametijuhendite muutmise teel ametnike nõusolekuta üleviimine ei ole seaduslik. Vastustajal puudus seaduslik alus nõuda M.Silt sisejulgeolekuosakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ning M. Mlt pääste- poliitika büroo õigusnõuniku ametijuhendiga kinnitatud ülesannete täitmist, nende täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuste määramiseks ja teenistusest vabastamiseks. 4. Vastustaja palus jätta kaebused rahuldamata. 1) Tegemist ei ole kaebajate üleviimisega teisele ametikohale, vaid nende ametikohtade üleviimisega ministeeriumi ühe struktuuriüksuse koosseisust teise struktuuriüksuse koosseisu, mistõttu puudub alus kohaldada

§ 47

. Kaebajad oleks pidanud jätkama oma seniste teenistusülesannete täitmist ministeeriumi teise struktuuriüksuse koosseisus. 2) Kuigi riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 2 lg 1 sätestab, et ametikoht on riigi ametiasutuse koosseisu üksus, mida tähistatakse ametinimetusega, ei saa antud juhul piirduda formaalse tõlgendusega. Siseministeeriumis toimus ümberkorraldus, mille raames õigusaktide väljatöötamise funktsioon sisejulgeolekupoliitika valdkonnas anti üle sellega tegelevale osakonnale. 26.05.2006 käskkirjadega kinnitatud ametijuhendeid muudeti minimaalselt ja

§ 59

lg 11 tingimused, mis on vajalikud ametijuhendi teenistuja nõusolekuta muutmiseks, olid täidetud. Kaebajatel puudus alus teenistuskohustuste täitmisest kõrvalehoidumiseks. Kaebajad heidavad ette, et ametijuhendiga muudeti ametikoha nimetust, ametikoha paiknemist ministeeriumi struktuuriüksuses ja alluvussuhet.

-ga ei ole keelatud 4

§ 59lg 11 kirjeldatud olukorraga.

Ametiasutuste reorganiseerimine ei ole ametniku vabastamise aluseks ja käesoleval juhul ei ole tegemist ametikoha koondamisega. 3) Kaebajad viitavad uue ametijuhendi p 4 alap-le 1 ja p 6 alap-le 1, mille kohaselt on võimalik anda kaebajatele sisuliselt ka õigusnõuniku ametijuhendi eesmärgis toodud ülesannetest väljaspool olevaid ülesandeid. Samal ajal aga tunnistavad ka kaebajad ise, et tegemist on sisuliselt õigusosakonna nõuniku ametijuhendiga samase ametijuhendiga. 4) Käskkirjadest tuleneb üheselt, et kaebajad ei ilmunud oma teenistuskohustusi täitma ega allunud ei õigusosakonna ega sisejulgeolekupoliitika osakonna juhataja korraldustele. Riigikohtu 11.01.2006 lahendi nr 3-3-1-75-05 p-s 18 leiti järgmist: “Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 112

ja § 132 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusse võtmise õigust omava isiku või ametiasutuse käskkirja või korraldusega, kusjuures teenistusse mitteilmumist ei saa õigustada isiku subjektiivse arusaamaga oma teenistussuhte olemasolust või selle puudumisest.” Seega oleks pidanud kaebajad juhinduma muudetud ametijuhendist ja neil puudus alus hoida teenistusest kõrvale, põhjendades seda oma arusaamaga

tõlgendamisest. Kaebajad ei ole väljendanud oma seisukohta, kas nad annaksid oma nõusoleku üleviimiseks teisele ametikohale, kui ametijuhendi muutmist võiks sellisel moel tõlgendada. Oluline on, et kaebajad ei täitnud 29.05.2006–02.06.2006 oma teenistusülesandeid. M. M ei täitnud tähtaegselt temale täitmiseks antud tööülesandeid reg nr 21-1/5221 ja 9.1-43/5313. Teenistusülesandeid täitma mitteilmumise ja ametijuhendi mittejärgimise näol on tegemist jämeda teenistuskohustuste rikkumisega

§ 118lg 2 mõistes.

Vaatamata sellele, et Riigikohtu 13.06.2002 otsuses nr 3-3-1-05-02 leiti, et isegi teenistuskohustuste jäme rikkumine ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, on ministeeriumil temale seadusega pandud kohustuste täitmiseks oluline tagada ametikoha teenistuskohustusi täitvate ametnike olemasolu. 5. Tallinna Halduskohtu 28.07.2006 otsusega jäeti kaebused rahuldamata ja vastustaja kohtukulud tema enda kanda. 1) Kohtuotsuse kohaselt leidsid kaebajad, et toimus nende üleviimine teisele ametikohale ilma nende nõusolekuta ja sisuliselt oli tegemist koondamisega

§ 116lg 1 mõttes.

M.Si selgituse kohaselt saatis ministeerium talle 06.01.2000 kirjaga teatise ametikoha koondamisest (õigusosakond nimetati ümber õigusloome osakonnaks ja likvideeriti referendi ametikoht) ja tegi seejärel ettepaneku võtta vastu uus ametikoht (asuda vanemspetsialisti ametikohale), kuid sel korral käitus ministeerium erinevalt. Kohus nõustus vastustajaga, et käesoleval juhul ei toimunud ametikohtade likvideerimist. Kaebajatele väljastati 16.05.2006 teade ametikoha nimetuse muutumise kohta koos selgitusega, et teenistusülesannete ring, selle keerukusaste ja laad ei muutu. 2) 26.05.2006 vastuses kaebajate 24.05.2006 esitatud seisukohtadele selgitati kaebajatele, et ministeeriumi reorganiseerimist (ümberkujundamist) kavandati juba aasta algusest ning seda tingis funktsioonide otstarbekam ja selgem jaotus, sh sooviti, et õigusaktide väljatöötamine liiguks õigusosakonnast põhifunktsioone täitvatesse osakondadesse. Ametijuhendis kavandatud muutused on vähesed, need ei ole sisulised, ei muuda ametikoha eesmärki ja põhifunktsioone. Kaebajate arvates muutusid nende ametiülesanded, kuna struktuuriüksus tegeleb peale spetsiifilise juristi kvalifikatsiooni nõudva töö ka poliitika väljakujundamisega. Kohtu arvates ei leidnud kinnitust kaebajate seniste ametiülesannete selline muutus ulatuses, mis annaks alust järeldada, et tekkis nende kahe ametikoha koondamissituatsioon. Kaebajad töötasid nõunikena ja jäid nõunikeks. Teise struktuuriüksusesse üleviimine ei ole ametikoha kaotamine, kaebajate senine töö ei lõppenud. Oht, et kaebajad peaksid asuma täitma ametikoha kvalifikatsioonile mittevastavaid ülesandeid, püstitati teoreetiliselt põhjusel, et teises struktuurüksuses tuleb välja töötada ka nn õigusloome poliitika. M.S ei suutnud selgitada, miks seda küsimust ei käsitletud üksikasjaliselt, kui kaebajatel selline kartus tekkis. 5

§ 47

ei kuulu antud juhul rakendamisele.

§ 47

rakendub juhul, kui ametnik viiakse üle teisele ametikohale või kui talle antakse ametikohaväliseid ülesandeid. Kuna kaebajate ametikohti ei likvideeritud, ei saanud ministeerium rakendada

§ 116lg 1 ja lg 2.

Nõuniku seniseid ametifunktsioone ei antud üle teise ametikoha täitjale. Struktuurüksuse muudatusi ja nende vajadust ei ole kaebajad vaidlustanud, seega oli neile teada, et ametikoht viiakse üle ühest struktuurüksusest teise. Ametijuhendid kajastavad ametniku ülesandeid ja tema ametikoha nimetust. Ametijuhendi vastavusse viimine tegelike muudatustega ja ametikoha nimetusega on loogiline, kuna

§ 59

kohaselt on teenistuja teenistuskohustused kindlaks määratud avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. 4) Kaebajad väitsid, et ametijuhendi p 4 ap 1 ja p 6 ap 1 võimaldavad anda neile ülesandeid, mis jäävad väljapoole ametijuhendi ülesandeid. Kohus leidis, et ametijuhenditega seatud ülesannete mahu olulist suurenemist ei ole ette nähtud ja muudetud ametijuhendi viidatud punktid ei erine oluliselt eelmise ametijuhendi eesmärkidest. Kohus ei nõustunud kaebajatega selles, et nad ei ole oma senises töös kokku puutunud nn poliitikate küsimustega. M.S kirjeldas asja arutamisel, et asudes tööle ühe või teise seaduseelnõu väljatöötamisel arutati sageli eelnevalt läbi, missugused on õiguslikud probleemid ja missugused asjaolud räägivad poolt või vastu, et seatud poliitilist kontseptsiooni ellu viia. Ametijuhendi p 4 ap 1 kohaselt on teenistuja teenistuskohustuseks spetsialiseerumine Politseiametit ning korrakaitse- ja kriminaal- poliitikat puudutavale valdkonnale. Ametijuhendi p 6 ap 1 sätestab, et büroo õigusnõunik vastutab ametijuhendiga ja sisejulgeolekupoliitika osakonna põhimäärusega talle pandud teenistuskohustuste ning büroojuhataja poolt antud ühekordsete ülesannete nõuetekohase, õiguspärase ja õigeaegse täitmise eest. Kohus ei näinud erinevust eelmise ametijuhendi eesmärkidega ega kujutanud ette, et õigusnõunik õigusaktide väljatöötamisel ning õigusaktide eelnõude vastavusse viimisel seaduste ja teiste õigusaktidega sai jääda eemale nn poliitikate küsimusest ja selliselt tuleb kohtu arvates mõista ka kaebajate senist teenistust õigusosakonnas, mille ametikoha eesmärk oli sätestatud ametijuhendis p 3 või p 4 ap 3, 4, 5, 7. Ka kaebajad märkisid, et sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse ja kriminaalpoliitika õigusnõuniku ametijuhendis kirjutatu on peaaegu samane. Ka õigusosakonna nõuniku ametijuhendi p 4 ap-s 8 oli märgitud, et osakonnajuhataja korraldusel tuleb täita muid ametijuhendist mittetulenevaid ühekordseid ülesandeid. Seega ei viita kaebajate märgitud ametijuhendi ülesanded senise töö sisu, eesmärgi, mahu, funktsioonide vms muutmisele. 5)

§ 59

lg 11 kohaselt on tööandjal õigus muuta ametijuhendit selliselt, et ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ning palk ja et ülesannete maht oluliselt ei suurene. Neist tingimustest üle ei ole astutud. Kaebajatel tulnuks jätkata oma seniste teenistusülesannete täitmist teises struktuurüksuses, tegemist ei ole üleviimisega teisele ametikohale. Ametnikud ei saa nõuda enda koondamist

§ 116lg 1 alusel.

Käskkirjad ametinimetuse muutmise kohta ei kinnita, et kaebajad sooviti viia uuele loodud ametikohale, kuid jäeti neilt nõusolek küsimata. Käskkiri ei riku kaebaja õigusi ka iseseisvalt, kuna kohtu hinnangul on tegemist sisemise töö aktiga, mis võimaldab korrastada kaebaja ametijuhendi, teenistuskäigu kajastamise ning raamatupidamise maksete teostamise. 6) Kohus ei tuvastanud, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad oleksid HMS § 63 lg 2 tunnustel tühised. 07.06.2006 käskkirjaga nr 305 p määrati distsiplinaarkaristus M.Sile, kes oli teadlik tööandja seisukohast, et tegemist ei ole uue ametikohaga ja temalt nõutakse ülesannete täitmist sisejulgeolekupoliitika osakonnas. M.S kinnitas kohtus, et jäi oma seisukohale ja teavitas administratsiooni, et ta ei hakka uuel ametikohal töötama enne, kui ei täideta tema nõudmisi. Samamoodi talitas ka M. M. Vastustaja ei saanud selles olukorras pikalt oodata. Kaebajad ei esitanud mõistlikku põhjendust, miks nad ei osalenud 31.05.2006 sisejulgeolekupoliitika osakonna nõupidamisel. Viibimine õigusosakonna või ministeeriumi ruumides ei anna õigust väita, et kaebaja täitis ametikohajärgseid ülesandeid. 6

§ 59

lg 1 paneb ametnikule kohustuse täita teenistuskohustusi ja järgida õigusaktide nõudeid. Kui ametnik keeldub täitmast korraldust asuda tööle ega täida teenistuskohast tulenevad ülesandeid, rikub ta teenistuskohustusi. Keeldumisele järgnevad rasked tagajärjed ja vastustaja hinnas neid õigesti.

ei anna õigust näidata ülesse allumatust nii, et ametiülesanded jäävad täitmata. Kuigi kaebaja oli varem olnud tubli ja karistamata, lubab

§ 86

määrata karistuseks teenistusest vabastamise;

§ 118

lg 2 kohaselt võib määrata distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ka siis, kui ametnikku ei ole varem karistatud. Kohus nõustus vastustajaga, et tegemist oli teenistuskohustuste jämeda rikkumisega ja kaebaja tuli teenistusest vabastada. 7) M. M seletuskiri kinnitab, et ta ei ilmunud 31.05.2006 nõupidamisele, kuigi oli selleks kohustatud. Seega ei täitnud ta seaduslikku korraldust. Ametiruumides viibimine ei ole ametiülesannete täitmine. 30.05.2006 nõupidamisel teatas M. M ülesannete täitmisele mitteasumisest. 07.06.2006 antud korraldusele vastas ta, et ei pea võimalikuks ülesandeid täita. Ka M. M märkis seletuskirjas, et ta ei pea võimalikuks ülesandeid täita ehk sisuliselt keeldus teenistuskohustuste täitmisest. Eeltoodud argumendid M.Si osas kehtivad ka M. M kohta. Kaebaja õigusi ei rikutud distsiplinaarkorras karistamise ja teenistusest vabastamisega. 8) Vastustaja kohtukulud jäävad tema kanda, kuna ta omab juriidilise haridusega spetsialiste, kes on suutelised kohtus esinema ja puudus vajadus tellida selleks eraldi advokaaditeenust. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 6. M.S ja M. M apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebused järgmistel põhjendustel: 1) Kohus asus ekslikule seisukohale ametikohtade üleviimise seaduslikkuse osas.

-s puudub alus ametikoha üleviimiseks, samas on piisava täpsusega reguleeritud ametniku üleviimist. Kuna ametikoht on seotud konkreetse riigiasutuse (struktuuri)üksusega, on võimalik ametikoht koondada ja uuesti luua ning ametnikku on võimalik vastavalt tema nõusolekule, kui ei rakendata seaduses sätestatud erandeid, teisele ametikohale üle viia. 2) Kohus jättis piisava täpsusega hindamata Siseministeeriumi struktuuri ja koosseisu ümberkorraldamise asjaolud ja võrdlemata, kas õigusosakonna nõuniku ametikoha ja sisejulgeolekupoliitika osakonna vastava büroo õigusnõuniku ametikoha puhul on tegemist erinevate ametikohtadega. Kohus pidanuks hindama, kas Siseministeeriumi tegevus ametikohtade üleviimisel vastab materiaalõiguse normidele. Kaebajate arvates on kohus Siseministeeriumi tegevuse hindamisel tõendeid ebaõigesti hinnanud. 3) Kohus jättis tähelepanuta, et endine õigusosakonna põhimäärus erineb oluliselt sisejulgeolekuosakonna põhimäärusest, mistõttu muutub kohtu seisukoht, et ainult ametijuhend kajastab ametniku ülesandeid ja tema ametikoha nimetust, pretsedenti loovaks, kuna annab tööandajale võimaluse jätta ametijuhend suures ulatuses samaks, kuid muuta osakonna põhimäärust või viia ametikoht üle, jättes sisuliselt kohaldamata

-s olevad töötaja kaitseks loodud sätted. 4) Kaebajate arvates ei saa vaid ametijuhendis kirjutatuga hinnata ametikohaga kaasnevat ülesannete ringi, hinnata tuleb ülesandeid nende kogumis, vaadates lisaks ka muid õigusakte. Seda toetab Riigikohtu otsuses 3-3-1-13-01 toodud seisukoht, et reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest nimetatud ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest. 5) Kohus tõlgendas vääralt

§ 59

lg 11, leides, et endise ametikoha ametijuhendiga samase kehtestamine uuele ametikohale on õiguspärane.

§ 59lg 11 mõte ei olnud, et ametijuhendi 7

§-s 47 sätestatud regulatsiooni. 9) Kohus jättis tuvastamata, kas vastustaja korraldused olid seaduslikud. Kohus leidis selle asemel, et kaebajad pidanuks igal juhul täitma korraldusi (ka ebaseaduslikke). Peamine on, millised olid kaebajate teenistuskohad, neist tulenevad teenistusülesanded ja korraldused. Kaebajad olid teadlikud

§ 62

lg 2 võimalusest, kuid antud juhul tekib küsimus, kas korraldus asuda teisele ametikohale oli seaduslik

mõistes. Kohus ei ole selles osas seisukohta kujundanud. Kaebajate arvates on see oluline, kas distsiplinaarkaristuse määramise alusena süüks pandud teod on vastustaja poolt seaduslikult tuvastatud ja millises osas korralduse täitmata jätmine tuleb üldse kõne alla. 7. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. 1) Antud juhul polnud tegemist kaebajate üleviimisega, vaid nende ametikohtade üleviimisega ministeeriumi ühe struktuuriüksuse koosseisust teise struktuuriüksuse koosseisu ning seega puudub

§ 47kohaldamiseks õiguslik alus.

2) Ebamõistlik on tõlgendus, mille kohaselt peaks ametiasutus oma struktuuri nö kohendamisel paluma ametikoha täitjalt nõusolekut. Tegemist oli ametijuhendi muutmisega ilma teenistuja nõusolekuta, millega ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei kasva (

§ 59lg 11).

3) Siseministeerium ei eiranud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kirjeldatud juhtumid on erinevad - 2000 likvideeriti referendi ametikoht ja M.Sile pakuti võimalust töötada ministeeriumis vanemspetsialisti ametikohal. Antud juhul ametikohta ei likvideeritud - säilitati teenistusülesannete ring ja ametikoht viidi ühest struktuuriüksusest teise. Kaebajad ei põhjenda seisukohta, mille kohaselt on muutunud nende ametikohtade teise struktuuriüksusesse viimisel oluliselt nende teenistusülesannete ring. 4) Kaebajad keeldusid ebaseaduslikult teenistuskohustusi täitmast. Käskkirjad kaebajatele distsiplinaarkaristuse määramise kohta on õiguspärased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohtus käib jätkuvalt vaidlus selle üle, kas ministeeriumis toimus kaebajate üleviimine teisele ametikohale

§ 47

mõttes või kaebajate ametijuhendite muutmine

§ 59lg 11 mõttes.

Juhul, kui toimus kaebajate üleviimine teisele ametikohale

§ 47

mõttes, siis on see toimunud õigusvastaselt, sest kaebajatelt ei ole küsitud ja kaebajad ei ole andnud teisele ametikohale üleviimiseks nõusolekut. Õigusvastaselt teisele ametikohale üleviimise korral ei saanud kaebajatel tekkida teenistuskohustusi, mille täitmata jätmisega saanuks kaasneda distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine. 9. Ringkonnakohus möönab, et

-s ei ole reguleeritud olukorda, kus seoses ametiasutuse struktuuriüksuste funktsioonide muutumisega toimub ametniku ametikoha üleviimine ühest struktuuriüksusest teise. Kui vaadelda näiteks töölepingu seaduse (TLS) regulatsiooni, mis küll avalikule teenistusele ei laiene, siis eristatakse siin töötaja üleviimist teisele tööle, mis saab üldreeglina toimuda nii nagu avalikus teenistuseski töötaja nõusolekul, ja töötaja paigutamist teisele ametikohale, 8

ei omista isiku töötamise koha kindlaksmääramisele õiguslikku tähendust.

§ 24

lg 2 p 2 kohaselt peab ametisse nimetamise käskkiri või korraldus sisaldama ametikoha nimetust. Ringkonnakohtu arvates aitab kindlaksmääratud tööfunktsioonis (teenistusülesannete laadis ja keerukusastmes) tehtavate muudatuste hindamine otsustada selle üle, kas tegemist on ametniku üleviimisega teisele ametikohale

§ 47

mõttes või ametijuhendi muutmisega

§ 59lg 11 mõttes.

1. Asjas omab tähtsust ka see, mis oli Siseministeeriumi struktuurimuudatuste (sh kaebajate ametikohtade ühest struktuuriüksusest teise üleviimise) eesmärgiks. Siseministeeriumi põhimäärust muudeti Vabariigi Valitsuse 20.04.2006 määrusega nr
2. Nimetatud määruse eelnõu sissejuhatusest nähtuvalt oli läbiviidavate struktuurimuudatuste peamiseks eesmärgiks koondada vastutus tervikuna ministeeriumi tegevuse eest üksusesse, millised on loodud tegelemaks ministeeriumi nö põhitegevusega – poliitikate kujundamisega. Peamised muudatused, mis eelnõu kohaselt põhimääruse muutmisega kaasnesid, olid mõnede struktuuriüksuste ümberkorraldamine ja mõnede struktuuriüksuste ümbernimetamine. Õigusosakond viidi halduse asekantsleri alluvusse eesmärgiga viia vastutus tugiteenuste ja abiteenuste eest ühe kantsleri alluvusse. Eelnõu p 11 järgi sätestati osakondadele vastutus oma valdkonda kuuluvate õigusaktide eelnõude väljatöötamisel. Lisaks nähti ette, et osakonna struktuur ja täpsemad ülesanded määratakse kindlaks osakonna põhimääruses. Vastavalt eelnõu p-le 23 toimus õigusosakonna funktsioonide muutumine peamiselt õigusloome alase vastutuse ja eelnõude välja töötamise ülesande üleviimisega sisulistele osakondadele. Ministeeriumis valmivate eelnõude osas annab õigusosakond eelnõule kooskõlastuse tagades ja kontrollides eelkõige selle vastavust põhiseadusele ja seadustele. Eelnõu eelneva ja edasise menetluse korraldab ja selle eest vastutab eelnõu välja töötanud osakond. Seega on Siseministeeriumis õigusloome ja poliitikate väljatöötamise tulemuslikkuse tõstmiseks vastavad funktsioonid koondatud põhitegevusega seotud osakondadesse ühtse juhtimise alla. Seoses osakondade funktsioonide muudatustega viidi ka kaebajate ametikohad sisuliselt vastavate osakondade juurde ja nad said jätkata õigusnõunikena oma teenistusülesannete täitmist. Kaebajate nimetamist vastavalt sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ja sama osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikohale ei saa pidada õigusvastaseks.
3. Halduskohus ei ole määratlenud kaebajate ametikohaga kaasnevate ülesannete ringi üksnes ametijuhendis toodutega, vaid on viidanud

§ 59

lg 1 teisele lausele, mille kohaselt teenistuskohustused on kindlaks määratud avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. 9

§ 59lg 11 mõttes.

12. Tulenevalt eeltoodust nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole tegemist kaebajate üleviimisega teisele ametikohale

§ 47

mõttes, vaid ametijuhendite muutmisega

§ 59

lg 11 mõttes, mis võis toimuda ilma kaebajate nõusolekuta, kuna ei muutunud ametikohtade eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ega teenistujate palk ja ametnike ülesannete maht oluliselt ei suurenenud.

1. Kuna kaebajate ametijuhendite muutmine oli õiguspärane, oli ministeerium õigustatud nõudma, et kaebajad jätkaksid teenistuskohustuste täitmist alates 28.05.2006 sisejulgeolekupoliitika osakonnas, mida kaebajad aga ei teinud, põhjendades keeldumist ebaseadusliku üleviimisega. Samuti on kaebajad tunnistanud, et nad ei osalenud sisejulgeolekupoliitika osakonna 31.05.2006 nõupidamisel. Siseministeerium on käsitlenud kaevatavates käskkirjades kaebajate poolt toime pandud distsiplinaarsüütegusid õigesti teenistuskohustuste jämeda rikkumisena, mille eest võib ametniku teenistusest vabastada ka esmakordse rikkumise korral.
2. Haldusasjas esitatud tõendid Siseministeeriumi varasema praktika kohta ei võimalda teha teistsugust järeldust, kui seda tegi halduskohus.
3. Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuste rahuldamiseks.
4. Siseministeeriumi taotlus kaebajatelt 19 340,20 krooni õigusabikulu väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Nii nagu halduskohus leiab ka ringkonnakohus, et Siseministeerium peab olema suuteline kaitsma teenistusalastes küsimustes antud haldusakte oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi (vt Riigikohtu 24.04.2001 otsuse nr 3-3-1-19-01 põhjenduste p 3). Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 10