3-07-665/2

22.04.2004 korraldusele nr 88 MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-665 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Väljasaadetav – V.S., isikukood xxxxxxxxxxx, esindaja vandeadvokaat Alar Neiland Kohtuistungi toimumise aeg
3. aprill
4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
5. juunini
6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
7. aprillil
8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. V.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel oli tähtajaline elamisluba kuni
10. juulini
11. a. Siseministri
12. juuli
13. a käskkirjaga nr 322 keelduti V.S.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi V.S.ile
14. juulil
15. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga
16. september
17. a. V.S. Eestist ei lahkunud ning vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Esitatud kaebus ning hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus otsustas
18. detsembril
19. a jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
20. Tallinna Halduskohtu
21. detsembri
22. a otsusega paigutati V.S. väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. V.S.il puudus kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. Kohtuotsustega on kinnipidamise tähtaega pikendatud kahe kuu võrra.
23. KMA palub pikendada V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le
24. V.S. on keeldunud reisidokumen- tide taotlusankeedi täitmisest. KMA palus V.S.il viimati
25. augustil
26. a täita Vene Föderatsiooni nõutavad reisidokumendi taotlused, mida isik ei ole teinud. Vene Föderatsiooni Suursaatkond vastas KMA järelepärimisele, et V.S.ile väljastatakse pass ainult tema isikliku avalduse alusel. Kuna V.S.il puuduvad isikut tõendavad dokumendid, siis ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia.
27. V.S. palub jätta taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
28. Kohus leiab, et KMA taotlus V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VSS § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
29. V.S.il puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. V.S.il puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse tõttu oma kodaniku tagasivõtmisel ja ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. V.S.i väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles normis silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida V.S. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas väljasaadetav.
30. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
31. detsembrist
32. a on kohtu hinnangul proportsionaalne sunnivahend kallutamaks V.S.i kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kaheksateist kuud kestev kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole otsuse p 6 osundatud asjaolusid arvestades vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p
33. Kinnipidamise mõistlik aeg sõltub iga üksiku juhtumi asjaoludest. Muuhulgas on hindamisel oluliseks kaalukeeleks asjaolu, kas viivitus väljasaatmisel on põhjustatud haldusorgani või väljasaadetava poolt. Käesoleval juhul on kinnipidamine kestnud küll suhteliselt pikalt, kuid viivituse väljasaatmise lõpuleviimisel on põhjustanud üksnes V.S.i käitumine, kes keeldub tegemast taotlust reisidokumendi saamiseks oma kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks.
34. Vastuseks V.S.i väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli ja uue elamisloa taotluse menetlemine ei tekita seaduslikku alust riigis viibimiseks. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-16-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
35. juulil
36. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ja perekonnaelu ei anna V.S.ile õigust Eestis viibida. V.S.i väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. V.S.il puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
37. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. 2 EL Nõukogu
38. septembri
39. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et väljasaadetava abikaasa elab Eestis seaduslikult ja tal on seega tulenevalt direktiivi art 4 lg 1 p-st „a“ alus taotleda Eestis elamisluba. Eelpoolnimetatud õigus ei välista V.S.i väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. V.S.ile on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On selge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. V.S.iga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et V.S.ile antakse elamisluba igal juhul. Halduskohus märgib, et ühenduse õigustiku, s.h taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 tõlgendamiseks ja ühetaoliseks kohaldamiseks võib siiski osutuda vajalikuks küsida Euroopa Kohtu seisukohta. Kuna aga halduskohus peab KMA taotluse läbi vaatama piiratud aja jooksul, siis ei saa esimese astme kohus eelotsust küsida.
40. Kohus pikendab V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
41. juunini
42. a. Villem Lapimaa 3