KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-962 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2007. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar

§ 91lg 1).

Seega tuli hagejal tõendada, et veo tellimisel OÜ-lt K täitis ta kostja tellimust.

1. VÕS § 774 lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Seega on kaubaveoleping oma olemuselt tasuline töövõtulepingu sarnane (§ 774 lg 2) leping, mille oluliseks tunnuseks on kokkulepe tasu kohta. Kohtule esitatud 27.09.2004 e-kiri nimetatud tunnust ei sisalda. Seetõttu ei olnud kirja võimalik käsitada oferdina lepingu sõlmimiseks, mille kostja võttis täitmiseks, nagu väidab apellant. Ka tunnistajate ütluste põhjal sellist järeldust teha ei saa. Vedajate (ekspedeerijate) omavahelist suhtlust laadimiseks vajalike andmete edastamisel ei saa käsitada apellandi soovitud viisil.
2. Maakohus ei hinnanud tõendeid ühekülgselt ega tuginenud hagi rahuldamata jätmisel vaid hageja poolt OÜ-le L ja OÜ-le I väljastatud arvetele, jättes arvestamata hageja seadusliku esindaja vande all antud seletuse, mille kohaselt oli nende arvete puhul tegemist raamatupidamisliku eksitusega. (Kuigi tuleb nõustuda maakohtuga, et teatud ajani ei arvanud ka hageja ise, et täidab kostja tellimust.) Kohtul lasus kohustus hinnata kõiki tõendeid ning tuginedes tõendite kogumile kujundada oma järeldused. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (sama tulenes ka kuni 31.12.

§ 95lg-test 1 ja 2).

Kohus on hinnanud tõendite hulgas ka kostja poolt hagejale 27.09.2004 saadetud e-kirja. Esitatud tõendite põhjal ei olnud võimalik järeldada hageja ja kostja vahel veolepingu sõlmimist. Maakohus ei jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendeid (hageja ja OÜ K vaheline veotellimus-leping ning vastav arve ja maksedokument), vaid leidis, et pooltevahelise veolepingu olemasolu need dokumendid ei tõenda. 18. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud kooskõlas kuni 31.12.

§ 60lg-tega 1 ja 8 tema enda kanda.

5 Ü.Jänes G.Kivinurm M.Klaar 6