KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. september 2006.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaj
) § 19 lg 4 alusel kostjalt rahaline hüvitus enamsaadud ühisvara kompenseerimiseks summas 525 000 EEK. Kuivõrd menetluses on vaidlus, kas elamu juurde erastati maa abieluliste suhete ajal või pärast nende lõppemist, on hageja kohtu poolt abieluliste suhete lõppemise varasema (enne kinnistusraamatu kande tegemist) tuvastamise korral palunud vähendada ühisvara väärtust ca 100 000 EEK võrra erastamiskulude arvel ning arvutada rahaline hüvitus sellest lähtuvalt (tl 95). Selline seisukoht tugineb eksperdi vastustest temale esitatud täiendavatele küsimustele (tl 81-82). Samuti on hageja seisukohal, et ühisvara väärtusest võib maha arvata kostja poolt kinnistul asuvale elamule tehtud parendused, kuid seda juhul, kui kohus sellised parendused tõendatuks loeb. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostjal ei ole vastuväiteid abielu lahutamise nõudele, kuigi ta leiab, et hageja väited kostjapoolse käitumise kohta on valed. Poolte abielulised suhted lõppesid märksa varem, kui hageja seda näitab. Kohtuistungil selgitas kostja, et hageja viis kõik oma asjad Tamsalusse juba 1996.aastal (varasemas menetluses kinnitas abieluliste suhete lõppemist ja hageja ärakolimist 1997.aastal – tl 9, 30, 34), tülid algasid veel aasta varem. Hageja võttis lahkudes kaasa kõik asjad – mööblit, nõud, vaipu, isegi aiast põõsaid. Juba enne hageja lahkumist ei olnud pooltel ühist majapidamist ega sööke, sisuline kooselu puudus. Hageja käis aastatel 1995-1997 aeg-ajalt Sindis, aeg-ajalt Tamsalus, kusjuures Sindis käimise põhjusena nimetas kostja kohtuistungil supiköögi olemasolu Sindis (kus hageja tegutses). Kostja soetas Tamsalusse kaks 2-toalist korterit (ühe hagejale), mis vormistati küll tütre J nimele. Lapsed kolisid Tamsalusse 1995-1996 (hageja ja tütarde sissekirjutusi tõendavad dokumendid tl 3640). Kostja on väitnud, et hageja ei elanud Sindis 06.03.1998 ja kostja ei saa aru, kuidas ta sai elada Tamsalus ja töötada Sindis. Isegi kui hageja töötas Sindis, ei tähenda see, et poolte vahel oleksid olnud abielulised suhted. Abieluliste suhete lõppemise ning lahkukolimise asjaolude kohta esitas kostja tõendina ka tunnistajana tütre J T (end. D) ütlused. Abieluliste suhete puudumist 1997.aastal kinnitavat kostja väitel ka tema pikaajaline töötamine Venemaal 1997.aasta lõpus (tõendina tööraamatu väljavõte AS-s Savi töötamise kohta 02.10.1997 – 22.12.1997, tl 66). Eelnevast lähtuvalt leiab kostja, et kinnistu ei ole ühisvara (selleks on kinnistu oluliseks osaks olev hoonestus), sest kinnistu omandamise hetkel abielulisi suhteid ei olnud. Kostja ei vaidle vastu ühisvara jagamise viisile ning on nõustunud, et vaidlus on üksnes temalt väljamõistetava 2
(5)Tsiviilasi nr 2-05-16081 hüvitise suuruses. Kinnitamaks, et maa erastamine abielu kestel ostetud hoone juurde on toimunud täielikult kostja omadest vahenditest, on ta esitanud järgmised tõendid:
- Maavanema korraldus nr 1047 23.09.97 (tl 41)
- AVO Grupp OÜ kui riigi maa erastamise korraldaja kiri kostjale 24.09.97 (tl 42)
- Maamaksu teade 1998.aasta kohta (tl 43)
- 03.03.1998 kinnistamisotsus (tl 44)
- Maa ostu-müügileping kostja ja riigi vahel 05.01.98 (tl 45 - 46)
- Krundi plaan (tl 46)
- Maakatastri õiend katastriüksuse kohta 13.09.97 (tl 47)
- Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaart (tl 48) Selle tõendi osas on hageja seisukohal, et tõendilt nähtub lisaks tööaastate ülekandmisele kostja emale K A`le ka nende lisandumine hagejalt. Hageja leiab seetõttu, et kostja EVP-dest olid enamik hageja omad ja kostja emal tuli neid puudu, mistõttu tuli neid juurde osta. Puudu oli seetõttu, et kostja ema erastas oma tütrele Pärnu linnas asuva korteri (selle kohta on hageja esitanud tõendi - tl 96).
- Pärnu Maavalitsuse eest kostja ema poolt EVP-de ostmise leping 29.12.97 (tl 49) Lisaks soovib kostja, et kohus arvestaks hüvitise määramisel sellega, et ta on oluliselt parendanud elamut pärast abieluliste suhete lõppemist järgmiselt:
- Paigaldanud elamule PVC-aknad väärtuses 14 094 EEK (tõenditena leping AruTech Grupp OÜ-ga, lisad, tehniline ülesanne ja arved tl 50-61);
- Teinud muid kulutusi mitmesugusele ehituskaubale summas 16 643.35 EEK (tõendina esitatud AS Reideni poe arve 21.08.1998 kipsplaadi ostu kohta summas 2660.50 EEK - tl 62). Kostja ei ole vaielnud vastu eksperdi poolt tuvastatud kinnistu turuväärtusele, kuid palub kinnistu oluliseks osaks oleva maa mittekuulumisel ühisvara hulka ning tehtud parenduste valguses määrata hageja kasuks rahaline hüvitus mitte suuremana kui 300 000 EEK. Kohtu põhjendused, kohaldatavad õigusnormid Vastavalt perekonnaseaduse (
) § 29 lg 2 lahutab kohus poolte abielu, kui tehakse kindlaks, et selle jätkamine on võimatu. Antud juhul elavad pooled lahus juba üle 8 aasta ning omavahelised suhted on teravad, mistõttu on abielu jätkamine võimatu ning see tuleb lahutada ja hagi selle nõude osas rahuldada. Pooled ei vaidle abielu lahutamise vajalikkuse üle.
§ 14lg 1 on abikaasade ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara.
Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist (nagu käesolevas menetluses, selles puudub vaidlus), siis tuleb selle koosseis
§ 18lg 2 teise lause kohaselt määrata kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
Ühisvara väärtus määratakse kindlaks sama lõike esimese lause mõtte kohaselt ühisvara jagamise aja seisuga, mis tähendab asja menetluse aega esimese astme kohtus. Sellise tõlgenduse on seadusele andnud Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-47-05. Ühisvaraks olevate esemete väärtuseks on selle harilik väärtus ehk selle keskmine kohalik müügihind (turuhind tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 mõttes). Ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena (
§ 19lg 3).
Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse (
§ 19lg 4).
Asjas puudub vaidlus ühisvara jagamise viisi üle, küll aga on pooled erineval seisukohal abielusuhete lõppemise aja osas. Selle asjaolu osas on kohtul oluline tuvastada, kas abielulised suhted kestsid veel kostja poolt Sindi linnas Pikk 6 asuva elamu juurde maa 3
(5)Tsiviilasi nr 2-05-16081 erastamisel ja sellekohase kinnistu moodustamisel (kinnistusraamatu kanne tehti ja omandiõigus kinnistule tekkis 03.03.1998) või olid need lõppenud varem. Nimetatud asjaolu kohta poolte poolt esitatud tõendite analüüsimisel on kohus jõudnud järeldusele, et hageja ei ole kohtule tõendanud abieluliste suhete kestmist veel 1998.aasta kevadel ning need olid maa erastamise ajaks lõppenud. Hageja ja Sindi Linnavalitsuse vahelise töölepingu kestmine 6. märtsini 1998.a ei kinnita veel poolte abieluliste suhete olemasolu (muid tõendeid abieluliste suhete kestmise kohta hageja esitanud ei ole) ning kostja on abieluliste suhete lõppemise aja kohta esitanud veenvamad tõendid. Tunnistaja J. T poolte tütrena kinnitas ema-isa halbu suhteid juba mitu aastat varem ning tunnistaja väidetud emapoolset otsustust otsida uus eluase mujal kinnitavad ka kostja väited ja tõendid Tamsalusse korterite soetamise ja tütarde sisseregistreerimise kohta juba 1997.aasta alguses (eelkõige tl 38-40). Hageja tunnistaja Ü. L ütlused hageja asjade kolimise kohta 1998.aasta kevadel ei lükka ümber pereliikme vastavaid ütlusi peresiseste suhete kohta, pealegi kinnitas ka tunnistaja Ü. L, et ei teadnud hageja ja kostja peresuhetest midagi. Tunnistaja J. T tundis ka teist tunnistajat kui Sindi Linnavalitsuse töötajat (ja seega hageja endist töökaaslast), mistõttu ei ole kohtul alust kahelda tunnistaja ütluste õigsuses ema asendamise kohta töökohal. Kui hageja oleks alaliselt (igapäevaselt) töötanud linnavalitsuse koristajana, puudunuks vajadus tema asendamiseks ning kohus järeldab, et kostja väited, nagu oleks hageja põhiliseks elukohaks olnud juba 1997.aastal Tamsalu, on õiged. Kuna eelneva arutluse tulemusena on kohus seisukohal, et kinnistu omandati pärast abieluliste suhete lõppu, ei hakka kohus analüüsima poolte väiteid ja tõendeid maa erastamiseks kasutatud vahendite ja nende kuuluvuse osas, kuivõrd see ei oma asjas enam tähtsust. Seega on kohus tuvastanud, et ühisvaraks oli kinnistul asuv hoone vallasasjana, sest hoone omandati abielu ajal. Kuna hoone on muutunud pärast abieluliste suhete lõppemist kinnisasja oluliseks osaks, ning kinnisasi on kostja omandis, siis ei saa seda enam vallasasjana jagada. Seega on õige välja mõista hagejale rahaline hüvitus kostjalt viimasele jäänud ühisvara arvel, sellise lahendusega on nõustunud ka mõlemad pooled. Järgnevalt käsitleb kohus hüvituse suuruse küsimust, milleks on vaja selgitada ühisvara väärtus ja sellest tehtavad võimaliku mahaarvamised. Asjas tehtud ekspertiisi kohaselt on kogu kinnistu väärtuseks 1 050 000 EEK. Eksperdi antud vastused täiendavatele küsimustele (tl 81-82) selgitavad maa ja hoone väärtuse eraldi määramise võimalikkust ja aluseid. Ekspert on nimetatud täienduste punktis 1 selgitanud, et hoonestatud kinnistu väärtuse määramise aluseks on hoonestuse väärtus ning et nende eraldi matemaatiline määramine ei ole enam kooskõlas turuväärtuse mõistega. Kohus leiab, et eksperdi täiendavate vastuste sisu ning reaalset olukorda (tegemist on siiski maja ümber erastatud maaga, mitte tühjale kinnistule ehitatud hoonega) arvestades tuleb võimaliku maa (mis ei ole ühisvara) väärtuse mahaarvamisel aluseks võtta eksperdi vastus kolmandale küsimusele, kus ekspert andis orienteeruva hinnangu kinnistu hoonestuse väärtusele vallasasjana. Selline lähenemine on oluliselt lähedasem poolte ühisvara tekkimise asjaoludele, kuivõrd maa mitteerastamisel kuni kohtumenetluseni olekski ühisvarana jagatud hoonet kui vallasasja. Ekspert leiab, et maa väärtuseks on selle erastamise kulud, mis moodustavad ca 10% kinnistu väärtusest. Kuivõrd muid tõendeid esitatud ei ole ning kohus jättis eelnimetatud põhjustel kõrvale eksperdi vastused teisele täiendavale küsimusele (kus sooviti teada hoonestamata maa hinda), võtab kohus ühisvaraks oleva hoone väärtuse määramisel sellise käsitluse ka aluseks. Seega on poolte ühisvara väärtuseks 90% kinnistu väärtusest ehk 1 050 000 x 0,9 = 945 000 EEK. Lisaks nõustub kohus kostja esitatud väidetega pärast abielusuhete lõppemist hoonele tehtud parenduste osas selles ulatuses, milles need on dokumentaalselt tõendatud. Kostja on 1998.aastal paigaldanud hoone II korrusele uued aknad ning remontinud hoonet kipsplaadi paigaldamisega (tõendid tl 50-62) kokku 16 754.50 EEK väärtuses, millised parendused ei saa olla ühisvara väärtuse hulgas ning tuleb selle väärtusest maha arvestada. Seega on kostja 4
(5)Tsiviilasi nr 2-05-16081 omandis oleva poolte ühisvara väärtuseks 945 000 – 16 754.50 = 928 245.50 EEK ning tulenevalt ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist tuleb hagejale kostjalt enamsaadu arvel välja mõista pool nimetatud summast ehk 464 122.75 EEK. Mingeid seaduslikule alusele (nt
§ 19
lg 2) tuginevaid põhjuseid ega tõendeid kostja soovitud 300 000 EEK suuruse hüvitise väljamõistmiseks kohtule esitatud ei ole. Menetluskulud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb enne 01.01.2006.a esitatud hagide lahendamisel menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel kohaldada senikehtinud seadust. Kohus leiab, et antud juhul on õige jätta poolte kantud kulutused õigusabile ja ekspertiisidele nende kanda ning mõista hageja tasutud riigilõiv ühisvara jagamise osas pooles ulatuses (nõue rahuldati osaliselt) ning abielu lahutamise osas täies ulatuses (nõue rahuldati täielikult) kostjalt välja. Kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 lubas hagi osalisel rahuldamisel jätta poolte kohtukulud ka nende kanda. Sisuliselt rahuldas kohus ühisvara nõude osas hagi osaliselt, arvestades ühisvara jagamisel ja väärtuse määramisel mõlema poole seisukohti. Toomas Talviste Kohtunik 5
(5)