2-05-418/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-418 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember
2. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Malle Seppik Tsiviilasi P.H hagi T.K vastu eluruumi üürilepingu lõppenuks tunnistamiseks ja eluruumi tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 12.06.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.K apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
3. detsember
4. a, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja P.H, esindaja Annika Murulaid, kostja T.K, esindaja adv Priit Tartu RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu 12.06.2006 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista T.Klt välja P.H kasuks kohtukulu 3540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
5. P.H esitas 11.02.2005 hagi T.K vastu ja palus lugeda pooltevaheline üürileping eluruumile Pärnus x lõppenuks arvates 10.09.2004, kohustada kostjat eluruum tagastama ja keeldumise korral tõsta ta eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata (22.05.2006 täpsustatud hagiavaldus, tl 99).
6. Hagiavalduse kohaselt andis hageja
7. a suvel I. K ja tema perekonnaliikmete, s.h kostja tasuta kasutusse elamu Pärnus x suulise üürilepingu alusel. Tasuda tuli vaid eluruumi kasutamisega seotud kulude eest. Kuni I. K ja kostja abielu lahutamiseni 14.01.2002 kasutasid nad eluruumi ühiselt, peale seda kasutab kostja elamus asuvat ühte tuba. Köök, tualettruum ja muud abiruumid on kostja ja I. K ühises kasutuses. Hageja leidis, et kostja tuleb lugeda I.K endiseks perekonnaliikmeks ja tema suhtes tuleb eluruumi kasutamise osas kohaldada seaduses üürniku kohta sätestatut. Kostja ei arvesta eluruumi kasutamisel I.K ja nende ühiste laste huvidega, olles nende suhtes vägivaldne. Hageja volitatud esindaja I.K teatas 02.08.2004 avalduses kostjale, et omanik ütleb üürilepingu üles. Kostja ei ole ülesütlemist vaidlustanud ega eluruumi tagastanud. I.K õigus esindada hagejat kõnesoleva eluruumiga seotud küsimustes tuleneb 02.07.2004 notariaalselt tõestatud volikirjast. Kostja vastuväited
8. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et tal on kostjaga sõlmitud kehtiv üürileping. Kostja ei ole sõlminud hagejaga üürilepingut ega andnud I.Kle nõusolekut üürilepingu sõlmimiseks. Hageja on Pärnus x kinnistu omanik alates 29.10.1998 ja on selgusetu, mis alusel ta
9. a I.Kga üürilepingu sõlmis. Kostja on Pärnusse x sisse kirjutatud alates 14.07.1989, I.K 09.08.
10. Sel ajal oli maja omanikuks E. O, kelle loal ja tingimustel kostja sinna majja elama asus. Maakohtu otsus ja põhjendused
11. Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus kohustas kostjat tagastama hagejale eluruum Pärnus x ning keeldumise korral tõsta kostja eluruumist välja. Kohus asus seisukohale, et tegemist ei ole üürisuhtega, mistõttu ei ole võimalik hageja nõuet üürilepingu lõpetamiseks rahuldada.
12. Kostja on isiku perekonnaliige, kellele hageja on andnud elamu tasuta kasutada, nõudes ainult elamu korrashoiuks vajalike kulutuste tegemist. Kohus leidis, et tegemist oli tasuta kasutamise lepinguga, millele kohaldati kehtinud seaduse alusel üürilepingu sätteid. Kuna sellise eluruumi kasutamise korra juures puudus kokkulepe tähtaja osas, nõustus kohus kostjaga (tl 42), et tegemist oli tähtajatu ja seega ES §-st 67 tulenevalt 5-aastase lepinguga tähtajaga 30.06.
13. Kuna enne nimetatud tähtaja saabumist ei taotlenud kumbki pool lepingu lõpetamist, pikenes see leping ES § 32 lg 2 alusel veel viieks aastaks, s.o kuni 30.06.
14. Alates 01.07.2002 kaotas ES § 28 lg 3 (mis lubas üürilepingu sätteid kohaldada tasuta kasutamise lepingutele) kehtivuse seoses võlaõigusseaduse jõustumisega. Tulenevalt VÕSRakS § 12 lg-st 1 kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele VÕS-is ja TsÜS-is sätestatut. Tasuta kasutamist reguleerib VÕS
15. peatükk.
16. Kuna tegemist ei ole üürisuhtega, puudub kohtul seaduslik alus üürilepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole tasunud hagejale kogu elamuosa kasutamise aja jooksul üüri. Alates poolte abielu lahutamisest on olnud tegemist tasuta kasutamise õigussuhtega, millele kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni tuli kohaldada üürilepingutele sätestatut ning seejärel VÕS
17. peatükis toodut. Ka käesoleval hetkel on tegemist tasuta kasutamise õigussuhtega, mille puhul peab kasutaja (kostja) kandma vaid eseme säilitamiseks vajalikud kulud, samas saab ka hageja rakendada kasutustähtaja määratlematuse tõttu VÕS § 393 lg 3 nimetatud õiguskaitsevahendit, s.o lepingut üles öelda. Tasuta kasutamise lepingu lõpetamise nõuet hageja kostja vastu esitanud ei ole. Tasuta kasutamise õigussuhtest tulenevalt saab hageja aga nõuda vaid eseme säilitamise kulusid VÕS § 391 lg 1 mõttes või asja tagastamist VÕS § 393 kohaselt seoses kasutustähtaja lõppemisega. Asja tagastamise nõude on hageja oma hagis esitanud ning see tuleb rahuldada. Hagejale kuuluv ese tuleb VÕS § 393 kohaselt hageja valdusest välja nõuda. Seetõttu ei pidanud kohus eluruumi kasutamist ja kostja käitumist iseloomustavad tõendeid asjakohasteks ja jättis need kõrvale. Apellatsioonkaebuse põhjendused
18. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja jätta hagi selles osas rahuldamata. Eluruumi tagastamise nõue on otseselt seotud üürilepingu lõpetamise nõudega. Kuivõrd kohus jättis hageja nõude üürilepingu lõppenuks 2 lugemiseks rahuldamata, ei saanud kohus rahuldada eluruumi tagastamise nõuet. Kohus leidis, et tegemist on tasuta kasutamise õigussuhtega, asudes samas seisukohale, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamise nõuet kostja vastu esitatud pole. Sellega välistas kohus ise eluruumi tagastamise nõude rahuldamise. Kuna hageja ei ole kostjale tasuta kasutamise lepingut üles öelnud, puudus kohtul alus rahuldada eluruumi tagastamise nõuet. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas ja milliste tõendite alusel luges kohus tasuta kasutamise lepingu lõppenuks. ES §-id 11 lg 1, 28 lg 3 ja 32 lg 2 ei kuulu antud juhul kohaldamisele. Apellatsioonkaebuse vastus
19. Hageja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
20. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsus tühistamiseks. Kohtuotsus on kaevatavas osas lõppjäreldustes õige, mistõttu tuleb see jätta kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 muutmata.
21. Maakohus kohaldas seadust õigesti ega rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme. Kohus leidis õigesti, tulenevalt VÕS §-st 393 on hagejal õigus nõuda tasuta kasutusse antud eseme tagastamist. VÕS § 393 lg 3 kohaselt, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul oli leping (nimetades seda küll üürilepinguks) üles öeldud ning see ei vajanud kohtupoolset tunnustamist. Tegemist on asjaoluga, millele hageja eluruumi tagastamise nõudes tugines, mistõttu ei pidanud ta esitama kostja vastu eraldi nõuet lepingu lõppemise tunnustamiseks. Hageja teise nõude rahuldamisel ongi kohus tuginenud eeldusele, et vara tasuta kasutamise leping on lõppenud.
22. Asjaolu, et kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada üürileping lõppenuks, kuna üürisuhe poolte vahel puudus (ja millises osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud), ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Maakohus on hinnanud pooltevahelist suhet õigesti, lähtudes kohtu ette toodud asjaoludest. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et üürilepingu lõppemise tuvastamise nõue oli vahetult seotud eluruumi tagastamise nõudega, mistõttu esimese nõude rahuldamata jätmisel ei olnud võimalik ka teist rahuldada. Kuna kohus tuvastas, et tegemist on vara tasuta kasutamisega (mida väitis ka kostja), siis pidi ta vaidluse lahendamisel neist asjaoludest lähtuma. Seetõttu ei ole õige apellandi hinnang hagi piiride ületamise kohta. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 (kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 228) ei ole kohus õigussuhte kvalifitseerimisel seotud poolte seisukohtadega. Sellest tulenevalt on õige kohtuotsuses sisalduv käsitlus, et eluruumi tagastamise nõue ei ole antud juhul seotud üürilepingu lõpetamise nõudega. Seadusest tulenevalt on asja omanikul õigus nõuda asi tasuta kasutajalt välja. Kuigi apellant peab kohtu järeldust kasutusõiguse lõppemise kohta VÕS § 393 lg 3 alusel mõistetamatuks, ei ole ta menetluse kestel kordagi väitnud lepingu tähtajalisust (ega nimetanud tähtaega). Kostja väide, et
23. a lubas majavalduse omanik tal eluruumi kasutada, ei võimalda teha järeldust, et kostjal on jätkuvalt ja lõppematult, sõltumata kinnistu omaniku tahtest, õigus seda teha. Asjaolu, et kostja on teinud elamus parendusi, ei anna alust eluruumi kasutamiseks, vaid õiguse nõuda kulutuste hüvitamist.
24. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse 3 enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsust tehakse. Sama paragrahvi lg-st 8 tulenevalt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabi kulude väljamõistmisel arvestatakse ka TsMS § 61 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt mõistetakse välja vajalikud ja põhjendatud kulud esindaja osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista apellandilt vastustaja kasuks välja vastavate kulude katteks 3540 krooni. Ü.Jänes G.Kivinurm M.Seppik 4