) § 11 märgitud omandireformi objektide hulka. V.R. esitas 20.05.2005.a. uuesti avalduse, taotledes veoauto kompenseerimist. 1 30.05.2005.a. tegi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsuse nr 12745, millega jäeti kehtima 04.09. 1995.a. otsus nr 5975, samas täiendati otsuse motiveerivat ja selgitavat osa. V.R. esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele nr 12745 kaebuse Tallinna Halduskohtusse. KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse kohaselt on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni keeldumine veoauto kompenseerimisest vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.
lg-st 1 tulenevalt kompenseeritakse kõik natsionaliseeritud tootmisvahendid, arvestamata neil lasunud võlgu. Üldteada on fakt, et tootmisvahendid natsionaliseeriti ilma kompenseerimata. Kõnealune veoauto, millega E.R. teenis elatist, oligi temale tootmisvahendiks. Samuti võib väita, et veoauto kui E.R.i ainsa tootmisvahendi kompenseerimata äravõtmine-natsionaliseerimine oli E.R.i õigusvastaseks represseerimiseks . Samuti leiab kaebuse esitaja, et temale veoauto kompenseerimata jätmiega on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi – teistele isikutele on kompenseeritud natsionaliseeritud tootmisvahendid, kaebuse esitajale on aga sellest keeldutud.
lg 1 sõnastusest tulenevalt võib kaebaja arvates väita, et kui laev on püsivalt maaga seotud objekt, siis seda enam on maaga seotud objektiks veoauto ning peaks
lg 1 mõttest tulenevalt kuuluma omandireformi objektide nimistusse.
lg 1 peab laienema veoautodele ka seetõttu, et selles sättes toodud nimistus on ka teised veovahendid. Ka leiab kaebaja, et seadust peab kohaldama ühtemoodi – näiteks Hiiumaal on veoautosid kompenseeritud. Kaebuse esitaja taotleb Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 30.05.2005.a. otsuse nr 12754 tühistamist ja linnakomisjonile veoauto maksumuse kompenseerimiseks ettekirjutuse tegemist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja palub seda mitte rahuldada.
on üheselt mõistetavalt toodud loetelu õigusvastaselt võõrandatud varast, mis saab olla omandireformi objektiks. Viidatud loetelu on ammendav ning Tallinna linnakomisjon peab sellest oma otsuste tegemisel juhinduma. Vaidlustatud otsusest nr 12745 nähtub, et vara tagastamise toimikus ei ole tõendeid selle kohta, et E.R. oleks omanud ükskõik mis liiki tööstus- või põllumajandusettevõtet, mille teenindamiseks oleks olnud vajalik veoauto, selliseid tõendeid ei ole esitatud ka kohtule. Eespoolnimetatu on aga oluliseks tingimuseks veoauto omandireformi objektiks tunnistamisel ja selle kompenseerimisel. Kaebaja väide Hiiumaal veoautode kompenseerimisest ei ole päris õige, sest Riigikohtu 30.09.1998.a. otsusest nr 3-4-1-6-98, millele viitab kaebaja esitatud ajaleheartikkel, ilmneb, et kaasuse asjaolud on käesolevast juhust erinevad . Vastustaja poolt ei ole rikutud õiguspärase ootuse ega võrdse kohtlemise printsiipi.
lg 3 kohaselt kompenseeritakse õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele seadusega määratud ulatuses ka see vara, mis
2 Kaebaja ei ole tõendanud enda rehabiliteerimist või represseerimist ei ÕVVTK komisjonile ega kohtule, mistõttu ei saa tema suhtes eespooltoodut kohaldada. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vara tagastamise avalduse läbivaatamise käigus hinnanud kogumis kõiki toimikus sisalduvaid tõendeid. Vaidlustatud otsus on kooskõlas seadusega, sisult õige ja vastab vorminõuetele. Põhjendatud ei ole ka ettekirjutuse tegemine, sest linnakomisjon on teinud seaduses ettenähtud toiminguid kooskõlas seaduste ja muude õigusaktidega, rikutud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning uusi asjalusid, mis võiksid tingida otsuse muutmise või tühistamise, ilmnenud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED 1.Vaidlustatud otsuse õiguslike alustena on märgitud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse(
) § 11 ja § 13 lg 3, Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punktid 15, 34 ja 36, Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a, määrusega nr 36 kinnitatud ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” punktid 16 ja 20 , samuti on otsuse tegemisel tuginetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimiku nr 6649 materjalidele. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 15 sätestab, mida tuleb ÕVVTK kohalikul komisjonil avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida või kindlaks määrata, ühe sellise ülesandena on sätestatud, et kohalik komisjon kontrollib või määrab kindlaks, kas avalduses märgitud vara vastab ”Omandireformi aluste ” paragrahvis 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise ajal. Sama määruse p 34 sätestab kohaliku komisjoni ülesanded pärast vara kohta avatud toimiku saamist, sealjuures näeb viidatud säte ette, et asjas esitatud avalduse ja kogutud dokumentide alusel teeb kohalik komisjon otsuse registrisse kandmise kohta või tagastab toimiku täiendavaks kontrollimiseks. Juhul, kui taotlus ei ole põhjendatud või tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused, võtab komisjon vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta. Otsus peab sisaldama põhjenduse, miks registrisse kandmine võimalik ei ole. Käsitletava määruse p 36 kohaselt kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud ( taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Kui esitatud täiendavad andmed, tõendid ja taotlused ei tingi komisjoni otsuse muutmist, lisatakse need samuti toimikusse. Käesoleval juhul ei nähtu haldusasjas esitatud dokumentidest, et V.R.i 2005.a.maikuus esitatud avalduse puhul oleks tegemist niisuguste asjaolude ilmnemisega, mis tingiks ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 36 sätestatu kohaselt tegutsemise. Kaebaja on ka ise kinnitanud kohtuistungil, et ”Uusi dokumente ei olnud.Oli seisukoht, et komisjon oli valesti hinnanud ja seadust valesti kohaldanud.”. 3 Kuna ÕVVTK komisjon on aga V.R.i avalduse vaadanud läbi kooskõlas viidatud korra punktiga 36, lähtudes sellest, et V.R. oli aastate jooksul taotlenud korduvalt veoauto kompenseerimist ning komisjon pidas otstarbekaks otsuse täiendavat motiveerimist, ei oma kohtu hinnangul eespoolnimetatu käesoleval juhul asjas määravat tähendust ning seetõttu ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt uue otsuse tegemine on antud juhul õigustatud või mitte. 2.
lg 1 sätestab selle õigusvastaselt võõrandatud vara loetelu, mis on omandireformi objektiks, viidatud paragrahvi teised lõiked täpsustavad omandireformi objektide loetelu, avades kas kasutatud mõistete sisu või täpsustades tingimusi, millele peab vara vastama, et teda saaks arvata sama paragrahvi lõikes 1 loetletu hulka kuuluvaks . Nimetatud lõike 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Toodud loetelu on ammendav. Seega vara, mida ei ole loetletud
Ekslikud on kaebaja väited, mille kohaselt omandireformi objektiks olevat vara tuleb kindlaks määrata analoogia põhjal (nt.samamoodi laeva kui veovahendiga), samuti on kaebuse esitaja vääralt mõistnud käsitletava sätte teksti, leides, et
lg 1 kohaselt on laevad omandireformi objektiks maaga püsivalt seotud objektidena. Viidatud sättes on toodud omandireformi objektiks oleva vara loetelu , milles (loetelu) erinevad objektid on eraldatud komadega . Õige on vastustaja seisukoht, et alates omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest ei ole muudetud omandireformi objektide loetelu mootorsõidukite kui üksikobjektide osas. Riigikohtus 29.01.1997.a. vastu võetud ning alates 02.03.1997.a. jõustunud
muudatused, sealhulgas
muudatused puudutavad ennekõike täiendavalt lisatud selgitusi ( § 11 lõiked 3, 4 ja 5 ) ning ei muutnud midagi kaebaja poolt taotletava vara kompenseerimise osas. Kuna veoauto ei ole olnud kunagi
toodud loetelus omandireformi objektina, ei saanud kaebuse esitajal tekkida ka õiguspärast ootust
lg 1 lähtuvalt nimetatud vara kompenseerimise suhtes.
lg 4 kohaselt põllumajandusinventar käesoleva seaduse tähenduses on põllumajanduslikuks otstarbeks kasutatud masinad, seadmed, tööriistad ja loomad, sama paragrahvi lg 5 sätestab, et tootmishoonete sisseseade käesoleva seaduse tähenduses on tootmiseks kasutatud masinad, seadmed ja tööriistad. Vastustaja on kohtuistungil selgitanud, et kohalik komisjon kontrollis, kas E.R. omas ükskõik mis liiki tööstus- või põllumajandusettevõtet, mille teenindamiseks oleks olnud vajalik kõnealuse veoauto kasutamine. Kohus nõustub vastustajaga , et selliseid dokumente ei ole vara tagastamise toimikus ja neid ei ole esitatud ka kohtumenetluse käigus. Ka kaebuse esitaja ei ole väitnud, et veoautot kasutati tööstus- või põllumajandusettevõtte teenindamiseks, vaid on selgitanud ja esitanud ka dokumente, mis kinnitavad, et E.R. teostas autoga iseseisvaid vedusid . Seega on kohalik komisjon kooskõlas seadusega leidnud, et veoautot ei saa käesoleval juhul arvata tootmishoonete sisseseade ega ka põllumajandusinventari hulka kuuluvaks ja järelikult ka omandireformi objektide hulka kuuluvaks. 3. Riigikohus on senises praktikas asunud seisukohale, et Põhiseaduse lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab, et seadused kohtleks ka sisuliselt kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid ka 4 võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne, s.o. kui selleks puudub mõistlik põhjendus. Ebavõrdsest kohtlemisest saab rääkida siis, kui erinevalt koheldud grupid on omavahel võrreldavad. Asjaolu, et kaebuse esitaja isa väidetavalt teenis veoautoga endale elatist, ei samasta veoautot põllumajandus-või tootmisettevõttega
Kuna kaebuse esitaja ei taotle kompensatsiooni tootmisettevõtte, vaid üksikobjektina veoauto eest, on ekslik ka väide kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest. Samuti märgib kohus, et lisaks omandireformi objektiks oleva vara tagastamisele või kompenseerimisele on seaduses ette nähtud omandireformi objektiks mitteoleva vara kompenseerimine represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele, ühistatud vara tagastamine või kompenseerimine. Seega on seadusandja näinud ette erinevaid viise vara õigusvastase võõrandamisega ja omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks ning see ei toimu (olenevalt varast ja teatud juhtudel isikust) alati ühtemoodi. Riigikohtu 30.09.1998.a. otsuses nr 3-4-1-6-98, millele viitab kaebaja esitatud ajaleheartikkel, käsitletakse hävinud vara kompenseerimise osalist lõpetamist 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 1 lg 8 p 3 ja § 15 lg 7 alusel. Riigikohus leidis, et viidatud sätted on vastuolus põhiseadusega ning tunnistas need kehtetuks. Riigikohtu lahendis ei ole käsitletud käesoleva kaebusega analoogilist juhtumit. Kohus leiab, et ka juhul, kui Hiiumaal oleks kellelegi kompenseeritud veoauto, ei tähendaks see ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuse õigusvastasust. 4.
lg 3 kohaselt kompenseeritakse õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele seadusega määratud ulatuses ka see õigusvastaselt võõrandatud vara, mis ei ole
Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 12 sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isikutele kompenseeritakse Aluste paragrahvi 13 3.lõikes nimetatud vara 3 000 EEK ulatuses vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile
) § 6 lg 2 kohaselt käsitatakse nimetatud seaduses vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul käesoleva paragrahvi 1.lõikes toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus 16.juuni 1940-1.juunini 1981.a. Seega on vara õigusvastane võõrandamine tunduvalt laiem mõiste kui vara võõrandamine õigusvastaste repressioonidega. Osundatud paragrahvi lg 3 kohaselt on õigusvastane repressioon
tähenduses nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine( surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ei ÕVVTK kohalikule komisjonile ega ka kohtumenetluse käigus dokumente, mis lükkaksid ümber ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni seisukoha selle kohta, et taotletavat vara ei saa käsitleda
lg 3 alusel kompenseerimisele kuuluva varana põhjusel, et asjas esitatud 5 dokumentidest ei nähtu, et tegemist oleks õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikuga. Siinjuures märgib kohus, et asjas ei ole tuvastatud ka vara õigusvastast võõrandamist, 5.HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuna vastustaja kohtukulude nõuet esitanud ei ole, jäävad kaebaja kanda tema enda kohtukulud. Lea Kuuse kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.