) § 59 lg 11 võib ametijuhendit muuta ilma teenistuja nõusolekuta ning ei ole kavandatud muudatusi teie ametikohtade teenistusülesannetes. Vastustaja kehtestas oma 26.05.2006.a. oma käskkirjaga nr 57 „Ametijuhendite kinnitamine” sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha ametijuhendi (käskkirja lisa nr 13) ja sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha ametijuhendi (käskkirja lisa nr 16). 2 Samal päeval muutis vastustaja oma 26.05.2006.a. käskkirjaga nr 287p õigusosakonna nõuniku M.S.´i ametikoha nimetust ja luges uueks ametikoha nimetuseks sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõunik. Samuti muutis vastustaja 26.05.2006.a. käskkirjaga nr 280p õigusosakonna nõuniku M.M. ametikoha nimetust ja luges uueks ametikoha nimetuseks sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõunik. 07.06.2006.a. aastal andis Siseministeeriumi kantsler välja käskkirja nr 305p “Distsiplinaarkaristuse määramine ja ametniku teenistusest vabastamine”, millega määras M.S.´ile teenistuskohustuste süülises täitmata jätmises distsiplinaarkaristuse ja vabastas ta avalikust teenistusest. Samal kuupäeval andis Siseministeeriumi kantsler välja ka käskkirja nr 306p “Distsiplinaarkaristuse määramine ja ametniku teenistusest vabastamine”, millega määras M.M.´le teenistuskohustuste süülises täitmata jätmises distsiplinaarkaristuse ja vabastas ta avalikust teenistusest. 14.06.2006.a. esitasid M.S. ja M.M. kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles paluvad Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006.a. käskkirjade nr 287p ja 280p ning 07.06.2006.a. käskkirjade nr 305p ja 306p seadusevastasteks tunnistamist; distsiplinaarkaristuste tühistamist; teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. KAEBAJATE SEISUKOHAD Kaebaja ei ole nõus Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006.a. käskkirjadega nr 287p ja 280p ning 07.06.2006.a. käskkirjadega nr 305p ja 306p ja taotlevad nende seadusevastasteks tunnistamist; distsiplinaarkaristuste tühistamist; teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Kaebajad leiavad järgmist. 1) Vastustaja on meelevaldselt tõlgendanud
regulatsiooni ning on lugenud kaebajad vastavate õigusaktide alusel Siseministeeriumis üleviiduks uuele ametikohale. Kaebajate poolseid väited, et M.S.´i ei ole nimetatud Siseministeeriumi uuest struktuuri ja koosseisu muudatusest tulenevalt ametisse sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametikohale ja M.M.t ei ole nimetatud ametisse sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikohale vastavalt
regulatsioonile, millest tulenevalt ei olnud kaebajatel ka kohustust täita nimetatud ametikoha teenistusülesandeid, ei võetud arvesse. Nimetatud arusaamast on kaebajad mitmel korral teavitanud ka vastustajat. Kaebajad on seisukohal, et pärast 28.05.2006.a. jõustunud muudatusi Siseministeeriumi struktuuris ja koosseisus, millega õigusosakonna nõuniku ametikoht kaotati, viibisid kaebajad teenistuses kui ametikohata ametnikud, kuna neid ei oldud vabastatud Siseministeeriumi teenistusest ega nimetatud ka ühelegi ametikohale. Korduvalt palusid kaebajad vastustajat, et ta käituks seaduslikult. 02.06.2006.a. andis vastustaja kaebajatele täita korraldusega K-1-5/5 antud ülesanded 06.06.2006.a. kella 16.00-ks. Kaebajad lähtusid
lg 1, mille kohaselt on nad kohustatud täitma vastustaja ühekordseid teenistusalaseid ülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene teenistuskohast, ja kaebajad täitsid korraldusest tulenevad ülesanded õigeaegselt. Kaebajad on seisukohal, et tegemist oli ilmse pahatahtliku ülesande andmisega vastustaja 3 poolt, kuna ülesanne tehti kaebajatele teatavaks alles 05.06.2006.a. kl 11.25, andmata ülesande täitmiseks vajaminevaid suuniseid ning korralduses antud ülesannete täitmiseks anti ebamõistlikult lühike tähtaeg. Kaebajad märgivad, et vastustaja poolne käitumine ja käskkirjades nr 305p ja 306p toodud väide, et kaebajatele ei olnud võimalik vahetult ja korrektselt anda uusi teenistusülesandeid, on ebausaldusväärne, sest vastustaja teadis, kus kaebajad asuvad ja ülesanded anti vastustaja poolsel vajadusel vahetult ja korrektselt. Kaebajad leiavad, et vastustaja käitumisest võib välja lugeda, andes korraldusega K-1-5/5 ülesandeid, mis tegelikult olid selleks ajaks juba sisejulgeolekupoliitika osakonna ülesanded, oleks pidanud need ülesanded kaebajatele andma sisejulgeolekupoliitika osakonna juhataja kt Marek Helm. Kuna temalt neid ülesandeid ei antud, siis tegelikult vastustaja tunnistas, et kaebajat M.S.i ei ole sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitikabüroo õigusnõuniku ja M.M.t päästepoliitika õigusnõuniku ametikohale nimetatud. Samas teatas vastustaja oma 07.06.2006.a. teatises nr K-1-5/6
asuks täitma sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ning M.M. sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku teenistusülesandeid. Kaebajad leiavad, et tegemist ei ole korraldusega
mõistes, kuna see ei sisaldanud ühtegi teenistuskohast tulenevat korraldust ega ka ühekordset korraldust. Korraldus sisaldas ebaseaduslikku kohustust täita ametikoht, milleks aga ei ole vastustajal
-st tulenevat õigust. Vastustajal ei ole õigust viia ametnikku üle oma korraldusega, kui
sätestab, et ametniku teisele ametikohale üleviimine, samuti talle ametikohaväliste ülesannete andmine on lubatud ainult ametniku kirjalikul nõusolekul. Kaebajad teatasid oma 07.06.2006.a. nr 1-10-1/6397 kl 13.40 vastuses, et ei pea võimalikuks täita vastavalt sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ja päästepoliitika büroo õigusnõuniku teenistusülesandeid ja tegemist on ebaseadusliku tegevusega s.h korralduse andmisega. Kaebajad leiavad, et nende 07.06.2006.a. vastusest tulenevalt oleks vastustaja pidanud peatama teenistussuhte
p 7 alusel, mille kohaselt peatub teenistussuhe ajaks, mil ametnikult ebaseaduslikult nõutakse ülesannete täitmist teisel teenistuskohal ning ta keeldub niisuguste ülesannete täitmisest. Samuti ei nõustu kaebajad vastustaja 07.06.2006.a. käskkirjas nr 305p ja 306p toodud järeldustega, et häiritud on õigusloome alane tegevus ja ohtu on seatud mitmete õigusaktide eelnõude tähtaegne valmimine, kuna arusaamatuks jääb, millises osas on õigusloome alane tegevus häiritud ning milliste õigusaktide eelnõude tähtaegne valmimine on ohtu seatud. Distsiplinaarkaristuse määramise põhjendustes väidetakse, et M.S. oleks pidanud täitma sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha teenistusülesandeid tulenevalt selle ametikoha ametijuhendist ja M.M. oleks pidanud täitma sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha teenistusülesandeid tulenevalt selle ametikoha ametijuhendist. Kaebajad leiavad, et selleks puudus neil aga õiguslik alus, kuna neid ei ole nimetatud vastavatele ametikohtadele. Kaebajad leiavad, et 02.06.2006.a vastustaja poolt korraldusega antud ühekordsed ülesanded kaebajad täitsid. Muid teenistusülesandeid ei ole kaebajatele täitmiseks ka antud, mistõttu ei 4 olnud võimalik neid täita, kuigi kaebajad viibisid teenistuses ja olid valmis täitma õiguslikult korrektseid ühekordseid ülesandeid. Kaebad on seisukohal, et vastustaja on distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade põhjendustes viidanud väärale faktile, et kaebajate töökohad (sh laud, arvuti, telefon) asuvad alates 29.05.2006.a. sisejulgeolekupoliitika osakonnas. Tegelikkuses viidi arvutid ja telefoninumbrid sisejulgeolekupoliitika osakonda alles 30.05.2006.a. pärastlõunal, mistõttu on alusetu väita, et kaebajate töökohad olid üleviidud vastustaja distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjades toodud ajal. Seega kaebajad leiavad, et nad täitsid kõik vastustaja poolt ajavahemikul 29.05.2006.a.07.06.2006.a. antud seaduslikud korraldused. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDS) §-st 8 lg 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Muuhulgas tulnuks kaalumisel arvestada ka teenistuja varasemat käitumist, eelkõige tuleks arvestada varasemat teenistust ja premeerimist. Nendest alustest tulenevalt leiavad kaebajad, et vastustaja 07.06.2006.a. käskkirjad nr 305p ja 306p “Distsiplinaarkaristuse määramine ja ametniku teenistusest vabastamine” on tühised. 2) Alates 02.06.2003.a. on M.S. ja alates 20.05.2002.a. on M.M. nimetatud Siseministeeriumi õigusosakonna nõuniku ametikohale. Kaebajad on seisukohal, et Siseministri 10.05.2006.a. käskkirjaga nr 208 „Siseministeeriumi struktuur ja teenistujate koosseis” muudeti Siseministeeriumi koosseisu tulenevalt funktsioonide üleviimisest selliselt, et õigusosakonna koosseisus kaotati 5 õigusosakonna nõuniku ametikohta ja loodi 4 uut õigusnõuniku ametikohta sisejulgeolekupoliitika osakonna erinevatesse büroodesse. Kaebajad leiavad, et vastustaja on käitunud ebaseaduslikult, kuna
regulatsioonis puudub seaduslik alus ametikoha üleviimiseks, samas reguleerib
piisavalt täpselt ametniku üleviimist. Kuna ametikoht on seotud konkreetse riigiasutuse (struktuuri)üksusega, siis on võimalik ametikoht koondada ja uuesti luua ning ametnikku on võimalik vastavalt tema nõusolekule, kui ei rakendata seaduses sätestatud erandeid, teisele ametikohale üle viia. Struktuurist tulenevalt nähtub, et tegemist on erinevate ametikohtadega – õigusosakonna nõuniku ametikoht ja sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ja päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikoht –, millele viitab ka vastustaja oma teates. Sisuliselt on sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroosse ja päästepoliitika büroosse loodud teine ametikoht ja õigusosakonna nõuniku ametikoht on vastavalt kehtivale Siseministeeriumi struktuurile koondatud. Tulenevalt
lg 1 võib ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. Sama paragrahvi lõike 3 esimene lause sätestab, et ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. 5
kohaselt on lubatud ametniku teisele ametikohale üleviimine, samuti talle ametikohaväliste ülesannete andmine ainult ametniku kirjalikul nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 60, 61 ja 64 sätestatud juhtudel. Ametniku teise paikkonda üleviimine on lubatud ainult ametniku kirjalikul nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse § -s 61 sätestatud juhul. Kaebajad viitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-75-05, mis kinnitab, et ametniku teisele ametikohale üleviimine saab toimuda reeglina ainult ametniku kirjalikul nõusolekul ning erandid sätestatakse
. Kaebajad leiavad, et antud juhul on tegemist kahe erineva ametikohaga, millest üks ametikoht koondati ja teine loodi, mistõttu on ametniku üleviimine võimalik vaid tema nõusolekul vastavalt
Kuna kaebajatelt ei ole nõusolekut üleviimiseks küsitud, siis ei ole nad seda ka andnud. 3) Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vastavalt
lg 11 võib ametijuhendit muuta ilma teenistuja nõusolekuta ning vastustaja ei ole kavandanud muudatusi ametikohtade teenistusülesannetes. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul ei ole tegemist
lg 11 mõttes teenistuskohustuste, mis on kinnitatud ametijuhendiga, muutmisega vaid ametijuhendi muutmise nime all uutele ametikohtadele ametijuhendite kehtestamisega ehk siis ametijuhendite muutmisega muudeti ametikoha nimetus, ametikoha paiknemine Siseministeeriumi struktuuris, alluvussuhted ja teenistuskohustused jne. Ametijuhend on riigi ametiasutuse kooseisu üksuse, mida tähistatakse ametinimetusega, teenistuskohustuste kindlaksmääramiseks antav haldusdokument. Kaebajad leiavad, et ametijuhendi muutumisega ei saa kaasneda ametikoha muutus. Tööandjal on
lg 11 alusel õigus muuta ametijuhendit selliselt, et ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioon(id), nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene. Vastustaja
lg 11 sätestatud põhimõttest kinni pidanud ei ole ning on ületanud
sätestatud regulatsiooni. Eelpool tulenevast leiavad kaebajad, et vastustaja on ebaseaduslikult muutnud õigusosakonna nõuniku ametijuhendi sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitseja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametijuhendiks ja sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametijuhendiks. Kuigi sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika ja päästepoliitika õigusnõuniku ametijuhendis kirjutatu on peaaegu samane, mis õigusosakonna nõuniku ametijuhendis, tuleb siiski tähelepanu pöörata ametijuhendi punktis 4 alapunktile 1 ja punkti 6 alapunktile 1, mille kohaselt on võimalik anda kaebajatele sisuliselt ka õigusnõuniku ametijuhendi eesmärgis toodud ülesannetest väljaspool olevaid ülesandeid. Kaebajad on seisukohal, et õigusosakonna nõuniku ametikoha ja sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ja päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikoha näol on tegemist erinevate ametikohtadega ja vastustaja poolt selline ametijuhendite muutmise teel ametnike nõusolekuta üleviimine ei ole seaduspärane. Samuti puudus vastustajal seaduslik alus M.S.´ilt nõuda Siseministeeriumi sisejulgeolekuosakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo ja M.M.´lt päästepoliitika büroo õigusnõuniku 6 ametijuhendiga kinnitatud ülesannete täitmist ning nende täitmata distsiplinaarkaristuste määramiseks ning teenistusest vabastamiseks. jätmise eest VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Siseministeeriumi kantsleri esindaja vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. 1) Kaebajad väidavad oma kaebuses, et Siseministeeriumis toimunud struktuurimuudatuste tõttu, mille käigus viidi kaebajate ametikoht üle teise osakonda, toimus ametniku teisele ametikohale üleviimine
Vastustaja ei nõustu sellise seisukohaga. Antud juhul ei ole tegemist kaebuse esitajate üleviimisega teisele ametikohale, vaid nende ametikohtade üleviimisega Siseministeeriumi ühe struktuuriüksuse (õigusosakonna) koosseisust teise struktuuriüksuse (sisejulgeolekupoliitika osakonda) koosseisu ning seega puudub õiguslik alus kohaldada antud olukorras
. Kaebajad oleks lihtsalt pidanud jätkama oma seniste teenistusülesannete täitmist Siseministeeriumi teise struktuuriüksuses koosseisus. Tegemist ei ole kaebajate üleviimisega teisele ametikohale. Vastustaja toob välja asjaolu, et samasugusele seisukohale analoogses asjas on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus oma 12.12.2001.a. haldusasjas nr II-3/416/2001. Sisuliselt ei ole vahet, kas ametikoht liigub struktuuriüksuse sees või struktuuriüksuste vahel, oluline on see, et säiliksid ametikohta iseloomustavad põhifunktsioonid. Kuigi Riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 2 lg 1 sätestab, et ametikoht on riigi ametiasutuse koosseisu üksus, mida tähistatakse ametinimetusega, ei saa käesoleval juhul piirduda formaalse tõlgendusega. Nimelt toimus Siseministeeriumis ümberkorraldus, mille raames õigusaktide väljatöötamise funktsioon sisejulgeolekupoliitika valdkonnas anti üle sellega tegelevale sisejulgeolekupoliitika osakonnale. Antud juhul tuleb silmas pidada
lg 11, mille kohaselt võib ametijuhendit muuta teenistuja nõusolekuta, kui ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioon(id), nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene. Käesoleval juhul on 26.05.2006.a. kinnitatud käskkirjadega ametijuhendeid muudetud minimaalselt ning tingimused, mis on vajalikud ametijuhendi teenistuja nõusolekuta muutmiseks, olid täidetud. Järelikult puudus kaebajatel õiguslik alus teenistuskohustuste täitmisest kõrvalehoidumiseks; tegemist oli seadusega lubatud ametijuhendi muutmisega, mitte ametniku uuele ametikohale üleviimisega. Kaebajad viitavad vastustajale arusaamatul põhjusel
lg-le 1, mille kohaselt võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuste ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. Nimetatud sättele viitab
lg 2, mis sätestab, et ametiasutuse reorganiseerimine ei ole ametniku vabastamise aluseks ning kui sellega kaasneb ametikohtade koondamine, siis võib ametniku vabastada
Seega tuleneb seadusest, et ametiasutuste reorganiseerimine ei ole ametniku vabastamise aluseks ning käesoleval juhul ei ole tegemist ametikoha koondamisega. Koondamise all tuleb mõista seda, et teatud ametikoht likvideeritakse või tema funktsioonid antakse täitmiseks mõne teise ametikoha täitjale, mitte aga ametikoha üleviimist mõne teise struktuuriüksuse alluvusse. Sisuliselt täpsustati minimaalses ulatuses kaebajate ametijuhendit.. Käesoleval juhul ametikoht sisuliselt säilib, muutub vaid ametinimetus ja minimaalses ulatuses ka ametijuhend. 7 Vastustaja on seisukohal, et kaebajate viide Riigikohtu halduskolleegiumi 11.01.2006.a. lahendile nr 3-3-1-75-05 on kohut eksitav, kuna nimetatud haldusasjas käis vaidlus hoopis teisel teemal ning seega pole kaebajate viide Riigikohtu lahendile asjakohane ega kaebajate seisukohti toetav. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole Siseministeerium otsustanud kaebajate ametikohti likvideerida. Kahtlemata on ebamõistlik tõlgendus, mille kohaselt peaks ametiasutus oma struktuuri n.ö kohendamisel ja ametikohtade struktuuriüksuste vahel liigutamisel, millega ei muudeta ametniku põhifunktsioone ega töö iseloomu ning millega kaasneb vaid ametinimetuse muutus, paluma ametikohtade täitjatel selleks nõusolekut. Kui selline tõlgendus oleks võimalik, muutuks väiksemgi asutuse struktuuri ümberkorraldus asutuse jaoks ülemäära koormavaks.
ja § 116 mõte on ametnike kaitsmine olukorras, kui neid ähvardab ametikoha kaotus või sisuliselt teistsugusele ametikohale üleviimine, mis tähendab ametijuhendi muutmist suuremas ulatuses, kui seda näeb ette
Vastupidisel juhul kaotaks
Seega on kaebajad oma kaebustes asunud ebaõigele seisukohale, et sisuliselt on sisejulgeolekupoliitika osakonda loodud teised ametikohad ja õigusosakonna nõunike ametikohad on koondatud. Käesoleval juhul on ilmselge, et tegemist on just vastupidiselt vormilise muudatusega ning sisuliselt ametniku töös mitte midagi ei muutu. 2) Kaebajad väidavad oma kaebuses, et käesoleval juhul ei ole tegemist
lg 11 kohase ametijuhendi muutmisega, vaid ametijuhendi muutmise nime all uuele ametikohale ametijuhendi kehtestamisega. Vastustaja ei nõustu sellise kaebaja seisukohaga – tegemist on ametijuhendi muutmisega ilma teenistuja nõusolekuta, millega ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioon(id), nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei kasva (
Kaebajad heidavad vastustajale ette, et ametijuhendiga muudeti ametikoha nimetust, ametikoha paiknemist Siseministeeriumi struktuuriüksuses ja alluvussuhet. Samas ei ole
-ga keelatud nimetatud asjaolusid ametijuhendites kindlaks määrata. Järelikult ei tulene nendest asjaoludest, et tegemist ei ole
Vastustaja märgib, et kaebajad viitavad uue ametijuhendi punkti 4 alapunktile 1 ja punkti 6 alapunktile 1, mille kohaselt on võimalik anda kaebajatele sisuliselt ka õigusnõuniku ametijuhendi eesmärgis toodud ülesannetest väljaspool olevaid ülesandeid. Samal ajal aga tunnistavad ka kaebajad ise, et tegemist on sisuliselt õigusosakonna nõuniku ametijuhendiga samase ametijuhendiga. Vastustaja toob välja asjaolu, et Siseministeeriumi kantsler tegi oma 26.05.2006.a. vastuse nr 3.1-12-1/5808 3. lõikes ettepaneku võtta ametijuhendite projektidest nimetatud muudatused välja ja kehtestada ametijuhend kujul, mis vastab täpselt kehtivatele ametijuhenditele (v.a ametikoha struktuuriüksuse nimetusega seonduv). Kaebajad sellele üleskutsele reageerinud ei ole, mis annab tunnistust sellest, et kaebajad ei soovi vaidlust lahendada konstruktiivselt, vaid nende motiiviks võib olla
-i ebaõige tõlgenduse Siseministeeriumile pealesurumise kaudu koondamishüvitise kättesaamine. 8 Käesolevaga viitab vastustaja asjaolule, et kaebajad ei ole vaidlustanud Siseministeeriumi 26.05.2006.a. käskkirja nr 57, millega kinnitati Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametijuhend ja Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametijuhend, mille näol oli tegemist olemasolevate ametijuhendite muutmisega. Samuti ei ole kaebajad oma taotluses täpselt välja toonud, miks on maikuu käskkirjad nende arvates õigusvastased. Kaebajad kirjeldavad ainult seda, miks tuleks ametijuhendi muutmist käsitleda uue ametikoha loomisena. Haldusakti õigusvastasuse kindlaks tegemiseks tuleb analüüsida haldusakti õiguspärasust nii selle formaalsest kui ka sisulisest küljest. 3) Kaebajad on seisukohal, et neile määratud distsiplinaarkaristused on tühised Vastustaja ei nõustu sellise seisukohaga. Haldusakti tühisuse kriteeriumid on ära toodud Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg-s 2 ning käesoleval juhul haldusakti tühisust kaasa toovaid asjaolusid ei esine, samuti pole neid asjaolusid välja toonud kaebajad. Kui eeldada, et kaebajad taotlevad juunikuu käskkirjade tühistamist HKMS § 6 lg 2 p-i 1 mõistes, tuleks kohtul eelnevalt tuvastada nende käskkirjade õigusvastasus. Vastustaja teatas 16.05.2006.a. oma teatises, et seoses Siseministeeriumi põhimääruse muutmisega töötavad ministeeriumi osakonnad ise välja oma valdkonda kuuluvate õigusaktide eelnõud. Samas teates teavitati kaebajaid, et nende ametikoht on üle viidud sisejulgeolekupoliitika osakonna koosseisu. Maikuu käskkirjadega muudeti kaebajate ametikohtade nimetused. Vastustaja 26.05.2006.a. kinnitatud muudetud ametijuhendite kohaselt allusid kaebajad sisejulgeolekupoliitika osakonnale. Nimetatud osakonnajuhataja kt Marek Helm teatas oma 02.06.2006.a. esildisega nr 3.1.-12-2/6223, et kaebajad M.S. ja M.M. ei ole alates 29.05.2006.a. sisejulgeolekupoliitika osakonda tööle ilmunud. Vastustaja viitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11.01.2006.a. lahendile nr 3-3-1-75-05, punktis 18 väljendatud seisukohale: “Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et
ja § 132 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusse võtmise õigust omava isiku või ametiasutuse käskkirja või korraldusega, kusjuures teenistusse mitteilmumist ei saa õigustada isiku subjektiivse arusaamaga oma teenistussuhte olemasolust või selle puudumisest.” Vastustaja leiab, et seega oleks pidanud kaebajad juhinduma oma kehtetuks tunnistamata käskkirjaga muudetud ametijuhendist ning neil puudus õiguslik alus hoida teenistusest kõrvale, põhjendades seda oma arusaamaga
-i tõlgendamisest, mille kohaselt oli asutus tegutsenud juriidiliselt ebakorrektselt. Vastustaja märgib, et kaebajad ei ole ise kordagi väljendanud oma seisukohta selles, kas nad annaksid oma nõusoleku üleviimiseks teisele ametikohale, kui ametijuhendi muutmist tõepoolest võiks ebaõigesti sellisel moel tõlgendada. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on oluline see, et kaebajad ei täitnud ajavahemikul 29.05.2006–02.06.2006.a. oma teenistusülesandeid. Samuti ei täitnud M.M. tähtaegselt temale täitmiseks antud tööülesandeid reg. nr. 2-1-1/5221 ja 9.1-43/5313. Kaebajate käitumise tõttu oli Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonnas kujunenud olukord, mil osakonnal sisuliselt puudus võimalus töötada välja tema valdkonda kuuluvaid õigusakte, samuti anda kaebajatele jooksvaid tööülesandeid. Sarnaselt Riigikohtu halduskolleegiumiga on vastustaja veendunud, et teenistusse mitteilmumist ei saa õigustada kaebajate subjektiivse arusaamaga oma teenistussuhte olemasolust või selle puudumisest. Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et teenistusülesandeid täitma mitteilmumise ning 9 ametijuhendi mittejärgimise näol on tegemist jämeda teenistuskohustuste rikkumisega
Vastustaja on seisukohal, et vaatamata sellele, et Riigikohtu halduskolleegium on oma 13.06.2002 otsuses nr 3-3-1-05-02 leidnud, et isegi teenistuskohustuste jäme rikkumine ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, on käesoleval juhul Siseministeeriumil temale seadusega pandud kohustuste täitmiseks oluline tagada ametikoha teenistuskohustusi täitvate ametnike olemasolu. Asjaolu, et kaebajad nõustusid teostama ainult ametiasutuse juhi ühekordseid teenistusalaseid korraldusi
lg 1 mõistes ei oma käesoleval juhul tähendust, kuna see ei õigusta muudetud ametijuhendites kirjeldatud teenistustkohustuste mittetäitmist. Vastustaja on seisukohal, et juunikuu käskkirjad on piisavalt motiveeritud. Käskkirjadest tuleneb üheselt, et kaebajad ei ilmunud oma teenistuskohustusi täitma ega allunud ei õigusosakonna ega sisejulgeolekupoliitika osakonna juhatajate korraldustele. Samuti ei täitnud kaebajad vastustaja 07.06.2006.a. korraldust asuda kohaselt täitma oma teenistuskohustusi sisejulgeolekupoliitika osakonnas. Kaebajad tunnistasid oma kaebuses, et jätsid korralduse täitmata, kuna nende subjektiivse arvamuse kohaselt oli tegemist korraldusega ametniku üleviimiseks teisele ametikohale. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda; tegemist oli kehtetuks tunnistamata õiguspärase korraldusega asuda täitma vormiliselt muudetud ametijuhendi kohaselt oma teenistuskohustusi. Vastustaja palub M. S. ja M.M. kaebused jätta täies ulatuses rahuldamata ja välja mõista kohtukuluna õigusabitasu M.S.ilt 17.446.30 kr ja M.M.lt 17.446.30 kr. Esitas kohtukulude nimekirja ( tlk 107) ja arve (tlk 108) ning tasumist tõendava maksekorralduse (tlk 109), pangatehingute väljavõtte (tlk 110). KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. 1) Kaebuse esitajad jäid kohtuistungil esitatud kaebuse juurde ja leiavad, et sisuliselt toimus nende üleviimine teisele ametikohale ilma nende nõusolekuta, mis on seadusega vastuolus ning sisuliselt oli tegemist koondamisega
Samuti jäid kaebajad seisukohale, et vastustaja on mõistnud
lg 1.1 valesti, kuna struktuuri ja teenistujate koosseisu muutmisega muudeti ka oluliselt töökohustuste ringi, kuid muutes ametijuhendit, varjati sellega teisele ametikohale üleviimist. Antud olukorras on ministeerium varasemalt käitunud teistmoodi ning käsitlenud sarnast olukorda üleviimisena teisele ametikohale. Kaebajad ei pidanudki täitma neid ülesandeid, mis kuulusid täitmisele uue loodud ametikoha järgi, kuna nad ei ole andnud nõusolekut üleviimiseks. Järelikult tuli nad koondada, kui nad ei oleks andnud nõusolekut üleviimiseks ja puudus alus karistamiseks. Kaebajad jäid nõude juurde tühistada Siseministeeriumi kantsleri 26.05.2006.a. käskkirjad nr 287p ja 280p ning 07.06.2006.a. käskkirjad nr 305p ja 306p; ennistada nad teenistusse ja välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. 10 2) Esmalt märgib kohus oma seisukoha M.S. antud selgituse kohta ministeeriumi varasema praktika osas. M.S. selgitas, et ministeerium oleks pidanud esitama neile teatise, et ametikoht koondatakse ja seejärel tegema ettepaneku võtta vastu uus ametikoht. Kaebajad on seisukohal, selliselt oli ministeeriumis talitatud varasemalt ning M.S. tõi selle kohta näite aastast 2000, mil ministeeriumi 06.01.2000 kirjaga tlk 103 teatati, et õigusosakond nimetati ümber õigusloome osakonnaks, likvideeriti referendi ametikoht ja viidi läbi koondamine ehk seega esitati teade, et ametikoht koondati ning tehti ettepanek asuda vanemspetsialiti ametikohale. Sellest varasemast praktikast juhindudes käsitlesid kaebajad ka antud situatsiooni, kuivõrd nende arvates oli tegemist koondamissituatsiooniga. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustunud ja kohus toetab vastustaja positsiooni. Viidatud juhtumil toimus mitte üksnes osakonna nimetuse muutmine vaid referendi ametikoht likvideeriti ja M.S.ile pakuti võimalust töötada ministeeriumis vanemspetsialisti ametikohal. Käesoleval juhul väljastati kaebajatele 16.05.2006 teade ametikoha nimetuse muutumise kohta ja selgitati, et Vabariigi Valitsuse 20.04.06.a. määruse nr 96 jõustumisel 28.05.2006.a. muudetakse siseministeeriumi põhimäärust. Siseministri 10.05.06.a. käskkirjaga nr 208 tehti muudatus ministeeriumi struktuuris ja teenistujate koosseisus ja kaebaja M.S.i ametikoht viidi üle sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse-ja kriminaalpoliitika büroo koosseisu ja M.M. ametikoht sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo koosseisu. Muudeti ametikoha nimetust, kuid seejuures säilitati teenistusülesannete ring nii, et selle keerukusaste ja laad ei muutuks. Samas tehti ametijuhendi projekt, millest kaebajd lugesid välja, et ametikohajärgsed ülesanded muutuvad ja senisest mahukamaks. 24.05.06.a. esitasid kaebajad kantslerile kirja (tlk 20), milles leidsid, et tegemist on koondamissituatsiooniga ja arvates 28.05.06.a. ei ole enam nende endist ametikohta, kuna struktuuris puudub õigusosakonna nõuniku ametikoht, nende tööd ei reguleeri enam praegused ametijuhendid, puudub õiguslik alus täita teise osakonna põhimääruses sätestatud ülesandeid Pöördumises ei ole kaebajad märkinud, milles võiks seisneda ametikohajärgsete ülesaanete muutumine. 26.05.06.a. selgitati kaebajatele veelkordselt (tlk 21), et ministeeriumi organisatsiooni reorganiseerimist (ümberkujundamist ) kavandati juba aasta algusest ning seda tingis funktsioonide otstarbekam ja senisest selgem jaotus, sh sooviti, et õigusaktide väljatöötamine liiguks õigusosakonnast põhifunktsioone täitvatesse osakondadesse. Veelkord selgitati, miks ei ole õige kaebajate seisukoht selles, et nende ametikohad kaotatakse ja eksitav on arusaam, et loodi uued ametikohad. Selgitatakse, et esitati ametijuhendi projekt, milles on kavandatud vähesed muutused, kuid need muutused ei ole sisulised, ei muuda ametikoha eesmärki ja põhifunkstsioone. Kantsler selgitas ka seda, et talle jäi mulje, et kaebajad on teinud järeldused, et ametikoha teenistusülesanded muutuvad olulisel määral, mistõttu ta tegi ettepaneku kehtestada endine ametijuhend , va teha täpsustus ametikoha struktuuriüksuse muutuses. M.S. avaldas kohtule, et kaebajate arvates ei muutunud mitte üksnes ametikoha nimetus ja struktuurüksus, vaid ametiülesanded, kuna struktuurüksus tegeleb peale spetsiifilise juristi kvalifikatsioonile kohase töö veel ka poliitika väljakujundamisega. Viimatinimetatu on aga kaebajate arvates spetsiifiline valdkond, mis lisaks juristi kvalifikatsioonile nõuab ka muid teadmisi ning seega tekkis oht seniste ametikohajärgsete ülesaanete muutumisele ehk laienemisele. Kohus nõustub siinkohal, et kvalifikatsiooniküsimus märgitud teravuses ja selguses tõusetus alles asja kohtulikul arutamisel ja kohtu poolt eelnevalt märgitud dokumentides ei ole kaebajad sellist probleemi püstitanud. Kohus nõustub samas vastustaja esindaja seisukohaga, et tegelikult ei ole leidnud kinnitust kaebajate seniste ametiülesaannete selline muutus, mis võiks viia järelduseni, et tekkis nende kahe ametikoha suhtes koondamissituatsioon või et ametikohad tulnuks koondada. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitajad töötasid nõunikena, teise struktuurüksusesse viimisel jäid nad endiselt nõunikeks. Teise struktuurüksusesse üleviimine ei ole ametikoha kaotamine ehk kaebajate seni tehtav töö lõppenud. Oht, et kaebuse esitajad 11 peaksid asuma täitma ametikoha kvalifikatsioonile mittevastavaid ülesandeid, on püstitatud teoreetiliselt põhjusel, et teises struktuurüksuses tuleb välja töötada nn kaebajate senisele tööülesannetele lisaks ka nn õigusloome poliitika. Samas ei suutnud M.S. selgitada, miks seda küsimust ei käsitletud üksikasjaliselt kaebajate poolt juhul, kui neil selline kartus tekkis. Kohus nõustub vastustajaga, et see on otsitud põhjus, arvestades, et üheski pöördumises ei ole sõnaselgelt kavalifikatsiooniküsimust püstitatud, seejuures on ministeerium teinud ettepaneku, et pakutud ametijuhendi projekti ei pea kehtestama ning muudetakse vaid struktuurüksuse muutumisega seonduvalt ametinimetust. Viimane ettepanek kinnitab, et kaebuse esitajatel oli kvalifikatsiooniküsimusest tekkinud väidetava ohu korral võimalus leppida endise ametijuhendiga või teha ettepanek, mis oleks võimaldanud diskussiooni, kas ametijuhendist tõuseb oht, et kaebajate kvalifikatsioon ei võimalda kõiki nõudeid täita. M.S. märkis, et personaliosakonna juhataja oleks pidanud aru saama, et selline probleem oli tõusetunud. Kohtule on esitatud tlk 41 personaliosakonna 02.06.06.a. pöördumine kaebajate poole, milles ta palub täpsemaid selgitusi seotult ametikoha üleviimisega. M.S. näiteks annab vastuse 05.06.06.a. (tlk 43), milles märgib, et tegemist on kahe erineva ametikohaga, ametijuhendi muutmisega ei saa panna talle ühtegi tööülesannet, kuna puudub käskkiri tema üleviimise kohta teisele ametikohale, millel kehtib ametijuhend, kuid puudub teisele töökohale käskkirjaga nimetamata jätmise tõttu töötaja. Seega ei ole personaliosakonna töötajale esitatud selgesõnalist probleemi seotult kvalifikatsiooniküsimusega. Kohus nõustub vastustajaga, et ametijuhendi muutmine antud olukorras ei tähendanud ametikoha kaotamist ja et kaebuse esitajad ei saanud end lugeda nn ühegi ametikohata ametnikeks.
antud juhul rakendamisele ei kuulunud.
rakendub juhul, kui ametnik viiakse üle teisele ametikohale või kui talle antakse ametikohaväliseid ülesandeid. Nagu eelnevalt märgitud, viidi Siseministeeriumi ühe struktuurüksuse õigusosakonna koosseisust teise struktuurüksusesse senised ametikohad ja teenistusülesannete täitmine sellest ei muutunud ega olnud takistatud. Kuna kaebajate ametikohta ei likvideeritud, siis ei saanud ministeerium tasuda koondamistasu ega rakendada
Ametikohta ei koondatud ehk ei likvideeritud, nõuniku seniseid ametifunktsioone ei antud üle teise ametikoha täitjale. Struktuurüksuse muudatusi ja selle vajadust kaebajad ei olnud vaidlustanud, seega oli neile teada, et ametikoht viiakse üle ühest struktuurüksusest teise. Ametijuhendid kajastavad ametniku ülesandeid ja tema ametikoha nimetust. Ametijuhendi vastavusse viimine tegelike muudatustega ja ametikoha nimetusega on loogiline, kuivõrd
lg kohaselt on teenistuja teenistuskohustused kindlaks määratud avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistujate ametikirjeldused peavad kajastama neid muutusi. Kohus märkis, et ametikirjeldused oleks kehtestatud ka nii nagu seda soovinuks kaebajad, kui nad oleksid vastava soovi esitanud. Kaebuse esitajad sellist soovi ei ole esitanud. Kohus ei nõustu seega kaebajatega seisukohaga, et antud juhul varjati ametijuhendite abil teisele ametikohale üleviimist või et antud juhul ametijuhendi muutmise nime all loodi ametijuhendid uutele loodud ametikohtadele. Kohus on selgitanud, et nõustub vastustaja seisukohaga, et uusi ametikohti ei loodud ning seega puudus vajadus luua uutena ka ametikohale vastavad juhendid. Kohus uuris kaebajate väidet, et ametijuhendi punkt 4 ap 1 ja punkt 6 ap 1 võimaldavad anda neile ülesandeid, mis jäävad väljapoole ametijuhendi ülesandeid.
lg 1.1 alusel võib ametijuhendit muuta teenistuja nõusolekuta, kui ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene. Vastustaja leidis, et ametijuhenditega seatud ülesannete mahu olulist suurenemist ette ei nähtud. Kohus märkis eelnevalt, et ametijuhend peab tõepäraselt peegeldama reaalset olukorda ja tehtavat tööd ning õiget ametinimetust. Antud tingimused täideti. Uuritava ametijuhendi viidatud punktid ei erine oluliselt eelmise 12 ametijuhendi eesmärkidest. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et nad oma senises töös ei ole kokku puutunud nn poliitikate küsimustega. M.S. ise kirjeldas asja arutamisel, et asudes tööle ühe või teise seaduseelnõu väljatöötamisel arutati sageli eelnevalt läbi, missugused on õiguslikud probleemid ja missugused asjaolud räägivad poolt või vastu, et seatud poliitilist kontseptsiooni ellu viia. Kuna kaebaja viitas tlk 27 asuvale ametijuhendile, siis sealt nähtub, et p 4 ap 1 kohaselt on teenistuja teenistuskohustuseks spetsialiseerumine PA ning korrakaitse-ja kriminaalpoliitikat puudutavale valdkonnale. Märgitu ei tähenda automaatselt, et kaebaja töötab välja nn poliitika küsimuse vaid määratleb töövaldkonna. Ametijuhendi p 6 ap 1 sätestab, et büroo õigusnõunik vastutab käesoleva ametijuhendiga ja sisejulgeolekupoliitika osakonna põhimäärusega talle pandud teenistuskohustuste ning büroojuhataja poolt antud ühekordsete ülesannete nõuetekohase, õiguspärase ja õigeaegse täitmise eest. Kohus ei näe erinevust eelmise ametijuhendi eesmärkidega ega kujuta ette võimalust, et õigusnõunik õigusaktide väljatöötamisel ning õigusaktide eelnõude vastavusse viimisel seaduste ja teiste õigusaktidega sai jääda eemale nn poliitikate küsimusest ja selliselt tuleb kohtu arvates mõista ka kaebajate senist teenistust õigusosakonnas, mille ametikoha eesmärk oli sätestatud ametijuhendis p 3 (tlk 25) või näiteks p 4 ap 3, ap 4. ap 5. ap 7. Ametijuhendite osas märgivad kaebajad ka ise kaebuses, et sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse –ja kriminaalpoliitika õigusnõuniku ametijuhendis kirjutatu on peaaegu samased. Probleemiks peavad kaebajad seega ametijuhendis eesmärgist väljapool olevate ülesannete andmist. Samas viidates õigusosakonna nõuniku ametijuhendile (tlk 25) punktist 4 ap 8 loeb kohus, et ka seal oli ülesandeks märgitud, et tuleb täita osakonnajuhataja korraldusel muid käesolevast ametijuhendist mittetulenevaid ühekordseid ülesandeid. Seega ei viita kaebajate märgitud ametijuhendi ülesanded asjaolule, et muutub senise töö sisu, eesmärk, maht, funktsioonid vms. Kui kaebuse esitajatel tekkinuks töötamise käigus probleeme, et neile antakse teenistusülesandeid, mis ei ole kooskõlas
nõuetega ja ei vasta kaebajate kvalifikatsioonile või siis ametijuhendile, sisaldab
regulatsiooni, kuidas ametnik peab käituma ning kaitsma end keelatud korralduste eest. Antud juhul ei olnud tekkinud probleemi
Seega ei nõustu kohus kaebajate seisukohtadega, et loodi uued ametikohad ja kaebajad sooviti üle viia nende nõusolekuta uutele ametikohtadele. Kaebajaid ei viidud üle uutele ametikohtadele ning nende nõusolek ei olnud vajalik. Kaebajate seisukohad püüti välja selgitada ja neilt nõuti täpsustusi, ettepanekuid ja seisukohti. Ametniku kirjalikku nõusolekut antud juhul vaja ei läinud ei selleks, et ametikoht viia üle teise struktuurüksusesse ega ka selleks, et muuta ametijuhendit. Tööandja on järginud
lg 1.1 regulatsiooni ega ole seda ületanud.
lg 1.1 kohaselt on tööandjal õigus muuta ametijuhendit selliselt, et ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus, palk ja ülesannete maht oluliselt ei suurene. Neist tingimustest üle ei ole astutud. Kaebajatel oleks tulnud jätkata oma seniste teenistusülesannete täitmist teises struktuurüksuses ja tegemist ei ole teisele ametikohale üleviimisega. Kaebajatele oli arutelu käigus selgitatud ka seda, et kui nad ei soovi enam töötada ministeeriumis, siis saab ametnik esitada kirjaliku avalduse ja taotleda enda teenistusest vabastamist
Kaebajad sellist avaldust ei kirjutanud. Kohus nõustub vastustajaga, et ametnikud ei oleks saanud nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise
Samas leiab kohus, et käskkirjad ametinimetuse muutmise kohta ei anna kinnitust, et kaebajad sooviti viia uuele loodud ametikohale, kuid jäeti neilt nõusolek küsimata. Kohus on eelnevalt märkinud, et uut ametikohta ei loodud, järelikult puudus vajadus teha neile ettepanek asuda uuele ametikohale. Käskkiri ei riku kaebaja õigusi ka iseseisvalt, kuna on 13 kohtu hinnangul sisemise töö akt, mis võimaldab korrastatuse kaebaja ametijuhendi, teenistuskäigu kajastamisel ning raamatupidamisel maksete teostamisel. Kaebuse esitajaid ei saanud eksitada vastustaja tegevus. Kaebajad on ekslikult käsitlenud ministeeriumi varasemat tegevust ja leidnud, et ka antud juhul oli samane olukord. Kohus jääb seisukohale, et need ei ole võrreldavad olukorrad ning kaebajatele oli tööandja poolt antud piisavalt selgitusi, et nad saaksid orienteeruda õigesti, sh kontrollida vastustaja tegevust
alusel. Kaebajate näol on tegemist õigusharidusega isikutega, kellele
on kättesaadav ja neile oli antud piisavalt aega, et saada selgus, missugused ümberkorraldused hakkavad toimuma ja millisel eesmärgil. Kaebajad ei ole esitanud mõistlikku selgitust, miks nad nõudsid struktuuri kohendamisel või ametinimetuse muutmisel nõusoleku andmist. Kaebajaid ei ähvardanud ametikoha kaotus või teisele ametikohale üleviimine. 3) Kaebuse esitajatele määratud distsiplinaarkaristus. Kohus nõustub, et haldusakti tühisuse tunnustele kaebajad ei ole viidanud ja kohus ei tuvastanud, et distsiplinaarkaristuse käskkirjad oleksid tulenevalt HMS § 63 lg 2 tunnustel tühised haldusaktid. Kaebuse esitajad taotlevad käskkirjade nr 305 p ja 306 p tühistamist ja teenistusse ennistamist. 07.06.06.a. käskkirjaga nr 305 p määrati distsiplinaarkaristus M.S.ile. M.S. oli teadlik tööandja seisukohast, et tegemist ei ole uue ametikohaga ning et tööandja nõuab temalt tööülesannete täitmist sisejulgeolekupoliitika osakonnas. M.S. kinnitas kohtuistungil, et ta jäi seisukohale ja teavitas administratsiooni, et ta ei hakka uuel ametikohal töötama enne kui ei täideta tema nõudmisi. Samamoodi talitas ka M.. Kuigi kaebajad leiavad, et nad täitsid nn ühekordsed ülesanded ja nende töövahendid ning tööks vajalikud kohad olid kasutamiseks valmis alles 30.05.06.a., ei ole neil asjaoludel määravat tähendust. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebajad jäid seisukohale, et nad on nn ametikohata ja et nn uuel loodud ametikohal nad ei hakka töötama. Samas ei olnud nad esitanud ka lahkumisavaldust. Ilmselgelt ei saanud vastustaja selles olukorras pikalt oodata, millal kaebajad asuvad täitma oma teenistuskohustusi ilma selleks erikorraldust saamata. Kaebajad ei ole esitanud mõistlikku põhjendust, miks sisejulgeolekupoliitika osakonnanõupidamisel nad ei osalenud, ehkki kaebajad ei väida, et neile oleks jäänud 31.05.06.a. nõupidamise aeg teadmata. Kaebaja M.S. ei väida, et ta täitis ajavahemikul 29.05.06.a.- 02.06.06.a. mingeid ülesandeid ja et vastustaja oleks tema käitumisest pidanud aru saama, et ta on asunud täitma oma teenistuskohustusi. Viibimine õigusosakonna või ministeeriumi ruumides ei anna õigust väita, et kaebaja täitis ametikohajärgseid ülesandeid. Teenistusest puudumise eest kaebajaid ei karistatud. 07.06.06.a. sai kaebaja kantsleri kirjaliku korralduse asuda täitma ametikohustusi; korralduse võttis M.S. vastu kelle 10.05 ja kell 13.40 keeldus selle täitmisest põhjendades, et teda pole ametikohale nimetatud. Seega on lisaks kirjalikele tõenditele leidnud kaebaja ütlustel kinnitust, et ta ei asunud täitma ametikohajärgseid ülesandeid ja ei lubanud seda teha ehk kaebaja keeldus teenistuskohustuste täitmisest. M.S. esitas vastavalt ka seletuskirja 05.06.06.a. ja kinnitas, et ta ei täitnud mingeid teenistuskohustusi. Kuna vastustaja tegevus oli sellest häiritud ning oli selge, et kaebaja ei asu teenistuskohustusi täitma, ei jäänud antud olukorras muud üle, kui kaebuse esitajale määrata karistus. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et tegemist on jämeda rikkumisega, kuivõrd ametnik keeldus teenistuskohustuste täitmisest.
lg 1 paneb ametnikule kohustuse täita teenistuskohustusi ja järgida õigusaltide nõudeid. Kui ametnik keeldub täitmast korraldust asuda tööle ning ei täida ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast, siis rikub ta teenistuskohustust ja talle tuleb määrata karistus. Keeldumisele täita ametikohustusi järgnevad rasked tagajärjed ja vastustaja on neid hinnanud õigesti. Isegi juhul, kui kaebajad leidsid, et korraldused oli antud ebaseaduslikult, tulnuks järgida vastavat
regulatsiooni ja täita korraldus ning asuda 14 teenistuskohustuste täitmisele või siis esitada lahkumisavaldus, aga mitte jätta need täitmata. Nii näiteks reguleerib
ja § 61 teenistuja käitumise, § 62 märgib korraldused, mis on keelatud anda, kuid annab ka juhised, kuidas tõrjuda õiguste rikkumist.
ei anna teenistujale õigust näidata ülesse allumatust nii, et ametiülesanded jäävad täitmata. Sõltumata asjaolust, et kaebaja oli varasemalt olnud tubli töötaja ja puudusid varasemad karistused, lubab
määrata karistuseks teenistusest vabastamise;
lg 2 kohaselt võib määrata distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ka siis, kui ametnikku ei ole varem karistatud. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist oli teenistuskohustuste jämeda rikkumisega. Kaebaja õigusi ei ole seega rikutud. Kuna kaebaja tuli teenitusest vabastada, siis ei kuulu rahuldamisele teenistusse ennistamise taotlus ning väljamõistmisele teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu. Kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kaebaja M.M. esitas seletuskirja 05.06.06.a. leidis samuti, et tal puudub ametikoht ja et ta ei täitnud ajavahemikul 29.05.06- 02.06.06.a. teenistusülesandeid. Ta selgitab, et osakonna nõupidamisel ei osalenud, kuna sinna paluti teda nn teise ametikoha järgselt. Kohus on eelnevalt märkinud, et antud selgitust ei saa lugeda loogiliseks, kuivõrd
reguleerib, kuidas tulnuks käituda juhul, kui kaebaja pidas korraldust ebaseaduslikuks. Tööülesande nr 2-1-1/5221 suhtes ta leidis, et täitis ülesande ja ülesanne 9.1-4-3/5313 jäi täitmata, kuid ta tegeles sellega kuni 26.05.06.a. 07.06.06.a. distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 306 p kohaselt ei ilmunud kaebaja 30.05.06.a. täitma teenistuskohustusi ning teatas, et ta ei nõustu nn uue ametikohajärgsete ülesannete täitmisega. Kaebaja seletuskirjaga on leidnud kinnitamist, et ta ei ilmunud 31.05.06.a. nõupidamisele, kuigi oli selleks kohustatud, sest kohus on märkinud, et kaebuse esitajate seisukoht nn üleviimises on väär. Seega ei täitnud ta seaduslikku korraldust. Ametiruumides viibimine ei ole ametiülesannete täitmine. 30.05.06.a nõupidamisel M. teatas ülesannete täitmisel mitteasumisest. 07.06.06.a. antud korraldusele vastas ta kell 13.4, et ei pea võimalikuks ülesandeid täita. Ka M.M. märkis seletuskirjas, et ta ei pea võimalikuks ülesandeid täita ehk sisuliselt keeldus teenistuskohustuste täitmisest. Kohus jääb seisukohale, et samasugused argumendid, mis on esitatud eelnevalt M.S.i osas, kehtivad ka antud juhul. Seega ei ole kaebuse esitaja õigusi rikutud, kui teda karistati distsiplinaarkorras ning vabastati teenistusest. Kuna kaebaja õigusi ei rikutud, siis ei kuulu rahuldamisele teenistusse ennistamise taotlus ning väljamõistmisele tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse muud väited ei muuda kohtu seisukohta ja kohus nõustub vastustaja motiividega ega korda neid. 4) Kaebuse esitajate kohtukulu tuleb jätta nende endi kanda, kuivõrd kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks lahend tehti, kohtukulud. Vastustaja taotlus välja mõista kohtukuluna õigusabitasu jääb rahuldamata, kuivõrd vastustaja oli küll õigustatud kasutama advokaadi abi ja seda ei saa talle keelata, kuid selleks puudus vajadus. Vastustaja omab kõrgetasemelisi juriidilise haridusega spetsialiste, kes antud juhul olid suutelised esindama teda kohtus ja puudus vajadus tellida selleks eraldi advokaaditeenust. Karin Kalmiste Kohtunik 15 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.