← Eesti

3-05-63/9

Obsah (4)§ 5§ 4§ 29§ 11

3-05-63 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2007, Tallinn Haldusasja

) § 4 lg-s 1 sätestatud kohaliku maanteena kui avalikult kasutatava teena. Sel alusel saavad kolmandad isikud esitada kaebajale kinnistu läbimise nõude, mis rikub kaebaja PS §-ga 32 kaitstud omandiõigust kinnistule, ning seega muudeti ka kaebaja kinnistu sihtotstarvet ja kasutustingimusi. 2) Kaebaja kinnistul ei asu avalikult kasutatavat teed. Kinnistul ei asu

-s sätestatud tee tunnustele vastavat rajatist, (va kinnistul asuvale elamule juurdesõidutee, mille kaebaja ise 2004 maikuus rajas).

§ 5

lg 5 kohaselt on kohalik maantee kohaliku omavalitsuse omandis olev kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee, kuid kaebaja kinnistul ei asu kohalikule omavalitsusele kuuluvaid rajatisi, sest kinnistule ei ole seatud hoonestusõigust, servituute vms. Seega saaks kinnistul asuda üksnes

§ 4

lg 2 mõttes eratee, mida võib kasutada üksnes tee omaniku loal ja mille avalikuks kasutamiseks määratlemine eeldab

§ 4

lg 4 kohaselt vastava lepingu sõlmimist tee (kinnistu) omaniku ja kohaliku omavalitsuse vahel, mida aga pole sõlmitud. Tee avalikuks kasutamiseks määramist kokkuleppel maa tagastamise õigustatud subjektidega ei luba ükski õigusnorm ning selline kokkulepe ka puudus. Selliseks kokkuleppeks ei saa pidada piiriprotokolli allkirjastamist maa tagastamise õigustatud subjektide poolt, sest tegemist on haldustoiminguga, mille ainsaks eesmärgiks on tagastatava maaüksuse piiride maastikul kättenäitamise fikseerimine. Asjaolu, et kinnistu eelmised omanikud ei ole tee olemasolust teadlikud ega avaldanud tahet tee avalikuks kasutamiseks määramiseks, kinnitab ka nende poolt 24.07.2003 sõlmitud kinnistu müügilepingu lisas 1 antud kinnitus, et kinnistu suhtes puuduvad kolmandate isikute õigused ning selle valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes ei kehti muinsuskaitsealaseid, looduskaitsealaseid ega muid 2

(7)3-05-63 piiranguid. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et allkirjad piiriprotokollil on käsitletavad kokkuleppena tee avalikuks kasutamiseks määramiseks, on tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mille alusel ei ole tehtud kannet kinnistusraamatusse ja mis ei kehti kinnistu igakordse omaniku suhtes. Avalik tee ei teki ka detailplaneeringu kehtestamisega, pealegi pole Klooga Noortelaagri detailplaneering koostatud kaebaja kinnistu kohta. Samuti ei teki avalik tee selle märkimisega katastriüksuse plaanile, sest kitsenduste registreerimine maakatastris on informatiivse eesmärgiga. Ka pole väidetavat avalikku teed maakatastrisse kantud. 3) Kuna kinnistul ei paikne kohalikule omavalitsusele kuuluvat maanteed, puudus kohalikul omavalitsusel õiguslik alus lülitada väidetavalt eksisteerivat teed kohaliku maanteena valla teede nimekirja. 3. Tallinna Halduskohtu 02.06.2006 otsusega rahuldati kaebus, tühistati Keila Vallavolikogu 22.12.2004 otsus selle lisas 1 nr 2953702 all tähistatud „Noortekeskuse tee“ osas ning mõisteti Keila Vallavolikogult kaebuse esitaja kasuks välja kohtukulud 50 079 krooni 71 senti. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 1) Vaidlustatud vallavolikogu otsus on haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses, mis saab kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda erinevalt selle otsuse alusel teeregistrisse tehtud kandest. 2) Kõnealune tee asub kaebajale kuuluva kinnistu piirides, milles võis veenduda ka paikvaatluse läbiviimisel. Tee on maatükiga püsivas ühenduses olev rajatis ning maatüki oluline osa, kuuludes seega

ÜS § 53 kohaselt maatüki omanikule. Avalikult kasutatav tee ja teemaa on alati

iviilkäibes koos, seega riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluv tee ei saa asuda võõral kinnisasjal. Puudub vaidlus selles, et nn „Noortekeskuse tee“ pole kohaliku omavalitsuse poolt võõrandatud (omandis) ja sellele pole seatud (tee)servituuti vms; kinnistusraamatus puuduvad märked tee suhtes piirangute või kitsenduste vms seadmise kohta. Seega ei saa tegemist olla kohaliku maanteega

§ 5lg 5 mõttes.

Seega saab teed kasutada üksnes kaebaja loal ning teed sai avalikuks kasutamiseks määrata

§ 4

lg 4 kohaselt üksnes tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning tee omaniku ja vallavalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel. 3)

§ 29

lg 1 kohaselt on avalikult kasutatava tee maakasutuse sihtotstarve transpordimaa. Metsamaja-3 kinnistu sihtotstarve on elamumaa ka osas, kus seda läbib tee. 4) Puuduvad andmed vaidlusaluse tee registreerimise kohta vallamaanteena enne teeseaduse jõustumist kehtinud Eesti Vabariigi maanteeseaduse §-s 10 osundatud kohalikus registris. Kuna vallamaantee oli viidatud seaduse § 6 kohaselt munitsipaalomand, pidi vallavalitsus maa tagastamise menetluse käigus selle asjaoluga arvestama ning otsustama, kas maad on võimalik subjektidele tagastada endistes piirides, kui tagastataval maal asub munitsipaalomandisse kuuluva rajatisena vallamaantee. Õigustatud subjektidele tagastati maa endistes piirides. 5) Vaidlustatud otsuse alusel kanti „Noortekeskuse tee“ riiklikusse teeregistrisse kohaliku maanteena. Maanteeamet, kelle poole kohus hinnangu saamiseks pöördus, leidis, et kaebaja omandis oleval kinnistul asuva tee puhul ei saa olla tegemist kohaliku maanteega, sest tee saab määrata avalikult kasutatavaks teeks

§ 4lg 3 sätestatud nõudeid täites, st tee omaniku nõusolekul ja tingimustel, samuti peab lepingus olema sätestatud eratee kasutamise kord ja 3

(7)3-05-63 tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Maanteeamet leidis, et kuigi kaebaja kinnistul ja vaidlustatud otsuses märgitud koordinaatidega punktide vahel asub tee tunnustega rajatis (alates kinnistu piirist üles võetud ning hunnikusse kuhjatud), ei vasta see ega vastanud ka varem Teeseadusele, teede-ja sideministri 28.09.1999 määrusele nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ ning muudele kohalikule maanteele kehtestatud nõuetele ja tingimustele, sh „Tee projekteerimise normides ja nõuetes“ toodud kõige madalama klassi V klassi - maantee nõuetele. 6) Kaebajal on õigus, et avalik tee ei teki detailplaneeringuga, sest detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus AÕS § 155 lg 1 tähenduses. Seadusjärgset kitsendust ei saa kehtestada mingi haldusakti või toiminguga, sh katastriüksuse plaani koostamisega. Maaameti 27.02.2006 kirjas nr 12.1-5/883, mis on adresseeritud kaebaja esindajale, selgitatakse, et katastrikaardile märgitud kitsendus ei mõjuta katastriüksuse õiguslikku staatust, maakatastriseaduse § 10 lg 3 pole aluseks kinnisomandi seadusjärgse kitsenduse tekkimiseks. 7) Kohus nõustub kõigi muude kaebaja põhjendustega neid üle kordamata. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Keila Vallavolikogu apellatsioonkaebuses palutakse muuta halduskohtu otsuse põhjendavat osa, jättes sellest välja õigusliku põhjenduse, mis käsitleb asjaolu, kas kaebaja tee on avalikus kasutuses, ning tühistada otsus kohtukulude väljamõistmise osas, tehes selles osas uue otsuse. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1) Kaebus esitati põhjendusel, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud

§ 5

lg 5 redaktsiooni kohaselt on kohalik maantee kohaliku omavalitsuse omandis olev kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee, kuid kaebaja kinnistul ei asunud Keila valla omandis olevat teed. Seega pidi kohus kaebuse lahendamiseks tegema kindlaks, kas vallavolikogul oli õigus kanda „Noortekeskuse tee“ valla teede nimekirja kohaliku maanteena. Halduskohus tuvastas otsuses, et kõnealune tee asub eramaal – kaebajale kuuluva kinnistu piirides – ning ei kuulu kohalikule omavalitsusele, samuti pole kinnistule seatud ka teeservituuti vms. Sellega tuvastas kohus, et vallavolikogu kandis nimetatud tee kohaliku maanteena valla teede nimekirja ebaõigesti, mistõttu kaebus kuulub rahuldamisele sel põhjusel. Otsuses esitatud analüüs sellest, kas tee on avalikult kasutatav või mitte, ei ole asjakohane ega oma vaidluse lahendamisel mingit tähtsust. Oluline on see, kas tee on kohalik maantee või mitte. 2) Apellant palus halduskohtu istungil väljamõistetavaid õigusabikulusid vähendada, kuid halduskohus ei põhjendanud otsuses, miks pidas ta põhjendatuks kulutusi õigusabile sellises ulatuses. Käesolev haldusasi puudutab paljuski samu küsimusi, mis Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasi nr 3-2517/2004, milles esitatud kaebaja teesid käsitavad sisuliselt ka käesolevas haldusasjas püstitatud küsimust seoses tee avaliku kasutusega. Viidatud haldusasjas esitas kaebaja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks kokku summas 71 679 krooni 68 senti, mis jäeti halduskohtu 13.12.2005 otsusega rahuldamata. Käesolevas asjas oli täiendavaks argumendiks üksnes küsimus tee omandiõigusest. Kaebaja esindaja esitatud arvetest nr 735 ja 362 nähtub, et teese koostati kahel korral. Esialgsed teesid koostati enamjaolt kaebuse väidete kokkuvõtmiseks ning kaebuses olulise rõhutamiseks, teeside teistkordsel esitamisel on samuti lähtudes samast põhimõttest suures 4

(7)3-05-63 ulatuses korratud asjaolusid ja põhjendusi, mis olid toodud juba kaebuses ning varasemates teesides. Ka sel põhjusel tuleks väljamõistetavaid õigusabikulusid vähendada. Vajalikeks ja põhjendatud õigusabikulude suuruseks käesolevas haldusasjas võiks olla kuni 8000 krooni. Apellant ei vaidlusta riigilõivu väljamõistmist.
  1. Eesti Noorsootöö apellatsioonkaebusega. Keskuse vastuses apellatsioonkaebusele nõustutakse
  2. K.V vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Apellant on menetluse algusest peale läbivalt väitnud, et kaebaja kinnistul asub avalik tee ning see on olnud apellandi ainsaks sisuliseks argumendiks. Sama väitega on esinenud ka Eesti Noorsootöö Keskus, leides, et „Noortekeskuse tee“ määrati avalikuks kasutamiseks maa tagastamisel kooskõlas sel ajal kehtinud õigusnormidega. Kaebaja aga on kogu aeg väitnud, et temale kuuluval kinnistul ei asu avalikult kasutatavat teed. HKMS § 25 lg 3 ja

MS § 442 lg 8 kohaselt pidi kohus otsuses nende väidete suhtes seisukoha andma. 2) Apellandi väited ei anna alust väljamõistetud õigusabikulude vähendamiseks. Kulud on mõistlikud ja põhjendatud ning kantud seoses apellandi poolt haldusakti vastuvõtmisega, mille õigusvastasust apellant isegi möönab. Kohtuvaidluse teeside koostamine kaebaja esindaja poolt moodustab vaid tühise osa kaebaja kantud õigusabikuludest, arvelt nr 362 nähtub, et teeside koostamiseks ja ettevalmistuseks ning esinduseks kohtuistungil on kulunud kokku 7 tundi. Haldusasjas on läbi viidud paikvaatlus, toimunud mitu kohtuistungit, koostatud kohtunõue Maanteeametile, milleks kohus kohustas protsessiosalisi esitama küsimused jne. Teeside koostamine on tavapärane toiming ning menetluse efektiivsuse seisukohalt olulise tähtsusega, kuna just need annavad kohtule ülevaate menetluse käigus kogutud erinevates kohtudokumentides sisalduvatest seisukohtadest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 7. Vaidlus puudub selles, et Keila Vallavolikogu 22.12.2004 otsuse nr 201/1204 õiguspärasus käesolevas asjas vaidlustatud osas sõltus sellest, kas korralduse lisas numbri 2953702 all märgitud tee oli teeseaduse otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt käsitatav kohaliku teena. 8. Keila Vallavolikogu vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 4

lg 1 redaktsiooni kohaselt olid avalikult kasutatavad teed riigimaantee, kohalik maantee ja tänav. Sama seaduse § 5 lg 5 määratles kohaliku maanteena kohaliku omavalitsuse omandis oleva kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee. Neist sätetest järeldub, et kohaliku maanteena teeseaduse mõttes sai käsitada teed, mis vastas muuhulgas järgmistele tingimustele: 1) oli kohaliku omavalitsuse omandis; 2) oli avalikult kasutatav. Kohalik maantee polnud teeseaduse mõttes tee, mis ei olnud kohaliku omavalitsuse omandis ja/või polnud avalikult kasutatav. 5

(7)3-05-63
  1. Seega olid küsimuse, kas tee on käsitatav kohaliku maanteena, lahendamisel asjasse puutuvad nii tee kohaliku omavalitsuse omandisse kuuluvus kui ka tee avalikult kasutatavus. Õige on apellandi väide, et vaidlusalune tee ei saanud olla kohalik maantee teeseaduse mõttes juba seetõttu, et see ei olnud, nagu tuvastas kohus, kohaliku omavalitsuse omandis. Kuid see ei muutnud kohtuotsuse põhjendusi, mis käsitlesid vaidlusaluse tee avalikult kasutatavust, asjakohatuks.
  2. Apellatsioonkaebuses ei väideta, et kohtu seisukohad vaidlusaluse tee avaliku kasutatavuse osas on ebaõiged. II
  3. Halduskohtus esitatud kohtukulude nimekirjas (t II lk 39) on märgitud, et kaebuse esitaja on kandnud haldusasjas järgmisi kohtukulusid – riigilõiv summas 10 krooni ja kulutused õigusabile summas 50 079 krooni ja 71 senti. Samas dokumendis esitatud kohtukulude väljamõistmise taotluses taotletakse kohtukulude, mille hulka on arvatud nii riigilõiv kui ka kulud õigusabi eest, väljamõistmist aga kogusummas 50 079 krooni ja 71 senti. Halduskohtu otsuses on asutud seisukohale, et taotlus kohtukulude väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, täpsustamata samas, milliste kohtukulude liikidega väljamõistetavate kohtukulude näol tegemist on. Et kaebaja taotlus, mis kohtu poolt rahuldati, sisaldas ka taotlust riigilõivu väljamõistmiseks, järeldab ringkonnakohus, et kohtu poolt väljamõistetud kohtukulude hulgas oli ka kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 10 krooni. Seega mõistis kohus lõppkokkuvõttes kaebaja kasuks välja õigusabikulud summas 50 069 krooni ja 71 senti.
  4. Apelleeritud kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud HKMS § 87 lg-st 2 tulenes kohtu õigus ja kohustus hinnata õigusabikulude, mille väljamõistmist vastaspoolelt taotletakse, põhjendatust ning vähendada neid väljamõistetavaid kulusid, kui need on põhjendamatult suured. Kaebuse esitaja kohtukulud on põhjendamatult suured ka siis, kui nad on ebaproportsionaalselt suured võrreldes kaebaja huvi kaalukusega, mille kaitseks kohtusse pöördumine oli vajalik. 13.

§ 5

lg 6 sätestas Keila Vallavolikogu vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aja redaktsioonis, et kohaliku maantee võtab kohalike maanteede nimekirja ja arvab sellest välja valla- või linnavolikogu. Kuna seadus ei sätestanud kohalike maanteede nimekirja õiguslikku tähendust ega sidunud tee sellesse nimekirja kandmisega mingeid õiguslikke tagajärgi, ei sõltunud tee sellesse nimekirja kantusest tema õiguslik staatus.

§ 11

lg 3 sätestas tol ajal, et kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning eratee registreeritakse kohalikus teeregistris. Sama seaduse § 12 lg 1 tol ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt pidi kohalikus teeregistris registreeritav tee olema tähistatud kohaliku tee nime või tähisega. Kuigi vallavolikogu vaidlustatud otsuses ei ole neile teeseaduse sätetele viidatud, oli selle otsuse vastuvõtmise eesmärgiks otsuses toodud teede arvelevõtmine ja registreerimine kohalike teedena valla teeregistris. Otsuses on muuhulgas viidatud Keila Vallavolikogu 28.10.2004 määrusele nr 49 „Keila valla teeregistri asutamine ja põhimääruse kinnitamine“. Õigusaktidest ei tulene, et tee kohta teeregistrisse kantud andmetel oleks muu kui informatiivne tähendus. Vallavolikogu vaidlustatud otsuse sisust ei tulene, et otsus oleks suunatud selles viidatud teede õigusliku staatuse määramisele. Eraisiku omandis oleva tee määramiseks avalikuks kasutamiseks ei andnud kohalikule omavalitsusele alust ka ükski otsuses viidatud õigusakt. Seega ei ole õige kaebuse esitaja väide, et vallavolikogu 6

(7)3-05-63 vaidlustatud otsuse näol on tegemist haldusaktiga, millega on määratud kaebaja kinnistul asuva tee õiguslik seisund

§ 4

lg-s 1 sätestatud kohaliku maanteena ja mille alusel saavad kolmandad isikud esitada kaebajale kinnistu läbimise nõude. Seega ei saanud vaidlustatud otsus muuta kaebaja kinnistu sihtotstarvet ja kasutustingimusi. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus ka kaebaja enda käsitlusega tee avalikuks kasutamiseks määramise aluste ja tingimuste osas. Kaebuse esitamine viidatud otsuse peale sai seega olla põhjendatud üksnes huviga vältida kaebaja kinnistu kohta ebaõigete andmete kajastamist avalikes andmekogudes.

  1. Haldusasjas nr 3-04-387, kus üheks paljudest vaidluse all olevatest asjaoludest oli samuti kaebuse esitaja kinnistul avalikult kasutatava tee olemaosolu, taotles kaebuse esitaja esimese astme kohtus õigusabikulude kogusummas 71 679 krooni ja 68 senti väljamõistmist vastaspoolelt. Selles haldusasjas hindas ringkonnakohus kaebuse esitaja õigusabikulude põhjendatud suuruseks kahes kohtuastmes kokku 50 000 krooni. Ka see näitab, et käesolevas haldusasjas, milles vaidlus samas küsimuses moodustas ülekaaluka osa, on ca 50 000 krooni suurused õigusabikulud esimese astme kohtumenetluses põhjendamatult suured.
  2. Eeltoodud põhjustel peab ringkonnakohus, arvestades muuhulgas siiski ka sellega, et asja menetlus esimese astme kohtus oli suhteliselt töömahukas, vastustajalt kaebuse esitaja kasuks väljamõistetavate esimese astme kohtumenetluse õigusabikulude põhjendatud suuruseks 10 000 krooni. III
  3. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles taotletakse halduskohtu otsuse põhjenduste muutmist, ja rahuldatakse osas, mis puudutab õigusabikulude väljamõistmist Keila Vallavolikogult. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles mõisteti Keila Vallavolikogult K.V kasuks välja kohtukulud, ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab Keila Vallavolikogult K.V kasuks välja kohtukulud summas 10 010 krooni, mis koosnevad 10 kroonist riigilõivust ja 10 000 kroonist õigusabikuludest.
  4. K.V esindaja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks summas 3 776 krooni. Advokaadibüroo arve ja tööaruande kohaselt seisnevad need menetluskulud tasus õigusabi eest, mida osutati kokku kahe tunni vältel. Advokaadibüroo õiendi kohaselt on kulud kaebuse esitaja poolt tasutud. Õigusabikulude suuruse hindab ringkonnakohus põhjendatuks. Muud protsessiosalised ei ole taotlust apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks esitanud.
  5. Arvestades seda, et Keila Vallavolikogu apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks Keila Vallavolikogult kaebuse esitaja apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist pooles ulatuses, so summas 1 888 krooni. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.