Obsah (4)

§ 264§ 14§ 25§ 267

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-745 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus A.G. vä

) §-le

1. A.G. on keeldunud reisidokumentide taotlusankeedi täitmisest. KMA pöördus
2. detsembril
3. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega A.G. dokumenteerimiseks.
4. jaanuaril
5. a laekunud vastuse kohaselt on dokumentide saamiseks tarvis A.G. avaldust. KMA
6. augusti
7. a kirjaga soovitati A.G.l täita reisidokumendi taotlusankeedid, kuid isik on sellest seniajani keeldunud. Kuna A.G.l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia.
8. A.G. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Kohus leiab, et KMA taotlus A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (

) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 6. A.G.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse (välismaal illegaalselt viibiva kodaniku tagasivõtmise korraldamata jätmine) ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (

§ 264lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele) tõttu.

A.G. väljasaatmine Vene Föderatsiooni pole võimatu

§ 14

lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida A.G. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu omandada Eestis viibimiseks suuremaid õigusi kui seadusekuulekas ning

§ 264lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.

1. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
2. novembrist
3. a on kohtu hinnangul kohane sunnivahend kallutamaks A.G.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ega ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p 6.

§ 25

ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et selles ei ole sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust ning käesoleval juhul ei tuvastanud kohus proportsionaalsuse nõude rikkumist. Avalik huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks ei ole kadunud. Väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. Ainus asjaolu, mis takistab väljasaatmise täideviimist, on isikul Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Eesti seadus ei näe ette võimalust anda reisidokumenti Eestis ilma õigusliku aluseta viibivale välisriigi kodanikule, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seetõttu on vajalik reisidokumendi väljastamine kodakondsusjärgse riigi poolt. Esiteks on A.G.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil. Põhiseadus ega rahvusvahelised lepingud ei sätesta maksimaalset tähtaega, mida võib pidada proportsionaalseks. Kohtu arvates ei ole kinnipidamise aeg eespooltoodud asjaolusid arvestades muutunud ebaproportsionaalselt pikaks.

1. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud korduva siseriikliku kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-12-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja 2 Vene Föderatsiooni poolt
2. juulil
3. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna käesoleval ajal A.G.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ning lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas A.G.l on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt A.G.le õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene ametiisikud on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda iseenesest, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
5. A.G. väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. A.G.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
6. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. EL Nõukogu
7. septembri
8. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Osundatud direktiiv ei välista A.G. väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. A.G.le on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On ilmselge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. A.G.ga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et A.G.le antakse elamisluba igal juhul.
9. Halduskohus märgib, et ühenduse õigustiku, s.h taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 tõlgendamiseks ja ühetaoliseks kohaldamiseks võib siiski osutuda vajalikuks küsida Euroopa Kohtu seisukohta. Kuna halduskohus peab KMA taotluse läbi vaatama piiratud aja jooksul, siis ei saa esimese astme kohus eelotsust küsida.
10. A.G. tervisliku seisundi halvenemine ei anna alust tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest.

§ 267

, § 267 ja § 269 tagavad väljasaadetava individuaalsetele vajadustele vastava vältimatu arstiabi, ravi, hügieeni ja toitumise. Vajaduse korral paigutatakse isik seaduse kohaselt vanglate keskhaiglasse. Väljasaatmiskeskuse tegevusetuse peale

§-dest 267-269 tulenevate kohustuste täitmisel saab esitada halduskohtule eraldi kaebuse. Arstiabi saamine on A.G.le tagatud ka tema kodakondsusjärgses riigis, kuhu ta on vastavalt seadusele juba ammu kohustatud lahkuma ja kuhu sõitmiseks on ta ise abiprogrammi raames võtnud kohustuse. Kui Vene Föderatsiooni viivitamatu elama asumi- 3 ne on hetkel raskendatud (eluaseme puudumine, abikaasa viibib Eestis), siis sellise olukorra on teadlikult põhjustanud väljasaadetav ja tema perekonnaliikmed ise, jättes täitmata Eesti seadused ja seaduslikud lahkumisettekirjutused ja korraldamata oma tulevase elu kodakondsusjärgses riigis. Kinnisvaraturul valitsevat olukorda arvestades on võimalik suhteliselt kiiresti vahetada perekonna Tallinnas asuv korter Vene Föderatsioonis asuva korteri vastu. A.G. ja tema perekonnaliikmete suhtes tehtud kohtuotsustes on korduvalt väljendatud seisukohta, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumine ei riku nende perekonnapõhiõigusi ning käesolevas asjas puudub kohtul alus asuda teistsugusele arvamusele. 12. A.G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Seega on põhjendatud A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 18. juunini 2007. a. Villem Lapimaa 4