← Eesti

3-05-330/11

Obsah (6)§ 12§ 9§ 94§ 473§ 37§ 6

MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 8.veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-330 Haldusasi A.T kaebus Eest

§ 12lg 3 alusel.

Kohtu põhjendused: 1)

§ 9

lg 4 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Riigikohtu halduskolleegium on 4.oktoobri 2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-02 asunud seisukohale, et 1.jaanuarist 2002 jõustunud RVastS § 17 lõikest 1 ja § 1 lõikest 1 tuleneb, et avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju hüvitamiseks haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sama seaduse § 17 lg 3 järgi tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sama seaduse rakendussätete § 31 lg 2 järgi võib enne RVastS jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse või kaebuse esitada enne RVastS jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul (hagi aegumise tähtaeg on 10 aastat), kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS jõustumisest arvates (so kuni 1.jaanuarini 2005). 2) Väidetav kahju on kaebajale põhjustatud Viimsi Vallavalitsuse 7.jaanuari 1997 korraldusega, millega Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 13.septembri 1995 otsusest lähtudes tagastati X maaüksus T.Kile. Kaebaja sai neist aktidest oma väidete kohaselt teada hiljemalt

  1. aastal, kui ta sai teada, et vaidlusalune maatükk oli tagastatud T.Kile. 21.detsembril 2000 algatati kaebaja avalduse alusel maatüki tagastamise asjaolude kohta kriminaalmenetlus, mis lõpetati 21.veebruaril 2002 seoses kuriteo aegumisega. Kriminaalasja lõpetamise määruses on kirjas, et A. T ja V. T said
  2. aasta sügisel teada, et kogu maaüksus X on tagastatud T. K omandisse ning T. K on selle maha müünud. Harju Maavalitsuse 10.detsembri 2004 kirja kohaselt sai A. T Viimsi Vallavalitsuse 7.jaanuari 1997 korraldusest teada hiljemalt 22.oktoobril
  3. Tähtaja kulgemise käivitab haldusaktist teadasaamine. Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja oli talle kahju põhjustanud haldusaktist teadlik hiljemalt 22.oktoobril
  4. 3) Põhjendatud pole kaebaja väited, et ta sai kahju tekitamisest ja võimalusest nõuda kahju hüvitamist teada alles pärast RVastS jõustumist ning et kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise hetkeks on 10.juuni 2003, mil kaebaja sai teada Tallinna Halduskohtu otsusest haldusasjas nr 3-647/
  5. Õiguskantsleri 6.detsembri 2001 vastuses kaebaja 8.novembri 2001 kirjale on kaebajal otseselt soovitatud pöörduda kohtusse kahju hüvitamise küsimustes. Samuti väidab kaebaja, et ta uskus asja kohtuvälise lahendamise võimalikusse, kuna kahju tekitamise ja tekkimise fakt on ilmne (tl 96). 4) Kahju hüvitamiseks kaebuse esitamise tähtaeg lõppes seadusest tulenevalt 1.jaanuaril
  6. Kaebaja pöördus kahju hüvitamise taotlusega Viimsi Vallavalitsuse poole esmakordselt 3

(10)3-05-330 18.aprillil 2005, so 3,5 kuud pärast sellekohase tähtaja lõppu. Kohtule on kaebus esitatud 12.mail 2005. Seega on tegemist tähtaja rikkumisega. 5) Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi objektiivset põhjust, mis takistas tal õigeaegselt vaidlustada haldusakte ja esitada kahjunõuet haldusaktidest teadasaamisel. Õigusalaste teadmiste puudumist ei saa antud juhul pidada kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kahjunõude esitamise küsimus ei ole ülikeeruline protsessiõiguslik küsimus. Seda on tunnistanud ka kaebaja ise. Kaebajale on mitmed ametiisikud soovitatud tekkinud küsimustele lahenduste otsimiseks pöörduda kohtusse ja kasutada selleks kvalifitseeritud õigusabi (justiitsministri 5.veebruari 1999 kiri, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.augusti 2002 vastus, õiguskantsleri 6.detsembri 2001 kiri). Nende soovituste järgimisel ei oleks ilmselt tekkinud probleeme kaebuse tähtaegse esitamisega. Omal viisil ja heas tahtes asju ajades võttis kaebaja endale teadlikult menetlusriskid, sealhulgas riski, et ta võib rikkuda menetlusseadustes ettenähtud tähtaegu ja kaotada seetõttu kaebeõiguse. Kaebaja põhjendus, et ta on pensionär ja ei suuda palgata advokaati, on paljasõnaline, sest kaebajal oli võimalik taotleda tasuta õigusabi riigi poolt. 6) Taotlus Viimsi Vallavalitsuse 8.jaanuari 2002 korralduse nr 13 õigusvastasuse tuvastamiseks või tühisuse tunnustamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega, mida kaebaja ka ise tunnistab. Nimetatud korraldus on kaebajale väljastatud Harju Maavalitsuse 22.jaanuari 2002 kirjaga nr 3.11/2.

§ 9

lg 5 sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt võis kaebuse haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest. Kaebus on kohtule esitatud 12.mail 2005, kaebuse täpsustus, milles lisati korralduse nr 13 vaidlustamise taotlus, on esitatud kohtule 23.septembril

  1. Kaebaja ei esita selle taotluse tähtaja ennistamiseks eespool toodule täiendavaid asjaolusid, mida saaks käsitada mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamisel.
  2. Tallinna Halduskohtu 2.novembri 2006 määrusega jäeti A.T määruskaebus rahuldamata ja edastati lahendamiseks ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. A.T määruskaebuses paluti Tallinna Halduskohtu 12.oktoobri 2006 määrus tühistada ja ennistada uue määrusega kaebuse esitamise tähtaeg. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja taotles riigi õigusabi. Kaebaja menetlusabita jätmine on

§ 94ja Ts

MS § 181 rikkumine. 2) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et tähtaegade möödalaskmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid. 1998. aasta oktoobris kaebaja küll teadis, et õigusvastaselt võõrandatud maad talle ei tagastatud, kuid sel ajal ta veel ei teadnud, et sellega tekkis tema nõudeõigus. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon kõrvaldas 16.oktoobri 1997 otsusega ise oma varasema haldusakti ebaseaduslikkuse, mistõttu pole asjakohane maavalitsuse väide, et kaebaja oleks pidanud haldusakti vaidlustama. Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja mitte maavalitsuse haldusakti, vaid nõuab õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. Ekslik on tähtaja sidumine ajaga, mil kaebaja oleks pidanud haldusaktist teada saama. Ka RVastS ettenähtud 3-aastase tähtaja möödalaskmine on seotud sellega, et kaebaja on pöördunud kõikvõimalikesse instantsidesse (õiguskantsler, Justiitsministeerium, Riigikohus, politsei, prokuratuur jne), et asja kohtuväliselt lahendada. Ükski neist ei soovitanud kaebajal pöörduda otse kohtusse, vaid ikkagi Harju Maavalitsuse ja Viimsi Vallavalitsuse poole. Kogu kaebaja poolt ette võetud asjaajamise käik näitab õigusteadmiste täielikku puudumist. RVastS-s ettenähtud 3-aastane tähtaeg on mööda lastud vaid 4,5 kuu võrra, mis oli jällegi tingitud 4

(10)3-05-330 sellest, et kaebaja ei teadnud, mida ta peab tegema ja kelle poole pöörduma, et kahju hüvitamist nõuda. Kaebaja lootis ekslikult, et T.Kilt nõutakse tekitatud kahju välja. Samuti lootis kaebaja, et ametnikud, kelle suhtes kriminaalasi aegumise tõttu
  1. aastal lõpetati, hüvitaksid süüdimõistva kohtuotsuse korral kogu tekitatud kahju. Kaebaja on aktiivsest sotsiaalsest elust irdunud vanaduspensionär, mistõttu ta ei teadnud, kuidas tekkinud olukorras käituda. Eeltoodud asjaolud, sh õigusteadmiste absoluutne puudumine, on objektiivsed põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. 3) Samas leiab kaebaja, et 11.mail 2005 esitati kaebus halduskohtule tähtaegselt, sest ta sai oma õiguste rikkumise tagajärjel tekkinud kahjust teada 10.juunil 2003, kui halduskohus tegi haldusasjas nr 3-647/2003 otsuse. Kuni selle kohtuotsuseni oli sisuliselt olemas võimalus, et kaebaja saab talle tagastamisele kuulunud maa tagasi nn restitutsiooni korras, st et T.K oleks valesti tagastatud maast tagastanud kaebajale tema osa. Enne seda kohtumenetlust kaebaja ei teadnud, et T. K oli valesti tagastatud maa juba võõrandanud ja et seetõttu pole restitutsioon võimalik. Sellest võimatusest sai kaebaja veenvalt teadlikuks alles 10.juunil
  2. 4) Kaebaja nõudis 25.jaanuaril 2002 Viimsi Vallavalitsuselt 8.jaanuari 2002 korralduse õigustühiseks tunnistamist (kehtetuks tunnistamist), kuna sellega on rikutud kaebaja põhiseaduslikku õigust ja tahet taotleda maa tagastamist, mitte aga kompensatsiooni. Vallavalitsus ei ole sellele taotlusele reageerinud. Kaebajal jäi halduskohtusse pöördumata teadmisel, et ta vajab selleks advokaati, kelle palkamiseks puudus tal raha. Kompensatsioon ei hüvita maa ebaõige tagastamisega tekitatud kahju. Arvestada tuleks ka sellega, et seadusi pidevalt muudetakse ja täiendatakse, mistõttu on isikul võimatu selgusele jõuda, milline neist otseselt tema seaduslikke huve puudutab. 5) Kaebaja taotleb riigi õigusabi. Kaebaja vajab asjakohast õigusnõustamist ja esindust kohtus ning vajadusel ka määruskaebuse ja põhikaebuse muutmist ja/või muude asjassepuutuvate õigusdokumentide koostamist.
  3. Vastustaja Harju Maavalitsus palus jätta määruskaebus rahuldamata. Tegelikkusele mittevastav on kaebaja väide, et ta on õigusteadmisteta isik ja ei teadnud, kuidas käituda. Kaebaja on varem korduvalt toonitanud, et tal on õigusalased teadmised: 23.oktoobri 1998 kirjas justiitsministrile märgitakse, et kaebaja on TRÜ diplomiga jurist; 23.mai 2000 avalduses Viimsi Vallavolikogule märgitakse, et kaebaja on kõrgharidusega jurist; 3.juuli 2001 avalduses Riigiprokuratuurile märgitakse, et kaebaja on eluaegne jurist. Kohatu on kaebetähtaja ennistamise taotlust põhjendada tegelikkusele mittevastava asjaoluga. Väide advokaadi palkamise võimatuse kohta on kohut eksitav. Varem on kaebaja mitmel korral rõhutanud kvalifitseeritud esindaja olemasolu: 27.oktoobri 2000 kirjas Harju maavanemale märgib kaebaja, et „päevakorrale võib tõusta ka saamata jäänud tulu küsimus, millele palus meie advokaat tähelepanu juhtida“; 2.septembri 2002 avalduses Viimsi Vallavalitsusele märgib ta, et „advokaadi arvates peaksime kohtu kaudu välja nõudma hoopiski suuremat kompensatsiooni“. Kohus märkis õigesti, et kaebajale on mitmete ametiisikute poolt soovitatud tekkinud küsimustele lahenduste otsimiseks pöörduda kohtusse. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal ei olnud võimalik tähtaegselt kaebust esitada.
  4. Vastustaja Viimsi Vallavalitsus palus jätta määruskaebus rahuldamata. Asjaolusid, millele määruskaebus põhineb, on vaidlustatud määruses põhjalikult analüüsitud. Vallavalitsus nõustub halduskohtu seisukohtade ja põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
(10)3-05-330 14.

§ 473

lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Vastavalt

§ 37

lõikele 3 võib ringkonnakohus lahendada määruskaebuse kirjalikus menetluses, sõltumata menetlusosaliste taotlustest. Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks kohtuistungi korraldamist vajalikuks.

  1. Määruskaebuse väitel on esimese astme kohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja taotles menetluse vältel riigi õigusabi, ning et kohtumenetluse norme rikkudes on kaebaja jäetud menetlusabita. Kohtutoimiku materjalid ei kinnita määruskaebuse väidet, et kaebaja oleks käesoleva kohtumenetluse vältel enne määruskaebuse esitamist taotlenud riigi õigusabi. Ükski kaebaja poolt esitatud protsessidokument riigi kulul õigusteenuse osutamise taotlust ei sisalda ning sellist taotlust ei mainita ka ühegi protsessidokumendi lisana. Seetõttu ei ole etteheide menetlusabi taotluse tähelepanuta jätmise kohta põhjendatud. Taotluse riigi õigusabi saamiseks on kaebaja esmakordselt esitanud 23.oktoobril 2006 Tallinna Halduskohtusse saabunud määruskaebuses 12.oktoobri 2006 määrusele, määruskaebusele on lisatud ka vormikohane taotlus riigi õigusabi saamiseks, taotleja majandusliku seisundi taotlus ja dokumendid majandusliku seisundi tõendamiseks (tl 121135). Nimetatud taotluse on esimese astme kohus pärast asutustelt ja taotlejalt täiendava teabe kogumist lahendanud 8.novembri 2006 määrusega ning keeldunud riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 punktide 1 ja 4 alusel kaebajale riigi õigusabi andmisest. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Halduskohtu 8.novembri 2006 määruses väljendatud seisukohaga, et vaidlusaluse haldusasja keerukust, isiku senist võimekust protsessis ja halduskohtus rakendatavat uurimisprintsiipi arvestades on taotleja ise võimeline kaitsma oma õigusi (riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1) ning riigi õigusabi andmise vajadus ei tule antud juhul ka sama seaduse § 7 lõikest
  3. Haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama (

§ 9lg 4, RVast

S § 17 lg 3). Avalik-õiguslikus suhtes enne 1.jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamiseks võis taotluse või kaebuse esitada enne RVastS jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui 1.jaanuaril 2005 (RVastS § 31 lg 2). Enne RVastS jõustumist kehtis vastava vaidluse lahendamiseks kümneaastane aegumistähtaeg, mis tulenevalt kahju tekitamise ajal kehtinud TsÜS §-st 116 hakkas kulgema päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kaebuse esitamise tähtaeg lõppes aga 1.jaanuarist 2002 kehtima hakanud RVastS § 31 lõikest 2 tulenevalt 1.jaanuaril

  1. RVastS § 31 lõikes 3 kasutatud väljendiga nõudeõiguse tekkimisest teadasaamine – peetakse samuti silmas kahjust teadasaamist. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja kulgemine ei alga ajast, mil isik endale lõplikult teadvustab, et haldusaktiga tekitatud kahju kõrvaldamine ei ole enam võimalik ning et ainsa õiguste kaitsmise viisina tuleb kõne alla õiguste rikkumise kompenseerimiseks rahalise hüvitise taotlemine. Esimese astme kohus tegi õigesti kindlaks, et kaebuse esitaja sai tekitatud kahjust teada hiljemalt 22.oktoobril
  2. Selleks ajaks oli kaebajale teada, et Viimsi Vallavalitsus on õigusvastaselt võõrandatud maa tervikuna tagastanud ühele õigustatud subjektile, kellel oli nõudeõigus vaid ¼ osas, samuti see, et maa tagasi saanud õigustatud subjekt on maa edasi võõrandanud. Lisaks halduskohtu määruses osutatud tõenditele nähtub eeltoodu ka kaebaja 23.oktoobri 1998 avaldusest justiitsministrile (tl 156), 25.mai 2000 avaldusest Viimsi 6

(10)3-05-330 Vallavolikogule (tl 155) ja 27.oktoobri 2000 avaldusest maavanemale (tl 153). Kaebaja pidi mõistma, et olukorra, kus kogu maa on tagastatud vaid ühele subjektile, kehtima jäämisel jääb ta reformi käigus taotletud hüvest ilma ja kannab sellest tulenevalt kahju. Asjast nähtub, et kaebaja mõistis seda ning asus kohe oma rikutud õiguste kaitseks tegutsema. Esimese astme kohus ei ole hüvitamiskaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks oluliste asjaolude tuvastamisel ning tähtaega sätestavate õigusnormide kohaldamisel eksinud. 17.

§ 9

lg 5 kohaselt (1.jaanuarist 2002 jõustunud redaktsioonis) võib kaebuse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks esitada tähtajatult. Kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest, kui seadus ei sätesta teisiti (

§ 9lg 1).

ORAS § 19 lg 1 kohaselt on halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Esimese astme kohus leidis põhjendatult, et taotlus Viimsi Vallavalitsuse 8.jaanuari 2002 korralduse nr 13 õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega. Selline taotlus oleks tulnud halduskohtule esitada hiljemalt 8.jaanuaril 2005. Lisaks eelnimetatud korralduse seadusevastasuse kindlakstegemise taotlusele on kaebaja 22.septembril 2005 postitatud kaebuse täienduses palunud ka tunnustada/tunnistada sama korralduse tühisust (tl 56, 58). Haldusakti tühisuse kindlakstegemise taotluse tähtaega

§ 9lg 5 ei reguleeri.

Riigikohtu halduskolleegiumi 7.märtsi 2003 määruses nr 3-3-1-21-03 (p 15) on selgitanud, et haldusakti tühisuse tuvastamise kaebus tuleb lugeda hõlmatuks

§ 6

lg 3 punktis 3 nimetatud õigussuhte tuvastamise kaebusega, mitte aga sama lõike punktis 1 nimetatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebusega. Haldusakti tühisuse, so kehtivuse puudumise tuvastamine läheb kaugemale kui üksnes õigusvastasuse tuvastamine. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei pruugi mõjutada haldusakti alusel kujunenud õigussuhteid. Haldusakti tühisuse tuvastamine seevastu ei kinnita mitte ainult haldusakti õigusvastasust, vaid ka seda, et haldusakt oli kehtetu algusest peale ega saanud seetõttu õigussuhteid reguleerida.

§ 9

lg 6 kohaselt võib esitada kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks tähtajatult. Seejuures ei tohi isik sellise kaebuse esitamisega põhjendamatult kaua venitada, vaid peab kaebuse esitama mõistliku aja jooksul arvates hetkest, mil ta saab teada oma õiguste kaitsmise vajadusest. Ehkki kaebaja on formuleerinud oma taotluse haldusakti tühisuse tunnustamise taotlusena, ei ole kaebuse põhjendustest nähtuvalt tegemist haldusakti tühisuse kindlakstegemise taotlusega, vaid haldusakti tühistamise ehk haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise taotlusega. Kaebuse täienduses ei viidata ühelegi tühisuse tunnusele (haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 sätestatud ilmselgetele puudustele), vaid kirjeldatakse haldusakti õigusvastasusele viitavaid asjaolusid, mis võivad kaasa tuua haldusakti tühistamise. Nii leitakse kaebuse täienduses, et haldusakt on motiveerimata; puudub vallavalitsuse eelnev haldusakt maa mittetagastamise kohta; kompensatsiooni määramiseks ei ole õiguslikku alust; ORAS § 17 lg 5 ei ole kohaldatav; korralduses puudub haldusakti peale kaebamise kord (tl 57). Taotluse 7

(10)3-05-330 esitamisel pole kaebusest nähtuvalt muud eesmärki kui soov vältida kaebajale määratud kompensatsioonisumma, mille vastuvõtmisest on ta väidetavalt keeldunud, kahjuhüvitisest maha arvamist. Vaadeldava haldusakti tühistamise taotluse esitamise tähtajaks on ORAS § 19 lõikest 1 tulenevalt kaks kuud, arvates kompensatsiooni määramise korraldusest teadasaamisest. Korraldusest sai kaebaja teada
  1. aasta jaanuaris. Seega on ka haldusakti tühistamise taotlus esitatud tähtaja rikkumisega.
  2. Halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja poolt esile toodud põhjused ei anna kaebetähtaja ennistamiseks alust. Ka RVastS § 31 lõikest 2 tulenevat hüvitamistaotluse esitamise tähtaega on võimalik ennistada, kuid sel juhul peavad esinema olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks selleks ettenähtud ajaperioodi jooksul. Kaebajal oli võimalus pöörduda kahju hüvitamiseks kohtusse kuue aasta jooksul. Olulisi ja kestvaid takistusi kaebeõiguse realiseerimiseks kaebetähtaja jooksul ega ka sellele järgneval perioodil ei ole kaebaja esile toonud. Määruskaebuse väited, et kaebajal puuduvad täielikult õigusteadmised, ta ei teadnud, mida teha ja kelle poole kahju hüvitamise nõudega pöörduda, ning et ükski instants ei soovitanud pöörduda kohtusse, on põhjendamatud. On mõistetav, et aastatel 1973 kuni 1979 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduse eriala omandanud (diplom, tl 182) ja praktiseeriva juristina tegutsemise lõpetanud isik ei pruugi olla kursis ajas muutunud seadusandlusega, kuid ringkonnakohtu hinnangul pidanuks kaebajale olema arusaadavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.augusti 2002 kirjas talle antud selgitused sellest, et vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule võib halduskohtule esitatava kaebusega muuhulgas taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist; et asja praeguses staadiumis ei pruugi olla enam võimalik rikkumiseelse olukorra täielik endisel kujul taastamine vähemalt kahe tagastatud maa arvelt moodustatud kinnistu võõrandamise tõttu; et on väga võimalik, et nende kinnistute tagasisaamine praegustelt omanikelt pole olemasolevas õiguslikus olukorras enam saavutatav; et sellises olukorras on kaebajal võimalik lasta õigusspetsialistidel põhjalikumalt analüüsida, kas ja kui suures ulatuses oleks tal õigus nõuda Eesti Vabariigilt ja/või Viimsi vallalt nende ametiisikute ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamist (tl 105). Juhuks, kui kaebaja leiab endale kahju tekitatud olevat Viimsi Vallavalitsuse ja Harju Maavalitsuse tegevusega, on kohtusse pöördumise õigust selgitanud ka õiguskantsler 6.detsembri 2001 vastuses (tl 108). Väited püüetest asja kohtuväliselt lahendada selgitavad, miks kaebaja ei pidanud vajalikuks kohtusse pöörduda, kuid ei näita kohtusse pöördumise objektiivset võimatust. Püüd asja kohtuväliselt lahendada võib olla hinnatav mõjuva põhjusena näiteks olukorras, kus asjaomane haldusorgan on eksitavate lubadustega andnud isikule lootust asja positiivseks lahenemiseks ilma, et isikul oleks vaja oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ning haldusorgani lubadusi usaldades laseb isik kaebetähtaja mööda. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kui Viimsi Vallavalitsuse 17.detsembri 2002 korraldus nr 1050 võiski kaebajas eksitavalt tekitada veel lootuse endise olukorra ennistamise võimaluse suhtes, siis hiljemalt Tallinna Halduskohtu 10.juuni 2003 otsuse kättesaamisest ei saanud kaebaja enam olla eksituses ja arvata, et haldusorganil on võimalik vaidlusalust maad talle tagastada. Määruskaebuses möönab kaebaja ka ise, et restitutsiooni võimatusest sai ta 10.juunil 2003 8
(10)3-05-330 veenvalt teadlikuks. Olukorraks, kus asjaomased haldusorganid keelduvad kahju hüvitamisest, tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.augusti 2002 kirjast selge juhis pöörduda kahju hüvitamiseks vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule halduskohtusse. Toimiku materjalist nähtub, et kaebaja on 27.oktoobril 2000 pöördunud Harju maavanema poole ja soovinud samaväärse maa tagastamise võimatuse korral tekitatud kahju hüvitamist rahas (tl 153) ning saanud 21.novembril 2000 vastuse, milles selgitatakse kahju tekkimist põhjustanud asjaolusid ja leitakse, et kujunenud olukorras ei saa Harju Maavalitsust otseselt süüdistada (tl 34-36). Harju Maavalitsuse poole on kaebaja kahju hüvitamise taotlusega pöördunud ka 30.detsembril 2002 ning 5.märtsil 2003 on taotluse rahuldamisest keeldutud, samuti on kaebaja nõudnud maavalitsuselt kahju hüvitamist 10.novembril 2004 ning Harju Maavalitsus on sellest 10.detsembril 2004 keeldunud (tl 20-21). Ehkki Harju Maavalitsuse 10.detsembri 2004 kirjas on kaebajale selgitatud, et RVastS § 31 lõikest 2 tulenevalt võib enne RVastS jõustumist (st kuni 31.detsembrini 2001) tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse või kaebuse esitada enne RVastS jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS jõustumisest arvates, on kaebaja veelkord pöördunud kahju hüvitamise taotlusega maavalitsuse poole 11.märtsil 2005 ning saanud 11.aprillil 2005 taas eitava vastuse. 2.septembril 2002 on kaebaja esitanud Viimsi Vallavalitsusele avalduse, milles leiab, et Viimsi Vallavalitsusel ja Harju Maavalitsusel tuleks kahju hüvitada solidaarselt (tl 154). Vastust sellele kirjale kohtutoimik ei sisalda, kuid 29.juunil 2004 on kaebaja esitanud Viimsi Vallavalitsusele taotluse kahju hüvitamiseks ning vallavalitsus on sellest 25.augustil 2004 keeldunud, leides, et 7.jaanuari 1997 korraldus nr 1 oli andmise ajal õiguspärane ning et kahju tekitamise eest vastutavad Harju Maavalitsuse töötajad, kelle tegevuses tuvastati kriminaalasja menetlemisel kuriteo tunnused (tl 22-24). Taas on kaebaja pöördunud kahju hüvitamiseks vallavalitsusse 18.aprillil 2005 ja saanud 28.aprillil 2005 uuesti keelduva vastuse. Üheski kohtutoimikus sisalduvas vastuses ei ole Harju Maavalitsus ega Viimsi Vallavalitsus andnud kaebajale lootust, et kahju hüvitatakse talle kohtuväliselt. Asjaolu, et kriminaalmenetluses ta kahju hüvitamist ei saavuta, pidi kaebajale selguma kriminaalmenetluse 21.veebruaril 2002 lõpetamisel seoses kuriteo aegumisega (tl 59-61). Olukorras, kus kaebajale oli teada õiguste kaitsmise võimatus kriminaalmenetluses, endise olukorra taastamise võimatus, haldusorganite korduv keeldumine kahju hüvitamisest, halduskohtusse pöördumise võimalus ning Harju Maavalitsuse 10.detsembri 2004 kirjast nähtuvalt RVastS § 31 lg 2 tekst, seega ka kaebuse esitamise hiliseim võimalik aeg, ei olnud kaebajal enam mõistlikku põhjust kohtusse pöördumisega viivitada ning jätkuvalt loota kahju hüvitamisele kohtuväliselt. Arvestades aastaid kestnud asjaajamise vältel kogunenud informatsiooni hulka, kaebajale omistatud juristi kvalifikatsiooni ning tema senist suutlikkust advokaadi abita käesolevas kohtumenetluses osaleda, tuleb järeldada, et kaebaja oli võimeline koostama kaebust kohtusse pöördumiseks ka advokaadi palkamiseta ning vajadusel taotlema edasiseks menetluseks riigi õigusabi. Kuna Viimsi Vallavalitsuse 8.jaanuari 2002 korraldusele nr 13 suunatud taotlused on kaebaja jaoks olulised vaid kahju hüvitamise nõude raames (kompensatsiooni määramine iseenesest ei saa kaebaja õigusi rikkuda), ei pea ringkonnakohus nende taotluste puhul tähtaja ennistamise põhjenduste põhjalikumat ja eraldi analüüsimist vajalikuks ning väljendab vaid nõustumist halduskohtuga, et ka nende puhul ei ole kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaid põhjuseid esitatud. 9
(10)3-05-330 19. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud määruse tühistamiseks, kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemiseks ega ka tähtaja ennistamiseks ei ole alust. Määruskaebus jääb rahuldamata. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.