Obsah (6)

§ 477§ 222§ 448§ 86§ 81§ 51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-2611 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Mart Rei

) § 477 lg 1 alusel kohustatud selle hagejale kui omanikule tagastama. Vaadeldav eluruum oli munitsipaalvara ja kuulus enne erastamist omandiõiguse alusel hagejale. Tagastamise asemel võõrandas kostja eluruumi 04.11.1996 E. P. Hageja leidis, et eelnevaga rikastus kostja alusetult hageja arvel. 04.11.1996 lepingu sõlmimisega tegutses kostja hageja suhtes pahatahtlikult ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja oli teadlik, et eluruumi omandamise aluseks olev tehing, millest sõltus tema korteri omandamise õiguslik alus, oli kohtulikult vaidlustatud. Seetõttu pidi kostja mõistma, et tal ei pruugi olla õigust eluruumi võõrandamiseks. Kostja pahatahtlikkusele viitab ka 04.11.1996 lepingu p-s 3.1 antud tegelikkusele mittevastav kinnistus, sest kostja oli eluruumiga seotud kohtuvaidlustest teadlik. Kostja tegevuse eesmärk oli muuta võimatuks erastatud eluruumi võimalik tagastamine hagejale. Eluruumi õiguspärasele omanikule (hagejale) tagastamise võimatuse tõttu on kostja

§ 477lg 2 järgi kohustatud hüvitama hagejale nimetatud eluruumi väärtuse rahas.

Hageja hinnangul võis kõnesoleva eluruumi väärtus erastamise hetkel olla 771 500 krooni. Hagi hinna määratlemisel võttis hageja sellest summast maha kostja poolt erastamise korraldajale tasutud 49 530 krooni.

1. 22.02.2006 esitatud hagi täpsustuses suurendas hageja nõuet 1 200 000 kroonini. Lisaks alusetu rikastumise asjaoludele on kostja tegevus talle mittekuuluva eluruumi käsutamisel vaadeldav hagejale kahju tekitamisena. Kuivõrd kostja ei ole kunagi omandanud kõnesolevat eluruumi, siis puudus tal õiguslik alus käsutada talle mittekuuluvat vara. Sellele vaatamata müüs kostja eluruumi E. P. Kostja tegevus oli vastuolus põhiseaduse §-ga 32 ja asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga
2. Hageja omandiõiguse taastamine ei olnud pärast 04.11.1996 tehingut enam võimalik, kuna E. P omandas eluruumi heauskselt. Kuivõrd hageja jäi selle tulemusena eluruumist ilma, sellega kaasnes linna vara vähenemine eluruumi väärtuse võrra, ning hageja hüvitas selle vara hariliku väärtuse L.Rile, on see vaadeldav varalise kahjuna

§ 222lg 2 mõistes.

Hageja oli seisukoha, et kostja on kahju tekitamises süüdi. Kostja süülist käitumist tõendavad kostjapoolne õiguste kuritarvitamine, lepingu sõlmimisel ebaõigete andmete esitamine, tegutsemine vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja õiguste (omandiõigus) eiramine.

§ 448lg 2 järgi peab süü puudumist tõendama kahju tekitanu.

Eeltoodu tõttu kuulub hagejale tekitatud kahju kostja poolt

§ 448järgi hüvitamisele.

Hageja palus tekitatud kahju väljamõistmist osaliselt, s.o 1 200 000 krooni ulatuses. Kostja vastuväited

1. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud. Hageja hagemisõigus tekkis juba võõrandamislepingu sõlmimisel 05.05.1994, mil Tallinna linn andis õigusliku aluseta korteri kostjale üle. Alusetu rikastumise nõude aegumistähtaja kulgemine hakkas samast ajast, s.o 05.05.
2. Aegumistähtaeg lõppes
3. a TsÜS § 113 lg 1 kohaselt 05.05.
4. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
5. Samuti oli kostja seisukohal, et hageja nõue on vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Aluseta rikastumise regulatsioonist ja hea usu põhimõttest tuleneb, et üleandja ei või tagasinõude tulemusel ise rikastuda. Kui hageja ei oleks õigusliku aluseta korterit võõrandanud kostjale, ei oleks ta jäänud ega saanud korteri omanikuks ega saanud ka mingit hüvitust korteri väärtuse ulatuses. Hagi rahuldamine tooks kaasa hageja aluseta rikastumise kostja arvel. Asjakohatu ja eksitav on hageja väide, et kostja on korteri võõrandamisel 04.11.1996 käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Alusetult saadud vara tagastamine ei sõltu saaja hea- või pahausksusest. Kuna kostja oli korteri E. P võõrandamisel selle omanik, oli ta õigustatud korterit käsutama. 2
6. Kostjale on selgusetu, kas hageja loeb tekitatud varaliseks kahjuks eluruumi võõrandamist kostja poolt või Tallinna Halduskohtu 11.06.2003 otsuse alusel L.Rile tasutud 2 250 000 krooni. Hageja jäi enda õigusvastase teo tulemusel eluruumist ilma juba 05.05.
7. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete alusel. Tühise tehingu järgi saadu ei tekita uut võlasuhet ega uut kahju. Kostja teo, korteri võõrandamise ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel puudub põhjuslik seos. Tallinna Halduskohtu 11.06.2003 otsusega on tuvastatud, et õigusvastaseks teoks, mis L.Rile kahju tekitas, oli eluruumi erastamine kostjale ning selle eest vastutab RVS § 7 lg 1 ja 12 lg 1 järgi Tallinna linn. Avaliku võimu kandja püüd veeretada vastutust tema enda õigusvastase toiminguga tekitatud kahjulike tagajärgede eest kostjale on avaliku võimu kandja hea usu vastane õiguste kuritarvitamine. Maakohtu otsus ja põhjendused
8. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei ole hagi põhjendatud ega tõendatud. Tulenevalt VÕSRakS §-st 2 kohaldas kohus vaidluse lahendamisel enne 01.07.2002 kehtinud õigusnorme. 8.

§ 477

sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse.

§ 477

lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama, lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Hagi kohaselt sai kostja vaidlusaluse eluruumi erastamise ostu-müügilepingu alusel 05.05.1994. Kohus nõustus kostjaga, et kuivõrd hageja nõue seisneb alusetus rikastumises, tuleb soorituseks, mille läbi kostja rikastus, lugeda 05.05.1994 erastamistehingut. Hageja seisukohta, et alusetu rikastumise toiminguks on kostja poolt vara võõrandamine 04.11.1996 ostu–müügilepingu alusel E. P, ei pidanud kohus õigeks. Hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks ei saa pidada võõrandamise hetke, sest kostja sai selle korteri juba 05.05.1994.

§ 477

lg-te 1 ja 3 alusel esitatava hagi aegumise seisukohalt ei oma tähtsust ajahetk, mil kostja hageja poolt üleantud korteri võõrandas, vaid mil ta selle alusetult omandas. Hageja nimetatud nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. 9. Hagi aegumistähtaja määratlemisel lähtus kohus VÕSRakS §-st 9. Hagi aegumine algas

§ 86

järgi (kuni 01.09.1994 kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. TsÜS § 178 lg 2 (01.09.1994 redaktsioon) kohaselt kui enne 01.09.1994 kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja TsÜS-s sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.

§ 81

kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat, seega ei olnud hagi aegumise tähtaeg möödunud ja TsÜS § 113 lg 1 kohaselt tuleb kohaldada üldist aegumistähtaega, milleks on 10 aastat. Käesolev hagi esitati kohtule 10.06.

1. Vastavalt VÕSRakS § 9 lg 1 kohaldatakse TsÜS-s ja VÕS-s aegumise kohta sätestatud ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele, aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.
2. Kuivõrd hagi on esitatud 10.06.2005 ja kohaldamisele kuulub VÕSRakS § 9 lg 2 ja kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1, lõppes hagi esitamise tähtaeg alusetu rikastumise nõudes 05.05.
3. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. 3 TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Käesolevas vaidluses on aegumise argument olnud üks kostja peamisi vastuväiteid ja seega tuleb alusetust rikastumisest tulenev nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu.
4. Hageja väidetav kahju tekkis kostja poolt korteri võõrandamisega 04.11.1996, mistõttu kuulub kohaldamisele kuni 30.06.2002 kehtinud

§ 448

. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalusteks on kahju esinemine, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanud teo vahel, kahjutekitanud teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü. Kahjutekitanu süüd eeldatakse ja kahjutekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Hageja leidis, et kostja tekitas talle varalist kahju, müües erastatud korteri kolmandale isikule, mis välistas korteri tagastamise omandireformi õigustatud subjektile ning tõi hagejale kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Kohus asus seisukohale, et antud vaidluses ei ole hageja tõendanud, et kahju tekkis kostja teo tõttu (kostja poolt eluruumi võõrandamisega 04.11.1996). Selle tehinguga ei saanud kostja hagejale kahju tekitada, korteri oli ta saanud juba

1. a ning tehingu tegemiseks
2. a puudus kostjal igasugune keeld. Hageja esindaja avaldas kohtuistungil, et erastamistehingu tühisusest sai hageja teada
3. a, kui kohus selle tuvastas, nimetatut arvestades on ebatõenäoline eeldada, et kostja pidi erastamislepingut tühiseks pidama korteri võõrandamise hetkel
4. a. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et kostja omandas 05.05.1994 eluruumi Tallinna linnalt alusel, mis hiljem ära langes (tehingu tühisuse tunnustamine 16.04.1999), võis kaasa tuua TsÜS § 84 kohaselt alusetu rikastumise nõude, mis aga antud juhul on aegunud. Kooskõlas

§ 448

lg-ga 1 pidi kahjutekitanu tegu olema väljamõistetava kahju tekkimise tingimuseks. Hageja kohustus maksta õigustatud subjektile hüvitiseks 2 250 000 krooni ei tekita iseenesest kohustusi kostjale. Kahju tekitamisest tulenev kohustis tekib, kui kahjutekitanu teo ja tekkinud varalise kahju vahel leiab tuvastamist põhjuslik seos. Antud asjaolude põhjal see tuvastamist ei ole leidnud. Seega puudub vajadus anda hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ja süüle. Kahju hüvitamise kohustus on vaid isikul, kes on selle tekitanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palub kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja sai 05.05.1994 tehingu alusel eluruumi omanikuks. Kuivõrd jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.1999 otsusega on tuvastatud, et nimetatud tehing on ORAS § 18 lg 1 rikkumise tõttu tühine ja seega kehtetu algusest peale, siis ei kaasnenud selle tehinguga mingeid õiguslikke tagajärgi (kostja ei saanud eluruumi omanikuks). Seega jäi hageja eluruumi omanikuks ka pärast
2. a tühist tehingut, mistõttu ei saanud kostja varaline olukord eluruumi omandiõiguse näol suurendada. Kohtu järeldus eluruumi omandamisest kostja poolt ei ole kooskõlas ORAS § 18 lg-ga 1, EES § 3 lg 5 p-ga 4, TsÜS §-ga 66 ja AÕS §-ga 68 ning Riigikohtu praktikaga. Kohus ei andnud hinnangut hageja nõude aluseks olevale tehingu tühisuse asjaolule ja sellest tulenevatele õiguslikele tagajärgedele. Otsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel kohus leidis, et kostja sai
3. a eluruumi omanikuks. Omand võib tekkida seaduse või tehingu alusel. Kohus ei ole tuginenud ühelegi asjakohasele omandamise alusele.
4. Hagi ei ole aegunud. Kuivõrd kostja ei omandanud
5. a tehinguga eluruumi, ei saanud ainuüksi seetõttu

§ 477kohase nõude esitamise tähtaeg hakata kulgema 05.05.1994.

Kohtuotsus hagi aegumise tuvastamisel on vastuoluline. Hagi aegumise tähtaja seostamine 4 ostu-müügilepingu sõlmimise momendiga on vastuolus tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §

1. Nimetatud sättest ei tulene, et aegumistähtaja kulg algab tehingu tegemise hetkest. Kohus ei tuvastanud, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 05.05.1994, vaid leidis, et hageja sai erastamistehingu tühisusest teada
2. a kohtuotsusest. Seega sai alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaeg hakata kulgema alates 16.04.
3. Ka sel ajal oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, mis kulges kuni TsÜS 01.07.2002 redaktsiooni jõustumiseni. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja VÕSRakS § 9 lg 2 lõppes aegumistähtaeg 01.07.
4. Hagi on esitatud 10.05.
5. Kohus jättis tähelepanuta, et eluruumi omandamise aluse äralangemisel kohtuotsusega tehingu tühisuse tuvastamise hetkest (
6. a) hakkas alusetult omandatud vara nõude tähtaeg

§ 477lg 2 alusel kulgema samuti vara omandamise aluse äralangemisest ja oma õiguste rikkumisest teadasaamisest (Ts

ÜS § 116). Sellest tulenevalt ei saanud hagi esitamise tähtaeg ühelgi õiguslikul kaalutlusel kulgeda juba 05.05.1994, s.o ligi 5 aastat enne kohtu tuvastatud vara omandamise aluse äralangemist. Kostja rikastus alusetult hageja arvel 04.11.1996 tehinguga hagejale kuuluva eluruumi võõrandamisel kolmandale isikule. Kostja sõlmitud tehing on käsitatav mitteomaniku käsutustehinguna, mille tulemusena vähenes hageja vara kõnesoleva eluruumi väärtuse näol. Selle tehinguga rikkus kostja hageja omandiõigust ja omandas tehingu alusel saadu. Kostja on

§ 477

lg 3 alusel kohustatud hüvitama hagejale eluruumi väärtuse rikkumise aja (04.11.1996) seisuga. Neid asjaolusid ei ole kohus analüüsinud. 13. Kohus kohaldas vääralt

§ 448

. Kuivõrd kostja ei ole kunagi omandanud kõnealust eluruumi, puudus tal õiguslik alus talle mittekuuluva vara käsutamiseks. Sellele vaatamata müüs ta korteri E. P. Kostja tegevus on vastuolus põhiseaduse § 32 ja AÕS § 68 lg 1. Kuna E. P omandas eluruumi heauskselt, ei ole hagejal omandiõiguse taastamine võimalik. Seega jäi hageja eluruumi omandiõigusest ilma kostja tegevuse tulemusena ja konkreetse tehinguga kaasnenud õiguslike tagajärgede tõttu ning kohtu vastupidine järeldus, et kahju tekkimine ei ole seotud kostja tegevusega, on ebaõige. Kohus ei ole analüüsinud ega ümber lükanud hageja väiteid põhjusliku seose suhtes. Kui kostja ei oleks mitteomaniku käsutustehingut sooritanud, poleks hagejale kahju tekkinud. Omandiõiguse kaotusega kaasnes hageja vara vähenemine eluruumi väärtuse võrra, mis on vaadeldav hageja varalise kahjuna (

§ 222). Hageja ei ole kunagi väitnud, et L.

R eluruumi tagastamise võimatuse tõttu hüvitatud kahju oleks pooltevahelise kahjutekitamise võlasuhte aluseks. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja ei ole esitanud regressinõuet (hageja ei nõua L. R tekitatud kahju hüvitamist), vaid pooltevaheline võlasuhe tuleneb kostja poolt hageja omandiõiguse rikkumisest. Kui kostja poleks eluruumi võõrandanud, siis oleks olnud võimalik see tagastada omandireformi õigustatud subjektile L. R ja hagejal poleks tekkinud eluruumi väärtuse hüvitamise kohustust. Ka jättis kohus tähelepanuta, et ORAS § 12 lg 1 ja 3 kohaselt ei välista eluruumi tagastamist asjaolu, et eluruum on üürniku valduses, samuti ei mõjuta tagastamist tühine erastamistehing. Hageja leiab, et antud juhul on täidetud ka ülejäänud

§ 448sätestatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks olevad tingimused.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja on kahju tekitamises süüdi. Kostja teadis, et eluruumi omandamise aluseks olev tehing, millest sõltus tema korteri omandamise õiguslik alus, on kohtulikult vaidlustatud, ning pidi mõistma, et tal ei ole õigust teisele isikule kuuluva eluruumi võõrandamiseks. Kostja tegevus, sh lepingu sõlmimisel ebaõigete andmete esitamine, tõendab üheselt kostja süülist käitumist. Hageja ei nõua kostjalt kogu tekitatud kahju väljamõistmist, mis vastaks eluruumi väärtusele kohtuotsuse tegemise ajal ja oleks kooskõlas kahju hüvitamise üldpõhimõttega. Taotletav hüvitis 1 200 000 krooni ei kata isegi mitte pooles ulatuses hagejal tegelikkuses tekkinud kahju ja jääb oluliselt väiksemaks võrreldes L. R tasutud summaga. 5 Apellatsioonkaebuse vastus 14. Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Asjas ei ole vaidlust selles, et Tallinna linn andis 05.05.1994 A.Tle tühise ostu-müügilepingu alusel üle Tallinnas x asuva eluruumi. Tühine tehing on algusest peale tühine sõltumata sellest, kas tehingu tühisus on kohtuotsusega tuvastatud või mitte. Maakohtu seisukoht, et Tallinna linna ja A.T vaheline võlasuhe on alusetu rikastumise (tagasitäitmise) võlasuhe, on õige.

§ 477

lg 1 reguleerib olukorda, kus vara on algusest peale saadud õigusliku aluseta: tehingu poolte vahel tekib alusetust rikastumisest tulenev tagasitäimise võlasuhe. Maakohtu järeldus, et hageja tagasitäitmise nõue on aegunud, on õige. Apellandi väide, et erastamistehingu tühisusest sai ta teada Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.1999 otsusest, mistõttu on see ka aegumistähtaja alguseks, on ekslik. Lähtuvalt tehingu tühisust põhjustanud asjaoludest, muutus hageja nõue tühise tehingu tagasitäitmiseks sissenõutavaks 05.05.

1. Apellatsioonkaebuse väide, et rikastumine leidis aset 04.11.1996, mil A.T eluruumi võõrandas ning et sellest ajast tekkis Tallinna linnal rikkumiskondiktsioonil põhinev nõue, põhineb materiaalõiguse vääral tõlgendamisel. Kostja poolt hagejalt saadu võõrandamine ei tekitanud hageja ja kostja vahel uut võlasuhet, vaid muutis üksnes tagasitäitmise võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmise viisi (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-130-05). Ka juhul, kui tagasitäitmise nõue ei oleks aegunud, ei kuuluks see hea usu põhimõtete kohaselt rahuldamisele.
2. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi ei kuulu rahuldamisele ka

§ 448alusel.

Kahju hüvitamise nõuet on hageja põhjendanud asjaoluga, et tema omandit on eluruumi õigustamata käsutamisega rikutud. Kuigi kohus on õigesti tuvastanud, et eluruumi võõrandamisega ei ole A.T Tallinna linnale varalist kahju põhjustanud, on kostja tõendanud ka

§ 448

lg 2 järgi süü puudumise: kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et tal ei ole õigust eluruumi võõrandada. Seda kinnitavad kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid. Tegelikuks õigusvastaseks teoks, mis põhjustas hageja poolt L.Rile 2,25 miljoni krooni maksmise ja sellega hageja vara vähenemise, on hageja enda õigusvastane tegu - eluruumi erastamine kostjale. Paljasõnaline ja kohust eksitav on apellandi väide, et eluruumi võõrandamine kolmandale isikule oli kantud eesmärgist teha võimatuks eluruumi omandiõiguse teostamine hageja poolt. Tegelikult oli korteri võõrandamise ajendiks kostjat tabanud traagiline sündmus (poja surm õnnetusjuhtumi läbi). On ilmne, et hagi alternatiivse aluse esitas hageja eemärgil vältida aegumise vastuväidet. Nõude suurust põhjendavad väited on vastustaja arvates väärad. Ringkonnakohtu seisukoht 16. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, mistõttu ei ole selle tühistamiseks alust ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb otsus jätta muutmata. Küll vajab kohtuotsuse põhjendav osa täiendamist. 17. Pooled ei vaielnud selle üle, et Tallinna linn andis A.Tle 05.05.1994 tühise ostumüügilepingu alusel üle (erastas) Tallinnas x asuva eluruumi. Tühise tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 51

lg 2 kohaselt on kehtetu tehingu korral kumbki pool kohustatud tagastama teisele poolele kogu tehingu järgi saadu, natuuras saadu tagastamise võimatuse korral aga hüvitama selle väärtuse rahas. Sama põhimõte tuleneb ka alates 01.09.1994 kehtiva TsÜS § 66 lg-st 5. Seega sooritus, mille tulemusel kostja väidetavalt rikastus, toimus 05.05.1994, mil Tallinna linn (Vanalinna EEV kaudu) võõrandas eluruumi A.Tle. Seetõttu tuli kohaldada alusetut omandamist reguleerivaid õigusnorme, s.o

§ 477

, apellandi teistsugused väited ei ole õiged ega vasta tema enda varasemale seisukohale. Märgitu on 6 kooskõlas nii kohtupraktika kui praegu kehtiva seadusega (TsÜS § 84). Vara hilisem võõrandamine omab alusetu omandamise sätete kohaldamisel õiguslikku tähendust vaid selles osas, et vara tagastamise asemel tuleb hüvitada selle väärtus rahas (

§ 477lg 3).

Samal seisukohal oli hagiavalduses ka hageja, väites, et kostja sai vaidlusaluse vara hageja soorituse kaudu – eluruumi erastamise ostu-müügilepingu alusel (hagiavalduse p 13 – tl 7) ning kuna kostjal ei olnud seadusest ega lepingust tulenevat alust eluruumi erastamiseks, siis oli ta kohustatud selle

§ 477lg 1 alusel Tallinna linnale kui omanikule tagastama.

Seetõttu on eksitav ja vastuoluline apellatsioonkaebuse väide, et A.T alusetu rikastumine ei leidnud aset 05.05.1994, sest tehingu tühisuse tõttu ei saanud ta omanikuks. Apellant on jätnud tähelepanuta, et alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõude aluseks ongi asjaolu, et rikastunu omandas asja õigusliku aluseta – tema omand ei ole tekkinud õiguslikul alusel. See, et omandiõigus omandajale tühise tehingu järgi üle ei lähe, ei tähenda, et tegemist ei ole alusetu omandamisega vastavate õigusnormide tähenduses. Teistsugune käsitlus oleks ilmses vastuolus nii TsÜS § 66 lg 5 ja

§ 477lg 1 sisu kui mõttega.

Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi nõude aegumise ning aegumist käsitavate õigusnormide kohaldamise osas õigeks ega pea neid vajalikuks korrata. Maakohus ei jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega hinnanguta tehingu tühisuse asjaolusid käsitavaid hageja väiteid, nagu märgib apellant.

1. Kolleegium ei nõustu kaebuses sisalduva väitega, et kohus jättis arvestama seadusest tuleneva hagi aegumise tähtaja kulgemise alguse tingimuse: TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, mitte aga tehingu tegemisest. Kuna tehingu üheks pooleks oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjekt, ei ole võimalik väita, et ta ei pidanud olema teadlik tehingu seadusevastasusest. Et Tallinna linn pidi olema teadlik sellest, et 05.05.1994 tehingu sooritamise ajal ei olnud eluruumi tagastamise küsimus veel lahendatud (mistõttu olid kõik tehingud selle varaga ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud), kinnitab asjaolu, et L.R esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.03.1994 otsuse peale kaebuse 04.05.
2. Igal juhul oli hageja neist asjaoludest teadlik vähemalt
3. a suvel, kui asuti menetlema kõnealust kaebust ja tunnistati nimetatud isik omandireformi õigustatud subjektiks (12.09.1994 otsus). Väär on apellatsioonkaebuse väide, et alusetu omandamine leidis aset 04.11.1996, mil A.T võõrandas eluruumi E. P ning et sellest ajast tekkis Tallinna linnal vastav nõue kostja vastu. Tagasitäitmise nõue tulenes tühise tehingu sõlmimisest, s.o õigusliku aluseta tehtud sooritusest.
4. 22.02.2006 hagiavalduse täpsustuses suurendas hageja nõuet 1 200 000 kroonini (lähtuvalt eluruumi harilikust väärtusest 04.11.1996 tehingu tegemise ajal) ning täiendas hagi aluseks olevaid asjaolusid kahju tekitamist põhjendavate väidetega, esitades alternatiivse nõude: kostja tegevus talle mittekuuluva eluruumi käsutamisel on vaadeldav Tallinna linnale kahju tekitamisena (punkt 4 - tl 77). Hageja väitel oli kostja tegevus nimetatud asja käsutamisel vastuolus PS §-ga 32 ja AÕS § 68 lg-ga 1 ning igal juhul seadusevastane: kuivõrd kostja ei olnud eluruumi omanik, ei olnud tal õiguslikku alust selle vara käsutamiseks. Hageja oli seisukohal, et vara võõrandamisega põhjustati talle kahju, sest hagejal puudus seeläbi võimalus omandireformi objektiks tunnistatud vara õigustatud subjektile tagastada ning pidi seetõttu vara väärtuse hüvitama rahas. Kuigi hageja on siinkohal oma seisukoha selgelt väljendanud, ei ole ta seda arvestanud kahju suuruse osas: hageja ei nõudvat kogu tekitatud kahju (kooskõlas kahju hüvitamise üldpõhimõtetega oleks kahju suuruseks eluruumi väärtus kohtuotsuse tegemise ajal) seetõttu, et arvestab tekkinud olukorra kujunemist mõjutanud asjaolusid, s.o 05.05.1994 erastamiselepingu sõlmimist Vanalinna EEV poolt (kaebuse p-d 48 ja 49). Selle käsitlusega ei saa nõustuda: ühelgi juhul ei ole hagejale tekitatud suuremat 7 kahju, kui halduskohtu poolt L.Ri kasuks hüvitisena välja mõisteti. Vara praegusest väärtusest rääkida ei ole alust, sest tegemist oli tagastamisele kuuluva varaga.
5. Kuigi kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata, soovib ta märkida järgmist. Maakohus on oma järeldust teo ja varalise kahju vahelise põhjusliku seose puudumise kohta põhjendanud asjaoluga, et 04.11.1996 tehingu tegemiseks puudus kostjal igasugune keeld, mistõttu ei saanud eeldada, et ta pidi tehingu tegemise ajal olema teadlik erastamislepingu tühisusest (mis kohtu poolt tuvastati
6. a). Kuigi maakohus ei jätnud analüüsimata hageja väiteid seoses kostja poolt talle mittekuuluva eluruumi võõrandamisega kolmandale isikule, nagu väidab apellant, on ta teinud seda siiski ühekülgselt. Nõustuda tuleb hagejaga selles, et Tallinna linna omandiõiguse taastamine osutus võimatuks seetõttu, et kostja võõrandas erastatud eluruumi 04.11.1996 kolmandale isikule. Samas on hageja jätnud kõrvale asjaolu, et Tallinna linnalt L.Ri kasuks väljamõistetud summa on põhjuslikus seoses eelkõige 05.05.1994 sooritatud tehinguga: hagejal puudus võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara selle omanikule tagastada. Õige ei ole apellandi väide, et kohus on kahjunõude lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi -

§ 448

. Maakohus ei jätnud tähelepanuta, et hageja nõue kahju hüvitamiseks ei olnud esitatud regressinõudena. Hageja väitel kehtiks pooltevaheline võlasuhe ka siis, kui L.R ei oleks Tallinna linna vastu kahjunõuet esitanud, sest omandiõiguse kaotusega kaasnes hageja vara vähenemine eluruumi väärtuse võrra, mis on vaadeldav hageja varalise kahjuna

§ 222mõttes.

Seega - mitteomaniku käsutustehing on kahjutekitanu tegu, mis tingis kahju tekkimise (kaebus p 31). Apellandi viidatud sätte kohaldamiseks ei olnud kohtul alust, sest hagetav kahju ei ole hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel lepingu rikkumisest tulenev kahju (tühise tehingu puhul ei saa rääkida kohustuse rikkumisest), vaid kvalifitseeritav

§ 448järgi.

Põhjendamatu ja tõenditega vastuolus on hageja käsitlus tekitatud kahju olemusest, sest erastamistehing oli tühine ORAS § 18 lg-s 1 sisalduva keelu rikkumise tõttu (kui tegemist ei oleks tagastamisele kuulunud varaga, oleks see vara tulnud asja materjalist nähtuvalt erastada). Pealegi on nimetatud sättes sisalduva keelu eesmärgiks kaitsta omandireformi õigustatud subjekti õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara, mitte aga omandireformi kohustatud subjekti omandiõigust õigusvastaselt võõrandatud varale, sest selle vara on ta kohustatud tasuta üle andma õigustatud subjektile. 21. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et omandi eluruumile minetas hageja otseselt kostja õigusvastase tegevuse tulemusena. Kuigi ülaltoodud põhjendustel on kostja teol - 04.11.1996 võõrandamistehingul – ja hagejale kahju tekkimisel teatud seos, puudub toimunus kostja süü, mis on

§-st 448 tuleneva vastutuse kohaldamisel üheks kohustuslikuks tingimuseks. Asjas on tõendatud, et L.Ri hagi erastamistehingu tühisuse tuvastamiseks oli Tallinna Linnakohtu 31.10.1995 otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.06.1996 muutmata, jäetud rahuldamata ning see oli tehingu tegemise ajal jõustunud. Asjaolu, et nimetatud ostus kohtuvigade parandamise korras hiljem tühistati, ei tõenda kostja süüd. Seetõttu ei tõenda kostja süüd ka see, et Tallinna Halduskohtu 24.10.1996 otsus L.Ri kaebuse rahuldamata jätmise kohta ei olnud tehingu tegemise ajal veel jõustunud. Kostja ei pidanud eeldama, et kohtuvaidlustele, kus vaieldi haldusaktide kehtivuse üle, järgneb temale kahjulikke tagajärgi. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kõnealuse vara omandireformi õigustatud subjektile tagastamise osas on kohalik omavalitsusüksus võtnud vastu korduvaid ebaseaduslikke otsuseid, mis iseenesest välistavad kostja süü. Kostja käsutusõigust ei olnud 04.11.1996 tehingu tegemise ajal piiratud. Hageja nõue on vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. 8 22. Kuna ringkonnakohtu jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse: kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud. Sama paragrahvi lg-st 8 tulenevalt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistetakse välja vajalikud ja põhjendatud kulud esindaja osutatud õigusabi eest, arvestades p-s 1 sätestatud piirmäära. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista apellandilt vastustaja kasuks õigusabikulude katteks välja 10 000 krooni. Ü.Jänes G.Kivinurm M.Reino 9