) § 4 lg 1 sätestas, et avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks teeseaduses ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega. Seega, Keila Vallavolikogu on otsusega määratlenud selles viidatud konkreetsete teede avalik-õigusliku seisundi – tegemist on kohalike ja sellest tulenevalt avalikult kasutatavate teedega. Sellel alusel saavad kolmandad isikud esitada kaebuse esitajale kinnistu läbimise nõude, mis aga rikub kaebaja omandiõigust kinnistule. Vabariigi Valitsuse 28.07.2005.a. määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamise ja registri pidamise põhimäärus” § 8 kohaselt on registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus. Otsuse lisas 1 toodud loetelus on numbri 2953702 all tähistatud „Noortekeskuse tee (Kloogaranna), pikkusega 230, liigiga maantee ja toodud vastavad koordinaadid”. Otsuse lisas toodud koordinaatidest nähtub, et nn „Noortekeskuse tee” peaks asuma kaebuse esitaja omandis oleval kinnistul, mis paikneb Harjumaal, Keila vallas, Kloogaranna külas, kannab nimetust Metsamaja-3 ja on kantud Tallinna Linnakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr 27993 all (kinnistu). Kinnistu koosseisus on maatükk, suurusega 20902 m2, sihtotstarbega elamumaa ning selle olulisteks osadeks olevad ehitised. Seega otsuse reguleerimisobjektiks on muuhulgas kaebuse esitajale kuuluv kinnistu, mille sihtotstarvet ja kasutustingimusi on otsusega soovitud muuta. Eeltoodust nähtub, et otsus on haldusakt HMS § 51 lg 2 tähenduses, s.t üldkorraldus, mis on suunatud konkreetse kinnistu avalik-õigusliku seisundi muutmisele.
lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Sama paragrahvi 2. lõike järgi moodustavad tee liiklemiseks kasutatavad rajatised (nt sõidutee, parkla) ja muud rajatised (nt teepeenar, liikluskorraldusvahend, teemärgistusrajatis).
lg 1 kohaselt on maantee väljaspool linnu, 4 aleveid ja alevikke paiknev rajatis sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks. Kinnistul puuduvad eelnimetatud tunnustele vastavad rajatised (välja arvatud kaebuse esitaja poolt rajatud tee), mistõttu ei ole võimalik rääkida ka kinnistul asuvast maanteest. 3.2. Kinnistul saaks asuda üksnes eratee Vastavalt otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud
lg 1 on avalikult kasutatavateks teedeks riigimaantee, kohalik maantee ja tänav.
lg 5 kohaselt on kohalik maantee kohaliku omavalitsuse omandis olev kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee. Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt võtab kohaliku maantee kohalike maanteede nimekirja ja arvab sellest välja valla- või linnavolikogu. Seega, kui kaevatava haldusakti kohaselt paikneb kaebuse esitaja kinnistul kohalik maantee, siis tähendab see seda, et kaebuse esitaja kinnistul peaks paiknema kohalikule omavalitsusele kuuluv rajatis (maantee). Kaebuse esitaja selgitab, et temale kuuluval kinnistule ei ole seatud hoonestusõigust, servituute vms, mis võiksid anda aluse rääkida kolmandate isikute varast võõral kinnisasjal. Kõik kinnistul paiknevad ehitised ja rajatised on kinnistu olulised osad ja need on kinnistu omaniku omandis. Isegi kui asuda seisukohale, et kinnistul on tee, on ilmne, et see saab kuuluda üksnes kinnistu omanikule ja tegemist saab olla üksnes rajatisega, mida seadus nimetab erateeks. Eratee on
lg 2 kohaselt rajatis, mida võib kasutada üksnes tee omaniku loal.
Eratee avalikuks kasutamiseks määratlemine eeldab
lg 4 kohaselt vastava lepingu olemasolu tee (kinnistu) omaniku ja kohaliku omavalitsuse vahel. Sellist lepingut sõlmitud ei ole ning tee puudumise tõttu ei ole seda ka võimalik sõlmida. Keila Vallavalitsus ei ole ilmutanud ka mingit huvi sellise lepingu sõlmimiseks. Samale põhimõttele viitab ka Riigikohus 22. märtsil 2006.a.
iviilasjas nr 3-21-5-06 tehtud otsuses: „Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et tema valduses olevaid kinnistuid läbib eratee, mida ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, ja seda võib kasutada üksnes tee omaniku ja seadusjärgse valdaja nõusolekul. Asjas on tuvastatud, et vaidlusalune tee ei ole avalikult kasutatav tee (TeeS § 4 lg 4). Teeseaduse § 4 lg 2 järgi võib erateed kasutada üksnes tee omaniku loal, v.a sama seaduse § 33 lg-s 8 loetletud tingimustel, mil ei pea eratee kasutamiseks olema tee omaniku luba (nt alarmsõidukite sõitmiseks). Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud. Seega ei ole tegemist ei avalikult kasutatava teega ega olukorraga, mil tee omanik peab lubama oma teed kasutada“. Sama seisukoha on esitanud ka Maanteeamet oma vastuses kohtunõudele: „Tee ja teealune maa ei saa kuuluda erinevatele omanikele. Kuna avalikult kasutatav tee ja seega ka teemaa on alati
iviilkäibes koos, siis riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluv tee ei saa asuda võõral kinnisasjal...Seega kaebuse esitaja omandis oleval kinnistul „Metsamaja-3” asukohaga Keila vallas Kloogaranna külas asuva tee puhul ei saa olla tegemist kohaliku maanteega. Selle tee saab määrata avalikult kasutatavaks teeks teeseaduse § 4 lõike 3 sätestatud nõudeid täites – st tee omaniku nõusolekul ja tingimustel, samuti peab lepingus olema sätestatud eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad.” Analoogilisel seisukohal eramaal asuva tee kasutamise osas on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. See nähtub käesolevas haldusasjas esitatud väljatrükist Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi internetileheküljelt (www.mkm.ee) küsimuste ja vastuste rubriigist, milles on kajastatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastused kodulehekülje kaudu esitatud küsimustele. Vastates küsimusele eramaal oleva tee sulgemise õiguspärasuse kohta märgib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: „Tee kuulub sellele isikule, kelle maa peal see asub ja sel isikul on kõik omaniku õigused, sealhulgas ka õigus tee sulgemiseks. Lähtume vastuses sellest, et tee asub eramaal ja on eratee. Eratee on vastavalt Teeseaduse § 4 lõikele 2 rajatis, mida võib seadusest tulenevate erisustega kasutada üldjuhul üksnes tee omaniku loal. Eramaa omanik võib keelata või piirata, nagu antud juhul, tee kasutamist. Eramaal asuva tee kasutamiseks peate pöörduma kohalikul 5 omavalitsusüksuse poole, kel on võimalik sõlmida leping maaomanikuga „Teeseaduse” § 4 lõike 4 kohaselt – see saab toimuda tee omaniku nõusolekul ja tingimustel. Leping tuleb sõlmida tee omaniku ja antud juhul vallavalitsuse vahel.” Tulenevalt eeltoodust on käesolevas haldusasjas ammendavalt tõendatud, et kaebuse esitaja kinnistul ei asu otsuse viidatud avalikult kasutatavat teed. 3.
iviilasjas nr 3-2-1-5-06 tehtud otsuses: „Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus AÕS § 155 lg 1 mõttes. Detailplaneeringu menetlemise ajal kehtinud Planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 1 järgi oli detailplaneering planeering, mis koostatakse valla või linna territooriumi kohta ja mis on lähiaastatel ehitustegevuse aluseks. Sama seaduse § 9 lg 2 p 13 alusel määratakse detailplaneeringuga muud seadustest tulenevad kinnisomandi kitsendused. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis asjas nr 3-3-1-33-05 (RT III 2005, 36, 355) leidnud, et detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus. 7 Kolleegium nõustub linnakohtuga selles, et detailplaneering on kava, mis määrab edasise tegevuse alused. Ainuüksi detailplaneering ei anna õigust ehitamiseks. Detailplaneering on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Eelneva tõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja väljendas nõusolekut tee-ehitustööde tegemiseks ja hilisemaks tee kasutamiseks sellega, et ta tellis ise detailplaneeringu ja ei vaidlustanud seda. “ 3.7. Avalik tee ei teki katastriüksuse plaanile märkimisega Kaebuse esitaja on seisukohal, et avalikult kasutatava tee olemasolu tõendamiseks ei ole piisav katastriüksuse plaan. Katastriüksuse plaani on koostanud õiguslike eriteadmisteta isik (maamõõtja), kellel puudub pädevus otsustada tee olemasolu või puudumise ja selle õigusliku režiimi üle. Asjaolu, et katastriüksuse plaanile märkimine ei loo kinnisasja seadusjärgset kitsendust, antud juhul avalikku teed, tõendab kaebuse esitaja poolt käesolevas haldusasjas esitatud Maa-ameti 27.02.2006.a. kiri nr 12.1-5/833 maakatastriseaduse § 10 lõike 3 rakendamise kohta. Maakatastriseaduse (edaspidi MaaKatS) § 10 lg 1 kohaselt peavad katastriüksuse plaanile olema kantud katastriüksuse piirid, ehitised (hooned, rajatised), kõlvikute paiknemine ja kitsendusi põhjustavate objektide asukoht ning andmed kõlvikute pindalade kohta. Katastriüksuse plaan on katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel. Sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt katastriüksuse moodustamise ajaks rajatud või kaitse alla võetud kitsendust põhjustav objekt loetakse seaduslikuks ja kitsendus seadusjärgseks ning selle asukoht (piirid) kantakse katastriüksuse plaanile. Maa-ameti 27.02.2006.a. vastusest viidatud õigusnormide tõlgendamise kohta nähtub, et MaaKatS § 10 lg 3 eesmärgiks ei ole legaliseerida katastriüksuse moodustamise ajaks rajatud või kaitse alla võetud olemasolevad kitsendust põhjustavad objektid, sõltumata nende rajamise õiguslikust alusest. Maa-amet asus oma vastuses järgmisele seisukohale: „Maakatastriseadus § 10 sätestab katastriüksuse plaani ja plaani koostamise põhialused maakatastri pidamise tähenduses. Katastriüksuse moodustamise käigus kantakse kitsendusi põhjustavad objektid katastriüksuse plaanile kitsendustega seotud objekti asukoha andmete avalikustamise eesmärgil, arvestades Vabariigi Valitsuse 23.10.2003.a. määruses nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord” paragrahvis 12 sätestatud tingimusi. Katastriüksuse plaan koostatakse katastriüksuse moodustamise toimingu käigus katastriüksuse andmete registreerimiseks maakatastris. Maakatastriseaduse § 10 lõige 3 sätestab kitsendusi põhjustavate objektide kandmise katastriüksuse plaanile, mille alusel katastrimõõdistamise teostaja ei pea selgitama, kas kitsendusi põhjustav objekt on tekkinud õiguslikul alusel. Tegemist on tehnilise nõudega, kus katastrimõõdistamise teostaja tuvastab visuaalselt ja kontrollib objektide asukohta ning mõõdistab või kannab katastri aluskaartidelt kitsendusi põhjustavad objektid katastriüksuse plaanile. Seega ei ole maakatastriseaduse § 10 lõike 3 eesmärgiks legaliseerida kitsendust põhjustavaid objekte, vaid omab õiguslikku tähendust vaid maakatastri kontekstis. Asjaolu, kas kitsendust põhjustav objekt on seaduslik või mitte, ei ole võimalik tõendada katastrikaardi alusel.” Samuti nähtub Maa-ameti kirjast, et MaaKatS § 10 lg 3 eesmärgiks ei ole ka lugeda kõik olemasolevad kitsendused seadusjärgseteks. Maaamet asus järgmisele seisukohale: „Katastrikaardile märgitud kitsendus ei mõjuta selle õiguslikku staatust. Maakatastriseaduse § 10 lõige 3 ei ole aluseks kinnisomandi seadusejärgse kitsenduse tekkimiseks. Avalik-õiguslikud kinnisomandi kitsendused tekivad seaduse alusel ning hakkavad kehtima objekti kaitse alla võtmise hetkest. Viidatud kitsendused kantakse läbi kitsenduste selgitamise kitsenduste kaardile”. Kaebuse esitaja seisukohta kinnitab ka MaaKatS § 1¹, mis sätestab, et maakataster on tehniline register, milles kajastatakse andmeid maa loodusliku seisundi, väärtuse ja kasutamise kohta. Tegemist ei ole õigustloova, vaid üksnes informatiivset tähendust omava registriga. Registri andmed saavad 8 rajaneda üksnes varasemalt asetleidnud juriidilistele faktidele, registriandmed ei loo ise õigust. Nimetatud seisukoht on väljendatud ka Maa-ameti kodulehel (http://www.maaamet.ee/index.php?menu_id=29&page_id=136&lang_id=1): „Vastavalt kehtivale Maakatastriseadusele ja Maakatastri pidamise korrale, lasub katastripidajal seaduslik kohustus registreerida kinnisomandi kitsendustega seotud andmed. Arvestades asjaolu, et enamik kinnisoomandi kitsendusi on seadusjärgsed, st peavad olema sätestatud seaduses ning kehtivad selliselt kõigi kinnisasja omanike või teiste isikute suhtes vastavalt selle seaduse jõustumisest, ei saa kitsenduste registreerimine maakatastris olla aluseks kitsenduse tekkimisele. Kitsenduste registreerimine maakatastris on informatiivse eesmärgiga ning katastripidajal on kohustus koguda sellega seoses andmeid, mis võimaldavad väljavõtet katastriüksuse suhtes. Seega kõik kanded, mis teostatakse katastri infotehnoloogilisse andmebaasi või kaartidele on kitsenduste registreerimine. Kitsendustega seotud andmed kantakse Maakatastriseaduse § 12 tähenduses kitsenduste kaardile, mis on kitsendusi põhjustavate objektide graafilise ja tekstilise informatsiooni andmebaas”. Kaebuse esitaja kordab juba eelpool väljendatud seisukohta, et avalikult kasutatav tee kui kinnisomandi kitsendus saab tekkida üksnes teeseaduses ettenähtud mehhanismi kohaselt, st kohaliku omavalitsuse ja kinnistu omaniku kokkuleppel, mitte aga maakatastrisse kandmisega. Asjaolu, et katastriüksuse plaanile avaliku tee märkimine ei pruugi tähendada tee olemasolu teeseaduse tähenduses on kinnitanud ka kohtupraktika (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
iviilkolleegiumi 17. juuni 2005.a. otsus
iviilasjas nr 2-2-34/2005, millele esitatud kassatsioonkaebust ei võtnud Riigikohus menetlusse (http://kola.just.ee/docs/public/dokument_1096132.pdf). Viidatud kohtuotsuses nõustus ringkonnakohus apelleeritud maakohtu otsuses sisalduva kohtu seisukohaga: „...kuigi kostja kinnistu katastriüksuse plaanil on tähistatud kinnistut läbiv tee kui kitsendus, ei tekitanud see veel kostjale kohustust seadusjärgse kitsenduse talumiseks. Seadusjärgset kitsendust ei saa kehtestada mingi haldusakti või toiminguga (katastriüksuse plaani koostamisega). Kohus ei loe kostja kinnistut läbivat ja tema katastriüksuse kaardil teeks märgitud ala teeks teeseaduse mõttes.” Seega ei ole katastriüksuse plaanile märkimine avaliku tee tekkimise aluseks. 3.
iviilõiguslik vaidlus. Kaebaja pidi olema teadlik avalikult kasutatavate teede olemasolust tema kinnistul juba selle ostmisel. 1.2.4.Täiesti asjassepuutumatud on kaebaja viited Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi koduleheküljel toodud küsimustele ja vastustele. Tegemist on üldise seaduse
iteerimisega, mille eesmärk käesoleva vaidluse lahendamisel jääb arusaamatuks. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. 11 KOLMANDA ISIKU ARVAMUS Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud HKMS) § 14 lg 3 p-le 1 ning
iviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud
MS) §-le 67 tuginedes teatab Eesti Noorsootöö Keskus (ENTK) kohtule, et peab K.V. kaebust põhjendamatuks ja alusetuks. ENTK on seisukohal, et K.V. kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata alljärgnevatel põhjustel:
”) mitmeid põhimõttelisi muudatusi – muuhulgas muutus oluliselt
Kuni 27. veebruarini 2005 kehtinud
lg 1 nägi ette, et tee omanik on kohustatud tee registreerima asjaomases registris. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et riigimaantee registreeritakse riiklikus maanteeregistris ning lg 3 nägi ette, et kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning eratee registreeritakse kohalikus teeregistris. Vaidlusaluse haldusakti sisuks ja eesmärgiks oligi kinnitada Keila valla teede nimekiri ning võtta kohalike maanteede nimekirja Otsuse lisas nr 1 loetletud teed. 27.veebruaril 2005 jõustunud
redaktsioon ei erista aga enam riiklikku maanteeregistrit ja kohalikku teeregistrit – õiguslikult eksisteerib vaid riiklik teeregister. Kehtiva
lg 1 sätestab, et riiklikus teeregistris registreeritakse muuhulgas
§-s 5¹ nimetatud kohalikud teed. Viidatud norm omakorda näeb ette, et kohalik tee, on valla-või linnavolikogu otsuse alusel kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee. Riikliku teeregistri andmed on avalikult kättesaadavad 12 internetis aadressil http://teeregister.riik.ee ning nimetatud registrisse kantud andmete kohaselt on vaidlusalune Noortekeskuse tee registreeritud kui omavalitsuse hooldamisel olev omavalitsusele (Keila vallale) kuuluv tee (kohalik tee). Allakirjutanu seisukohta kinnitab ka kolmanda isiku vastusele lisatud väljatrükk vastavatest registriandmetest. Järelikult on riikliku teeregistri andmete kohaselt vaidlusalune Noortekeskuse tee Keila vallale kuuluv tee. Keila Noortekeskusele teadaolevalt ei ole K.V. riiklikusse teeregistrisse tehtud kannet vaidlustanud. Kolmandad isikud saavad eelkõige riikliku teeregistri andmetele (mitte Otsusele) tuginedes väita, et nimetatud tee kasutamise õigus on igaühel. Kaebaja on puudulikult viidanud ka
-st tulenevatele kaitsevööndi ja teehoiutööde talumise kohustustele. Kuna K.V. ei ole nimetatud viiteid põhjalikumalt sisustanud ja kaebuses toodud asjaoludega sidunud, ei ole võimalik kolmandal isikul oma vastuväiteid esitada. Kolmas isik leiab, et analoogselt eeltooduga kehtivad kaebaja poolt viidatud kohustused tema suhtes täna just tulenevalt riikliku teeregistri andmetest, mitte aga vaidlustatud Keila Vallavolikogu otsusest. Eeltoodut kokku võttes jääb kolmandale isikule arusaamatuks, kuidas otsuse osaline tühistamine tagaks K.V. õiguste kaitse. Kaebuse edasise menetlemise eelduseks on esiteks K.V. poolt täiendavate põhjenduste esitamine selle kohta, et otsus on haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes. Seejärel peab kaebaja motiveerima muutunud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtuvalt ka seda, kuidas otsuse tühistamine kaebaja õigusi kaitseb. Vastasel juhul ei ole võimalik K.V. kaebust sisuliselt hinnata. Kuigi ENTK leiab, et juba eeltoodut arvestades ei ole K.V. kaebust võimalik rahuldada, esitab kolmas isik siiski lisaks alljärgnevad seisukohad kaebuse sisulise põhjendamatuse osas: 2. K.V. kaebuses on tehtud asjakohatuid viiteid ning esitatud moonutatud väiteid. 2.1. Kaebaja viitab kaebuses tema ja Metsamaja-3 kinnisasja eelmiste omanike vahel 24. juulil 2003.a. sõlmitud ostu-müügilepingule, milles müüjad kinnitasid, et kinnistu suhtes puuduvad kolmandate isikute õigused ning ainuke kinnistul lasuv koormatis on Hansapanga kasuks seatud hüpoteek. Kolmas isik on veendumusel, et K.V.ga 24. juulil 2003.a. sõlmitud Metsamaja–3 kinnisasja ostu-müügileping ja selles sisalduvad tingimused ei oma haldusasja nr 2-123/05 lahendamisel mingisugust tähendust. Nimetatud lepingus kinnisasja müüja poolt esitatud tõele mittevastavad kinnitused võivad olla aluseks kinnisasja müüja vastu
iviilõigusliku nõude esitamisel, kuid need ei oma õiguslikku tähendust käesolevas vaidluses. Seega tuleb K.V. viide Metsamaja-3 kinnisasja ostu-müügilepingu tingimustele jätta täielikult tähelepanuta. 2.
regulatsioonile. Sellest tulenevalt peab kolmas isik vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu alljärgnevale. 3.
”) § 4 lg-le 1, lg-le 2 ja lg-le 4 ning § 5 lg-le 5. EKTK rõhutab, et kaebaja poolt viidatud
jõustus
jõustumist. Nagu eelnevalt märgitud, saavutati nimetatud isikutega kokkulepe vaidlusaluse tee avaliku kasutamise kohta juba 1999, seega samuti enne
jõustumist. Sellel ajal kehtinud õigusnormid ei välistanud tee avalikuks kasutamiseks määramist eelnevalt kirjeldatud viisil. K.V. ei ole oma kaebuses põhistanud, milles seisneb maa tagastamisel õigustatud subjektidega saavutatud kokkuleppe õigusvastasus. See tuleneb asjaolust, et kaebaja ei ole üleüldse nimetatud kokkuleppe olemasoluga (põhjendamatult) arvestanud. Seega ENTK leiab, 14 et vaidlusaluse tee kasutusrežiimi kindlakstegemisel ei saa lähtuda 23. märtsil 1999.a. ehk pärast Metsamaja-3 kinnisasja tagastamist jõustunud
-st. Vaidlusaluse tee kasutusrežiim tuleb tuvastada kinnisasja tagastamise ajal kehtinud õigusnormidest lähtudes ning viimased ei välistanud eelkirjeldatud kokkulepete sõlmimist maa tagastamise õigustatud subjektidega. 3.
kohaselt teemaa on maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks) ei saa kuuluda erinevatele omanikele vastavalt
ÜS §-ile 53. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa 15 häviks või oluliselt muutuks. Lõige 2 sätestab, et asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Avalikult kasutatav tee ja teemaa on alati
iviilkäibes koos, seega riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluv tee ei saa asuda võõral kinnisasjal. Vaidlusalust teed ei ole kohalik omavalitsus võõrandanud ega ole seadnud ka (tee)servituuti vms. Otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis Teeseaduse (
) § 4 lg 1 sätestas, et avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav.
lg 5 sätestas, et kohalik maantee on kohaliku omavalitsuse omandis olev kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee. Vaidlustatav tee, mis asub K.V. kinnistul, st füüsilise isiku omandis oleval kinnisasjal, ei kuulu kohalikule omavalitsusele (Keila vallale) ning ei ole kohalik maantee Teeseaduse mõistes (sarnaselt kehtinud Maanteeseaduse käsitlusega). Seega nn “Noortekeskuse teed” võib erateena kasutada üksnes omaniku- K.V. loal. Kui Keila vald soovis nimetatud teed (erateed) avalikuks kasutamiseks, siis sai seda Teeseadusest tulenevalt teha üksnes tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning tee omaniku ja vallavalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel (
Metsamaja-3 kinnistu moodustati maareformi käigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus. Keila Vallavalitsuse 05.01.1999 korraldusega nr 6 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ õigustatud subjektidele H.K.le ja H.V.le tagastati Metsamaja-3 maaüksus. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitati „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“. Nimetatud korra p 57 kohaselt maa tagastamise korralduses märgitakse muuhulgas tagastataval maal paiknevad hooned ja rajatised, nende omanikud või tiitlipärased valdajad (alap 5); tagastatava maa suhtes kehtiv kaitserežiim, kolmandate isikute õigused ning muud piirangud ja kohustused maa kasutamisel (alap 6); tagastataval maal lasuvad kohustused ja nende täitmise tähtajad ja kord (alap 10) ning muud andmed, mis valla- või linnavalitsuse arvates on olulised (alap 11). Käesoleval juhul maa tagastamise korraldusest ei nähtu, et tagastataval maaüksusel oleksid paiknenud kolmandatele isikutele kuuluvad hooned ja rajatised, samuti nn Noortekeskuse tee suhtes seatud piirangud ja kohustused ning sellest tulenevalt kolmandate isikute õigused jms. Samas korralduses märgitakse, et omandiõigus maale tekib H.K.l ja H.V.l peale maa kandmist kinnistusraamatusse (korralduse p 5). Eelnimetatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 63 kohaselt omandiõigus tagastatud maale läheb õigustatud subjektile üle päeval, millal maa tagastamine registreeriti riiklikus kinnistusregistris. Seega subjektide H.K. ja H.V. omandiõigus tagastatud maale hakkas kehtima kinnistusraamatusse kande tegemise päevast, s.o alates 23.02.2000. Keila vald pidas võimalikuks tagastada ½ mõttelistes osades subjektidele H.V.le ja H.K.le õigusvastaselt võõrandatud maa endistes kinnistu nr 2248 piirides pindalaga 2,32 ha (korralduse p 1.3). Aastal 2003 H.K. ja H.V. (E.T.) võõrandasid kinnistu K.V.le 24.07.2003 sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel. Kinnistu „Metsamaja-3“ uus omanik K.V. leiab, et kõnealune tee ei ole avalik tee, vaid on eratee ning on oma kinnistu eraldamiseks piirdeaia püstitamisega lõpetanud vaieldava tee avaliku teena kasutamise. Kohus käis paikvaatlusel koos menetlusosalistega, kus hindas olukorda kohapeal ning tegi fotod. Paikvaatluse kohta on koostatud protokoll. 16 Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et nn „Noortekeskuse tee“ oleks kohaliku omavalitsuse poolt võõrandatud (omandis) või sellele oleks seatud (tee)servituut vms. Kinnistusraamatus puuduvad märked tee suhtes piirangute või kitsenduste vms seadmise kohta. 17.02.1999 seadusega võeti vastu ja 23.03.1999 hakkas kehtima Teeseadus (
). Seaduse reguleerimisala on sätestatud §-is 1 lg 1, mille kohaselt Teeseadus sätestab tee suhtes esitatavad nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete rikkumise eest, reguleerib teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest. Sama paragrahvi 01.08.2002 jõustunud lõige 2 kehtestab, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse Haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Teeseaduse (vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis) § 2 annab tee mõiste, mille kohaselt tee on maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis (lg 1). Käsitletava Teeseaduse §-is 4 on piiritletud avalikult kasutatav tee ja eratee. Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav (lg 1). Eratee on rajatis, mida võib kasutada üksnes tee omaniku loal. Käesoleva seaduse § 33 lõikes 8 nimetatud juhtudel võib erateed kasutada omaniku loata, mille kohaselt erateed ja reaalservituudiga erateed ning tasulist teed peab tee omanik lubama tasuta kasutada alarmsõidukil ja erakorralise või sõjaseisukorra ajal kaitseväe sõidukil, muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud (lg 2). Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning Maanteeameti ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku teede- ja sideminister riigi huvidest lähtudes. Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad (lg 4). Teeseaduse § 5 lg 5 kohaselt kohalik maantee on kohaliku omavalitsuse omandis olev kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee. Kohaliku maantee võtab kohalike maanteede nimekirja ja arvab sellest välja valla- või linnavolikogu (lg 6). Teeseaduse § 29 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava tee maakasutuse sihtotstarve on transpordimaa. Metsamaja-3 kinnistu koosseisus on maatükk suurusega 20902 m2 sihtotstarbega elamumaa koos selle juurde kuuluvate ehitistega. Metsamaja-3 kinnistu sihtotstarvet ei ole muudetud ning elamumaa ei ole muutunud (muudetud) transpordimaaks osas, kus seda läbib tee. Enne Teeseaduse jõustumist kehtis Eesti Vabariigi Maanteeseadus. Nimetatud seaduse § 4 liigitas maanteed omandivormi järgi riigi-, valla- ja eramaanteedeks. Seaduse § 6 sätestas, et vallamaantee on munitsipaalomand ning § 7 sätestas, et eramaantee on juriidilise või füüsilise isiku omand. Nimetatud sätete kohaselt liiklejatele kehtestas tingimused maantee omanik tulenevalt maantee liigist. Seaduse § 10 sätestas, et valla-ja eramaanteed registreeritakse kohalikes registrites seadusega ettenähtud korras. Käesolevas haldusasjas puuduvad andmed vaidlusaluse tee registreerimise kohta EV Maanteeseaduses osundatud kohalikus registris 17 vallamaanteena. Kohus nõustub kaebajaga, et kuna käesolevas haldusasjas ei ole tõendatud, et tegemist oli vallamaanteega, ei olnud vastustajal õigus teed avalikuks kasutamiseks määrata. Kui vallamaantee oli Maanteeseaduse § 6 kohaselt munitsipaalomand, siis pidi vallavalitsus maa tagastamise menetluse käigus selle asjaoluga arvestama ning otsustama, kas tagasitaotletavat maad on võimalik subjektidele tagastada endistes piirides, kui tagastataval maal asub munitsipaalomandisse kuuluv rajatis- vallamaantee. Nagu ilmneb maa tagastamise korraldusest nimetatud asjaolu ei olnud vallale takistuseks õigustatud subkjektidele maa tagastamiseks endistes piirides. Keila Vallavolikogu 22.12.2004 otsuse nr 201/1204 „Keila valla teede nimekirja kinnitamine ning nimede määramine” lisas numbri 2953702 all on tähistatud „Noortekeskuse tee”, mis asub kaebajale kuuluval Metsamaja-3 kinnistul. Vastavalt nimetatud otsusele on „Noortekeskuse tee“ kantud riiklikusse teeregistrisse kohaliku maanteena. Seega teeregistrisse vastava kande tegemise õiguslikuks aluseks on vaidlustatud vallavolikogu otsus. Kohus pöördus hinnangu saamiseks Maanteeameti poole. Maanteeameti 02.02.2006 kirjas nr 1.3-2/2964 märgitakse, et kaebuse esindaja omandis oleval kinnistul Metsamaja-3 asukohaga Keila vallas, Kloogaranna külas asuva tee puhul ei saa olla tegemist kohaliku maanteega. Selle tee saab määrata avalikult kasutatavaks teeks Teeseaduse § 4 lg 3 sätestatud nõudeid täites, st tee omaniku nõusolekul ja tingimustel, samuti peab lepingus olema sätestatud eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Menetlusosaliste küsimustele vastates Maanteeameti kirjas märgitakse, et K.V. kinnistut ei läbi Teeseadusele ja teede-ja sideministri 28.09.1999 määrusele nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ ning muudele kohalikule maanteele kehtestatud nõuetele ja tingimustele vastav tee (rajatis), mille kaudu on võimalik liigelda alguspunktist koordinaatidega X6579221, X514683 lõpp-punkti koordinaatidega X6579372, Y514522. Maanteeameti väitel nimetatud koordinaatide vahel asub tee tunnustega rajatis. Maanteeameti seisukohalt kui kinnistut läbiv tee oleks kohalik maantee, siis ta ei vastaks „Tee projekteerimise normides ja nõuetes“ toodud kõige madalama klassi- V klassi- maantee nõuetele. Maanteeamet on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnas Harju jaoskonnas registreeritud kinnistul nr 91497 asuv „Noortekeskuse tee“ ei vasta tehniliste kriteeriumite poolest kohalikule teele esitatud nõuetele. Maanteeamet oma kirjas märgib, et Eesti Noorsootöö Keskuse (ENTK) kinnistul asuva ja alates Metsamaja-3 kinnistu piirist üles võetud ning hunnikusse kuhjatud „Noortekeskuse tee“ tehnilist seisundit aluseks võttes ei saa väita, et K.V. kinnistut varasemalt läbinud tee vastas kohalikule maanteele esitatavatele nõuetele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et avalik tee ei teki detailplaneeringuga. Detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus Asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg 1 tähenduses. Seadusjärgset kitsendust ei saa kehtestada mingi haldusakti või toiminguga (näit. katastriüksuse plaani koostamisega). Käesoleval juhul ei tulene ühtegi kaebuse esitaja omandiõiguse kitsendust ei kinnistusraamatust ega ka maakatastrist vms. Maa-ameti 27.02.2006 kirjas nr 12.1-5/883, mis on adresseeritud kaebaja esindajale, selgitatakse, et katastrikaardile märgitud kitsendus ei mõjuta selle õiguslikku staatust. Maakatastriseaduse (MKS) § 10 lg 3 ei ole aluseks kinnisomandi seadusjärgse kitsenduse tekkimiseks. Avalik-õiguslikud kinnisomandi kitsendused tekivad seaduse alusel ning hakkavad kehtima objekti kaitse alla võtmise hetkest. Maakatastriseaduse § 10 sätestab katastriüksuse plaani ja plaani koostamise põhialused maakatastri pidamise tähenduses. Katastriüksuse plaan koostatakse katastriüksuse moodustamise toimingu käigus katastriüksuse 18 andmete registreerimiseks maakatastris. Asjaolu, kas kitsendust põhjustav objekt on seaduslik või mitte, ei ole võimalik tõendada katastrikaardi alusel. Maakatastriseaduse § 10 lg 3 eesmärgiks ei ole legaliseerida kitsendust põhjustavaid objekte, vaid see omab õiguslikku tähendust üksnes maakatastri kontekstis. Maanteeameti kohtule antud kirjalikud selgitused ning kaebaja esindajale Maa-ameti poolt antud kirjalikud seisukohad kinnitasid kaebaja poole väidete õigsust. Kohus nõustub kaebaja põhjendustega, nende ülekordamist ei pea vajalikuks. Kaebuse esitaja taotleb kantud kohtukulude hüvitamist summas 50 079,71 krooni, mille kohta esitas kohtule kuludokumendid. Kohus, tutvunud kohtukuludokumentidega, leiab, et taotletav summa on kohane ning selle suurus põhjendatud. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-ile 93 lg 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja poolt kohtukulude kandmine on tõendatud. Elle Kask Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 19.03.2007 OTSUSE : RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.06.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-63 osas, milles kohus mõistis Keila Vallavolikogult K.V. kasuks välja kohtukulud. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Keila Vallavolkogult K.V. kasuks välja kohtukulud summas 10 010 (kümme tuhat ja kümme) krooni. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Rahuldada Keila Vallavolikogu apellatsioonkaebus osaliselt. Mõista Keila Vallavolikogult K.V. kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud summas 1 888 (üks tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaheksa) krooni. 19 20 21
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.