3-06-2050/8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 19.03.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2050 Haldusasi V.B.´i kaebus Murru Vangla direktori

1. oktoobri
2. a käskkirja nr 1116-dm tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja V.B.; vastustaja esindajana Sven Ranniste. RESOLUTSIOON
3. Rahuldada kaebus ja tühistada Murru Vangla direktori 10.10.2006.a. käskkiri nr 1116-dm
4. Välja mõista Murru Vanglalt V.B.´i kasuks tasutud riigilõiv 80 krooni. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) Edasikaebamise kord ja tähtaeg KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 19.10.2006.a. esitas kaebaja kohtule kaebuse Murru Vangla direktori 10.10.2006.a. käskkirja nr 1116-dm tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. 20.10.2006.a. määrusega jättis kohus kaebuse käiguta. 31.10.2006.a. kõrvaldas kaebaja kaebusest puudused ning 08.11.2006.a. võttis kohus kaebuse menetlusse. Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 1116-d karistati kaebajat kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks, kuna ta ei allunud 13.09.06.a. kell 21.15 vanglaametniku seaduslikule korraldusele jääda seisma ning osutas läbiotsimisel füüsilist vastupanu, tahtis läbiotsijate eest ära joosta. Otsustavas osas märgitakse, et kinnipeetav rikkus VangS § 67 p 1 nõudeid. 1 Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 85 krooni. Riigilõiv on tasutud maksekorraldusega 02.11.06.a. Hansapangas, maksjaks T. B., saaja pank Hansapank, saajaks Rahandusministeerium , selgitus V., viitenumber 2800049751, summa 85.00 EEK (teenustasu 12.00 EEK). KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada Murru Vangla direktori 10.10.2006.a. käskkirja nr 1116-dm, mille kohaselt kaebaja pani toime distsipliininõuete rikkumise, mis väljendus selles, et ta 13.09.2006.a. kell 21.15 ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele jääda seisma ja kinnipeetava läbiotsimisel osutas füüsilist vastupanu, tahtis läbiotsijate eest ära joosta. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest määrati temale kartserikaristus kestvusega 25 ööpäeva. Ta on vene rahvusest ning ei mõista eesti keelt. Intsidendi ajal tegi ta õhtust jooksutreeningut ning seisukoht, et ta oleks pidanud aru saama R.Randeri korraldusest, ei ole õige. Vanglaametnik R.Rander ei oska ühtegi sõna vene keelt, mistõttu ei saanud kaebaja käsklust täita. Nimetatud ametnik ei andnudki ühtegi käsklust. Isegi kui ta oleks andud, ei oleks kaebaja seda mõistnud. Murru Vanglas diskrimineeritakse vene rahvusest inimesi, kuna ka Murru Vangla kodukorras (edaspidi Kodukord) on punkt, mille kohaselt kõik avaldused tuleb teha eesti keeles. Samuti väljendab seda Murru Vangla direktori hr Toomas Ernitsa otsus karistada kaebajat VangS § 67 p 1 nõuete rikkumise eest kõige karmimalt 25 ööpäevase kartseriga. Tal ei ole varem Murru Vanglas distsiplinaarkaristusi olnud, kuid seda ei arvestatud. Sündmus toimus 13.09.2006.a., otsus karistamise kohta tehti 10.10.2006.a. Selles ajavahemikus oli kaebaja juba eraldatud lukustatud kambris 9 päeva. Kaebaja palub kohtul Murru Vangla direktori 10.10.2006.a. käskkirjaga nr 1116-dm määratud distsiplinaarkaristus läbi vaadata ja tähelepanu pöörata Murru Vangla ametnike käitumisele vene rahvusest isikute suhtes, mis on diskrimineeriv ja viitab nende ebakompetentsusele. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et ta läks enne õhtust loendust õue, seal tohib teha sporti. Enne õhtust loendust avatakse uks, millest pääseb õue. Hoovis oli palju rahvast, ta otsustas teha jooksutrenni, jooksis ringi nagu „jalgpalli mängides“ ning kui oli jõudnud eluosakonna ukse juurde, siis üks valvuritest kas Rander või Sobols „hüppas temale selga“, hakkas väänama käsi. Ta üritas end ringi pöörata, et vaadata, kes „selga hüppas“. Siis tulid ülejäänud valvurid ja viisid ta korrapidamisruumi, sundisid kirjutama seletuskirja. Küsiti, miks ta põgenes ja ta vastas, et ei põgenenud vaid tegeles spordiga. Valveruumis oli kinnipeetav J.K., ta oli ka olnud õues, jalutas seal ja nägi, et kaebajat rünnati ning sekkus. K. ja kaebaja elavad ühes kambris. Valvurid ei saanud venekeelseid korraldusi anda, kuna nad vene keelt ei oska. Väide, et keegi andis temale midagi üle aia, ei vasta tõele, pealegi ei leitud tema juurest läbiotsimisel midagi. Märgib vastuseks S.Rannistele, et ta oli võib-olla üldise tsooni võrele liiga lähedal, kuid ei kuulnud ega saanud aru, mida „nad“ karjuvad. Jääb arusaamatuks, miks teda karistati nii valjult, kui tema juures ei leitud mingeid asju, mis väidetavalt oli üle aia antud. Täpsustab kaebust ja märgib, et seal võib olla valesti kirjutatud, et teda hoiti kinni enne karistuse määramist. Palub käskkirja tühistamist, et tal oleks eduväljavaated ennetähtaegselt vabastamise taotluse läbivaatamisel. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHAD Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Vangistusseaduse § 67 p 1 alusel on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 67 p 2 alusel on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Murru Vangla direktori 22.04.2004.a. käskkirjaga nr 42 on kinnitatud „Murru Vangla kodukord". Kodukorra punkti 29 ap 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Sama korra punkti 29 ap 2 järgi on kinnipeetav kohustatud mitte takistama või häirima vanglateenistujaid ja muid isikuid (sh väljaspool vanglat viibivaid isikuid) nende teenistuskohuste täitmisel ning teisi kinnipeetavaid, olema vanglateenistujatega, vangla külastajatega ja teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne. Väide, et valvur Remet Rander ei andnud talle mingit korraldust ning isegi juhul kui valvur Rander oleks andnud korralduse, ei oleks kaebaja sellest aru saanud, sest on vene rahvusest, valvur Rander aga vene keelt ei räägi, on alusetu. V.B.ile korralduse andmine on fikseeritud Remet Randeri 13.09.2006.a. ettekandes nr 279 ning korralduse andmist kaebajale kinnitab lisaks valvur Randerile ka valvur Roland Sobols. Seega on kaebaja väide, et talle mingit korraldust ei antud, alusetu. Valvurid R.Sobols ja R.Rander nägid, et läbi eluosakonna nr 3-II aia anti mingi ese teise kinnipeetava kätte, mistõttu jooksid valvurid Rander ja Sobols V.B.ile järgi ning valvur Rander andis V.B.ile korralduse seisma jääda. Korraldus seisma jääda anti nii eesti kui ka vene keeles, mistõttu kaebaja pidi korraldusest aru saama ning selle täitma. Kaebaja tabati eluosakonna nr 3-II trepikojas, kus valvur Rander üritas kaebajat peatada, kui valvur Randeri kõrist haaras kinnipeetav K. (praeguseks vabanenud). Valvur Sobols tuli valvur Randerile appi ning kinnipeetav K. ning V.B. viidi vahtlasse. Karistuse määramisel on arvestatud, et V.B. rikkumise ajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei omanud, kuid kuna tegemist oli raske rikkumisega, siis määrati karistuseks kartserisse paigutamine kahekümne viieks ööpäevaks. Kuna VangS § 63 lg 1 näeb ette distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kuni neljakümne viieks ööpäevaks, siis kõige rangemat karistust kinnipeetavale ei määratud. Karistus pöörati täitmisele 10.11.2006.a. ning kuni karistuse täimisele pööramiseni viibis kaebaja oma eluosakonnas. Väited vene rahvusest inimeste diskrimineerimise kohta Murru Vanglas on asjassepuutumatud ning paljasõnalised. Kaebaja poole pöörduti korraldusega vene keeles, samuti arvestati kaebaja vene keeles esitatud seletuskirja, seega kaebaja osas mingit diskrimineerivat käitumist distsiplinaarmenetluse käigus ei olnud. Kohtuistungil vastustaja asus seisukohale, et asja materjalidega on kinnitatud, et kaebaja jooksis õues, lähenes lokaalaiale, vestles seal tuvastamata isikuga, tekkis kahtlus, et läbi võre antakse mingi asi üle B.le. Seda märkasid valvurid R.Sobols ja R.Rander ning valvur Sobols andis käskluse „stoi“ ja „seis“, seega anti käsklus jääda seisma eesti ja vene keeles. Käsklus oli antud valjul häälel ning käsklust oli võimalik kuulda. Kaebaja jooksis eemale ning teda jälitama hakanud valvur R.Rander sai ta kätte ning soovis teostada läbiotsimise, kuid seejärel ootamatult ründas valvur R.Randerit selja tagant kinnipeetav J.K., kes elab kaebajaga ühes toas. J.K. on samuti saanud karistuse kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks, kuna rikkumine 3 oli raske. Valvur sai kannatada rängalt, kuna kahjustatud sai tema tervis. Kaebajale määrati kartserikaristus ja vähemas määras kui seadusega lubatud maksimum, samas vähemas määras kui J.K.le, kes vahetult ründas valvurit. Kaebaja näitas ülesse allumatust, takistas ametnikke ülesannete täitmisel. Tekitas rasked tagajärjed, selle tõttu on tegemist raske üleastumisega. Kaebus on alusetu. Kohtukulu tuleb jätta kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. 1) Asja materjalidest nähtub, et valvur Remet Rander kirjutas 26.11.06.a. ettekande, mille kohaselt 13.09.06.a. kell 21.15 oli ta koos valvur Roland Sobolsiga vahtla trepil, kui nad nägid, et kinnipeetavale V.B.ile anti läbi lokaalaia mingi ese. Valvurid reageerisid sellele ning R.Rander andis V.B.ile korralduse „seis“ ja „stoi“, seega eesti ja vene keeles, millele kinnipeetav ei reageerinud. Ta tabas V.B.i alles 3-2 bloki trepikojas, kuid seal ründas teda teine kinnipeetav ning kui valvur R.Sobols jõudis appi, peeti kinnipeetavad kinni, viidi vahtlasse ja anti võimalus kirjutada seletuskiri. Distsiplinaarmenetluse protokolli koostas H.Hipponen 18.9.06a. 13.09.06.a. kirjutas ettekande valvur R.Rander ja sellel on ka R.Sobols`i allkiri. R.Rander märkis, et kinnipeetav V.B. ei allunud korraldusele jääda seisma, kui temale oli antud käsklus ning kui kinnipeetavat hakati läbi otsima, siis ta avaldas vastupanu läbiotsimisel, mis seisnes selles, et kinnipeetav tahtis eest ära joosta. Kaebaja ise sai esitada kirjaliku seletuse ning 13.09.06.a. märkis, et ta jooksis väljakul, kuid valvur arvas, et ta tahab eest ära joosta; selle eest valvur pidas ta kinni, ehkki ta ei rikkunud mingeid nõudeid. Sama sündmuse käigus sekkus sellesse kinnipeetav J.K., kelle karistamise käskkirjast nähtub, et K. ründas ametnikku eluosakonna trepikojas; ametnik teostas V.B.i läbiotsimist. J.K. haaras vanglateenistujal selja tagant kätega kõrist, millega takistas töötajat teenistuskohustuste täitmisel ning tekitas füüsilist valu. Sellest käskkirjast nähtub, et valvur R.Randeril tuvastati keha pindmised vigastused. J.K. andis lühikese seletuskirja, mille kohaselt ta jooksis vaatama, mis toimub ja kui ta jõudis eluosakonda, pidas valvur ta kinni ja viis vahtlasse. J.K. on käesolevaks ajaks vanglast vabastatud. Valvur R.Sobols ja R.Rander on kirjutanud selgitused ettekande nr 279 juurde hiljem, peale karistuse määramist. R.Rander kirjutas selgituse 26.11.06.a. (tlk 23) ja valvur R.Sobols 24.11.06.a. (tlk 24). Kaebuse esitaja on sündmuse ajal kirjutanud lühikese kirjaliku seletuse (tlk 29), millest ei ole võimalik välja lugeda, kuidas toimusid sündmused. Täiendava või hilisema seletuse võtmist materjalidest ei nähtu. Distsiplinaarmenetluse protokolli andmetest (tlk 27) selgub, et see koostati 18.09.06.a. H.Hipponeni poolt, kuid sellest ei nähtu, et see dokument oleks esitatud kaebajale. Protokollis märgitakse, et kaebaja rikkus VS § 67 lg 1, Kodukorra p 29 ap 2 ja et kaebaja ei allunud korraldusele jääda seisma ja osutas 3-II EO trepikojas isikulisel läbiotsimisel füüsilist vastupanu, kinnipeetav tahtis eest ära joosta. Protokoll on koostatud kirjaliku seletuskirja võtmisest hilisemal ajal ning ilmselt siis, kui protokoll distsiplinaarmenetluse kohta oli valmis saanud. Et protokoll koostati 18.09.06.a. ja kaebajalt oli võetud seletuskiri 13.09.06.a., siis loeb kohus tuvastatuks, et peale esmast selgituse andmist kaebajalt enam selgitusi ei küsitud. 4 Vastustaja esindaja kinnitusel ei ole kaebaja rünnanud valvurit, seda tegi J.K.. Kaebaja kinnitab, et K. sekkus, kuid leiab, et J.K. oli õigustatud teda kaitsma, kuna teda rünnati. Kohus selgitab kaebajale, et J.K. ei olnud õigustatud sekkuma vanglaametnike tegevusse ja J.K. ei ole põhjendanud oma rünnet sellega, et tema arusaamist mööda ründasid valvurid kinnipeetavat. Kaebaja ei ole ka ise seletuskirjas märkinud, et teda rünnati ning asjas ei leidu tõendeid selle kohta, et kinnipeetav langes ametniku ründe ohvriks. Kaebajale oli antud koheselt võimalus kirjutada kirjalik seletuskiri, mille abil ta saaks end kaitsta. Seletuskirjast nähtub vaid, et ta „peeti valvuri poolt kinni“, mis ei samastu ründega. Seega on alusetu väita, et kaebajat rünnati, ta ka ei vajanud kaitset, mistõttu ei ole usutav kaebaja hilisem seisukoht, et tema oli rünnaku ohver ja J.K. tuli teda päästma. Valvurid R.Sobols ja R.Rander on kirjutanud selgitused peale karistuse määramist. Vastustaja ei ole märkinud, missugustel põhjustel kirjutati selgitused varasema ettekande kohta. Kuna selgituste andmise ajaks oli kaebajale karistus määratud, loeb kohus tõendatuks, et selgitustega ettekande nr 279 13.09.06.a. ei saanud karistuse määramisel arvestada, kuivõrd karistus oli 24.11.
5. aastaks juba määratud. Asja arutamisel selgitas kaebaja, et ta jooksis hoovis ning oli 3-II eluosakonna lokaalaiale liiga lähedal, kuid see ei tõenda tema arvates asjas midagi, kuna tema juurest ei leitud väidetavalt läbi aia üle antud eset. Kohus leiab, et asjaolu, et kaebaja juurest ei leitud läbiotsimisel mingit eset, ei tähenda veel, et ta ei saanud viibinud lokaalaia lähedal ning ei saanud toime panna süütegusid.. Kuna valvurid R.Rander ja R.Sobols leidsid, et nemad nägid eseme üleandmist kaebajale, siis oli tekkinud põhjus, mis võis sundida R.Randerit andma korraldus jääda seisma. Valvurid peavad sekkuma sündmustesse juhul, kui neil tekib kahtlus, et kinnipeetavale antakse üle mingid asjad. Kohus nõustub vastustaja seletustega, et kinnipeetavad suudavad liikuda ja kombineerida olukordi nii, et asjad antakse üksteisele üle kiiresti ja märkamatult ning ametnikel on sageli võimatu kätte saada edasiliikunud ese. Ka antud juhul ei ole eseme selline edasitoimetamine kaebaja käest kas siis J.K.ile või mõnele muule isikule välistatud, vastupidiselt ei oleks olnud J.K.il vajadust rünnata valvurit. J.K. sai karistada käskkirjaga distsiplinaarsüüteo eest eelkõige põhjusel, et ta ründas valvurit ning selline sekkumine ei ole seadusega lubatav. Vajadus kätte saada mingi ese võib põhjendada kinnipeetav J.K.i agressiivset käitumist valvuri vastu. Kohus ei nõustu kaebaja selgitusega, et teine kinnipeetav kaitseb füüsilise jõuga teist kinnipeetavat ja et see on loomulik. Vangla tingimustes ei ole selline käitumine loomulik. Kuigi kaebaja väidab, et ülekohtule reageerib igaüks, ei ole see niimoodi olnud ja reageeris sündmusele millegipärast vaid kaebaja toakaaslane, mitte teised kinnipeetavad. Asja materjalid kinnitavad, et kaebaja sündmuse ajal ei selgitanud, et ta ei kuulnud käsklust jääda seisma, samuti ei märkinud, et ta ei ole saanud käsklusest aru. Kaebaja seletuskiri, mis pidanuks aitama kaitsta tema positsioone, ei võimalda sealt välja lugeda sündmuse asjaolusid. Kaebaja kirjutab kaebuses, et temale ei saanud Rander anda vene keeles korraldust jääda seisma, kuna R.Rander ei oska vene keelt. Kohtuistungil vastustaja esindaja selgitas, et käsklused antakse nii vene kui ka eesti keeles, ehkki Kodukord seda küsimust ei reguleeri, missuguses keeles käsklused anda ja kas kinnipeetavad peavad mõistma mõlemas keeles antud korraldusi. Kohus siinkohal märgib, et V.B. on püstitanud irdprobleemi, kuivõrd juhul, kui ta väidab, et korraldust ei antud, pole mõtet kurta diskrimineerimise üle, et korraldus 5 antakse eesti keeles. Kui korraldust ei ole antud, ei ole tähtsust küsimusel, missuguses keeles andis R.Rander korralduse. Kaebaja on muuhulgas viibinud kinnipidamisel arvates 21.06.2005.a. (tema seletuskirja andmed tlk 29). Kui kinnipeetav ei saa selle aja jooksul selgeks riigikeeles ühte põhikäsklust „seis“, siis ei ole see väide usutav. Kaebaja isegi siis, kui ei soovi õppida või mõista eesti keelt, on ilmselgelt eestikeelset korraldust kuulnud nende aastate jooksul pidevalt ning tahestahtmata tajub, mis on sellise käskluse sisuks. Seega leiab kohus, et kaebaja selgitus eesti keelse käskluse mittemõistmise kohta on alusetu. Kaebaja märkis, et valvurid ei oskagi vene keelt. Siinkohal jätab kaebaja aga tähelepanuta, et kui käskluse andis valvur R.Sobols, siis ta andis selle suure tõenäosusega ka vene keeles, kuna tema valdab vene keelt. Väide, et R.Rander ei valda vene keelt, ei ole asjakohane. Kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et R.Rander ei oska elementaarset vene keelt. Kohtul ei ole kahtlusi, et valvur R.Remet ei oska anda korraldust „stoi“ vene keeles. Ka usaldab kohus vastustaja selgitust, et korraldused antakse üldjuhul enamasti dubleeritult kahes keeles, kui valvur isiklikult ei tea ega tunne, kellega on tegemist. Kaebajat ei diskrimineerita keelekasutuse tõttu. Antud juhul on kaebajale antud võimalus selgitada asjaolusid vene keeles, seda kinnitab ka tema seletuskiri, mis on kirjutatud vene keeles. Samuti on J.K. andnud seletuskirja vene keeles. Kaebaja ei ole sinna kirjutanud, et ta ei saa selgitusi anda, kuna ta peaks seletuskirja kirjutama eesti keeles ja see asjaolu takistab seletust kirjutamast. Kohtusse kaebamisel oli kaebajal võimalus esitada täiendavaid tõendeid või selgitusi vene keeles, kuid kaebaja ei esitanud tõendeid. Kaebaja väited diskrimineerimisest ei ole põhjendatud ning asjakohatu on siinkohal tõendina viidata sellele, et karistamise käskkirja andmisega on kinnitatud diskrimineerimine keeleküsimuses. Kaebaja selgitustest kohtuistungil võib aru saada, et ta märkas ise kahte valvurit, so R.Randerit ja R.Sobolsit. S.Rannistele selgitas kaebaja kohtuistungil, et ta oli võib-olla üldise tsooni võrele liiga lähedal, kuid ei kuulnud ega saanud aru, mida „nad“ karjuvad. Kohtuistungil antud nappide seletuste põhjal saab järeldada, et valvurid siiski midagi „karjusid“. Seega oli kaebaja kuulnud valvurite hääli, kuna valvurid „midagi karjusid“. Vaatamata ülaltoodule tuleb nõustuda kaebuse esitajaga, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine võis olla temale arusaamatu ning selle menetlus piirdus esmase seletuse andmisega, mil ta ei saanud aru, millise süüteo kohta ta peab seletuse andma. Kohus märgib siinkohal, et menetlus ei ole tagantjärgi jälgitav ning selle asjaolud ei selgunud ka kohtuistungil. Kohtule esitatud materjal näitab, et kaebaja seletuskiri oli esitatud koheselt sündmuse käigus, seletuse võtmisel ei ole palutud kinnipeetaval kirjutada sündmustest üksikasjaliselt, kaebaja ei ole seda ka ise teinud. Ka ametnikud, kes osalesid intsidendis, ei ole kirjeldanud sündmuse asjaolusid nii, et tegevustik oleks jälgitav. Seda kohtu seisukohta toetab ka lisaseletuste hilisem kirjutamine, milleks puudus peale karistuse määramist vajadus. Lisaseletused ei anna täpsustavat teavet käesoleva kohtuvaidluse jaoks. Distsiplinaarmenetluse protokoll koostati hiljem, so 18.09.06.a. Selleks ajaks sai olla kogutud R.Randeri ettekanne, millele R.Sobols on lisanud allkirja (vt ettekanne 13.09.06.a.) ja kaebaja seletuskiri 13.09.06.a. R.Rander märkis, et kinnipeetav V.B. ei allunud korraldusele jääda seisma, kui temale oli antud käsklus ning kui kinnipeetavat hakati läbi otsima, siis ta avaldas vastupanu läbiotsimisel, mis seisnes selles, et kinnipeetav tahtis eest ära joosta. 6 Protokolli kohaselt pani kaebaja toime teo, mis seisnes selles, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele jääda seisma ja et osutas 3-II EO trepikojas isikulisel läbiotsimisel füüsilist vastupanu, kinnipeetav tahtis eest ära joosta. Kuna märgitakse ära tegevusena ka vastupanu osutamine trepikojas, läbiotsimisel, siis kohus palus vastustajal täpsustada, missugused tegevused olid karistuse määramisel arvesse võetud, seda enam, et ühe väite kohaselt ta jooksis ära, teise väite kohaselt ta tahtis ära joosta. Protokollis ei ole märgitud, kes ametnikest missugused korraldused andis. Ettekanne ei märgi ära, kes andis konkreetse korralduse -jääda seisma. Kohtuistungil vastustaja esindaja märkis, et Sobols andis käskluse „stoi“ (protokoll lk 2 06.03.07.a.), mis ei vasta kirjalikule materjalile, mis oli kogutud karistuse määramise ajaks. Kirjalikud (lisa)selgitused ettekandele märgivad järgmist: R.Rander märgib 26.11.06.a., et tema andis käskluse „seis“ ja „stoi“. R.Sobols märgib 24.11.06.a., et R.Rander andis käskluse „jää seisma“ ja „stoi“. Ettekandes 13.09.06.a., mis oli käskkirja andmise ajaks vormistatud, on märgitud üldiselt, et korralduseks oli käsklus „jääda seisma“. Seega ei ole üheselt võimalik tuvastada tagantjärgi, kelle korraldust arvestati käskkirjas seadusliku korraldusena, mis jäi täitmata. Kuigi esindaja suuliselt on märkinud, et korralduse andis Sobols, nähtub kirjalikest materjalidest, et konkreetse seismajäämiseks kohustava korralduse pidi andma R.Remet. Materjalidest ei nähtu, kuidas valvurid veendusid, et käskluse adressaat seda kuulis. Ka kohtuistungil ei selgunud, kas valvuritel oli silmside kaebajaga või mille alusel tuvastati karistuse määramise ajaks, et kinnipeetav kuulis käsklust, millele kaebaja pidi reageerima. Vastustaja ja kaebaja selgitustest kohtuistungil saab järeldada, et õues viibis palju kinnipeetavaid. Kaebaja ei tunnista, et ta kuulis konkreetset käsklust, mistõttu ta ei nõustu järeldustega, et ta tahtlikult jättis nõude täitmata. Kohtul on liialt vähe andmeid, mis võiksid selgitada, missugune olukord valitses õhtuse jalutuskäigu ajal hoovis. Vaatamata märgitule tuleb kohtul osutada tähelepanu asjaolule, et ettekande, protokolli ja käskkirja sõnastusest ei olegi üheselt välja loetav, milles täpselt seisneb distsiplinaarsüütegu. Ehkki käskkirja otsustavas osas on viide VangS §-le 67 p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele, ei ole süüteo kohta midagi täpsemat märgitud. Kohus nõustub vastustaja vastulauses märgitud viitega, et VangS §-le 67 p 2 paneb kinnipeetavale kohustuse, nimelt on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnikel kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Kuid ka selline üldine viide vastulauses või haldusakti ühes osas ei selgita süütegu ega selle asjaolusid. Käskkirja otsustavas osas ei ole sellist viidet ehkki käskkirja seletavas osas „õiguslikud alused“, on see säte ära toodud. Käskkirja ja protokolli sõnastusest nähtub, et kinnipeetav ei täitnud korraldust jääda seisma ja läbiotsimisel osutas füüsilist vastupanu, tahtis läbiotsijate eest ära joosta. Sellest sõnastusest järelduks, et lisaks korraldusele jääda seisma, pidi mingil ajal järgnema kas korraldus või selgitus, et kinnipeetav otsitakse läbi, kuid ta osutas vastupanu, tahtis eest ära joosta. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt kaebaja peeti kinni ja hakati teostama läbiotsimist, kuid selle katkestas mitte kaebaja tegevus, vaid J.K.i rünne valvurile. S.Ranniste selgitas, et peale seda kaebaja ära ei püüdnud joosta, mingit füüsilist vastupanu kaebaja ei osutanud ja selle tõttu teda siiski ei karistatud. Kui lugeda, et protokolli ja käskkirja kantu on ebatäpne, siis jääks kaebajale omistatud süüteoks mitteallumine 7 käsklusele „stoi“. Esindaja jäi selle juurde, et füüsilise vastupanu all mõeldi üksnes seda, et ta ei täitnud korraldust „stoi“, seega tuleks rikkumisena mõelda tegevust üksnes enne kaebaja kinnipidamist, seega korralduse „stoi“ mittetäitmist. Samas märgib kohus, et jääb selgusetuks, millise tegevuse kohta pidi kaebaja andma seletuskirja, kuna selle andmise ajaks protokolli ei olnud koostatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 97 lg 3 järgi kirjutavad distsiplinaarmenetluse protokollile alla selle koostanud vanglaametnik ning distsipliini rikkunud kinnipeetav. Kuna antud juhul on protokoll küll koostatud, kuid kinnipeetava allkiri sellel puudub, siis saab järeldada, et asja menetlemisel teostati minetus. Kohus möönab, et protokolli ei ole sageli võimalik ka koheselt vormistada, kui on otstarbekas kuulata ära kohapeal antud seletused. Vaatamata sellele tuli koostatud protokolli kaebuse esitajale tutvustada siis, kui see oli koostatud, et ta saaks selgunud asjaoludel anda oma täiendavad seletused; kuid antud juhul ei ole kaebaja protokolli näinud ka hiljem, seega ei saanud kaebaja tema poolt antud seletuskirja täpsustada. Sellist minetust ei saa pidada ebaoluliseks, kuna menetlusprotokolliga tutvumine võimaldab süüdlasel paremini mõista, milles teda süüdistatakse ning selliselt paremini kaitsta oma õigusi, sest ta saab siis esitada täiendavaid sisulisi argumente, saab teada ka süüteo; samas annab see juhtkonnale võimaluse kontrollida sündmuse asjaolusid. Ka oleks kaebaja saanud teada, missugune ettepanek tehti karistusliigi valiku osas direktorile asja edasiseks otsustamiseks. Kuigi vastustaja on selgitanud asja arutamisel, et karistus saab antud asjaoludel olla määratud vaid ühe teo eest, ei ole kohus selles veendunud, kuivõrd kirjalik, so karistuse määramiseks kogutud alusmaterjal, jääb ebaselgeks. Esitatust saab kohus järeldada, et süüdistuse teokirjeldus on vastuoluline. Kui tõlgendada käskkirja ja protokolli grammatiliselt, siis on seal siiski nimetatud mitmeid süütegusid, millest karistamise ajaks võisid mõned ära langeda. Füüsiline vastuhakk oleks olulisema kaaluga süütegu kui seismajäämise korraldusele mittereageerimine. Kuna karistusotsus on diskretsiooniotsus, siis karistuse määramise õigsus sõltub direktori poolt õigete faktiliste asjaolude kaalumise õigsusest, millele järgneb õiguslik motivatsioon ja hinnang. . Karistuse käskkirjas on asja kaalumisel märgitud, et vangla teenistuja teenistuskohustuste täitmise takistamine on distsipliinirikkumine, kuid ei märgita selgelt, missuguse kohustuse täitmist kaebaja teadlikult takistas; küll aga märgitakse, et arvestatakse rikkumise raskust ning asjaolu, et kinnipeetav ei allunud ka vanglaametniku korraldusele seisma jääda. Seega on sõnastusest järeldatav, et lisaks mingile raskele süüteole ei täitnud kinnipeetav ka korraldust jääda seisma. Karistuse rangus viitab samuti, et rikkumine oli raske. Kokkuvõtteks tuleb kohtul jääda seisukohale, et kirjalik materjal käsitleb süüteona mitut rikkumist, mitte ainult seismajäämise korralduse ignoreerimist. Vastupidiselt ei oleks kaalutluste osas olnud põhjust märkida eraldi ära, et muuhulgas ei täitnud kaebaja ka korraldust jääda seisma. Et distsiplinaarmenetlus viidi läbi ilmselt kiirustades, siis on tekkinud olulised vastuolud, mille kõrvaldamine asja arutamisel kohtus ei ole võimalik. Menetlusmaterjal kinnitab vastupidiselt suulistele selgitustele, et teokoosseis ei olnud üheselt kindlalt määratletud karistuse määramise ajaks nii nagu tagantjärgi seda kohtule esitatakse suuliste selgituste kaudu. Kohus saab teha järelduse, et süüteona käsitles direktor mitte ühte tegu, vaid rikkumine hinnati ka eriti raskeks. Asja arutamisel on leidnud kinnitust, et kaebaja füüsiliselt vastu ei hakanud, kui trepikojas teostati läbiotsimist, ka ei jooksnud ega üritanud ta läbiotsimise ajal ära joosta ning selliselt osutada koridoris füüsilist vastupanu. 8 Kohus ei ole veendunud, et diskretsiooniotsuse langetamisel lähtuti õigetest kaalutlustest. Kohus ise ei saa uues situatsioonis otsustada, missugune on ühe süüteo kaal tegude osakaalust ning kohus ei saa ka otsustada, missugune meede oleks olnud proportsionaalne. Riigikohus on mitmel juhul rõhutanud, et haldusaktist peab nähtuma järelduste ja faktiliste asjaolude loogiline seostatus, kuid antud juhul puudub menetlusmaterjalides selline loogiline seos. Ainuüksi suuliste selgituste alusel ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kas käskkirja koostamise ja karistuse määramise aluseks oli mingi üks konkreetne süütegu või muu raske tegu. Kontrollimatus viitab, et selline karistamine ei saa olla õiguspärane. Kohus saab kontrollida, kas asjaolusid kaaluti õigesti või mitte. Kui karistus määratakse süütegude kogumis ja mõni neist ära langeb, siis tekib kahtlus, kas karistus oleks määratud just nimelt niisugune nagu see määrati. Kohus ise ei saaks asuda hindama, milline karistus oleks teistsugustel asjaoludel olnud põhjendatud. Direktor ei pea alati määrama karistust, kui ka pannakse toime distsipliinirikkumine. Kohus lisaks sellele on eelnevalt leidnud, et loeb distsiplinaarmenetluse protokolli mittetutvustamist oluliseks menetlusveaks. Kohus eeltoodu tõttu leiab, et käskkiri tuleb tühistada ja kaebus rahuldada. Kaebaja on ka leidnud, et karistuse määr oli liialt vali. Kohus nõustub kaebuse esitaja väitega põhjusel, et 25 ööpäeva kartserikaristust on raske karistus, sellise karistusmäära valik võiks olla põhjendatud, kui kaebajale pandi süüks füüsiline vastuhakk läbiotsimisel, soov ära joosta ka peale kinnipidamist või kui oleks tuvastatud, et kaebaja tegevus vahetult põhjustas ründe valvuri vastu. S.Ranniste kinnitas, et kaebajal ei olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi, kuid võeti arvesse, et kaebaja süütegu oli raske selle tõttu, et tema tegevus põhjustas raske tagajärje. Raske tagajärjena mõeldi antud juhul asjaolu, et kannatada sai valvuri tervis. Kohus märgib siinkohal, et valvurit ründas siiski J.K. ja mitte kaebaja ning J.K. ongi saanud karistuse selle eest, et tema ründas valvurit. J.K.i vahetu rünne sai põhjustada raske tagajärjena valvuri tervise kahjustamise. Kohtule ei esitatud tõendeid ja asjaolusid, mis kinnitaksid, et kaebajal oli soov rünnata valvurit või et ta soovis aidata J.K.il rünnata valvurit ja põhjustada selliselt raske tagajärg. 2) Kuna kaebaja on tasunud riigilõivu 85 krooni ja tasuda tuli 80 krooni ning kaebus rahuldatakse, siis tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja tasutud riigilõiv 80 krooni ning enamtasutud riigilõiv 5 krooni kuulub kaebajale tagastamisele. HKMS § 92 lg 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kannab kaebaja tasutud riigilõivukulu 80 krooni Murru Vangla. Menetluskulu väljamõistmiseks on kaebaja esitanud riigilõivu tasumist tõendava dokumendina maksekorralduse, mille rekivisiidid ja andmed on kohus eelnevalt ära toonud. Kaebaja on tasunud tasumiseks ettenähtud riigilõivust 5 krooni rohkem. HKMS § 84 lg 4 p 1 kohaselt enam tasutud riigilõiv tagastatakse, lg 7 kohaselt rohkem tasutud riigilõiv tagastatakse isiku nõudmisel. Kohus ei saa ise rohkem tasutud riigilõivu kaebajale tagastada, kuna tagastamiseks tuleb vastavalt Riigilõivuseaduse §-le 13 lg 2 kohaselt juhinduda Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korrast (kinnitatud Rahandusministri
6. detsembri
7. a määrusega nr 68). 9 Korra § 10 alusel riigilõivu tagastamise taotlemine näeb ette, et riigilõivu tasunud isikul on õigus esitada riigilõivu võtnud asutusele taotlus riigilõivu tagastamiseks koos riigilõivu tasumist tõendava originaaldokumendiga kahe aasta jooksul riigilõivu tasumise aasta lõpust arvates. Originaaldokumenti ei esitata juhul, kui riigilõivu võtnud asutusel on võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel. Korra § 11 kohaselt riigilõivu tagastamise taotluses märgitakse: 1) riigilõivu tasunud füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood või selle puudumisel isiku sünnikuupäev või juriidilise isiku nimi ja registrikood või selle puudumisel notariaalse asutamistehingu tõestamistoimingu number, mittenotariaalse asutamise puhul asutajatele äriregistri veebipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber, kui need on olemas; 2) panga nimi ja riigilõivu tasuja kontonumber, millelt makse sooritati, juhul kui lõivu ei tasutud sularahas;3) makse sooritamise kuupäev;4) riigilõivu võtnud asutuse nimi; 5) riigilõivu laekumise koht (panga nimetus, kontonumber, viitenumber);6) toimingu nimetus, mille eest tasutud lõivu tagastamist taotletakse, riigilõivu summa ja tagastamise alus; 7)riigilõivu tagastamise koht (panga nimetus, kontonumber, konto omaniku nimi ja isikukood või selle puudumisel isiku sünnikuupäev või registrikood või selle puudumisel notariaalse asutamistehingu tõestamistoimingu number, mittenotariaalse asutamise puhul asutajatele äriregistri veebipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber, kui need on olemas). Karin Kalmiste Kohtunik 10