3-06-2012/10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 23.03.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2012 Haldusasi D.R.´i kaebus Murru Vangla direktori

1. septembri
2. a käskkirja nr 1069-dm tühistamiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja D.R.; vastustaja esindajana S.Ranniste. RESOLUTSIOON 1.Rahuldada D.R. kaebus ja tühistada Murru Vangla direktori
3. septembri
4. a käskkiri nr 1069-dm.
5. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. 3.Välja mõista Murru Vanglalt riigilõiv 80 (kaheksakümmend) krooni riigituludesse. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 12.10.2006.a. esitas kaebaja kohtule kaebuse Murru Vangla direktori 29.09.2006.a. käskkirja nr 1069-dm tühistamiseks. Kinnipeetavale määrati distsiplinaarkaristus VangS § 67 p 1 ja p 2 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks D.R. pani toime distsipliinirikkumise 07.08.06.a. kell 18.25, kui väljus omavoliliselt kambrist eesmärgiga kasutada telefoniautomaati võõra telefonikaardiga. Vangla teenistuja korralduse -naasta 1 kambrisse -jättis täitmata. Väljendas teenistuja suhtes solvavalt ja ebakorrektselt, kasutas „sina vormi“, „posol n…“, ähvardas žiletiteraga kedagi lõikuda. 26.10.2006.a. määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD D.R. palub tühistada Murru Vangla direktori 29.09.2006.a. käskkiri nr 1069-dm ja kohustada vanglat läbi viima uus vanglasisene uurimine kaebaja osavõtul. Kaebaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt. Distsiplinaarmenetluses ei viidud läbi objektiivset uurimist, samuti rikuti (piirati) kaebaja, kui protsessiosalise õigusi. Tema seletust S. Madissalu raportile ei arutatud täies mahus, mis viis välja selleni, et kaebajat süüdistati toimunus ja karistati paigutamisega kartserisse 10-ks päevaks. Kaebaja esitatud süüdistust ei tunnista, mistõttu ta nõuab selle tühistamist. Vangla teostas menetlustoiminguid ainult formaalselt. Juhtunu sisu ja selle süüdlasi välja ei selgitanud, süüdistades kõiges kaebajat. Teda ei kutsutud selgitusi andma tema ettekande kohaselt, samuti keelduti ütluste kontrollimisest, mis ei andnud alust tegelike süüdlaste avastamiseks, samuti mõjutusvahendite rakendamiseks nende suhtes. Palub kohut viia läbi kohtulik uurimine ja Murru vangla ametnike tegevuse kontroll või tühistada direktori käskkiri nr 1069 – dm. Samuti palub ta kohustada vanglat läbi viima uus menetlus kaebaja osalusel järgides ütluste võtmise reegleid. Kaebaja esitab kohtule käskkirja koopia karistamise kohta ning teatise, et pöördumine vangla poole peab olema eestikeelne, mida kaebaja ei valda ning mis piirab kaebaja õigusi esitada kaebust kontrollinstantsile justiitsministeeriumile. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et sündmuse ajal oli töökohustusi täitnud ametnik S.Madissalu 8-ndas osakonnas tööl esmakordselt ning sündmuse juures teisi ametnikke ei viibinud, kelle ütlustega saanuks vastustaja arvestada. Ta kõneles valvur J.Viglaga, kelle allkiri on samuti võetud nagu oleks ta saanud tõendada sündmuse asjaolusid. Tegelikult J.Vigla seal ei viibinud; ametnik kinnitas, et ta oli sellel ajal töökohustusi täitmas I korrusel ning ei ole ükikasjadest teadlik. Telefonikõnele olid registreeritud kõik kambris viibivad isikud ühe avaldusega, st blanketile olid kantud kõigi nimed ning kinnipeetavad ise märkisid kellaajad, millal nad soovivad helistada. Tema mäletamist mööda soovisid kõik helistada, kuid millised olid konkreetsed kellaajad teistel soovijatel, seda ta täpselt ei tea. Kaks isikut ei soovinud helistada või vähemalt ei osalenud üldse õhtustes sündmustes, kuid ka nemad said karistused. S.Madissalu hilines telefonikõnedele viimisel ning lubas ise väljuda kambrist korraga mitmel kinnipeetaval. Kambrist välja lubatud helistajad jäid ootele telefoni juurde. Kuna tema pidi helistama kell 17 paiku, oli juba hilinenud, siis läks ta telefoni juurde esimesena. Tal oli kokkulepitud kõne konkreetsel ajavahemikul oma advokaadiga Narva kohtus ning veel soovis helistada tuttavale. Ei vasta tõele, et tal puudus kasutamiseks lubatud telefonikaart, see oli tal kaasas, kui saabus viimasest etapist. Seda kaarti tahtis kasutada telefoni juures seisnud Kravtsenko, kuid see ei tähenda, et kaart kuulus teisele isikule, kaart oli kaebaja oma, seega ei puudunud tal telefoniga helistamiseks vajalik kaart. Kaart oli 100kroonine, kontrollimisel näitas, et saab võtta kõne ja peale kõnet jäi jääk. Ta sai võtta kõne, kuid advokaat ei vastanud, kuna ta oli kõnega hilinenud. Samal ajal tekkis pahandus S.Madissalu ja kinnipeetava S. vahel, kuna S. väljus kambrist selleks luba saamata. Sõimlesid omavahel aga A. S. ja K. ning võidi öelda halvasti ka Madissalu või ametnike aadressil. Tekkis segadus ning siis võisid veel mõned kinnipeetavad väljuda kambrist, mistõttu S.Madissalu andis korralduse minna kambrisse. Et mitte sattuda arusaamatustesse, pidas ta õigeks seista telefoni juures ja mitte sekkuda konflikti, kuniks selgub, kas ta võib edasi 2 helistada. Kui Madissalu käsutas teised kambrisse, siis keelas ta ka kaebajal helistamise, mille tõttu ta nõudis kohaloleva kõrgema ametniku kutsumist, et saaks helistamise loa teise ametniku kaudu, sest kõned olid temale olulise tähendusega. Kui kohale kutsuti valvekorra ülem R. Taaramäe, siis ta sai loa jätkata helistamist. Tunnistab, et ta küsis telefoni juures olevast kambrist ühekordseks kasutamiseks mõeldud habemeajamise ziletti, kui Madissalu lahendas konflikti teiste kinnipeetavatega. Ta kartis, et ei lubata helistada ja aetakse kambrisse nagu teisi ning siis jääb lubatud kõne ära. Et nii ei juhtuks, lootis ta, et kui ähvardab endal veenid läbi lõigata, siis ehk ei aeta kambrisse tagasi ning ta lõpetab lubatud kõne. Kedagi teist ei ole ta ähvardanud rünnata ega ohustada. Kui kohale saabus Taaramäe, siis lubas viimane teha tal kõne ning et teised kinnipeetavad olid läinud S. Madissalu korraldusel kambrisse, mingeid korratusi ei olnud enam, siis sai loa võtta kõne. Ta ei tea, et oleks tarvitanud neid sõimu-või ebatsensuurseid sõnu, mis tema kohta märgitakse. Selliseid sõnu kasutas tegelikkuses K., kes soovis selle ka ülesse tunnistada, kui hiljem selgus, et kõigi kambris viibinud isikute kohta kirjutati ettekanded ning kui selgus, et tema tegevuse tõttu karistati teisi isikuid. Talle ei antud võimalust oma seletuskirja muuta, ehkki ta palus kirajalikult juhtkonna poolt tema ärakuulamist. Esitab selle kohta kohtule koopia K. palvest juhtkonnale. Leiab, et juhtum on ületähtsustatud ning sai tegelikult alguse põhjusest, et S. Madissalu oli uus töötaja selles osakonnas, ta ei järginud ajaliselt päevakava ning kui tekkis konflikt, siis püüdis seda lahendada, kuid ägestus ise ning hiljem ei suutnud fikseerida, kes mida tegi. Tagantjärgi asja fikseerimisel seostas ta mälu ja isikukaartide alusel isikud sündmustega valesti, sellest ka kahe kinnipeetava suhtes trafaretne ettekanne, ehkki need isikud- M.S. ja V.– üldse kambrist ei väljunud, nad helistasid hommikul või päeval, st muul ajal. Ülejäänud uudistasid või siis olidki sunnitult kahe kinnipeetava käitumisest tekkinud segaduse keskel, kuid mitte osalejad, keda saaks allumatuses süüdistada. Igaüks püüdis omal viisil mitte sattuda sündmuse paika, et vältida hilisemaid arusaamatusi, alusetut süüdistamist. Karistamine nii mitme inimese osas ühel ja samal motiivil tuli üllatusena, kuivõrd olukord rahunes, ehkki kõik ülejäänud kinnipeetavad jäid ilma lubatud kõnedest. Hiljem ei ole antud võimalustki selgitada, kuidas asi arenes ja kes selles osalesid. Seega on otseselt vale, et ta kasutas võõrast telefoni kaarti. Sageli ametnikud mõnitavad neid, et kinnipeetavad helistavad tasuta. S. Madissalu kirjutas peale sündmust helistamise registreerimise lehele kõigi helistajate nimede taha kaebaja telefonikaardi numbri, mis oli alusetu kanne, kuna kaart kuulus temale ega olnud mõeldud helistamiseks teistele. Kui teised kõnesid ei saanud, siis ei oleks tohtinud märkida, et teised kinnipeetavad kasutasid sama kaarti. Kui teised ei saanud helistada, siis ei saagi väita, et kasutati võõrast kaarti. Kaart kontrolliti, number kirjutati üles ja anti kaebajale tagasi. Käsklust naasta kambrise ta ei saanud, kuigi Madissalu andis korralduse mitte helistada ja minna kambrisse, kuid see anti arvates segadusest, mis tekkis vahetus konfliktikohas ja ta jäi sellest eemale. Kõnet ilma loata ei teostanud. Kõne tegi loa alusel. Kedagi ta ei ole sinatanud ega sõimanud, ka ei ähvardanud teisi lõikuda, küll aga tunnistab, et lubas seda teha enda suhtes. Kui oleks läbi viidud menetlus ning otsustamisel oleks S.Madissalu ettekannet kontrollitud, oleks pidanud selguma süüdlased ja süüteod. Kaebusi lubatakse esitada vaid eesti keeles, mis diskrimineerib teisi rahvusi. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Vastustaja märgib, et Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele 3 korraldustele. VangS § 67 p 2 alusel on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnikke kohustuste täitmisel ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Murru Vangla direktori 22.04.2004.a. käskkirjaga nr 42 on kinnitatud „Murru Vangla kodukord". Kodukorra punkti 29 ap 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Murru Vangla direktori 29.09.2006.a. käskkirja nr 1069-dm alusel karistati kaebuse esitajat kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis väljendus selles, et kaebaja 07.08.2006.a. väljus omavoliliselt kambrist eesmärgiga kasutada telefoni automaati võõra telefonikaardiga, ta ka ei täitnud vangla teenistuja korraldust naasta koheselt kambrisse, ta väljendus vangla teenistuja suhtes solvavalt ja ebakorrektselt ning ähvardas žiletiteraga kedagi lõikuda. Sellega kaebuse esitaja pani toime VangS § 67 p 1 ja p 2 sätestatud rikkumise. Vastustaja oma kirjalikus vastuses märgib, et kinnipeetav ähvardas ziletiga teisi isikuid. Kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarkaristust täide ei viidud. Kuigi kaebuse esitaja sõnul ei ole distsiplinaarmenetluses läbi viidud objektiivset uurimist ning rikuti tema kui protsessiosalise õigusi, ei vasta see tõele. Kaebuse esitaja sõnul tema seletust ei arutatud täies mahus, mis viis selleni, et teda süüdistati tegevustes, milles tal puudub süü. Vastustaja sellega ei nõustu, kuna kaebuse esitajal oli võimalus vastavalt VangS § 64 lg 2 anda seletusi. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja 30.08.2006.a. ähvardas ja esitas nõudmisi ametnikule telefonikõne tegemiseks. Samas ei ole kaebuse esitaja telefonikaarti vangla kauplusest soetanud, mida kinnitab väljavõte tema isikuarve liikumistest. Distsiplinaarkaristus on määratud süüteo eest kogumis kuna kinnipeetav ei järginud päevakorda ning esitas nõudmisi õigusvastasel viisil (ähvardades vangla teenistujat) eesmärgiga teha telefonikõne temale mittekuuluva telefonikaardiga. Distsipliinirikkumist tõendavad tunnistajad, mistõttu on vajalik kohtumenetluses kaasata tunnistajatena Siim Madissalu ja Raivo Taaramäe, kes viibisid sündmuste juures ja saavad anda ütlusi juhtumi kohta. Distsiplinaarmenetluse materjalid kogumis tõendavad kinnipeetava vangla päevakorra rikkumise fakti ning korrale mitteallumisega ja vanglaametniku ähvardamisega takistas ta ametnikke tööülesannete täitmisel. Eeltoodust tulenevalt kinnipeetav ei täitnud VangS § 6 7 p l j a p 2 sätestatud nõudeid. Kohtuistungil vastustaja asus seisukohale, et kaebuse esitaja selgitusi arvestades ning kogutud tõendite valguses tuleb esitatud kaebust tunnistada ja see rahuldada. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. 1) Vaidlustatud käskkirja kohaselt D.R. pani toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta väljus omavoliliselt kambrist 07.08.06.a. kell 18.25 eesmärgiga kasutada telefoniautomaati võõra kaardiga. 4 Asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et D.R. väljus omavoliliselt kambrist, samas ei ole tõendeid, et telefonikaart oli teise isiku oma. Vastustaja ei esitanud kohtule sündmuse ajal telefonihelistamiseks registreerunud isikute avaldust ega zurnaali. Asja arutamisel selgus, et sellel ajal helistamiste zurnaali sisse seatud ei ole, kuid kadunuks jäi ka avalduse esitanud või helistamisele registreerunud isikute leht. Seega ei saa kindlaks teha, kes olid registreerunud sellel päeval helistama ning missugusel kellaajal. Usaldades D.R. ütlusi, et ta oli end registreerinud ning ta ka lubati koos teiste isikutega helistama, tuleb järeldada, et D.R. lahkus kambrist loa alusel ehk mitte omavoliliselt. Kuna telefonikaart kontrolliti ja oli olemas, vastupidiselt ei oleks saanud vastustaja fikseerida selle andmeid, tuleb järeldada, et ebaõige on ka süüdistus kaarti puudumises. Telefoni helistamiseks vajalik kaart oli D.R.il olemas. Kuna see anti kaebajale tagasi, mitte ei antud seda muule isikule (kui omanikule) ning ei võetud ära ka keelatud asjana, siis ei saa ka väita, et ta soovis kasutada või kasutas võõrast kaarti. Karistuse käskkirjas on märgitud, et vangla teenistuja korraldust, naasta kambrisse, kuna helistada saab vaid korraga 1 kinnipeetav, ta ei täitnud. Samas ei leidnud kinnitust, et niisugune korraldus või selgitus oli antud S. Madissalu poolt eelkõige D.R.ile. Vastupidiselt on kaebaja väitnud, et korraga lubati telefoni juurde mitu inimest. Kohus võttis toimiku materjalide juurde ka M.S. kaebuse asjast istungi protokolli, millest nähtub, et kambrist lubati välja mitu kinnipeetavat korraga, st esimesed helistajad väljusid S. Madissalu loal. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et esimesena ei läinud lubatud korras helistama D.R., siis tuleb järeldada, et D.R. läks helistama esimesena, tegi seda registreeringu alusel ja saadud loa alusel. M. S. oli karistatud samasuguse tegevuse eest sama sündmuse käigus ehkki kinnipeetav väitis, et ta käis helistamas sama päeva hommikul, mitte õhtul. M. S. kaebuse menetlemisel kuulas kohus ära tunnistajana valvur J. Vigla. Tunnistajana ütlusi andnud J.Vigla ei mäletanud, et oleks juhtunud midagi erakordset, ühegi kinnipeetava suhtes temal pretensioone ei olnud. Tunnistajad S. Madissalu ja R. Taaramäe kohtusse ei ilmunud, kohtule ilmumata jätmise põhjust ei teatanud. S. Madissalu ettekandest nr 32 07.08.06.a. ei selgu, kes või millal andis korralduse, et helistada võib 1 isik korraga, millele järgnes kinnipeetava allumatus. Ettekandele on alla kirjutanud valvur A.Andrejev, R.Taaramäe, J.Vigla, S.Madissalu, kuid olemasolevatel andmetel viibis sündmuse juures algusest peale vaid S.Madissalu. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, et tunnistajateks on A.Andrejev, R.Taaramäe, J.Vigla, kuid nende tunnistusi fikseeritud ei ole. Protokolli koostas V.Denissov, kuid ta ei ole ära märkinud, missugused tunnistajate ütlused kinnitavad erineval ajal toimunud väidetavaid üleastumisi. Tunnistajana kohtus viibinud J. Vigla ei mäleta sündmusi nii, et kinnituks mingi raske korrarikkumine. J. Vigla allkiri on kohtu poolt viidatud nn kollektiivettekandel, kuid kohus järeldab, et keegi ametnikest on ettekande vormistanud nii nagu tema on sündmusi näinud või tunnetanud, ülejäänud isikud tegelikult kogu sündmust selle arengus ei saanud näha, igaüks saabus kohale erineval ajal. Kuna kaebaja kinnitab, et ta pidi helistama kas kell 17.00 või hiljemalt kell 17.30 ning temaga juhtunud sündmus on fikseeritud kell 18.25, kaebaja oli esimene helistaja, siis võib vastata tõele tema väide, et helistada ta soovitud ajal ei saanud. M.Stavrovits ei allunud samuti väidetavalt kell 18.25 korraldustele, ta ei esitanud ka telefonikaarti, A.S. saadeti S. Madissalu ettekande põhjal taksofoni juurde samal ajal ehk kell 18.
6. A.S. kinnitab, et ta tülitses valvuriga. Seega viitavad kirjalikud materjalid, et kaebaja väited sellest, et kambrist oli S. Madissalu loal välja viidud ühel ja samal ajal mitu helistajat, võib olla usutav. Selles asjaolude valguses jääb 5 arusaamatuks, miks heidetakse ette kaebuse esitajale asjaolu, et helistamisel võib viibida vaid 1 isik korraga. Ka J.Vigla seletustest nähtub, et vahel võidakse lubada telefoni juurde mitu isikut. Kuna puuduvad andmed, et kaebajat ei lubatud telefoni juurde, et ta rikkus korraldust esitada telefonikaart, kaart helistamiseks oli tal olemas ning see ei olnud „võõra“ kaart, enne teda ei olnud teised isikud helistanud tema kaardiga, siis langeb osa süütegusid ära. Karistamise otsuses on märgitud veel, et seda kaarti kasutasid kinnipeetavad M.S., A.S., V.V., A. K., kuid arvestades, et kõik märgitud isikutest sündmuse õhtul üldse soovitud telefonikõnet ei saanud ega ka helistanud, siis seega ei saadud kasutada ka „võõrast kaarti“ või „kaebaja kaarti“. Kaebaja siinkohal selgitas veel, et ka teistel kinnipeetavatel olid kaardid, kuid S. Madissalu ei usaldanud, et seal on piisavalt raha. Kui kaardil on väike rahaline jääk, siis helistada ei lubata. Kaebaja kaardi jääk pidi võimaldama kaebajal helistamise, vastupidiselt ei oleks tal lubatud helistada. Distsiplinaarmenetluse protokollis ei ole kaebajat süüdistatud selles, et ta andis kaardi lubamatult teiste kasutusse. Ka karistamise käskkirja kirjeldavas osas ei ole märgitud, et ta edastas kaardi teistele, vastupidiselt märgitakse, et tal puudus kaart ja ta võttis helistamiseks võõra kaardi. Need on vastupidised tegevused ning jääb selgusetuks, millise tegevuse eest sooviti kaebajat karistada. Käskkirja osas- kaalutlused ja otsus – märgitakse veel, et kinnipeetav eiras päevakava, kuna kinnipeetav Rink on kinnises osakonnas, kus päevakava näeb ette, et peale õhtusööki (18.00) peab kinnipeetav viibima lukustatud kambris. Kuid kohus on eelnevalt märkinud, missugustel asjaoludel osa kinnipeetavaid ei viibinud kambris, vaid et nad viidi ametniku poolt helistamisele hilinemisega, sh Madissalu ettekandest tulenevalt ei takistanud päevakava viia neid telefoni juurde ka peale märgitud aega. Käskkirja selles osas ei märgita, et kinnipetav Rink rikkus distsipliini ametniku sõimamisega või ähvardustega „lõikuda neid“ või ennast ziletiga. Kui D.R. ähvardas kedagi rünnata, sh ametnikku, siis sõltuvalt asjaoludest võiks see olla raske distsipliinirikkumine, mille eest võiks kinnipeetavat karistada, kuid kaevatud haldusaktist ei nähtu, et karistus määrati sõimamise või ründega ähvardamise eest. Arvestades vastustaja esindaja väidet, et karistus määrati kogumis ning see kogum jääb ebaselgeks, sh süüteod, mis on käskkirjast väljaloetavad, langevad kogumist ära, siis tuleb kohtul järeldada, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi ilmselt kiirustades, sellest on tekkinud olulised vastuolud, mille kõrvaldamine asja arutamisel kohtus ei ole võimalik. Menetlusmaterjal kinnitab vastupidiselt suulistele selgitustele, et teokoosseis ei olnud üheselt kindlalt määratletud karistuse määramise ajaks nii nagu tagantjärgi seda kohtule esitatakse vastulause kaudu. Kohus ei ole veendunud, et diskretsiooniotsuse langetamisel lähtuti õigetest kaalutlustest. Kohus ise ei saa uues situatsioonis otsustada, missugune on ühe süüteo kaal tegude osakaalust ning kohus ei saa ka otsustada, missugune meede oleks olnud proportsionaalne. Riigikohus on mitmel juhul rõhutanud, et haldusaktist peab nähtuma järelduste ja faktiliste asjaolude loogiline seostatus, kuid antud juhul puudub menetlusmaterjalides ja käskkirjas selline loogiline seos. Kontrollimatus viitab, et selline karistamine ei saa olla õiguspärane. Kohus saab kontrollida, kas asjaolusid kaaluti õigesti või mitte. Kui karistus määratakse süütegude kogumis ja mõni neist ära langeb, siis tekib kahtlus, kas karistus oleks määratud just nimelt niisugune nagu see määrati. Kohus ise ei saaks asuda hindama, milline karistus 6 oleks teistsugustel asjaoludel olnud põhjendatud. Direktor ei pea alati määrama karistust, kui ka pannakse toime distsipliinirikkumine. Kohus möönab, et vaatamata tekkinud segadusele ei olnud Rink õigustatud kasutama aega, mil Madissalu läks kutsuma korrapidajat ning sisenema kambrisse nr 1, küsima sealt ziletti ning selliselt nõudma võimalust jätkata poolelijäänud helistamist. Kuid käskkirjast nähtuvalt ei ole asja otsustavas osas kaebajat selles tegevuses süüdi tunnistatud. Otsuse resolutiivosa ei märgigi süütegusid, mille eest määrati karistus kogumis. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning isiku eelneva käitumisega. Karistuse määramise õigust omaval isikul on diskretsioonilise otsustuse - distsiplinaarkaristuse valiku - tegemisel kohustus arvestada nende teguritega. Käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine peab olema üheselt selge, et järgnevalt kontrollida, kas süütegu pandi toime, kas karistus määrati õigesti. Käskkiri karistuse kohta peab olema piisavalt ning selgelt motiveeritud. Kohus nõustub kaebajaga, et karistuse määramise õigust omav ametiisik on kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Antud juhul seda ei ole tehtud. Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu vajadusel hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogumis karistuse määramisel peab samuti üheselt selguma, missugused teod on süüteod, mille eest karistus määrata. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka selle tõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud. Kuna antud juhul on ühe sündmuse käigus karistatud mitmeid kinnipeetavaid, siis isikute käitumise kohta koostatud ettekande ja materjalide hoolikam võrdlemine oleks tõenäoliselt esile toonud, et kõik kinnipeetavad ei olnud ühtviisi informeeritud, mida nad sündmuspäeval olid õigustatud ja kohustatud tegema. Ka nähtub materjalidest, et ühe ametniku tööga seotud asjaoludest ei olnud teised ametnikud informeeritud, mistõttu nn ühisettekanne (S. Madissalu ettekandele mitme ametniku allkirjade kogumine) ei võimalda lugeda läbiviidud menetlust kontrollitavaks. Igal isikul oli õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel; kinnipeetav püüdis ise teiste selgituste kogumisega tagada, et teda kuulataks ära. Kuigi D.R. sai kirjutada kirjaliku selgituse, püüdis lisada teiste selgitusi, ei toonud see kaasa ilmselgelt menetlust, mil kinnipeetavatel tekkinuks reaalne võimalus menetluses oma õigusi kaitsta. Karistatava kirjalikku seletust peeti vajalikuks, kuid kirjaliku seletuse võtmine on üks moodustest, kuidas saab väljendada oma seisukohti sündmuse ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Arvestada tuleb aga kinnipeetava võimeid välja tuua kirjalikus seletuses menetluse jaoks olulist. Kui asjaolud on aga ametniku ettekandest nähtuvalt liialt üldised või vastuolulised, siis on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavatele anda õigus olla ära kuulatud. Eriline tähendus on isiku ärakuulamisel ja distsiplinaarmenetluse korrektsel läbiviimisel iseäranis aga neil juhtudel, kui määratakse kartserikaristus. Kohus nõustub vastustajaga, et kui vanglas kehtivat korda rikutakse, siis on kinnipeetava tegevus vastuolus Murru Vangla kodukorra p-i 29 ap 1-ga ja VangS § 67 p 1 ja p-ga 2, kuid kui ettekande põhjal ei viidud läbi tegelikku juurdlust, menetlusmaterjal on vigane ning ka karistamise käskkiri ei vasta nõuetele, siis jäävad süüdlased karistamata. Asja arutamise käigus nõustus vastustaja, et kaebus tuleb rahuldada. 7 2) HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. HKMS § 95 lg 1 kohaselt, kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Kuna kohus rahuldas kaebuse, siis tuleb tasumisele kuuluv riigilõiv 80 krooni välja mõista riigi tuludesse tasumiseks vastustajalt. Kuivõrd kaebaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 8