3-06-2238/6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 23.03.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2238 Haldusasi M.S.´i kaebus Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkirja nr 1137-dm tühistamiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja M.S.; vastustaja esindajana Sven Ranniste. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.S.´i kaebus ja tühistada Murru Vangla direktori 17.10.
2. a käskkiri nr 1137-dm.
3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. 3.Mõista välja Murru Vanglalt riigilõiv 80 (kaheksakümmend) krooni riigituludesse. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) Edasikaebamise kord ja tähtaeg KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 16.11.2006.a. esitas kaebaja kohtule kaebuse Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkirja nr 1137-dm tühistamiseks. 17.11.2006.a. määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Vaidlustatud käskkirja kohaselt M .S pani toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta väljus omavoliliselt kambrist 07.08.06.a. kell 18.25 eesmärgiga minna helistama, kuid ei esitanud vanglaametnikule viimase nõudmisel telefonikaarti. Käskkirja kohaselt kinnipeetav kasutas momenti, kui kambri uks oli lahti kaaskinnipeetava helistama viimiseks ning väljus omavoliliselt kambrist nr 11 tuppa nr
4. Vangla teenistuja korraldusele, kohe oma kambrisse 1 naasta, kinnipeetav ei allunud. vanglateenistujaga sina vormis. Samuti suhtles käskkirja kohaselt kinnipeetav KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkiri nr 1137-dm alljärgnevatel põhjendustel. Kaebaja selgitab, et korrapidaja poolt raportis märgitud ajal so 07.08.2006.a. ei väljunud kaebaja oma kambrist ning seda kinnitavad tunnistajate ütlused, kaebaja seletuskiri ja selle lisa. Kontrollimata on andmed selle kohta, et kaebaja ei olnud külastanud kauplust, nagu oli märgitud Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkirjas nr 1137-dm. Ta käis kaupluses ning seda kinnitab kaebaja isikliku konto väljavõte, mis on kaebusele lisanud. Samuti suhtusid pahauskselt oma kohustustesse
5. rühma peaspetsialist ja inspektorkontaktisik Rein Kiviselg, kelle kohustuste hulka kuulub kinnipeetavate informeerimine distsiplinaarsüütegudest ja uurimise käigust. Ta ei tea, kes oli selles väärteos inspektoruurijaks. Samas ei tutvustatud kaebajat uurimisprotokolliga, distsiplinaarsüüteo raportiga, millega rikuti kaebaja õigust võtta osa uurimisest ja esitada omapoolseid vastuväiteid ja seletusi. Eeltoodu tõttu šokeeris teda Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkirja nr 1137dm ootamatus ja rangus. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tegelikult käis ta helistamas sama päeva 07.08.2006.a. hommikul kell 10.00 ning korrapidajal on žurnaal või leht, kuhu tehakse selle kohta märge. Sama päeva hommikul oli kaebaja andnud helistamise minemise kohta avalduse. Ta ei saa esitada muid tõendeid, kui paluda vastustajalt näidata ette tema avaldus või registratsioonileht kõnedele, mis on asjakohane kirjalik tõend. Tal oli isiklik telefonikaart, mille ostis vangla poest 31.05.2006.a. Õhtupoole ta ei käinud üldse kambrist väljas ega palunud ka helistama, samuti ei vehkinud kaebaja žiletiteraga ning selles asjas käib kohut üldsegi teine isik – kinnipeetav D. R.. Vanglaametnik Siim Madissalu võis kinnipeetavad segi ajada, kuna töötas selles elutsoonis esimest päeva ning see päev käis või soovis helistada viis inimest. Päevakava ei jälgitud, kuna ametnik viis kinnipeetavaid helistamisele vastavalt ajale, mil S. Madissalu vabanes teistest töödest. Telefonikaardi ostmise osas selgitas kaebaja, et oli varem teises eluosakonnas, mis on avatud osakond ja sealt saab käia kaupluses ta ise, kuid saab osta ka nii, et ise kohale ei lähe. Kaupluses viibimisel kaebaja ostiski telefonikaardi. Nüüd on kaebaja
6. eluosakonnas, mis on suletud osakond ja sealt ei saa poes käia. Ei vasta tõele, et tal oli kaart summas 50 krooni, ta soetas poest kaardi summas 100 kr. Poes tehtud ostude osas vastustaja ei ole tõendeid esitanud, kuid tema saab esitada vaid isikliku raha liikumise kaardi (tlk 8), millest nähtub, et ta tegi poest ostu 31.05.06.a. summas 185 krooni. Seega on tal olnud võimalus poest ostu sooritamiseks, tal oli olemas vajalik raha ning kaardil oli ülejääk. Oma 20.08.2006.a. seletuskirjas märgitud lause, kas oli kavas kõnele minna ja kambrist väljuda, kohta selgitab kaebaja, et ta mõtles seda, et ta ei välju kambrist, et mitte sattuda konflikti, mis toimub ukse juures. Ta ei oska teistmoodi kirjutada. Hommikuse helistamise kohta ütleb kaebaja, et tal oli telefonikaart, mille rääkis tühjaks ja hiljem viskas minema, seda temalt menetluses ei küsitud. Kaebaja jääb selle juurde, et ta ei küsinud õhtul helistama ning temalt keegi telefonikaarti ei küsinud, õhtul ta kambrist ei väljunud, kuna ei soovinud sattuda konflikti. Kes kambrist 2 väljusid, seda kaebaja ei pannud tähele, kuid meenutab, et selleks võis olla A. S. ja kuna D. R. esitas kaebuse, siis pidi R. väljuma kambrist. 2,2 a jooksul ei ole olnud pahandusi ja puudus ajend rikkuda korda, kuna tal avanes võimalus ennetähtaegseks vabastamise taotluseks. Distsiplinaarmenetluse käigus ei tutvustatud protokolli, nägi augustikuus kirjutatud S. Madissalu ettekannet, protokoll saadeti 17.01.07.a. J. Viglat selle sündmuse ajal ei näinud. Jääb kaebuse juurde ja palub tühistada vaidlustatud käskkiri. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 67 p 2 alusel on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Murru Vangla direktori 22.04.2004.a. käskkirjaga nr 42 on kinnitatud „Murru Vangla kodukord" (edaspidi Kodukord). Kodukorra punkti 29 ap 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkirja nr 1137-dm alusel karistati kaebuse esitajat kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis väljendus selles, et kaebaja 07.08.2006.a. soovis minna helistama, kuid ei allunud vanglaametniku korraldusele esitada helistamiseks telefonikaart. Kinnipeetav kasutas momenti kui kambri uks oli kaaskinnipeetava helistamiseks viimiseks lahti ning väljus omavoliliselt kambrist nr
7. Vangla teenistuja korraldust kohe oma kambrisse naasta, kinnipeetav ei täitnud. Sellega kaebuse esitaja pani toime VangS § 67 p 1 sätestatud rikkumise. Distsiplinaarmenetlusele lisatud valvur S. Madissalu ettekande kohaselt kaebuse esitaja ei allunud korraldusele esitada firma „Elion“ telefonikaart, mis annaks õiguse telefonikõne sooritamiseks kaheksandas eluosakonnas olevast taksofonist. Ettekande kohaselt kaebaja kasutas ära momenti, kus kambri nr 11 uks oli lahti, kinnipeetav A. S.saatmiseks taksofoni juurde, kaebaja väljus omavoliliselt kambrist nr 11 ja suundus taksofoni poole. Jõudes suletud vaheväravani sisenes kambrisse nr
8. Koheselt kambrisse nr 11 tagasi minemast kaebaja keeldus. Seda asjaolu kinnitab ka valvur Jaak Vigla oma ettekandes. Kaebuse esitaja sõnul viibis tema väidetava rikkumise ajal kambris ning nimetab tunnistajatena kambrikaaslasi, kes samuti korda rikkusid, mistõttu vastustaja leiab, et nende ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseiks. Distsiplinaarmenetluse materjalid kogumis tõendavad kinnipeetava vangla päevakorra rikkumise fakti ning korrale mitteallumisega kinnipeetav ei täitnud VangS § 67 p 1 sätestatud nõudeid. Distsipliinirikkumist tõendavad tunnistajad, mistõttu on vajalik kohtumenetluses tunnistajatena üle kuulata S. Madissalu ja J. Vigla, kes viibisid sündmuste juures ja saavad anda ütlusi juhtumi kohta. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja nõuded ei ole põhjendatud. Kohtuistungil vastustaja selgitas, et registreerimine telefonikõnedeks toimub avalduste alusel, mis registreeritakse žurnaalis. Kuna õhtused kõned olid valvuri tähelepanematusest registreerimata, ei olnud neid sisse kantud žurnaali. Samuti puuduvad vastustajal andmed, kas M.S. käis helistamas hommikul, selle žurnaali väljavõtet vastustaja esindaja ei saanud. 3 Seejuures jääb vastustaja seisukohale, et ta ei tea, kas M.S. käis hommikul helistamas, kuid distsiplinaarmenetluse käigust selgub, et ei käinud. Andmed selle kohta puuduvad (kohtuistungi protokoll lk 2 08.03.07). Kauplust pole M.S. külastanud alates 21.06.2006.a., kuid sündmus oli 07.08.2006.a., mistõttu vastustaja leiab, et asjaolu, et 50-kroonine telefonikaart nii kaua kestab on väheusutav. Kui kaebaja ostis kaarti poest mais, võis tal kaart olla. Ei oska täpsustada, mitu inimest sellel õhtul oli helistamas. Ametnik Denissov teab, et sellel õhtul kasutati 50 kroonist kaarti, kuid eraldi see fikseeritud ei ole. Vastustaja kirjeldab sündmust järgmiselt: S. Madissalu läks 11 kambri ukse juurde ja nendelt, kes soovisid helistada, küsis telefonikaarti. Helistada tahtsid S., V., K., S. ja R.. Nimetatud isikud trügisid kambrist välja ja liikusid vahevõre juurde, mille kõrval on kamber nr 1, mille uks oli lahti. Seejuures M.S. keeldus telefonikaarti näitamast ja ütles, seda ka S. Madissalule kasutades selleks sina vormi. Sündmuse tunnistajateks nimetab vastustaja esindaja S. Madissalu ja J. Vigla. V. kohta kirjutatud ettekanne näitab, et ka kinnipeetav V. rikkus korda, teda karistati. Kella 18.00-st on toitlustamise aeg ja peale seda võimaldatakse telefonikõned, V. oli kambrist omavoliliselt väljunud. A. S. läks kambrist välja ja teda karistati; A. S. oli plaanis viia telefonikõnele. Kambrist väljahüppajaid oli viis: S., V., K., D. R. ja kaebaja. Korralduse kambrist väljuda andis S. Madissalu. Kaarti palus ta näidata selleks, et kontrollida, et kinnipeetav ei kasutaks rikutud kaarti. Sellel päeval olid telefonihelistamise avaldused registreerimata, seda kinnitas R. Kiviselg. S. Madissalu ei olnud avaldusi registreerinud ja selle tõttu ta läks kambri juurde, et selgitada, kes on helistajad ning kellel on kõige kiirem. Madissalu on esindajale seletanud suuliselt, et kaebajalt küsiti kambri uksel, kas tal on kaart ja kaebaja keeldus kaarti näitamast ja oli öelnud, et sinule ei pea ma midagi näitama. Kuna ta seda ei fikseerinud, siis ilmselt Madissalu arvas, et seda pole vaja kirja panna. Kirjutas seda A. S. juhtumiga seotult. Juhtunut saab kinnitada J. Vigla, kes oli sündmuse juures ja teab, kes sisenes kambrisse nr
9. Hilinemisega kirjutati osa materjale ning määrati karistus ilmselt selle tõttu, et kõigil olid puhkused. Vastustaja jäi selle juurde, et kaebaja ei allunud korraldusele esitada telefonikaart, et veenduda, kas kaart on rikutud või ei. Rikutuse all mõtleb vangla seda, et ühte kaarti kasutatakse mitme isiku poolt ehk selle eest tasu ei maksta. Liigub kasutamiseks nn piraatkaart. Kui Madissalu märkis, et kaebaja soovis helistada ja oli üks helistajatest, siis on see piisav fikseering helistajatest. Teiseks tegevuseks oli kaebaja väljumine kambrist, kui kaaskinnipeetavate helistamisele viimiseks oli kambri uks lahti, ta väljus kambrist ja ei täitnud korraldust minna tagasi. Kuna väljus omavoliliselt, siis rikkus päevakava. Kella 18.00-st oli juba toitlustamise aeg ja pärast seda võimaldatakse telefonikõned. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistaja ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt M.S. pani toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta väljus omavoliliselt kambrist 07.08.06.a. kell 18.25 eesmärgiga minna helistama, kuid ei esitanud vanglaametnikule viimase nõudmisel telefonikaarti. Käskkirja kohaselt kinnipeetav kasutas momenti, kui kambri uks oli lahti kaaskinnipeetava helistama viimiseks ning väljus 4 omavoliliselt kambrist nr 11 tuppa nr
11. Vangla teenistuja korraldusele, kohe oma kambrisse naasta, kinnipeetav ei allunud. Samuti suhtles käskkirja kohaselt kinnipeetav vanglateenistujaga sina vormis. Asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et M.S. väljus omavoliliselt kambrist, et helistada ning et ta keeldus esitamast telefonikaarti või läks kambrisse nr
12. Vastustaja ei esitanud kohtule sündmuse ajal telefonihelistamiseks registreerunud isikute avaldusi ega žurnaali, mis võiks kinnitada vastustaja väidet, et kaebaja soovis minna helistama õhtusel ajal. Kaebaja jäi selle juurde, et tema oli helistanud selle päeva hommikusel ajal. Asja arutamisel selgus, et helistamiste registreerimise žurnaali vastustajal ei ole, kuid kadunuks jäi ka avalduse või helistamisele registreerunud isikute leht. Seega ei saa kindlaks teha, kes olid registreerunud sellel päeval helistama ning missugusel kellaajal. Usaldades M.S.´i ütlusi, et ta oli registreerinud end sama päeva hommikul helistama ning esitas selle kohta avalduse ning käis hommikul kell 10.00 helistamas oma isikliku telefonikaardiga, tuleb järeldada, et kaebajal ei olnud põhjust lahkuda kambrist vaidlusaluse sündmuse ajal, et helistada. Kui kaebaja sai hommikul helistada, siis oli tal olemas ka kasutamiseks lubatav telefonikaart ning väidetava piraatkaardiga helistamist ei oleks lubatud. Karistuse käskkirjas on märgitud, et kinnipeetav eiras vangla teenistuja korraldust, naasta kambrisse ning et kaebaja ei esitanud telefonikaarti helistamise õiguse tõendamiseks. Samas ei leidnud kinnitust, et niisugune korraldus või selgitus oli antud. Vastupidiselt on kaebaja väitnud, et korraga lubati telefoni juurde mitu inimest ja ei vasta tõele, et kinnipeetavatelt küsiti eelnevalt kaarti. Samas ei ole üldse tõendamist leidnud, et kaebaja lahkus kambrist, millisel juhul oleks ta pidanud sellisele korraldusele alluma. Kui aga kaebaja ei soovinud minna õhtul helistama, ei pidanud ta vanglaametnikule esitama telefonikaarti. Tunnistajana ütlusi andnud J. Vigla ei mäletanud, et oleks juhtunud midagi erakordset, ühegi kinnipeetava suhtes temal pretensioone ei olnud. J. Vigla avaldas kohtule, et tema ei saa kinnitada Madissalu ettekannet, kuna S. Madissalu tegeles kambri uste avamisega ning pidi organiseerima helistamise. Tema sellel päeval oli I korruse valvur ja avaldusi helistamiseks ei kogunud; S. Madissalu oli üheks päevaks abis ja tema pidi koguma II korruse avaldused. Kambrite avamist ta ei näinud, telefon on valvuriruumi juures, seal on ka kamber nr
13. Kaebajat tunneb nägupidi, ta pidi viibima kambris nr 11, mille avas S. Madissalu. Sündmusi teab vaid S. Madissalu seletuse põhjal ja tema ettekande alusel. Kambri nr 1 juurde ei ole vaja eraldi joosta, kuna see asub telefoni juures ja kes tuleb helistama, liigub vältimatult selle kambri suunas. Esimesed 4 kambrit on lahtised. Ta ei usu, et keegi läks peitu kambrisse number üks, kui ka sisenes, siis vaid jutuajamiseks. Ei mäleta kes käisid helistamas. Tema teab, et helistama lubatakse mitu inimest korraga, paari või kolmekaupa korraga, kuna iga avaldaja järgi ei jõua eraldi joosta. Kas sellel päeval Madissalu seda lubas, ta ei tea. S. Madissalu võis nimepidi kinnipeetavaid mitte tunda, kuna oli abiks ühe päeva. Vastuseks Rannistele märkis, et kui oleks olnud meeldejääv sündmus, siis mäletaks ehk rohkem. Tunnistaja S. Madissalu ise kohtusse ei ilmunud, kohtule ilmumata jätmise põhjust ei teatanud. Seega on sündmuse asjaolud fikseeritud vangla poolt ainult S. Madissalu ettekandes nr 35 07.08.2006.a. . Selle ettekande kohaselt kaebaja lahkus omavoliliselt kambrist, samuti ei allunud korraldusele naasta oma kambrisse, sinatas valvurit ning ei esitanud helistamise õigust andvat firma “Elion” telefonikaarti. 5 Ettekande kohaselt on tunnistajaks J. Vigla, kes kohtus aga S. Madissalu ettekande asjaolusid ei kinnitanud, vaid vastupidiselt ütles, et ei näinud otseselt mis toimus, vaid teab S. Madissalu sõnade põhjal, mis seal toimus (istungi protokoll 08.03.07.a. lk 4). Seega tuleb järeldada, et sündmuse tunnistajaks olev S. Madissalu ettekanne ei ole sedavõrd täpne, et usaldada selles märgitut ilma, et kohus ei võrdleks kogutud materjale. J. Vigla allkirja võtmine ettekandele ei ole olnud õiguspärane, kuna J. Vigla ei olnud sündmuse juures ning kirjutas ettekande teise ametniku sõnade alusel. Ettekanded, et kaebaja lahkus omavoliliselt kambrist, on kirjutanud S. Madissalu ja J. Vigla, kuid kohtuistungil antud ütluste kohaselt J. Vigla kinnitas, et tegelikult teadis ta toimunust ainult S. Madissalu ütluste kohaselt, mille järgi kirjutas ka ettekande nr 43 10.10.2006.a. Kaebaja ja J. Vigla seletustest järeldub, et S. Madissalu oli
14. eluosakonnas tööl esmakordselt ja kinnipeetavaid suure tõenäosusega enamasti ei tundnud, seega tuleb ettekandesse suhtuda kriitiliselt. Kohus järeldab, et suure tõenäosusega ei suutnud ta seostada kinnipeetavaid nende nimedega ning toimunud sündmustega tagantjärgi õigesti, kuivõrd kohus on arutanud ka D. R. samasugust kaebust, mil selgus samuti, et sündmuses osalenute tuvastamine ning isikute tegevusele viitamine jäi kaheldavaks; ettekanded on koostatud trafaretselt ja seejuures faktivigadega (D. R. kaebus Murru vangla vastu, haldusasi nr 3-06-2012 ). Seega olemasolevatel andmetel viibis sündmuse juures algusest peale vaid S. Madissalu. Ka distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, et tunnistajaks on ainult S. Madissalu. Distsiplinaarmenetluse protokolli kirjutas V. Denissov, kes ise sündmustes selles asjas kogutud materjali põhjal ei osalenud. Menetluse protokolli ei ole kaebajale tutvustatud, puudub märge tutvustamise kohta ning samuti allkiri. Kaebaja väidab, et selle sai ta alles 2007.aastal. S. Madissalu on kirjutanud esimese ettekande 07.08.06.a. (tlk 32) ja teise ettekande 06.10.06.a. (tlk 30) ja protokoll on koostatud 06.09.06.a. (tlk 29). Järelikult koostati protokoll esimese seletuse alusel. S. Madissalu ettekande kohaselt kaebaja väljus kambrist ajal, mil ta viis kõnele A. Seppa. Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-06-2012 D. R. kaebuses Murru vangla vastu esitas S. Madissalu ettekande nr 32 07.08.06.a. (võetud käesoleva asja toimikusse), millest nähtub, et R. kasutas helistamiseks telefonikaarti nr 6268835 ehk sama kaarti, mida kasutas K., vehkis žiletiteraga ametniku näo ees, lubades kedagi veristada, suhtles ametnikuga sina vormis ja sõimas ebatsensuursete sõnadega. Murru vanglale on D. R. kinnitanud, et tema väljus kambrisse nr
15. Murru vangla eraldi seletuskirja D. R.lt ei võtnud. Käesolevas asjas koostatud materjalidest ei nähtu, et sündmuse juures olid ametnikud valvur A. Andrejev, R. Taaramäe, J. Vigla, nii nagu märgiti samas sündmuses D. R. ettekandele. J. Vigla käesolevas asjas ei märkinud, et kohal olid veel ka teised ametnikud. Esitatud V. V. kohta kirjutatud ettekanne 07.08.06.a. märgib, et V. läks omavoliliselt kambrist välja telefoni poole, keeldus tagasi tulemast kambrisse, suhtles sina vormis. Kambrist väljus siis, kui kinnipeetavat A. S. viidi telefonikõnele, kes ei esitanud telefonikaarti. A. S. kohta kirjutatud ettekandest nähtub, et A. S. väljus omavoliliselt kambrist nr 11, ei allunud korraldusele, et helistada saab üks kinnipeetav korraga ja ei allunud korraldusele minna tagasi kambrisse, keeldus esitamast telefonikaarti, vastates sina vormis ja ebatsensuursete sõnadega. Kuna S. Madissalu on koostanud mitu ettekannet sama sündmuse kohta seoses erinevate kinnipeetavate karistamisega ning kohtule ei ole võimalik vanglal esitada avaldusi või žurnaali, millest nähtuks, kes soovisid üldse minna helistama õhtusel ajal, tuleb usaldada kaebaja väidet, et ta ei soovinud minna helistama. Kui kaebaja ei soovinud helistada, siis ei pidanud ta esitama ka telefonikaarti ning tema suhtes ei saa lugeda süüteoks soovi minna helistama ilma telefonikaardita või allumatust, mis seisnes kaardi mitteesitamises. 6 Et valvur on viinud A. S. helistamisele, siis jääb selgusetuks vastustaja väide päevakorra rikkumises, st et kinnipeetavad pidid olema sündmuse ajal päevakava kohaselt hoopis kambris. Suure tõenäosusega võis ametnik segi ajada D. R. ja S. tegevused. Kaebaja on ise püüdnud koguda seletuskirju kinnipeetavatelt (tlk 35) ja märkinud lisaseletuses 21.09.06.a. mitmeid kinnipeetavate nimesid (tlk 36), kuid ta väidab, et mitmed kambris olnud kinnipeetavad on vabanenud ja ta ei saanud selle tõttu neid tunnistajateks pakkuda. Vastustaja ei ole kinnipeetavate seletuskirju pidanud usaldusväärseteks. Kinnipeetavad on avaldanud, et S. oli kambris kella 18.25 paiku (V. V.; A. S.; J. K.) ja kella 18.00 paiku ( J. K.; T.). Kuna puuduvad usaldusväärsed andmed, et kaebaja lahkus omavoliliselt kambrist ja rikkus korraldust naasta oma kambrisse, et ta soovis helistada ilma lubatava kaardita, siis langeb osa süütegusid ära. Käskkirja osas- kaalutlused ja otsus – märgitakse veel, et kinnipeetav eiras päevakava, kuna kinnipeetav M.S. on kinnises osakonnas, kus päevakava näeb ette, et peale õhtusööki (18.00) peab kinnipeetav viibima lukustatud kambris. Kuid kohus on eelnevalt märkinud, et ei ole tõendatud, et kinnipeetav ei viibinud kambris. Seejuures isegi juhul, kui ta ei oleks viibinud kambris ning soovis helistada, siis oleks selle põhjenduseks olnud asjaolu, et kinnipeetavad viidi helistamisele hilinemisega ning ilmselgelt pidi vähemalt keegi kinnipeetavatest olema lubatud helistama, vastupidiselt jääb selgusetuks, miks neile üldse anti korraldus esitada telefonikaart või miks Madissalu märkis, et ta viis kinnipeetava A. S. telefonikõnele. Päevakava rikkumine sai toimuda põhjusel, et kui ametnik lubas kinnipeetavad helistama mitte päevakavas märgitud ajal, siis päevakava muutus ja seda tohtis ametnik ise muuta, seda ei muutnud kinnipeetavad helistamisele minnes. S. Madissalu ettekandest tulenevalt saab järeldada, et kinnipeetavaid viidi helistamisele, mis tähendab, et helistamise aeg ei takistanud viia kinnipeetavaid telefoni juurde, kuigi päevakava nägi ette muu tegevuse. Selgusetuks jääb, kelle kaarti soovisid kõik helistajad kasutada ning kellel oli õigus kaarti kasutada ning mitu helistajat kasutasid kaarti, mis hiljem nimetati nn piraatkaardiks. Sellist kaarti, kui keelatud asja, ära ei võetud. Käskkirja kaalutlusi esile toov osa ei märgi, et kinnipeetav M.S. rikkus distsipliini ametniku sinatamisega. Nimetatud käskkirja osas märgitakse, et ei ole usutav, et kinnipeetav käis hommikul helistamas, kuna on ebatõenäoline, et 50-kroonise telefonikaardiga on võimalik helistada kuid, mis seab kahtluse alla kinnipeetava väite, et ta käis hommikul helistamas. Kohus leiab, et kirjalike materjalide – helistamisele registreerunute lehelt – saanuks kontrollida, kes olid soovinud helistamisele. Kui seda aga ei koostatud, oleks saanud sündmuse ajal kontrollida avaldusi. Samuti leitakse, et kaaskinnipeetavate ütlused selle antud sündmuse kohta ei ole usutavad ning leitakse, et ei ole kinnitust leidnud, et ta ei käinud omavoliliselt kambrist väljas. Toimikusse esitatud kaaskinnipeetavate seletused märgivad, et kaebaja helistamas õhtuse sündmuse ajal siiski ei käinud, sh ei väljunud ta kambrist. Kui kambrist väljusid mitmed isikud, sh väljus D. R., siis tema seletuse ja süüdistuse kohaselt tema jooksis kambrisse nr
16. Kuna sündmus toimus II korrusel, sellel korrusel oli võimalik näha, mida keegi tegi, siis teised kinnipeetavad said näha, mida tegi kaebaja, takistusi selleks ei olnud sõltumata, mis kellaajal sündmus toimus. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kinnipeetavate selgitustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuid leiab, et asjas kogutud muude andmetega ei ole kinnipeetavate seletused vastuolus, samas viitavad, et kaebaja sai süüdistusest aru osaliselt, st tegevuses, mille kohaselt ta rikkus päevakava, kui läks õhtul omavoliliselt helistama, so väljus kambrist. 7 Seega jääb selgusetuks, missugused teod leidsid karistuse määramise ajaks kinnitust või arvestati kui süüteod, mille alusel määrati karistuseks 5 ööpäeva kartserit. Teokoosseis peab olema selge ja kontrollitav. Antud juhul seda nõuet ei järgitud, kuna kirjeldav osa nimetab ära mitmeid tegusid, õiguslikes alustes märgitakse, et kinnipeetav oli kohustatud täitma VSK ja alluma korraldustele, kuid ei märgita midagi täpsemat. Viidatakse ka Kodukorrale, märkimata konkreetse teo osas midagi täpsemat. Edasi märgitakse, et kinnipeetav peab olema viisakas, ei tohi ähvardada, väljendada ebatsensuurselt jne ning pöördub ametniku poole teie-vormis. Kinnipeetav on veel kohustatud järgima päevakava. Käskkirja kaalutlused ja otsus märgitakse, et kinnipeetav ei ole vangla poest telefonikaarti soetanud ja on ebatõenäoline, et 50 kroonise kaartiga saab helistada ja see seab kahtluse alla väite, et ta helistas hommikul. Päevakava kohaselt pidi olema kella 18.00- 18.30 ajal õhtusöök. Kinnipeetava väide, et ta ei käinud kambrist väljas seati kahtluse alla, kuna oli õhtusöögi aeg. Samuti ei allunud kaebaja nõudele esitada telefonikaart, minna kohe oma kambrisse. Vangla ametniku korralduse mittetäitmine on distsipliinirikkumine. Märgitakse ära, et kaebaja ei ole eelnevalt distsipliinirikkumisi toime pannud. Seega ei ole kaebajat kaalutluste ja otsuse osas enam süüdistatud ametniku sinatamises. Kuna tegelikkuses ei leidnud kinnitust, et kaebajal puudus telefonikaart, et selle kohta puuduvad andmed (vastustaja esindaja seisukoht kohtuistungil), siis on asjakohatu märkus, et ta ei saanud helistada selle kaardiga sama päeva hommikul. Kaarti ära ei ole võetud, mille alusel saaks uurida, kelle kaart oli kasutusel. Kohus on eelnevalt märkinud, et jääb selgusetuks, miks viidi helistamisele A. S. ja kelle kaart oli temal, kui ta pidi selle esitama enne helistamist kambri uksel. Puudus vajadus viia A. S. helistamisele, kui ta soovis kasutada nn piraatkaarti. Samas nähtub S. Madissalu ettekandest, et ta viis A. S. helistamisele. Kui nad viidi helistamisele ühekaupa, nagu seda väidab Madissalu ettekanne, puudus vajadus kinnipeetav A. S. viia helistamisele nn piraatkaardiga. Kinnipeetavatest kaebajat ei märkinud ära tunnistaja J. Vigla, kes teda tunneb ning oleks pidanud mingil ajal teda nägema kambri nr 1 juures, kui ta mingil ajal sündmuse juures siiski osales. Kui vastustaja ei tea, kes pidid minema helistama, siis ei saa kohus kinnitada, et nõue esitada telefonikaart oli asjakohane. Jääb arusaamatuks, miks ametnik uksel ei kontrollinud, kellel missugune kaart helistamiseks on esitada. Ilmselgelt sai ta koheselt ülevaate, missuguse kaardiga keegi soovib helistama minna ning jääb arusaamatuks, miks piraatkaarti ära ei võetud. Kui ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kaebaja väljus kambrist ja läks kambrisse nr 1, siis ei ole usaldusväärne ka süüdistus, et ametnik sai anda temale korraldust naasta kambrisse. Et kinnipeetavaid suure tõenäosusega viidi helistama ka mitmekesi korraga, seda enam, et sellel päeval helistamine võis hilineda, siis ei ole asjakohane väita, et kaebaja rikkus päevakava või rikkus nõuet liikuda ükshaaval. A. S. oli väidetavalt rikkunud nõudeid ja trüginud helistama, kui tal puudus selleks luba ning helistamas oli teine isik. Vanglakorraldus eeldab, et vangla peaks olema asutuseks, mis organisatsiooniliselt suudab kindlaks teha, kes käib helistamas ja ei pea kontrollitavate asjaolude puhul oletama, kas kinnipeetaval on telefonikaart, mis võimaldab helistamise või kas ta võis käia helistamas hommikusel ajal. Kohus järeldab, et süüdistus selles, et M.S. sinatas teenistujat, on karistuse määramisel ära langenud. Seda kinnitab ka esindaja selgitus istungil, et seda ei pidanud ametnik ilmselt vajalikuks märkida. Materjalidest ei selgugi, mille alusel selline kanne on tehtud ning missuguse tegevuse ajal S. Madissalu või kaebaja pidid vestlema ja mida kaebaja ütles. Isegi kui korralduse sõnastus on eksitav ning karistus määrati ka selle teo eest, leiab kohus, et 8 arvestades vastustaja esindaja seisukohta, et karistus määrati süütegude kogumis, tuleks käskkiri tühistada. Kuna kaebajale ei esitatud distsiplinaarmenetluse protokolli, siis selles märgitud süüdistuse ulatusest ta ei teadnud. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning isiku eelneva käitumisega. Karistuse määramise õigust omaval isikul on diskretsioonilise otsustuse - distsiplinaarkaristuse valiku - tegemisel kohustus arvestada nende teguritega. Käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine peab olema üheselt selge, et järgnevalt kontrollida, kas süütegu pandi toime, kas karistus määrati õigesti. Käskkiri karistuse kohta peab olema piisavalt ning selgelt motiveeritud. Karistuse määramise õigust omav ametiisik on kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Antud juhul seda ei ole tehtud. Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogumis karistuse määramisel peab samuti üheselt selguma, missugused teod on süüteod, mille eest karistus määrata. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka selle tõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegevusi langeb ära. Süütegude kogumis karistamisel riskib vastustaja, et kinnipeetav jääbki karistuseta, kui ta on mitmest süüteost toime pannud ühe süüteo, sest teised langevad ära. Kuna antud juhul on ühe sündmuse käigus karistatud mitmeid kinnipeetavaid, siis isikute käitumise kohta koostatud ettekande ja materjalide hoolikam võrdlemine oleks tõenäoliselt esile toonud, et kõik kinnipeetavad ei olnud tõenäoliselt ühtviisi informeeritud, mida nad sündmuspäeval olid õigustatud või kohustatud tegema. Ebaselge või eksitav korraldus võib kaasa tuua segaduse, milles isikud käituvad vääralt, kuigi ei soovi toime panna rikkumist. Ka nähtub materjalidest, et ühe ametniku tööga seotud asjaoludest ei olnud teised ametnikud informeeritud, mistõttu nn ühisettekanne (Madissalu ettekandele teise ametniku allkirja võtmine) ei võimalda lugeda läbiviidud menetlus õiguspäraseks. Tuleb nõustuda kaebajaga, et igal isikul oli õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel. Kaebaja muuhulgas püüdis teiste selgituste kogumisega tagada, et teda kuulataks ära. Kuigi M.S. sai kirjutada kirjaliku selgituse, lisada teiste selgitusi, ei toonud see kaasa ilmselgelt menetlust, mil kinnipeetavatel tekkinuks reaalne võimalus menetluses selgitada asjaolusid, mis vahetult peale sündmusi oleksid olnud kontrollitavad. Nii näiteks oleks ehk säilinud nimekiri, mis märgiks ära, kes ja millal helistas; võinuks olla alles kaebaja telefonikaart, kui seda ei võetud sündmuste uurimisel ära ehkki kaebaja oli seletuses väitnud, et tal on helistamiseks kaart olemas. Karistatava kirjalikku seletust peeti vajalikuks, kuid kirjaliku seletuse võtmine on üks moodustest, kuidas saab väljendada oma seisukohti sündmuse ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Seletuse esitamiseks peab olema teada süütegu, milles isikut süüdistatakse. Arvestada tuleb aga, et kinnipeetav ei ole enamasti sama võimekas, kui ametnik, väljendamaks olulisi asjaolusid, kui temale suuliselt tehakse teatavaks, et ta pani toime distsipliinirikkumise. Kui asjaolud on aga ametniku ettekandest nähtuvalt liialt üldised või vastuolulised, siis on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavatele anda õigus olla ära kuulatud või vähemalt esitada menetluse protokoll. Eriline tähendus on isiku ärakuulamisel ja distsiplinaarmenetluse korrektsel läbiviimisel iseäranis juhtudel, kui määratakse kartserikaristus. Antud juhul määrati kartserikaristus. Kohus nõustub vastustajaga, et kui vanglas kehtivat korda rikutakse, siis on kinnipeetava tegevus vastuolus Murru Vangla kodukorra p-i 29 ap 1-ga ja VangS § 67 p 1 ja p-ga 2, kuid 9 kui ettekande põhjal ei viidud läbi tegelikku juurdlust, menetlusmaterjal on vigane ning ka karistamise käskkiri ei vasta nõuetele, siis ei ole sageli võimalik süüdlasi karistada.
17. Isegi kui oleks tõendamist leidnud vangla poolt M.S.´ile süüks pandavad rikkumised, kuuluks vaidlustatud käskkiri tühistamisele, kuna käskkiri on antud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega rikkudes. Kohus nõustub, et kuni 01.02.2007.a. kehtinud VangS-st ei ilmnenud, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust (edaspidi HMS), arvestades VangS erisusi. VangS § 11 lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. HMS § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on ka üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks see olema vastupidi. Samas ei nähtu distsiplinaarmenetluse materjalist, mis takistas karistuse määramist tavapärase tähtaja jooksul. Samasugusele järeldusele võib jõuda ka arvestades kohtupraktikat, mille kohaselt peetakse distsiplinaarkaristuse määramise mõistlikuks ajaks 30 päeva. Seejuures vastustaja esindaja möönis kohtuistungil, et oli kohe teada, kellelt tuleb võtta seletused ning seda ka tehti, kuid ta ei tea, miks võeti S. Madissalult ka teine ettekanne ja seda alles 06.10.2006.a. Teise ettekande põhjal ei ole kaebaja seletust saanud anda. Vastustaja esindaja märkis, et ilmselt pidas menetleja seda vajalikuks. Seega kui Murru Vanglale olid kõik asjaolud juba varem teada, siis kohus ei näe ühtegi põhjust, miks pidi tehtama distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri alles 71 päeva möödudes peale rikkumisest teada saamist. Kohtuistungil esindaja selgitas, et see võis olla tingitud puhkustest. Samas ei saa aga kohus nõustuda sellise põhjendusega, kuna puhkuste periood reguleeritakse asutustes nii, et vajadusel viibib kohal töötaja, kes organiseerib töö ja karistuse määramine ei saa sõltuda puhkustest. 17.10.2006.a. käskkirja nr 1137-dm välja andmisega rikkus Murru Vangla distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja suhtes rakendatavat üldpõhimõtet, mille kohaselt enam kui kuu aega hiljem ei oleks pidanud ta enam distsiplinaarkaristust määrama. Samasugune põhimõte on kehtestatud ka 01.02.2007.a. jõustunud VangS § 64 lg 41, mille kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et Murru Vangla direktori 17.10.2006.a. käskkiri nr 1137dm kuulub tühistamisele ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumise tõttu. 10
18. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. HKMS § 95 lg 1 kohaselt, kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Kuna kohus rahuldas kaebuse ja tasumisele kuulus riigilõiv summas 80 krooni, siis tuleb riigilõiv välja mõista vastustajalt. Kuivõrd kaebaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 11