Obsah (5)

§ 8§ 3§ 11§ 12§ 6

2-06-12614 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2007.a, Tallinn Tsiviilasja nu

) § 7 lg 1 kohaselt on süüdlaselt seletuse nõudmine tööandja õigus, mitte kohustus ning vastavalt sama paragrahvi kolmandale lõikele võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Samas ei võta eelnenu tööandjalt süüteo asjaolude tõendamise koormist. Käesoleval juhul on kostja töötaja distsiplinaarsüüteo kinnituseks esitanud peamise tõendina üksnes akt-kokkuvõtte (vt TVK toimik, lk 38), mis ei ole aga kohtu arvates töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tõendamiseks piisav. Tegemist on tööandja esindajate poolt koostatud ühepoolse dokumendiga, mille sisu hagejale enne töölepingu lõpetamist ei tutvustatud ning milles kajastuva kohta ei ole tööandja töötajalt kunagi seletust küsinud. Kohtule on kostja tõenditena esitanud ka väidetavalt akt-kokkuvõtte aluseks olnud revisjoni aktid konkreetsete kaupluste kohta ning ümberhindluse aruande (vt toimik, lk 21-29). Kohtu hinnangul ei ole tegemist usaldusväärsete tõenditega ning kohus jätab need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 alusel otsuse tegemisel arvestamata. Esiteks jääb kohtule arusaamatuks, mis takistas tööandjal nimetatud dokumentide esitamist töövaidluskomisjonile. Töövaidlusasja materjalidest nähtub, et töövaidluskomisjon andis kostjale võimaluse hageja avaldusele kirjalikult vastata ning oma vastuväiteid põhistada (vt TVK toimik, lk 5). Teiseks ei ole aktidel märgitud nende koostamise kuupäeva, samuti puuduvad kaupluste direktorite allkirjad. Lisaks seavad asja materjalide hulgas olev inventuuride graafik (vt toimik, lk 80-82) ning tunnistaja xxx ütlused (vt toimik, lk 134) kohtu jaoks kahtluse alla hageja väite revisjonide (inventuuride) läbiviimise kohta kõigis hageja piirkonna kauplustes 2006.a alguses. 17. Lisaks on oluline ka asjaolu, et käskkirjast ja selle lisaks olevast akt-kokkuvõttest nähtuvalt on distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud ka kaupluste T-225 (xxx, Tallinn) ja T-226 (xxx, Tallinn) revisjoni tulemusi. Nimetatud kaupluste suhtes kostja poolt osundatud korraldusega nr T-5/2005-49 piirnorme aga kehtestatud ei ole (vt toimik, lk 30-31). Seejuures olid nimetatud kaks kauplust vaidlustamata asjaolude kohaselt avatud alles 22. detsembril 2005 ning hageja väitel on äsjaavatud kaupluste ümberhindluse protsent juba ette prognoositavalt ja lubatult 6 mõnevõrra suurem. Hageja toodud väidet on kinnitanud tunnistajad xxx ning xxx (vt toimik, lk 131 ja lk 135) 18. Eeltoodust lähtudes nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, milliseid fakte töötaja tööandja eest väidetavalt varjas ning milles seisnes hageja hooletus töökohustuste täitmisel. Kuivõrd hageja süütegu ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud, ei pea kohus vajalikuks analüüsida küsimust, kas määratud distsiplinaarkaristus oli vastavuses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega (

§ 8lg 1).

Kohus märgib siiski, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast karistuse valiku kaalutlusi ei nähtu. Käskkirjas on üksnes konstateeritud materiaalse kahju tekitamist 39100 krooni ulatuses ning tööandja usalduse kaotamist selle tagajärjel. II. 19. Lisaks eeltoodule on töölepingu lõpetamisel oluliselt rikutud ka selleks kehtestatud protseduurireegleid, mis annaksid eeltoodust sõltumata aluse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. 20.

§ 3

p 4 kohaselt on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-de 6-8 alusel distsiplinaarkaristus. Töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 7 alusel tuleb seega muu hulgas järgida

-is sätestatud korda.

§ 11

lg 1 kohaselt on tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel kohustatud koostama vähemalt kahes eksemplaris dokumendi, millest üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Dokumenti tuleb märkida

§ 11lg-s 2 loetletud andmed.

Vastavalt

§ 12

lg-le 1 loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Juhul kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast (

§ 12lg 2).

1. Käesoleval juhul puudub sisuliselt vaidlus selles, et hagejale tutvustati distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja
2. märtsil 2006.a. Samal päeval andis hageja käskkirjale ka allkirja, märkides allkirja andmise kuupäeva (vt TVK toimik, lk 8). Samas on tööleping nii kostja väidete kohaselt kui asja materjalidest nähtuvalt lõpetatud hagejaga
3. märtsil 2006.a (vt TVK toimik, lk 7 ja lk 22). Lähtudes

§ 12lg-s 1 sätestatust ei olnud hagejale 9.

märtsil 2006.a distsiplinaarkaristust määratud ning seega ei saa lepingu lõpetamist sellel kuupäeval TLS § 86 p 7 alusel lugeda seaduslikuks. 22. Vastuseks kostja väidetele märgib kohus järgmist. Distsiplinaarkaristust ei saa lugeda määratuks päevast, mil kostja saatis hagejale teatise töölepingu lõpetamise kohta ja palus tööraamatule järgi tulla (vt TVK toimik, lk 64-66).

§ 12

lg-tes 1 ja 2 sätestatu eesmärk on kohtu hinnangul töötaja (kui töösuhte eeldatavalt nõrgema poole) kaitsmine ning käibekindluse tagamine töösuhetes. Töötajal peab olema tagatud võimalus tutvuda talle etteheidetava konkreetse süüteo asjaoludega, samuti karistuse määramisel arvesse võetud asjaoludega ning vajadusel enda õigusi kaitsta. Seetõttu peab olema töötajale tagatud ka vahetu tutvumise võimalus

§ 11kohaselt vormistatud distsiplinaarkaristuse määramise dokumendiga.

Lisaks kannab kõnealune teatis

1. märtsi 2006.a kuupäeva ning on ilmselt ka samal päeval tööandja poolt postitatud. Seega ei saa teatise saatmine igal juhul muuta kohtu järeldust töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse kohta
2. märtsil 2006.a. Kohtu hinnangul ei oma siinkohal õiguslikku tähendust ka asjaolu, et hageja teadis tema suhtes algatatud distsiplinaarasja menetlusest enne
3. märtsi 2006.a. Iseenesest ei eita hageja, et sai distsiplinaarmenetlusest teada 7
4. veebruaril 2006.a, kui vormistati töölepingu lisa lepingu peatumise kohta. Samas ei saa teadmist distsiplinaarasja menetlusest võrdsustada teadmisega distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Kostja vastavasisuline käsitlus on kohtu hinnangul meelevaldne. Distsiplinaarasja menetluse alustamise faktist ei pidanud hageja kohtu arvates järeldama, et tööinspektori otsuse saabumisel, määratakse talle koheselt distsiplinaarkaristus ning et selleks karistuseks on tingimata töölepingu lõpetamine. Iseenesest on õige väide, et töölepingu lõpetamiseks hagejaga oli käesoleval juhul vajalik tööandja asukoha tööinspektori eelnev nõusolek vastavalt TLS § 94 lg-le
5. Samas ei saa tööinspektori nõusoleku hankimise vajalikkus välistada või piirata

§ 12

lg-s 1 sätestatu järgimise kohustust ning kostja sellesisulised vastuväited on kohtu hinnangul õiguslikult asjakohatud. 23. Vastusena hageja väidetele märgib kohus täiendavalt, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole iseenesest rikutud

§ 6lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt.

tulemustega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast. Asja materjalidest nähtuvalt on väidetavalt läbi viidud revisjoni tulemused vormistatud

1. veebruaril 2006.a kuupäeva kandva akt-kokkuvõttega (vt TVK toimik, lk 38). Seega ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise ajaks (16.03.2006.a) kõnealune ühekuuline tähtaeg veel möödunud. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et kostja oleks töölepingu peatamisel TLS § 57 alusel toiminud ebaseaduslikult. Samas ei oma töölepingu peatamise õiguspärasus käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast iseseisvat tähendust.
2. Arvestades hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust kuuluvad rahuldamisele ka nõuded hageja töölt lahkunuks lugemiseks tema omal algatusel alates
3. märtsist 2006.a ning ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks nelja kuu keskmise palga ulatuses, kogusummas 67599 krooni. ITLS § 29 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan ITLS § 30 lg 2 kohaselt töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Keskmine palk arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast (ITLS § 30 lg 3). TsMS § 5 lg 1 kohaselt on kohus hagi menetlemisel seotud hageja nõudega. Hageja on palunud kostjalt välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise enda nelja kuu keskmise palga ulatuses. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli hageja keskmine päevapalk töölepingu lõpetamisele eelnenud kuue kuu töötasude alusel 798,29 krooni, mis teeb nelja kuu keskmiseks palgaks 67599 krooni. Arvestades ülalkäsitletud töölepingu lõpetamise asjaolusid ning seaduserikkumise iseloomu lepingu lõpetamisel, on hageja poolt nõutava hüvitise suurus kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. III.
4. Kostja on
5. novembril 2006.a esitanud kohtule taotluse täienduse, milles palub tunnistada kostja (tööandja) õigust mitte maksta hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest summas 4789,75 krooni, kuna tööraamatu kinnipidamisega ei ole tekitatud hagejale kahju. Hageja on palunud jätta nimetatud taotluse täiendus tähelepanuta ja kohaldada nimetatud nõude suhtes aegumist, kuivõrd 8 ITLS § 24 lg-st 1 tulenev töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg möödus
6. mail 2006.a.
7. Kohus leiab, et tööandaja avaldus on tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise mittemaksmise nõudes aegunud, kuna see on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. ITLS § 24 lg 1 annab vaidlevatele pooltele õiguse pöörduda töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITLS § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Senises kohtupraktikas on ITLS § 24 lg-st 1 tulenevat tähtaega käsitletud aegumistähtajana (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. mai 2002.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Alates
9. veebruarist 2006.a kehtiv ITLS § 28 lg 4 redaktsioon ei anna iseenesest ühest vastust küsimusele, kas kohtule esitatud avalduse (taotluse) alusel vaadatakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus kohtu poolt läbi hagimenetluse korras hagina täies mahus või üksnes taotluses esitatud ulatuses. Kuivõrd individuaalse töövaidluse näol on tegemist olemuslikult eraõigusliku vaidlusega (võlaõigusseadus § 1 lg 1), on kohtu arvates siiski põhjendatum tõlgendus, et maakohus vaatab töövaidlusasja läbi üksnes taotluses esitatud ulatuses. Sellist tõlgendust toetab ka ITLS § 24 lg-s 8 sätestatu, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud avalduse kohtule esitanud isik võib avaldusest loobuda hagist loobumisega samadel alustel ja korras. Seega on kohtu hinnangul eelduslikult võimalik avaldusest ka osaliselt loobuda. Samuti on siinkohal oluline ITLS § 25 lg 1, millest tulenevalt jõustub töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel komisjoni otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas.
10. Tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga nõue (TLS § 119 lg 1) ei ole hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud ülejäänud nõuetega olemuslikult seotud. See nõue võinuks põhimõtteliselt kuuluda rahuldamisele ka juhul kui töölepingu lõpetamine hagejaga oleks tunnistatud seaduslikuks. Seega jõustus töövaidluskomisjoni otsus tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmise osas
11. mail 2006.a ning kostjal polnud seda hiljem võimalik enam vaidlustada. Sarnaselt on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus ka osas, millega jäeti rahuldamata xxxavaldus 2006.a jaanuari eest täiendava palga 9665 krooni väljamõistmiseks. Seega tuleb kostja kõnealune (täiendav) taotlus jätta rahuldamata. IV.
12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik 9