lg 1 kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistama ja tõendama nõude olemasolu.
lg 2 p 1 kohaselt saab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Avaldaja on põhistanud pankrotiavaldust viitega PankrS § 10 lg 2 p-ile 1.
S § 10 lg 2 p-i 1 alusel esitada pankrotiavalduse võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks.
lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Avaldaja ei ole näidanud, millisel õiguslikul alusel on avaldaja väidetav nõue muutunud sissenõutavaks. Avaldaja ei ole esitanud kohast tõendit nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Vastustaja on põhjendanud, et avaldajal puudub nõudeõigus või nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Seega puudus avaldajal, vastavalt PankrS § 10 lg-le 4 õigus esitada PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel pankrotiavaldust.
lg 2 punkti 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude osas tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastustaja on põhjendanud, et avaldaja rikkus töövõtulepingut; avaldaja ei ole aktis nimetatud töid kunagi teostanud; avaldaja on teadlik töövõtulepingu alusel teostatud tööde puudustest enam kui kolm aastat; avaldajal on võlgnevus vastustaja ees, mitte vastupidi; avaldaja nõudeõigus puudub; isegi juhul, kui nõudeõigus ei puudu, ei ole see sissenõutavaks muutunud; isegi juhul, kui avaldaja nõue eksisteerib, on selline nõue aegunud ja avaldajal puudub õigus esitada pankrotiavaldust. Seega vaidleb vastustaja kui võlgnik PankrS § 15 lg 1 p 1 mõttes nõudele põhjendatult vastu ja pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata.
lg 2 punkti 4 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Avaldaja ei ole tõendanud, et vastustaja poolt on töövõtulepingust tulenevad kohustused täitmata. Vastupidi, vastustaja on tõendanud, et tal on avaldaja vastu töövõtulepingust tulenev nõue. Samuti ei ole avaldaja tõendanud, et pankrotihoiatus oleks vastustaja poolt üldse kätte saadud ja seega kehtiv (TsÜS § 69 lg 1). Ainuüksi nimetatud asjaolude tõttu puudub pankrotiavalduse põhistus PankrS § 10 lg 2 p-i 1 mõistes ja pankrotimenetlus tuleb PankrS § 15 lg 2 p 4 alusel jätta algatamata. Lisaks eelnevale kordab vastustaja, et nõue ei ole selge ja nõude olemasolu ei ole tõendatud, mistõttu esineb 2 pankrotimenetluse algatamata jätmise alus PankrS § 15 lg 2 p-is 4 antud alternatiivsel alusel. Võlgnik palub jätta AS pankrotiavaldus rahuldamata, s.h jätta pankrotimenetlus algatamata ja menetluskulude jaotuses jätta menetluskulud AS kanda. Maakohtu põhjendused PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi ei algata kohus pankrotimenetlust kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Märgitud avalduse kohaselt võlgneb võlgnik võlausaldajale 1 279 417,80 krooni ja lisaks viiviseid 2 847 984 krooni. Võlgnik vaidleb nõudele vastu ja on seisukohal, et tal puudub võlausaldaja ees pankrotiavalduses nimetatud võlg. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldajal on töövõtulepingust tulenev võlgnevus võlgniku ees. Võlgnik on esitanud Harju Maakohtule ka võlausaldaja vastu osa nõudest (tsiviilasi nr 2-07-10304). Kohus on seisukohal, et nimetatud avalduse ja vastuväidete raames on tekkinud pooltel vaidlus lepingu sisu ja selle täitmise üle ning kohus ei saa anda pankrotimenetluse algatamise küsimuse raames hinnangut sellele, kas võlausaldaja on sõlmitud töövõtulepingust tulenevad kohustused täitnud ning kas võlgnik võlgneb võlausaldajale eelpool nimetatud summa. Nimetatu on lahendatav ja hinnatav tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse raames. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-150-04 leidnud, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei tohi toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-17-02 leidnud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Samuti pole piisavalt põhistatud väide võlgniku püsiva maksejõuetuse kohta. Esitatud pole veenvaid tõendeid võlgniku makseraskuste kohta. Kuigi Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-20-05 on leitud, et olukorras, kus võlausaldaja nõue ei ole selge, puudub vajadus edasiseks võlgniku maksejõulisuse kontrollimiseks, juhib kohus siiski võlausaldaja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi võlgniku täitmata kohustused ei näita veel võlgniku püsivat maksejõuetust ning seda, et ta ei suuda võlausaldaja nõudeid rahuldada. Võlgnik lihtsalt ei tunnista nimetatud nõudeid ja vaidleb neile vastu. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega on pankroti väljakuulutamise aluseks võlgniku püsiv suutmatus majanduslike vahendite puudumise tõttu võlausaldaja nõudeid rahuldada. Kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et võlgnik ei ole maksuvõlglane seisuga , samuti nähtub kohtule esitatud bilansist , et võlgnikul on rahalised vahendid kohustuste täitmiseks. Samuti nõustub kohus võlgniku seisukohaga, et tõendamata on pankrotihoiatuse võlgnikule kättetoimetamine. Võlausaldaja väide, et ta saatis võlgnikule pankrotihoiatuse, on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud, mistõttu puudub pankrotiavalduse põhistus ka PankrS § 10 lg 2 p-i 1 mõistes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et AS on oma väidetavate õiguste kaitseks valinud ebakohase viisi. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik PanksS § 15 lg 2 p 1 järgi pankrotimenetlust algatada. Pankrotiavalduse asemel tulnuks väidetava võla väljamõistmiseks esitada hagiavaldus. PankrS § 15 lg 4 kohaselt kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS § 3 lg 2 tulenevalt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus 3 sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus käesolevas lahendis ära vaid menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Pankrotiavalduse esitaja poolt pankrotimenetluse kulude katteks Rahandusministeeriumi arveldusarvele tasutud 25 000 krooni kuulub lahendi jõustumisel tasujale tagastamisele. Pankrotiavalduse esitajal või tema esindajal tuleb kohtule esitada vastavasisuline taotlus summa tagastamiseks, kus on ära märgitud arveldusarve number, kuhu summa tagastada. Lukiina Vismann Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.