2-06-3216/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 31.mail 2006.a. Paide kohtumajas Tsiviilasja number 2-06-3216 Tsiviilasi Feliks Kaljusaare hagi AS Baltlink vastu saamata päevarahade 5697.02 krooni, lisatasu 22 526.70 krooni ja hüvitise 10 659.00 krooni nõudes Menetlusosalised Hageja: Feliks Kaljusaar, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx Esindaja advokaat Ljudmilla Tamar Kostja: AS Baltlink, registrikood 10064314, Paneeli 2 Tallinn 11415 Esindajad Eve Suursoo ja Tarvi Laansalu Asja läbivaatamise aeg 18.mai 2006.a. kohtuistungil RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata Feliks Kaljusaare hagi AS Baltlink vastu saamata päevarahade 5697.02 krooni, lisatasu 22 526.70 krooni ja hüvitise 10 659.00 krooni nõudes. Menetluskulude jaotus Hagimenetluse kulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras Tallinna Ringkonnakohtus, esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja asjaolud Hageja Feliks Kaljusaar töötas autojuhina AS-s Baltlink 10.septembril 1997.a. sõlmitud töölepingu nr 107 alusel. 17.novembril 2005.a. esitas hageja kostjale avalduse, milles palus lõpetada tööleping töötajapoolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu, millega kostja ei nõustunud, lahkudes töölt 07.detsembril 2005.a. Hageja esitas 17.novembril 2005.a. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse saamata jäänud päevarahade, lisatasude ja hüvitise nõudes, kuid töövaidluskomisjon jättis 12.jaanuari 2006.a. otsusega kõik hageja nõuded rahuldamata (tl 9-10), mistõttu on hageja pöördunud kohtusse. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-le 2.3 seisnes hageja töö autojuhina töölähetustes. Hageja viibis töölähetuses ajavahemikul 10.oktoober kuni 21.oktoober 2005.a. ja 24.oktoober kuni 09.november 2005.a. Esimese töölähetuse eest oli kostjal õigus saada päevaraha 11 päeva eest summas 5500.00 krooni, lisaks tolli- ja parkimiskulude katteks 997.18 krooni. Arvestades töötajale makstud summat 4948.48 krooni, on hageja arvestuse kohaselt ta saanud vähem päevaraha 1548.70 krooni. Teise lähetuse eest on hageja arvestuse kohaselt ta saanud päevarahasid vähem 4148.32 krooni (8000.00+823.85-makstud 4775.53 krooni). Kokku on seega hageja nõue saamata päevarahade osas 5697.02 krooni. Hageja töölepingu p 4.2 kohaselt makstakse töötajale lisatasu kehtestatud määrustikuga ettenähtud korras. Kokkulepe lisatasu kohta on märgitud töölepingu 4.peatüki all „Palk“, seega on tegemist lisatasuga Palgaseaduse (PalgaS) § 2 lg 4 mõttes. Määrustikuks loeti ilmselt kostja 10.septembri 2004.a. käskkirja nr 1-2 „Autojuhtide lisatasust“. Varasemat käskkirja ei ole kostja esitanud ning kostja poolt esitatud varasemad hageja avansiaruanded ei tõenda, et hageja oli nõus sellise arvestusega ka vaidlusalusel ajal. Pealegi ei nähtu 10.septembri 2004.a. käskkirjast, et arvestatud lisatasust tuleb päevaraha maha arvestada, kuid just see ongi töötaja töötingimuste muutmine halvendamise suunas. Tööandja ei ole esitanud ühtegi käskkirja lisatasu kohta, millest nähtuks õigus päevaraha lisatasust maha arvestada. 13.septembri 2004.a. käskkirja ei ole hagejale tutvustatud, kuigi Töölepingu seaduse (TLS) § 70 näeb ette muudatuste vormistamise kirjalikult. Seega puudub kostjal õiguslik alus vähendada kokkulepitud lisatasu päevaraha summade võrra. Hageja on arvestanud esimese reisi eest saamata lisatasu 10 453.50 krooni (6645 km x 1.55 krooni + 4 x 80.00 krooni – 166.25 krooni telefoni kasutamise eest) ja teise reisi eest saamata lisatasu 12 073.20 krooni (8338 km x 1.40 krooni x 5 x 80.00 krooni). Kokku on seega hagejal saamata lisatasu 22 526.70 krooni. Hageja ei ole nõus kostjapoolsete avansiliste maksete arvestusega. Nimelt väidab kostja, et hageja on kätte saanud ka 12 351.52 krooni avanssi, millest maksis ära trahvi 15.oktoobril 2005.a. TVK tl 25-28). Hageja väitel on nimetatud trahv arvestatud tööandja kuluks (esialgne avansiaruanne 5153, mille järgi hageja pidi saama palka 5648.91 krooni), mis hiljem arvestati ümber nagu oleks hageja tööandjale võlgu. Hageja leiab, et PalgaS § 36 kohaselt ei olnud kostjal trahvisumma kinnipidamiseks õiguslikku alust ning sellist nõuet ei ole esitatud. Kuna saamata jäänud summad on lõpparve osa, siis on tööandja TLS § 119 lg 2 kohaselt kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle ühe kuu palga. Viivitamist on hageja arvestanud lähtudes omapoolsest keskmise palga arvestusest oktoobris 14 248.50 krooni ja novembris 13 625.70 krooni, nõudes hüvitist 10 659.00 krooni. Kostja vastuväited Kostja leiab, et puudub alus päevarahade nõude rahuldamiseks, kuna hageja on kõik saadaolevad summad kätte saanud ning kostja on selle kohta esitanud ka vastava arvestuse. Kostja pole kunagi hagejale kantud summat 13 300.00 krooni nimetanud päevarahadeks vaid avansiks. Kostja leiab, et hageja 15.oktoobril 2005.a. teostatud avansikandest ei saa teha järeldust nagu oleks tööandja poolt raha kantud eesmärgiga trahv ise ära tasuda. Nimetatud ülekanne ei tõenda, et kantud summa oleks arvestatud tööandja kuludeks. Summa kanti üle, kuna kostja teatas, et auto on vaja Šveitsis liikuma saada ning kostjal trahvi maksmiseks raha ei olnud. Tööandja ei saa otsustada kulukviitungi väljamaksmist enne, kui on tutvunud 2 asjaoludega ja näinud dokumenti ning veendunud kulu kuuluvuses lähetuskulude hulka. Seda ei saa teha enne autojuhi saabumist Eestisse ja teadmata tegelikku põhjust, mille eest trahv saadi. Asjaolu, et raha üle kanti on tingitud rahvusvahelisest CMR-konventsioonist, mis kohustab autovedajaid mistahes juhul vältima suurema kahju teket. Auto seisma jätmine Šveitsi oleks kindlasti põhjustanud lisaks ülekaalutrahvile veel väliskliendi trahvi hilinemise eest ning auto seisukulud, mis sellisel juhul oleks jäänud autojuhi kanda. Kostja on seisukohal, et on käitunud õigesti, lugedes enne autojuhi Eestisse saabumist ülekantud maksed avansilisteks makseteks, mis avansiaruande lõpetamisel hüvitatavate kuludega tasaarveldatakse. Seda enam, et tööandja ei ole trahvi otse talle esitatud arve alusel tasunud ning hiljem autojuhilt kinni pidanud. Antud juhul on tegemist tööandja poolt kulutšeki mitteaktsepteerimisega, mille tagasimakse ajatamiseks hageja nõus ei olnud. Hageja keeldus kategooriliselt trahvi maksmisest, mistõttu vastas kostja vastavalt PalgaS § 36 lg-le 2 avansi tagasiarveldamisega. Kostja vaidleb vastu hageja nõudele ka lisatasude osas väites, et hageja oli teadlik lisatasu arvestamise süsteemist, saades 2002.a. alates kuni 13.septembrini 2004.a. lisatasu sama süsteemi alusel ning on sellega olnud nõus. Antud juhul ei ole tegemist mitte töölepingus fikseeritud tingimuste muudatustega, vaid lisatasu juhendi muutmisega ning 2004.a. septembri käskkiri ei halvenda mingil moel töötaja töötingimusi, kus lisaks põhipalgale ja päevarahadele on töötajal võimalik saada lisatasu täites käskkirjas ettenähtud tingimusi. Kostja leiab, et puudub alus hüvitise nõudeks lõpparve kinnidamise eest, kuna hagejale on tasutud kõik saadaolevad summad enne hageja puhkusele jäämist ning pärast puhkuse lõppu hageja tööle ei ilmunudki. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Tuginedes tsiviilasja tõenditele leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt 10.septembril 1997.a. sõlmitud pooltevahelisele töölepingule nr 107 asus töötaja tööle autojuhina. Nimetatud töölepinguga on kokku lepitud nii põhipalk kui ka p 4.2 alusel lisatasu kehtestatud määrustikuga ettenähtud korras (TVK toimik tl 15-19). Kostja on esitanud lisatasu maksmise alusena 10.septembri 2004.a. käskkirja nr 1-2, mis reguleerib autojuhtidele lisatasu maksmist alates 13.septembrist 2004.a. vastavalt läbisõidule reisi kestel ning sama käskkirjaga on tühistatud kõik seni kehtinud autojuhtidele päevarahade maksmist puudutavad käskkirjad (TVK toimik tl 31). Hageja ei eita, et on nimetatud käskkirjast teadlik. Küll aga väidab ta, et ei ole teadlik käskkirjast 13.septembrist 2004.a. nr 1-2/33, mille p 1 alusel arvatakse lisatasu brutosummast maha ettenähtud päevarahad (TVK toimik tl 48). Hageja on esitanud lisatasu nõude seoses sellega, et eelpoolnimetatud 13.septembri 2004.a. käskkirjast lähtuvalt arvestatakse päevarahad lisatasust maha ning just see ongi töötaja töötingimuste muutmine halvendamise suunas. Rikutud on TLS § 70 sätteid, mis näevad ette töölepingu tingimuste muutmise kirjaliku vormistamise töölepingus. Kostja on kohtu arvates põhjendatult lisatasu nõudele vastu vaielnud väites, et hageja oli teadlik lisatasu arvestamise süsteemist ning selle kohta on esitatud ka rida avansiaruandeid, mis puudutavad perioodi enne 13.septembri 2004.a. käskkirja ja pärast seda (tl 24-25; 53-60). Nimetatud avansiaruannetest nähtub, et 13.septembri 2004.a. käskkiri ei halvenda töötaja olukorda ning rahaliselt on töötaja saanud sama süsteemi järgi koguaeg lisatasu ja päevaraha. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne vaidlusalust perioodi kilometraaži lisatasu täies ulatuses lisaks päevarahadele saanud. Samas peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu PalgaS §-le 27, mille mõttest tuleneb, et töölähetuse päevaraha ei kujuta endast palka ning seepärast ei ole seda õige fikseerida ka töötaja lisatasu käskkirjas. Päevaraha näol on tegemist hüvitisega, mille maksmist reguleerib lisaks PalgaS-le „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning 3 nende maksmise tingimused ja kord“ (Kord). Kuna hagejale arvestati lisatasu 2005.a. oktoobris ja novembris 13.septembri 2004.a. lisatasu käskkirja järgi, on hageja lisatasu kätte saanud ning täiendava lisatasu nõude rahuldamiseks puudub alus. Vastavalt sõidulehtedele viibis hageja väliskomandeeringus ajaperioodil 11.oktoober kuni 21.oktoober 2005.a. ja 24.oktoober kuni 08.november 2005.a. (tl 49; 51) ja kuigi algselt oli vaidlus välislähetuses viibitud päevade arvus, on hageja omaks võtnud kostja poolt nimetatud päevade arvu. Vastavalt PalgaS § 27 lg-le 4 on hagejale makstud lähetuste eest avanssi kokku 8000.00 krooni (TVK tl 22, 39; 33-34). Vaidlus on kostja poolt hagejale kantud 13 300.00 kroonist suurema osa, s.o. 12 351.52 krooni üle. Nimelt nähtub 15.oktoobri 2005.a. ülekandest, et Baltlink AS on Feliks Kaljusaarele kandnud avanssi teekonnalehe nr 5153 alusel märkega „trahviraha“ 13 300.00 krooni (tl 22) ning hiljem avansiaruande lõpetamisel teinud tasaarvelduse (tl 39). Korra § 3 kohaselt hüvitatakse töölähetuse kulud ja makstakse päevarahad tööandja otsuse alusel, sama korra § 4 alusel toimub hüvitamine dokumentaalselt tõendatud kuludokumentide alusel. Kostja on tunnistanud, et hageja andis Šveitsis saadud trahvikviitungi kostja raamatupidamisse eeldades, et see talle kompenseeritakse, kuid tööandja ei ole seda kulutšekki aktsepteerinud, lugedes seda kohtu arvates põhjendatult avansiliseks makseks. Tegemist ei olnud lähetusel tavaliste kulutustega (töötaja eeldatavad kulud, majanduskulud ettevõtte huvides jne), vaid kostjale kui füüsilisele isikule määratud rahatrahvi maksmiseks ettenähtud rahalise vahendite ülekandmisega, kuna hagejal rahalisi võimalusi rahatrahvi koheseks maksmiseks ei olnud. Seepärast ei ole nimetatud trahvisumma kinnipidamine kui tagastamata avansi kinnipidamine vastuolus PalgaS § 36 lg 2 mõttega, mille kohaselt on tööandjal õigus avansi kinnipidamiseks töötaja nõusolekuta. Hageja on esitanud TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise nõude lõpparve kinnipidamise eest saamata jäänud summade kui lõpparve osa nõudes. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja nõude päevarahade ja lisatasu nõudes, tuleb jätta rahuldamata ka nõue hüvitise väljamõistmiseks. Kohus arvestab eeltoodust lähtudes kostja poolt esitatud arvutusi täies mahus (tl 72) ning leiab, et hageja on kõik saadaolevad summad kostjalt juba kätte saanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad hageja kanda nii riigilõiv, riigi vahendite arvelt asja läbivaatamiseks tehtud kulutusedposti kättetoimetamise kulu kui ka hageja enda kohtukulud. Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt oli hageja osaliselt (lisatasu nõue) riigilõivu tasumisest vabastatud. TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb nimetatud riigilõiv hagejalt riigi kasuks välja mõista. Ingrid Niinemägi Kohtunik 4 5 6