lg 4 kohaselt peab isik hüvitama kahju üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Sõiduki turuhinnast odavamalt müümine peab olema põhjendatud, et kostjal tekiks kahju hüvitamise kohustus, kuna kostja ei saanud kontrollida auto müügi protsessi. Sõiduk kuulus hagejale ning kostjal ei olnud õigust seda ise müüma asuda. Poolte elektronkirjadest ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale kohustuse tasuda kahju, mis tekib sõiduki turuhinnast odavamalt müümisel, kui hinna alandamine ei toimunud kostja süül. Hagiavalduse kohaselt alandati sõiduki hinda 20.09.2005 seetõttu, et vara ei õnnestunud müüa u 3 nädala jooksul. Hageja nimetas kogu menetluse jooksul sõiduki hinna alandamise põhjuseks mittetöötavaid istmesoojendusi. Muude hinna alandamist tinginud objektiivsete näitajate olemasolu hageja esile ei toonud. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks sama marki ja mudeli ning samases seisukorras ja lisavarustusega sõidukite müüki võtmisele järgneva kahe kuu jooksul toimuv üldine hinnalangus. Hageja ei tõendanud, et istmesoojenduse rike oli olemas enne sõiduki üleandmist OÜ-le A, ega seda, et kostja teadis või pidi teadma istmesoojenduste rikkest ning et riket sai pidada sõidukil selle üleandmise hetkel olnud varjatud puuduseks. 22.08.2005 rendilepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt on üleandmise-vastuvõtmise aktis „fikseeritud asja kompleksus, seisukord, puudused selles, üleantavad päraldised ning dokumendid, muud asjaolud“. 22.08.2005 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt, mis koostati sõiduki üleandmisel OÜ-le A, oli ainsaks kahjustuseks märgitud „esiklaasil kivitäke“. Lahtris „märkused“ kanded puuduvad. Hageja püüdis asjaolu, et kostja oli istmesoojenduse rikkest teadlik, tõendada AS T kinnitusega (tl 110), kuid võttis kohtumenetluse käigus omaks kostja väite (tl 124), et sõiduk ei käinud AS-is T hoolduses enne sõiduki üleandmist OÜ-le A. Seega ei ole tõendatud, et kostja varjas sõiduki puudust ning et rike oleks reaalselt olnud olemas enne sõiduki üleandmist. Asjaolu, et sõiduki üleandmisel teostati vaid visuaalne vaatlus, ei saa tekitada kostjal vastutust puuduste eest, mis oleksid võinud tulla ilmsiks põhjalikuma ülevaatuse teostamise korral. Kostja osundas õigesti, et liisinglepingu lisaks olevate liisinglepingu üldiste tingimuste p 12.2 (tl 12) kohaselt oli hagejal õigus nõuda sõiduki vastuvõtmisel selle tehnilist ülevaatust kostja arvel. Hageja väide, et sõidukite vastuvõtmisel liisinguvõtjatelt ongi tavapäraseks ülevaatuseks vaid visuaalne 3
Kuna kostjal puudub hageja ees täitmata rahaline kohustus, puudub hagejal ka nõudeõigus viiviste osas ning ka esitatud viivisenõue tuleb
Kohus ei hinnanud AS-i Ü ja S. T vahel sõlmitud laenulepingut (tl 68-73), kuna see ei ole asjakohane. Asjakohased ei ole poolte väited selle kohta, kas hageja volitatud OÜ A tegeles sõiduki müümisega piisavalt aktiivselt. Pikem müügiperiood oleks toonud hagejale õiguse nõuda kostjalt suuremate müügikulude hüvitamist, kuid auto turuhinna langust peab hageja sellest hoolimata tõendama. Apellatsioonkaebuse põhjendused AS R palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus hindas vääralt tõendeid, kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme. Kohtu järeldus, et sõiduk kuulus vastavalt liisingulepingule hagejale ning kostjal ei olnud õigust seda ise müüma hakata, ei vasta asjas kogutud tõenditele. Kohus ei andnud hinnangut hageja esitatud e-kirjadele, mille kohaselt hageja kliendihaldur tundis huvi, kas kostja ei sooviks ise auto müügiga tegeleda ja kostja esindajal ei ole aega auto müügiga tegeleda, et ta ei taha auto müügiga tegeleda ja võimalik majanduslik kahju jääb ikkagi kostja kanda. Lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest pidi kostja ilmutama huvi ja olema teadlik auto müügiprotsessist ning kostjale ei saanud tulla üllatusena hageja poolt auto müügihinna alandamine võrreldes algse müügihinnaga. Lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimise ajal 20.10.2005 pidi kostja olema teadlik, et hageja leidis autole ostja ja saavutas kokkuleppe auto müügihinnas. Poolte kokkuleppe kohaselt ei olnud hageja kohustatud küsima kostjalt nõusolekut hinna langetamiseks. Kostjal oli võimalik saada hagejalt infot auto müügi kohta. 20.10.2005 kokkuleppe allkirjastamisel oli kostjal võimalik auto müügiprotsessi sekkuda ja ise auto parima hinnaga maha müüa. Ebaõige on kohtu viide
lg-le 4, sest pooled sõlmisid liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe, kus lepiti kokku kostja poolt hagejale makstava hüvitise suuruse – auto jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe. Kokkuleppes ei käsitletud hagejale makstavat hüvitist hagejale tekkinud kahju hüvitisena, tegemist on poolte kokkuleppega, kus eritingimused – hinna kooskõlastamine, hinna alandamise tingimused jne, jäid määratlemata. Hageja ei ole kokkulepet rikkunud ja
Pooled olid vabad otsustama, millistel tingimustel leping lõpetada. Ilma kostja hüvitamiskohustuseta ei oleks hageja nõustunud liisingulepingut ennetähtaegselt lõpetama ega oleks autot müüki pannud. Hageja on finantsvahendusteenust pakkuv äriühing, mille peamiseks majanduslikuks huviks on liisingu kaudu antava krediidi intresside pealt kasumi teenimine. Kulud, mis liisinguandja on 4
Liisingulepingu kui kestvuslepingu võis pool
Liisingulepingu p 1.10 kohaselt võis rentnik lepingu ennetähtaegselt lõpetada 47 kuud ette teatades. Kostja on soovinud 2005 augusti alguses lepingu üles öelda ja hageja on nõustunud seda tegema järgimata lepingus kokkulepitud etteteatamistähtaega. Seega oli tegemist lepingu korralise ülesütlemisega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on sätestatud
§-s 367, kuid käesolevas asjas on kostja kohustus tekkinud mitte
Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja hüvitama hagejale auto raamatupidamisliku jääkväärtuse ehk tasumata liisingumaksete ja realiseerimishinna vahe. Kuna kokkulepe sõlmiti tegelikult 2005 oktoobri lõpus, see on vahetult enne auto müümist (tl. 49), siis oli kostjal võimalik teada saada, milliseks võis kujuneda auto tegelik müügihind ja vastavalt sellele kujundada oma tahe kokkuleppe sõlmimisel. Kuna kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmisel ei olnud oluline auto väärtus liisingulepingu lõpetamisel ja auto üleandmisel, siis ei olnud maakohtul vajalik tuvastada auto tegelikku väärtust ja seda, kas auto müüdi alla selle või mitte. Ebaõige on kostja vastuväide, et hageja on esitanud nõude, mille ta oleks saanud esitada juhul, kui kostja on rikkunud lepingut. Hageja nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu lõpetamise kokkuleppe rikkumisest, mitte aga liisingulepingu rikkumisest. Samuti on ebaõige see, et hageja poleks tohtinud müüa autot alla 199 000 krooni. Pooled on kokku leppinud raamatupidamisliku jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe hüvitamises. Realiseerimishinna summat ei ole kokkuleppes määratud, kuid sõlmides sellisel kujul kokkuleppe on kostja võtnud endale riski, et hind võib olla erinev jääkväärtusest. Eeltoodust on kostja olnud teadlik enne kokkuleppe sõlmimist ja olnud sellega nõus (lk. 18). Kostja on väitnud, et auto müüdi odavamalt hageja tegevusetuse tõttu, mis kolleegiumi arvates võiks olla hea usu põhimõtete vastane, kuid kostja oma väiteid tõendanud ei ole ja paljasõnaline kahtlus ei ole piisav hageja tegevuses hea usu vastasuse tuvastamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostja on keeldunud osaliselt tasumast raamatupidamisliku jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahet ja hageja väidete kohaselt on võlg 16 600 krooni.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine.
Kuna kostja on hüvitanud kokkulepitud jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe osaliselt ja tasumata on 16 600 krooni, siis tuleb eeltoodu kostjalt välja mõista. Kolleegiumi arvates ei ole oluline see, millal ja kelle valduse ajal tekkis auto istmesoojendustes rike ja kas see võis mõjuda auto väärtusele liisingulepingu ülesütlemisel ja auto realiseerimisel. Toimiku materjalide kohaselt oli auto istmesoojenduste rike kindlaks tehtud hiljemalt 18.10.2005, seega enne kokkuleppe allakirjutamist. Kostja vastuväide tasaarvestuse kohta ei ole samuti aluseks, et jätta nõue rahuldamata. Tasaarvestada on võimalik nõue, mis on sissenõutav, kuid kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Kostja on väitnud, et hageja nõue ei ole selge, kuna ei ole arusaadav, kuidas on tekkinud nõue summas 16 600 krooni. Kolleegium möönab, et kostja arvetus võimaliku võla suuruse kohta on õige. Samas on hagejal õigus nõuda võlga ka väiksemas määras ja see ei riku kostja õigusi. Liisingulepingu üldiste tingimuste p 6.8 sätestab, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise makse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega, maksab ta iga viivitatud päeva eest liisinguandjale viivist 0,3% viivitatud summalt päevas. Liisingulepingu lõpetamise kokkuleppes leppisid pooled kokku, et see on liisingulepingu lahutamatu osa. Seega tuleb viivise väljamõistmisel lähtuda
Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 29 993,77 krooni. TsMS § 173 lg 2 järgi määrab kolleegium menetluskulude jaotuse. Seoses hagi rahuldamisega tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud jätta kostja kanda. Reet Allikvere Ülle Jänes Margo Klaar 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.