2-05-15251 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-05-15251 Ts

) § 181 sätestab, et kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on õigustatud hagema kostjate ühisvara jagamist. Täitemenetlus on algatatud ning N.M. i lahusvarast ei ole piisanud H.K. i nõude rahuldamiseks. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas X asuva korteri näol on tegemist kostjate ühisvaraga.

§ 14lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

Hageja on seisukohal, et abielu on lahutatud selleks, et mitte tasuda ühisvarast kostja1 võlga. Kooselu kestab tema väitel kuni käesoleva ajani. Samuti ei ole kostja2 nõudnud oma lapsele elatise maksmist kohtu kaudu vaatamata sellele, et kostja2 enese sõnul lõppesid abielulised suhted juba

1. aastal. Kostja2 poolt esitatud eluruumi ostu-müügi lepingust (tl 41) nähtub, et
2. juulil
3. a sõlmisid T.M. ostjana ja Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakond müüjana ostu-müügi lepingu, mille alusel T. M ostis eluruumi koos sellele vastava muu osaga elamust, mis asub Tartus, X ja koosneb kolmest toast. Korter on müüdud ostjale 12 300 krooni eest, mis on ostja poolt lepingu allakirjutamisel müüjale täielikult tasutud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartidele kantud tööaastatega. Korteri omanikuna on kantud kinnistusraamatusse T.M. . Kohtuistungil 09.11.2006 on kostja2 andnud ütlusi selle kohta, et ta erastas
4. aastal X asuva korteri nii enda kui kostja1 3 erastamisväärtpaberite alusel, mis ta viimaselt ostis. Ta on kohtus öelnud, et abielulised suhted lõppesid nende vahel
5. aastal. Kohus on seisukohal, et T.M. poolt aadressil Tartu X asuva korteri erastamise hetkel ei olnud abikaasade vahel abielulised suhted lõppenud ning nimetatud korter on abikaasade ühisvara. Lõuna Politseiprefektuuri õiendis toodud, tunnistajatega toimunud vestluse käigus antud ütlustega on tuvastatud, et N.M. elas X aadressil püsivalt veel kaks aastat tagasi. Alles kohtuistungil on nimetatud isikud, kelle kohtus ülekuulamist on soovinud ja kelle kohtusse tuleku on taganud T. M, selgitanud, et alates
6. aastast N.M. sellele aadressil ei ela, ja andnud ütlusi selle kohta, et N. M olid alkoholiprobleemid ja ta tekitas X korteris tulekahju, pärast mida ta kolis sealt minema. Politseile vestluse käigus antud ütlused ja kohtus antud ütlused on omavahel vastuolus. Tunnistaja G.K. ütlustest nähtub, et kogu 1993—1997 perioodi vältel teadis ta, et N.M. elab X tänaval. Ta on sel perioodil kostja1-ga koos töötanud ning teda ka autoga koju viinud. Ühelegi teisele aadressile ta kostja1 viinud ei ole. Ka kostja2 on öelnud, et
7. aastal töötas kostja1 K juures. Hageja esindaja on viidanud kohtus 26.01.2006 toimunud eelistungil asjaolule, et kui hageja helistas T.M. korteri telefonile, võttis kõne vastu kostjate tütar, kes vastas palvele kutsuda isa telefonile, et isa läks korraks välja. Kostja1 esindaja on taotlenud tema tööraamatu vahelehe toimiku juurde lisamist. Tööraamatu vahelehe väljavõttest (tl 99) nähtub, et kostja1 on ajavahemikus 04.10.1989—10.04.
8. a töötanud Kooperatiivis T., ajavahemikul 12.04.1993—15.09.
9. a töötanud AS-is L. ajavahemikul 02.06.1995—12.11.
10. a töötanud AS-is M. Kostja1 on oma vastuses hagile kirjutanud, et pärast seda, kui ta
11. a sügisel tekitas oma elukohas X tulekahju, lahkus ta sealt ja asus Venemaale elama. Tunnistaja A.G. sõnul sõitis kostja1 pärast tulekahju mitmeks aastaks minema. Tunnistaja A.U. väitel oli kostja1 1993—1994 töötu. Tööraamatu väljavõtte kohaselt töötas ta aga kuni
12. a septembrini Eestis AS-is L ja alates
13. a juunist AS-is M. Seega on tunnistajate ütlused mitmes osas vastuolus omavahel ja tööraamatu kannetega. Kostja1 passi väljavõttes olevad templid on raskesti arusaadavad, kuid algavad ilmselt
14. aastast, seega ei puuduta need korteri erastamise aega ning ei tõenda selles osas midagi. Kohus peab vajalikuks märkida, et aeg-ajalt pikemate perioodide kaupa välismaal viibimine ei pruugi tingimata tähendada abielusuhete lõppemist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et abielusuhted kostjate vahel ei olnud korteri ostmise hetkeks lõppenud ning korteriomand asukohaga Tartu X , mille reaalosa on korter nr 26, on kostjate ühisvara. Kohus kontrollib järgmiseks, kas võlg, mille nõudmiseks on algatatud käimasolev täitemenetlus hageja poolt kostja1 vastu, kuulub abikaasade ühisvara hulka.

§ 20

lg 1 kohaselt vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Lg 2 sätestab, et üksnes perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tulenevalt tsiviilasja nr 2-70/04 toimiku materjalidest võttis kostja1 hagejalt 1998. aastal laenu sõiduki ostmiseks ja äri alustamiseks. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud laen ei olnud võetud perekonna huvides, seega ei kuulu see ka ühisvara hulka.

§ 19lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

Lg 2 järgi võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Lg 3 alusel määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. 4 Lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kostjad soovivad, et korter jäetaks täielikult T.M. ile. Ta on väidetavalt omandanud korteri oma EVP-de eest ning lisaks ostnud kostja1 käest osa tema EVP-dest. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04 leidnud, et kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda

§ 14lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks.

Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s
3. Vastavalt

§ 19

lg 2 p-le 3 võib kohus kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. /- - -/ Seega vastab ringkonnakohtu järeldus, et korter erastati ühisvaraks olevate EVP-de eest, seadusele ja puudus alus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest sel alusel, et ühisvara soetati ühe abikaasa lahusvara arvelt. Samas otsuses on Riigikohus väljendanud seisukohta, et laste olemasolu ega asjaolu, et lapsed kasutavad koos kostjatega korteriomandi esemeks olevat korterit elamiseks, ei anna iseenesest alust kõrvale kalduda

§ 19lg 1 põhimõttest.

Kohus ei leia käesolevas asjas ka muud alust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, seega tuleb ühisvara jagada kostjate vahel pooleks. Kostjad on kokku leppinud, et korteri hind on 700 000 krooni. Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses tuleb jagada korteriomand asukohaga Tartu linn, X , mille reaalosa on korter nr 26, jättes korteriomandi T.M. ile ja kohustades T.M. it välja maksma N.M. ile 350 000 krooni, pool korteri väärtusest. Kohus leiab, et korteriomandi jätmine kostja1-le on põhjendatud sellega, et see on tema ja kostjate ühise lapse elukoht ning jätta nad ilma elukohata seepärast, et isa N.M. ei ole olnud suuteline tasuma oma laenukohustust, oleks nende suhtes ülekohtune. 350 000 krooni tasumine kostja1-le tagab ka hagejale tema võlanõude rahuldamise, sest see summa ületab mitmekordselt võla suuruse. KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama seadustiku § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 ja p 7 järgi on asja läbivaatamiskulud mh õigusabikulud ja poole sõidukulud. Hageja esitas hagi ühisvara jagamiseks ning kohtus oli peamine vaidlus selle üle, kas X -26 Tartu korteri näol on tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja oli seisukohal, et korter kuulub ühisvarasse, ning kostjad vaidlesid sellele vastu, leides, et korter on kostja2 lahusvara. Kohus nõustus hagejaga ning luges korteri kostjate ühisvaraks, seega võib lugeda hageja pooleks, kelle kasuks otsus tehti. Hageja on taotlenud riigilõivu (2 600 krooni), õigusabikulude (11 000 krooni) ning sõidukulude (1 800 + 600 = 2 400 krooni) hüvitamist. TsMS § 60 lg 3 sätestab, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Seadustik ei täpsusta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks tsiviilkohtumenetluses piisavaks; Riigikohtu seisukoht (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-06) on, et arvestada tuleb dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatut; /- - -/ kulude tõendatuks lugemine on jäetud igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud dokumentide usaldusväärsust. 5 Hageja on tõendanud riigilõivu summas 2 600 krooni tasumist tl 5 asuva kviitungiga. Õigusabikulude kohta on hageja esitanud menetluskulude nimekirja (tl 103), arved (tl 104—105) ja tasumist tõendava maksekorralduse (tl 106). Menetluskulude nimekirja kohaselt sisaldavad õigusabikulud hagiavalduse koostamist, vajalike dokumentide ettevalmistamist hagiavaldusele lisamiseks, kirjalikke pöördumisi mitmetesse ametiasutustesse, mitmeid vastuseid kohtule ja kostjatele ning osavõttu kolmest kohtuistungist (hiljem osales hageja esindaja ka neljandal istungil). Arvetel on toodud üksnes summad ilma täiendava selgituseta. TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel /- - -/. Kohus leiab, et arvestades käesoleva kohtuasja keerukust ja mahtu on põhjendatud õigusabikulude hüvitamine 6 000 krooni ulatuses. Sõidukulude kohta on hageja esitanud üksnes avaldused (tl 102 ja tl 126) ning menetluskulude nimekirja (tl 103). Seega puuduvad igasugused kuludokumendid, milleks kohtu hinnangul võiks olla eelkõige kütuse ostmist tõendavad kviitungid. Järelikult ei ole hageja TsMS § 60 lg 3 kohaselt sõidukulusid piisavalt tõendanud ning need tuleb jätta kostjatelt välja mõistmata. Käesolevas kohtuasjas on kostjapoolel kaks isikut – N.M. ja T.M. . Et kohtuasja on põhjustanud kostja1 suutmatus tasuda oma võlga ning kostja2 ei ole sellega seotud, peab kohus põhjendatuks, et hageja kohtukulud tuleb hüvitatavas osas välja mõista N.M. ilt. N.M. peab hüvitama H.K. ile viimase kohtukulud summas 2 600 + 6 000 = 8 600 krooni. Kostjate kohtukulud jäävad nende endi kanda. Kohtunik 6