KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1408 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2007, Tallinn Kohtukoosseis Tsiviilasi Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Kai

§ 86

p 6 ja 7 alusel saab tööandja lõpetada töölepingu töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel ja töötaja suhtes usalduse kaotamisel. Töölepingu lõpetamise protseduurireeglid on sätestatud TDS §-des 11 ja 12, mis reguleerivad nii töölepingu lõpetamisel vormistatavate dokumentide kui töölepingu lõpetamisest teatamist.

1. Kohtule esitatud käskkirjadest nr 43 ja 44 nähtub, et kostjat on käskkirja nr 43 järgi karistatud distsiplinaarkorras töökohustuste jämeda rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu ning karistuseks on määratud töölepingu lõpetamine. Tööleping on lõpetatud käskkirjaga nr 44, millel on viide ka käskkirjale nr
2. TDS § 11 lg 2 sätestab distsiplinaarkaristuse vormistamisel vastavasse dokumenti kantavate andmete minimaalse standardi. Käskkirjas nr 43 on ära näidatud karistatava töötaja nimi ning tema süüteo toimepanemise aeg ja asjaolud, samuti määratud karistus – töölepingu lõpetamine- ning karistuse määranud isiku nimi ja dokumendi koostamise aeg. Kohus asus seisukohale, et käskkiri nr 43 on vormistatud vastavalt TDS § 11 lg 2 sätetele. Käskkirjas on selgelt väljendatud kostjale etteheidetav tegevus tema töökohustuste täitmisel. Kohus leidis, et töötajal on lojaalsuskohustus tööandja ees. TDS § 12 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast.
3. Hageja väitel esitas ta käskkirjad kostjale tutvumiseks 22.06.2004, kuid kostja keeldus neid allkirjastamast. TDS § 12 lg 2 järgi võib karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Käskkirjal on tunnistaja U. A allkiri, mis on dateeritud 22.06.
4. Tunnistaja ütluste järgi andis ta allkirja pärast kostja lahkumist ega olnud käskkirja tutvustamise juures. Kohus leidis, et seega ei ole täidetud TDS § 12 lg-s 2 sätestatud tingimused. Käskkirjale oleks alla pidanud kirjutama lisaks tööandjale tunnistajad st vähemalt 2 isikut. Tunnistajana ei saa käsitleda tööandja seaduslikku esindajat. Samuti oleks pidanud tunnistaja viibima käskkirja tutvustamise ja sellele töötaja 2 poolt allkirja andmisest keeldumise juures ja töötaja juuresolekul käskkirja allkirjastama. Tunnistaja ütluste järgi kuulis ta töötaja ja tööandja esindaja kõnelust läbi klaasukse, kuid seda ei saa pidada käskkirja tutvustamise juures viibimiseks.
5. Kohus asus seisukohale, et hageja on lõpetanud töölepingu kostjaga TDS § 12 lg 2 sätteid rikkudes ning seetõttu tuleb lugeda töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. Samas pidas kohus vajalikuks märkida, et kostja väited selle kohta, et talle ei tutvustatud töölepingu lõpetamise ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, on vastuolus asjaoluga, et kostja pöördus 29.06.2004 töövaidluskomisjoni.
6. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 30 lg 2 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses, olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Kohus asus seisukohale, et töölepingu lõpetamise asjaoludena tuleb käsitleda nii hageja tegevust töölepingu lõpetamisel kui töölepingu lõpetamise sisulisi asjaolusid,. Seega tuleb kohtul hüvitise suuruse määramisel analüüsida töölepingu lõpetamise sisulist õigsust hoolimata sellest, et lepingu lõpetamine oli ebaseaduslik protseduuriliste nõuete täitmata jätmise tõttu.

§ 50

p 6 järgi on töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Üldisemalt väljendudes on töötajal lojaalsuskohustus oma tööandja ees. Lojaalsuskohustus tähendab lisaks otsesele kohustusele hoida tootmissaladust ka kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet ja positsiooni konkurentide, äripartnerite ja tarnijate seas. See kohustus oli kostjal nii

§ 50p 6 kui ka töölepingu p 8.5 järgi.

1. Kohtule esitatud OÜ B 2004.aasta majandusaasta aruande järgi oli kostja hageja juures töötamise ajal OÜ B tegevjuht, ainuomanik ja juhatuse liige. Kostja ei ole seda asjaolu ka otseselt vaidlustanud, vaid väitis kohtuistungil, et hagejale oli see asjaolu teada. Kohtule esitatud majandusaasta aruandest nähtub, et OÜ B tegevusaladeks oli mööbli müük ja vahendamine Prantsusmaalt. Tunnistajate H.G ja H.T ütlustega leidis tõendamist, et kostja kasutas tööajal hageja kommunikatsioonivahendeid OÜ B tegevuses ja tegeles OÜ B tegevusega. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et tal oli hageja nõusolek selliseks tegevuseks. Tunnistaja H.G ütluste järgi oli kostja aktiivselt soovinud tellimuse vastuvõtmist Prantsusmaale toodetavate mööblidetailide osas. Samas tegeles kostja isiklik firma Prantsusmaalt mööbli vahendamisega. Kohus leidis, et selline kostja tegevus on vastuolus tema kohustusega hoiduda konkurentsist.
2. Kohtuistungil ei leidnud tõsikindlalt tõendamist, et OÜ-le W edastas infot hageja väidetavate makseraskuste kohta kostja. Kostja töötas hageja tootmisjuhina ning tema kontaktid tarnijaga iseenesest ei tõenda, et kostja edastas tarnijale infot makseraskuste kohta.
3. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja keskmine palk oli 14 000 krooni. Kohus leidis, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise määramisel tuleb arvestada asjaolu, et kostja rikkus oma lojaalsuskohustust ja konkurentsist hoidumise kohustust hageja ees ning mõistlikuks hüvitiseks on 2000 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 27.10.2006 otsus osas, millega tunnistati hageja õigust mitte maksta kostjale hüvitist summas 40 000 krooni. Kohus ei ole analüüsinud kõiki esitatud tõendeid, samuti ei ole põhjendanud, miks ta ei ole nõustunud kostja kohtuistungil esitatud väidetega. Kohtuotsuses ei ole põhistatud määratud hüvitise suurust. 3
5. Kohus on tuvastanud, et apellant oli OÜ B tegevjuht, ainuomanik ja juhatuse liige ja selline tegevus on vastuolus tema kohustusega hoiduda konkurentsist. Kostja väitis, et nimetatud asjaolu oli vastustajale teada ja selle tõendamiseks esitas kostja dokumentaalsed tõendid, et vastustaja on ostnud OÜ-lt B (mille tegevjuht, ainuomanik ja juhatuse liige oli/on kostja) kaupa. Kohus on leidnud, et tõendamist on leidnud üksnes asjaolu, et kostja ei hoidunud osutamast konkurentsi, olles samal ajal OÜ B tegevjuht, ainuomanik ja juhatuse liige.
6. Kohus on jätnud analüüsimata toimiku lk 224 oleva maksekorralduse, mille alusel on OÜ B teinud makse OÜ-le *, samuti OÜ B arved OÜ-le *, millest on näha, et hageja ja kostjale kuuluv äriühing omasid juba enne töölepingu sõlmimist kostja ja hageja vahel ärilisi sidemeid, mistõttu pidi hageja teadma, et kostja omab ja juhib äriühingut, mis tegutseb temaga samal tegevusalal. Lisaks tuleneb ka tunnistajate ütlustest, et asjaolu, et kostja omas ja juhtis paralleelselt äriühingut OÜ B, oli teada hagejale kogu töösuhte vältel. Seega ei saanud nimetatud asjaolu tulla hagejale üllatusena ja viia töölepingu lõpetamiseni. Tegemist oli hageja poolt otsitud põhjustega töölepingu lõpetamiseks. Samuti ei ole kohtuotsusega põhjendatud, kuidas jõudis kohus järeldusele, et hagejale ei olnud nimetatud asjaolu teada. Kostja leiab, et kohtu selline järeldus on ebaõige. Maakohus leidis, et mõistlikuks hüvitiseks on 2000 krooni, kuid ei ole hüvitise suuruse määramist põhjendanud. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Hageja leiab, et maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta kohtuotsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
8. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada töölepingu lõpetamine kostjaga seaduslikuks. Seega vaatab ringkonnakohus asja läbi üksnes töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega seoses väljamõistetud hüvitise suuruse õigsuse osas. Kostja vaidlustas otsuse tema kasuks 40 000 krooni väljamõistmata jätmises.
9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja kuulanud ära menetlusosaliste esindajad, leiab, et maakohtu otsus tuleb väljamõistetud hüvitise suuruse osas tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada nõue osaliselt.
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli õigus hüvitise suurus

§ 117lg 2 piires kindlaks määrata ja kohustus oma seisukohta põhjendada.

Õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille järgi jääb arusaamatuks, milliste tõendite hindamisel põhineb maakohtu järeldus hüvitise suuruse osas. Vaidlus puudub selles, et kostja keskmine palk oli 14 000 krooni. Maakohus mõistis töötaja kasuks hüvitist 2000 krooni, kuid jättis põhjendamata, millel see järeldus põhines, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuet kohtuotsuse põhjendatuse kohta. 21. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada töölepingu lõpetamise asjaolusid ja hageja poolt toimepandud seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Töövaidluskomisjon on töötaja kasuks välja mõistnud hüvitise kolme kuu palga ulatuses ja seda ei ole töötaja vaidlustanud. Tööandja poolt otsuse vaidlustamisel oli maakohtul õigus hagi piire arvestades määrata seaduslik ja õiglane hüvitis ühe kuni kolme kuu palga ulatuses.

§ 117lg 2 kohaselt mõistakse töötajale hüvitis kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses.

Samuti on kohtupraktikas lähtutud hüvitise väljamõistmisel täiskuudest. 22. Apellant leiab, et maakohus hindas ebaõigesti tõendeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on tunnistajate ütlustest teinud õige järelduse, et L.F tegeles hageja juures 4 töötamise ajal korduvalt oma isiklike asjade ajamisega, mis olid seotud OÜ B juhatuse liikme tööga. Tunnistajate H.G ja H.T ütlustega leidis tõendamist, et kostja kasutas hageja kommunikatsioonivahendeid OÜ B tegevuses, samuti tegeles hageja juures töötamise ajal tööajal OÜ B juhatuse liikme ülesannete täitmisega ja äriühingu tööga. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei tõendanud, et tal oli hageja nõusolek selliseks tegevuseks. Asjaolu, et hageja teadis, et kostja oli OÜ B ainuomanik ja tegevjuht, ning samuti arvete esitamine OÜ B poolt OÜ-le * enne kostja tööleasumist hageja juurde, ei saa õigustada

§ 50

lg 6 kui ka kostjaga sõlmitud töölepingu p.8.5 rikkumist.

§ 50

p 6 järgi on töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi. Vaidluse korral peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja ei ole tõendanud tööandja nõusoleku olemasolu tööandja konkurendi juures töötamiseks. Tunnistaja H.G ütluste järgi oli kostja aktiivselt soovinud tellimuse vastuvõtmist Prantsusmaale toodetavate mööblidetailide osas, samas tegeles kostja isiklik firma Prantsusmaalt mööbli vahendamisega. Kohus leidis õigesti, et selline kostja tegevus on vastuolus tema kohustusega hoiduda konkurentsist. Lisaks eeltoodule tuleb hüvituse suuruse määramisel arvestada ka asjaolu, et kostja töötas hageja juures neli kuud ja et töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise tingis tööandja poolt TDS §-s 12 sätestatud protseduurireeglite rikkumine. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise suuruse määramisel on kohtul diskretsiooniõigus, ning tulenevalt käesolevas asjas tuvastatud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest, tuleb kostja kasuks hagejalt välja mõista ühe kuu palga suurune hüvitis 14 000 krooni ning tunnustada õigust mitte maksta kahe kuu palga suurust hüvitist 28 000 krooni.

1. Töövaidluskomisjoni 14.09.2004 otsust nr 9.01-02/1861-04 ei ole vaidlustatud vähemsaadud lõpparve, viivise ja keskmise palga väljamõistmises ning lõpparve kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmise osas (TVK otsuse resolutsiooni p-d 3.2-3.4). Selles osas on eelnimetatud otsus ITLS § 25 lg 1 järgi jõustunud.
2. Vastustaja palus välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud vastaspoolelt. Käesolev hagi on kohtu menetluses olnud alates 20.10.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel jätab ringkonnakohus poolte kulud nende endi kanda, tulenevalt TsMS § 60 lg -test 1 ja
4. K.Kullerkupp U.Loonurm A.Tänav 5