3-06-834/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-834 Haldusasi J.T kaebus Pärnu Vangla 11. aprilli 2006. a käskkirja nr 41 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. septembri 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Pärnu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja J.T Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 25. septembri 2006. a otsus. 2. Jätta kaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul selle saamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. J.T taotles Pärnu Vangla direktorilt luba lühiajaliseks väljasõiduks. Pärnu Vangla direktori 11. aprilli 2006. a käskkirjaga nr 41 jäeti taotlus rahuldamata. 2. J.T esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Pärnu Vangla direktori 11. aprilli 2006. a käskkirja tühistada. 3. Tallinna Halduskohtu 25. septembri 2006. a otsusega kaebus rahuldati. Kohtuotsust põhjendati järgmiselt:

1. a)Vastustaja ei ole taotluse lahendamisel arvestanud ega kaalunud vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 1 p-des 2–7 märgitud hindamisele kuuluvaid asjaolusid, vaid on arvestanud kaebaja poolt toimepandud kuritegusid. Vangistuse täideviimise eesmärki ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 1 p-s 1 märgitud asjaolu käskkirja kandes. Juhul, kui ainuüksi kinnipeetava kuriteolaadist on võimalik teha järeldusi p-des 2–7 sätestatud asjaolude osas või kui 3-06-834 kinnipeetava poolt toimepandud kuriteolaad iseenesest välistab väljasõidule lubamise, siis tuleb need järeldused käskkirjas välja tuua.
2. b)Vanglas karistust kandvate kinnipeetavate kuriteo laadist tulenev ajaline mõõde on väljasõidutaotluse esitamiseks toodud vangistusseaduse § 32 lg-des 1 ja 2. Vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest vangla sisekorraeeskirja §-s 83 toodud alustel. Käskkirjas on toodud ülevaade kaebaja poolt toimepandud kuritegudest ning määratud karistustest, kuid ei selgu, mil moel on loetelu hinnatav muu põhjusena vangla sisekorraeeskirja § 83 p 4 mõttes. Mingit järeldust ega hinnangut kaebajale määratud karistuse põhjal esitatud ei ole. Kuritegude toimepanemise ja karistuse määramise kronoloogiat ei saa iseenesest lugeda muuks põhjuseks. „Muu põhjus“ on määratlemata õigusmõiste ja selle peab sisustama väljasõitmistaotluse lahendamise õigust omav isik või ametiasutus taotluse menetlemise käigus. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Pärnu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellandi väited on järgmised:
3. a)Vaidlustatud käskkirjas on arvestatud ja kaalutud kõiki sisekorraeeskirja § 82 lg 1 p-des 2–7 märgitud hindamisele kuuluvaid asjaolusid. Kinnipeetava isiksuseomadusi arvestati vaidlustatud käskkirja teise lehekülje teises lõigus, kinnipeetava käitumist vanglas vaidlustatud käskkirja teise lehekülje neljandas lõigus, väljasõidu eesmärki teise lehekülje kuuendas ja seitsmendas lõigus ning väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale käskkirja teise lehekülje kaheksandas lõigus. Väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal ja kinnipeetava suhtumist töösse ja õpingutesse ei olnud võimalik sisuliselt hinnata, kuna kaebaja ei ole Pärnu Vanglas viibimise ajal lühiajalisel väljasõidul viibinud, samuti ei ole ta Pärnu Vanglas viibimise ajal tööga ega õppimisega kindlustatud. Need asjaolud on käskkirja teise lehekülje viiendas lõigus sõnaselgelt märgitud.
4. b)Kinnipeetava toimepandud kuriteo laad ja kinnipeetava isiksuseomadused ei ole omavahel olemuslikult lahutatavad, sest inimese käitumises peegelduvad ka tema isiksuseomadused. Kuigi inimese – sh kinnipeetava – isiksuseomadused on ajas ja ruumis muutuvad suurused, tuleb käesoleval juhul ja vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades arvestada sellega, et nii drastilise kuritegeliku minevikuga isiku puhul on raske rääkida sellise kvaliteediga isiksuseomadustest, mis lühiajalisele väljasõidule lubamisel hindamisele kuuluvaid asjaolusid eraldi või kogumis arvestades võimaldavad tal soodustuse korras järelevalveta vangla territooriumilt lahkuda. Rangeima sunnivahendi hind seisneb eelkõige ajalises mõõtmes, mil isikult on võetud vabadus ja mis peaks teda panema sügavamalt järele mõtlema ühiskonnas kehtivate väärtuste üle ning seeläbi muutma oma kehtivaid arusaamu, tõekspidamisi ja hoiakuid.
5. c)Kinnipeetava varasema kriminaalkorras karistamise arvestamine tema lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamisel ei ole topeltkaristamine ega seega ka põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumine. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole karistusõiguslik, vaid kriminaaltäitevõiguslik instituut. Kinnipeetava varasem kuritegelik minevik avaldab paratamatult kas suuremal või väiksemal määral negatiivset mõju tema kriminaaltäitevõiguslikul kohtlemisel. Vangistusseaduse § 32 lg-tega 1 ja 2 soovis seadusandja sätestada kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamise materiaalse eelduse, millest alates võib kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamise küsimus üldse tõusetuda. Seega ei saaks sellise kaalutlusõiguse materiaalse eelduse täidetuks lugemisel kinnipeetava poolt varasemalt kuritegude toimepanemise arvestamist käsitada mitte tema lisakaristamisena, vaid kõnealuse kaalutlusõiguse teostamise vältimatu eeldusena.
6. d)„Muu põhjus“ sisekorraeeskirja § 83 p 4 mõttes võib olla ka kinnipeetava varasem kuritegelik minevik. Eeskirja § 83 p 4 seob „muu põhjuse“ selle vastuoluga vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuivõrd kinnipeetava varasema kuritegeliku käitumise põhjal saab hinnata te- 2