← Eesti

2-05-1543/7

Obsah (7)§ 82§ 35§ 6§ 7§ 42§ 165§ 26

2-05-1543 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Urmas Reinola, Gaida Kivinurm teatavaks- 26. oktoober 2006.a, Tallinn Otsuse av

§ 82

lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise tähtaja panid pooled koostöölepingu p 4.7 alusel sõltuvusse arve esitamisest. Kuna hageja kostjale arvet ei esitanud, st ei määranud kohustuse täitmise tähtja kulgemise algust, ei ole kostjal kohustust maakleritasu maksta, sest hageja ei ole maksmise tähtaega ära määranud ja nõue maakleritasu maksmiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused

  1. T.T palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja hageja kohtukulud.
  2. Kohus ei tuvastanud, kas 04.02.2003 koostöölepingu järgi vahendas T AS maaklerina kostjale lepingute sõlmimist kolmandate isikutega x korterite müümiseks; kas maakler kasutas 04.02.2003 koostöölepingu p 1.9 järgset õigust sõlmida lepinguid kinnisvarafirmadega ostjate leidmiseks ning teha muid tegusid, et saavutada lepingu p-s 1.1 nimetatud eesmärk; kas 25.04.2003 koostöölepingu kohaselt vahendas T AS maaklerina kostjale lepingute sõlmimist kolmandate isikutega x ja y Tallinnas korterite müümiseks; kas maakler kasutas 25.04.2003 koostöölepingu p 3.4 järgset õigust sõlmida lepinguid kinnisvarafirmadega ostjate leidmiseks ning teha muid tegusid, et saavutada lepingu p-s 1.1 nimetatud eesmärk; kas juhindudes 24.02.2003 lepingu p-st 3.3 oli kostja õigustatud endale jätma lepingu p-s 4 nimetatud kohtuvaidlusega seotud kostjalt väljamõistetud kulud. Otsusest ei nähtu kohtu järeldust asjaolu suhtes, et 04.02.2003 lepingu p 4.3 põhjal kinnitas kostja, et lepingu lisas 1 näidatud panga baashinna sisse on arvestatud kostja võimalikud kohtukulud seoses lepingu p-s 4.1 nimetatud kohtuvaidlusega, võimalike kulude suuruseks arvestati 1 075 000 krooni. Otsusest ei selgu, kas kostja kohustus maksma müügilepingute vahendamise eest tasu, lähtudes 25.04.2003 lepingu pdest 4.1-4.
  4. Kohus ei tuvastanud, kas 26.05.2003 müügi- ja asjaõiguslepinguga müüdi ja kanti üle korteriomandi aadressil x omand; kas T AS vahendas kostjale korteriomandi aadressil x müüki ja omandi üleandmist ostjale ning kas nimetatud korteriomandi vahendamise eest oli maakleritasu suuruseks 4809 krooni (millest tuleb maha arvestada käibemaks). Kohus ei tuvastanud, kas 04.09.2003 müügi- ja asjaõiguslepinguga müüdi ja kanti üle korteriomandi aadressil x omand, kas T AS vahendas kostjale nimetatud korteriomandi müüki ja omandi üleandmist ostjale ning kas maakleritasu oli 7697 krooni (millest tuleb maha arvestada käibemaks). Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostja ei vaidlustanud, et T AS-il ei olnud lõpptulemina kohustusi seoses hagis nimetatud korteriomanditega aadressil x.
  5. Kohus ei tuvastanud 20.01.2005 järelepärimisest ja 24.01.2005 vastusest nähtuvaid asjaolusid – kinnisvarabüroo tutvustas ostjatele tehingu esemeid, tehingu esemeid reklaamiti, büroo valmistas ette tehingute eellepinguid, büroo pidas võimalike klientidega läbirääkimisi ja vahendas informatsiooni, vahendustegevuses osales T AS-i volitatud esindajana hageja.
  6. Tuvastusnõue puudutas vaid 25.04.2003 lepingu ühte tingimust. Koostöölepingu p 5.3 liigset koormavust tuli hinnata T AS-i, mitte hageja suhtes. Väär on väide, et hageja esindaja möönis kohtuistungil, et koostöölepingu p 5.3 räägiti poolte vahel läbi. Mõistetamatu on kohtu järeldus, et koostööleping ei ole tavapärane hageja sõlmitud leping – koostöölepingute poolteks olid kostja ja T AS.
  7. 25.04.2003 koostööleping on tüüptingimustega sõlmitud leping

§ 35lg 1 tähenduses. 4

(9)Otsusest ei nähtu, milliste tõenditega on ümber lükatud 25.04.2003 lepingu tüüptingimuste eraldi läbirääkimiste eeldus (

§ 35lg 2).

Kohus ei näidanud, millele tugines järeldus, et T AS mõjutas 25.04.2003 lepingu tingimuste väljatöötamist ega seda, kuidas mõjutas T AS 25.04.2003 koostöölepingu tingimuste väljatöötamist. Otsusest ei selgu, mille põhjal kohus järeldas, et pooled ei vaidle selle üle, et lepingupooled pidasid lepingu tingimuste üle läbirääkimisi. Eksitav on kohtu seisukoht, et asjaolu, et T AS võttis äritegevuseks laenu, ei tähenda iseenesest, et tal puudus võimalus valida lepingupartnerit ning lepingu tingimusi. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks läbirääkimiste pidamist.

  1. 25.04.2003 koostöölepingu p 5.3 järgi kaetakse korterite tegelikest müügihindadest kõik lepingu p-s 5.1 nimetatud kohtuvaidlusega kostja poolt kantud või kantavad kulud, kohtuvaidlusega seotud kulude võrra suureneb panga baashind ning väheneb maaklerile makstav tasu. Kuna 25.04.2003 lepingujärgset panga baashinda võrreldes 04.02.2003 lepinguga ei vähendatud, siis kohtukulud kajastusid ka 25.04.2003 lepingu panga baashinnas. Hageja ei väitnud, et 04.02.2003 ja 25.04.2003 koostöölepingud kehtisid üheaegselt.
  2. Kohus ei lükanud ümber hageja väidet, et koostöölepingutega üritas kostja kohtuvaidlusega seotud kulu arvestada kaks korda, soovides seeläbi kulu ühekordses ulatuses rikastuda. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole õige hageja väide, et kui 04.02.2003 koostöölepingus kajastuvad viidatud kohtuvaidlusega seotud kulud panga baasihinnas, ei saa 25.04.2003 koostööleping seonduvalt kohtuvaidlustega kantavate võimalike kuludega mõjutada maakleritasu suurust. Kohus ei analüüsinud hageja väidet, et 25.04.2003 koostöölepingu p 5.3 oli maaklerit ebamõistlikult kahjustav, kuna sellega kalduti kõrvale põhimõttest, et tasumiskohustus tuleb täita. 25.04.2003 p 5.3 ei saa kohaldada, kuna see on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (

§ 6lg 2).

Kohus ei argumenteerinud, kuidas saaks 25.04.2003 lepingu p 5.3 lugeda mõistlikuks, kuidas samas olukorras tegutsevad isikud loeksid sellist punkti tavaliselt mõistlikuks (

§ 7lg 1).

Kohus ei põhjendanud, miks ei olnud 25.04.2003 lepingu p 5.3 T AS-i ebamõistlikult kahjustav ning mille põhjal ta seda järeldas. 22. Kohus asus seisukohale, et tüüptingimusena saab käsitleda vaid

§ 35lg 1 sätestatud esimest võimalust.

Kohus ei põhjendanud, miks ei saa tüüptingimuseks pidada

§ 35

lg 1 sätestatud teist võimalust – mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav pool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

  1. Otsus on vastuoluline. Ühelt poolt leidis kohus, et tüüptingimustega lepingust saab rääkida, kui see on välja töötatud määramatu hulga lepingutele ja paljudele erinevatele lepingupartneritele, samas peatus kohus küsimusel, kas lepingutingimused olid poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kohtu järeldus, et lepingu p 5.1 ja 5.3 ei ole hagejale liigselt koormavad ning nõue nende tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, on väär. Hageja ei olnud lepingu pooleks, lepingu p 5.1 tühisuse tunnustamist ei nõutud.
  2. Kohus pidi tuvastama, kas poolte vahel toimusid hageja nõude üle läbirääkimised. Hageja esitas 25.09.2003 järjekordse ettepaneku tasaarvestuse tegemiseks. Kohus pidi hindama, kas 2003.a. sügisest ja 2005.a. kevadeni oli kostjale piisav ajaperiood maakleritasu väljamaksmiseks. Kohus pidi tuvastama, kas hageja esitas läbirääkimiste käigus kostjale nõude maakleritasu maksmiseks ja kas kostja oli teadlik maakleritasu nõude esitamisest ning selle, mis tingis maakleritasu maksmata jätmise. Kohus pidi tegema kindlaks, milline oli mõistlik aeg esitatud nõude alusel tasu maksmiseks, arvestades, et 18.10.2004 vastuses räägitakse läbirääkimiste pidamisest mineviku vormis. Kohtuistungil kinnitas kostja esindaja, et kostja oli teadlik hageja nõuetest, päevakorras oli kompromissi sõlmimine ning kinnitas ka pooltevahelise kirjavahetuse toimumist. Kohus ei võtnud seisukohta kostja väite osas, et hagist ei selgu, kuidas kujunes hagihind ja mis on rahalise nõude õiguslik alus.
  3. 04.07.2005 vastuses ei vaidlustanud kostja, et maaklerteenust osutati nõuetekohaselt, et T AS-il ei olnud lõpptulemina kohustusi seoses korteriomanditega aadressil x ja y, et nõue 5

(9)loovutati, et nõuete loovutamisest teatamise järgselt üritas hageja kostjaga kokku leppida, kostja tunnistas läbirääkimiste toimumist ning seda, et ta ei ole vabatahtlikult soostunud maakleritasu maksma.
  1. Otsusest ei selgu, kuidas takistas maakleritasu väljamaksmist asjaolu, et hageja ei määranud arvega, mis aja jooksul peab olema tasu makstud. Kostja ei väitnud, et ta ei saanud kohustust täita, kuna ei olnud teada ajavahemik, millal kohustust täita. Kohus rikkus TsMS § 5 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-t
  3. Hageja ei saanud kostjale arvet esitada, kuna ta pole füüsilisest isikust ettevõtja. Arve esitamata jätmine ei vabasta arve maksmise kohustusest. Kuna kostja esitas arve esitamise väide alles 12.04.2006 kohtuistungil, oli see ootamatu ja hageja ei saanud väitele põhjalikult vastu vaielda. Arve sai esitada teenust osutanud isik. Hageja ei osutanud kostjale teenust, vaid seda tegi T AS, hageja käitumine ei ole 25.04.2003 lepingu mõttes vaadeldav ettevõtlusena. Kui hageja, kes oli ettevõtlusega mittetegelev füüsiline isik, oleks esitanud kostjale käibemaksu sisaldava arve, tekkinuks tal käibemaksu maksmise kohustus. Kostja ei saa hagejat sundida end maksekohuslasena registreerima. T AS-il ei olnud alust arvet esitada, kuna oli nõude loovutanud hagejale. Kohus pidi arvestama, et 25.04.2003 leping sõlmiti kahe äriühingu vahel. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et uueks võlausaldajaks olevalt füüsiliselt isikult ei saa nõuda kõigi juriidiliste isikute vahelises õigussuhtlemises mõeldavate kohustuste täitmist. Kohus ei põhjendanud, kuidas oleks saanud T AS esitada arve, kuigi otsuses märgiti, et puuduvad tõendid, et T AS oleks arve esitanud. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata käibemaksuseaduse, rikkudes TsMS § 631 lg-t
  4. Kuna hageja ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, ei pea ta arvet esitama. Kohus ei tuvastanud, kuidas oleks arve esitamine mõjutanud kostja kohustuse täitmist. Kui kostjal oleks tulnud tasuda maakleritasu arve alusel, oleks summa käibemaksu võrra suurem. Kohus pidi tuvastama, millistel asjaoludel soovinuks kostja tasuda maakleritasu käibemaksu ulatuses suuremas summas. Kohus tõlgendas ja kohaldas vääralt

§ 82lg-t 7.

  1. Arusaamatu on kohtu järeldus, et kohustuse täitmine tähtaeg oli pandud lepingu p 4.7 alusel sõltuvusse arve esitamisest – p 4.7 tähtaega ei käsitle. Põhjendamatu on kohtu järeldus, et kostja võiks vabaneda maakleritasu maksmisest, kuna hageja pole esitanud kostjale arvet ega seeläbi määranud kohustuse täitmise kulgemise aja algust. Heauskne võlgnik tasub teenuse eest pärast teenuse osutamist, ka teades, et arve esitamine ei ole nõutav.
  2. Kohus ei toiminud hageja suhtes võrdõiguslikkuse alusel, millega rikkus TsMS §
  3. Kohus jättis lahendamata hageja 18.01.2006 taotluse 16.01.2006 eelistungi protokolli parandamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
  4. AS * ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  5. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust lõppjärelduse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb aga osaliselt tühistada põhjenduste osas, asendades põhjendused vastavas ulatuses ringkonnakohtu otsuses märgituga. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
  6. Pooltel on vaidlus küsimuses, kas 25.04.2003.a koostöölepingu p 5.3 näol on tegemist tüüptingimusega

§ 35

lg 1 tähenduses ning kas kõnealune lepingupunkt tuleks lugeda

§ 42

alusel tühiseks.

§ 35

lg 1 kohaselt võivad läbirääkimisvõimalused olla kitsendatud nii seetõttu, et konkreetset tingimust kavatsetakse kasutada hulgas lepingutes kindlaksmääramata arvu lepingupartneritega, kui ka üksnes ühele lepingupartnerile mõeldud lepingute puhul, kus läbirääkimiste võimalust teisele lepingupoolele ei anta. Seega lasus hagejal TsMS § 230 lg 1 (enne 01. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 91 lg 1) kohaselt kohustus tõendada, et vaidlustatud 6

(9)lepingutingimus kujutas endast tüüptingimust, mida pooled ei olnud eraldi läbi rääkinud. Kumbki pooltest ei ole tuginenud asjaolule, nagu oleks kostja sõlminud või kavatsenud sõlmida sarnastel tingimustel lepinguid kolmandate isikutega. Seega võinuks käesolevas asjas eraldi läbirääkimata tüüptingimuste esinemist tuvastada üksnes tõendite abil, millest järelduvalt ühel lepingupoolel puudus võimalus mõne lepingutingimuse osas kaasa rääkida. Kolleegium leiab, et läbirääkimisvõimaluse puudumise kohustus lasus üldisest tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt hagejal ega nõustu apellandi seisukohaga, justkui pidanuks läbirääkimiste toimumist tõendama kostja. Üldist tõendamiskoormist ei saa muuta ainuüksi hageja väitega, et leping sisaldab tüüptingimust, mida eraldi läbi ei räägitud. Seda tõendamiskoormist ei muuda ka

§ 35

lg 2, mille kohaselt vaidluse korral tingimuse läbiräägitavuse korral rakendub eeldus, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Nimelt on

§ 35

lg 2 kohaldatav vaid juhtudel, kus lepingutingimuse tüüptingimusele vastav olemus on juba kindlaks tehtud. Lepingu teksti tehniline ettevalmistamine ja lepinguprojekti esitamine teisele poolele ei kujuta endast lepingutingimuste eelnevat väljatöötamist

§ 35lg 1 mõttes.

Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tähenda asjaolu, et leping on vormistatud ühe lepinguosalise (s.o kostja) logoga paberile seda, nagu puudunuks Te AS-l võimalus lepingu sisu mõjutada. Kui lepingu projekti koostas üks lepingupartneritest, siis vastava asjaolu esinemisel oleks teisel poolel üldjuhul võimalik tõendada, et ta tegi teisele poolele ettepanekuid konkreetsete lepingutingimuste korrigeerimiseks, kuid teine lepingupool nende ettepanekutega ei arvestanud. Niisugustele asjaoludele ei ole hageja tuginenud ega sellekohaseid tõendeid esitanud. Seega on maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti asunud järeldusele, et tõendatud ei ole hagejal võimaluse puudumine mõjutada 25.04.2003.a koostöölepingu, täpsemalt selle p 5.3 sisu. Eeltoodust tulenevalt puudub alus lugeda nimetatud lepingupunkti tüüptingimuseks

§ 35lg 1 mõttes.

33. Kuna hageja poolt vaidlustatud lepingu p 5.3 tüüptingimuseks olek tuvastamist ei leidnud, puudub alus hinnata ka kõnealuse lepingupunkti kehtivust

§ 42

alusel, eelkõige selle lepingupunkti kui tüüptingimuse ebamõistlikku koormavust hageja õiguseellase suhtes. Väljaspool tüüptingimuste regulatsiooni on lepingupartnerid üldise lepinguvabaduse põhimõtetest lähtuvalt oma lepinguliste õiguste ja kohustuste vahekorra kujundamisel üldjoontes vabad. Kohtul on lepingusuhetesse võimalik sekkuda üksnes seaduses ettenähtud juhtudel, kus seadusandja on lepingusuhete tasakaalustatuse huvides pidanud vajalikuks poolte privaatautonoomia põhimõttest kõrvale kalduda. Seega oli nii 04.02.2003.a kui ka 25.04.2003.a koostöölepingute pooltel õigus vabalt valida nendevaheliste lepingusuhete tingimusi, sealhulgas maakleritasu suuruse arvestamise aluseid. Seejuures oli pooltel soovi korral õigus ka esialgselt kokkulepitud maakleritasu suurust vähendada, mis samuti ei anna alust pidada hilisemat lepingut ühe lepingupoole jaoks ebamõistlikult kahjustavaks ega hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohtus tähelepanuta apellandi need väited, mis puudutavad maakleritasu arvestamise erisusi 04.02.2003.a ja 25.04.2003.a lepingutes. 34. Hageja esitas ühtlasi nõude maakleritasu väljamõistmiseks 25.04.2003.a koostöölepingu p 4.3. alusel summas 10 598,30 krooni. Maakohus tuvastas ning pooled ei ole vaidlustanud, et hageja omandas maakleritasu nõude 09.05.2003.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel AS-lt T.

§ 165

kohaselt on võimalik loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Seejuures ei ilmne aga maakohtu otsuse põhjendustest, kas ja missugusel alusel ning ulatuses luges kohus tõendatuks hageja nõude olemasolu. Kolleegium leiab, et nõude tõendatusele (sh selle suurusele ja arvestamise alustele) hinnangut andmata ei saanud kohus võtta seisukohta nõude sissenõutavuse eelduste täidetuse osas. Nii võib maakohtu otsusest järeldada, et kohtu arvates oli loovutamislepingu sõlmimise ajal tegemist tulevikus tekkiva nõudega. Niisuguse nõude puhul tuleb eraldi kontrollida, kas loovutatud tulevane või tingimuslik nõue on hagi esitamise ajaks ka tegelikult tekkinud, kuna tulevaste nõuete loovutamisel tekivad loovutamisega seotud õiguslikud tagajärjed alles nõude tekkimise hetkel, tingimuslike nõuete puhul aga tingimuse saabumisel. 7

(9)
  1. Käesolevas asjas on kostja tuginenud asjaolule, et tulenevalt 25.04.2003.a koostöölepingu pst 4.3 mõjutasid maakleritasu suurust ja väljamaksmist lisaks korteri tegelikule müügihinnale ning korteri baashinnale ka korterelamuga seotud kulud (maamaks, kindlustuskulud, kommunaalkulud jm) ning muud nõuded, mis pangal (kostjal) olid maakleri (hageja õiguseelneja) vastu; samuti lepingu alusel tehtud ettemaksed (lepingu p 2.5) ja U maakleritasu (lepingu p 4.4). Lepingu p 4.4 kohaselt pidi pank (kostja) maksma lepingu alusel arvestatava maakleritasu, millest kuulusid mahaarvamisele juba tasutud ettemaksed, maaklerile välja pärast korterelamute kõigi korterite suhtes notariaalsete müügilepingute sõlmimist. Ka nähtub lepingu p-dest 4.6 ja 4.9, et maakleril tasu saamise õigus ja selle ulatus olid seatud sõltuvusse lepingueseme kui tervikuga (x ja y korterelamud) seotud kuludest ning teatud juhtudel tekkinuks hoopis maakleril hüvitamiskohustus panga ees. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakleritasu arvestamisel tuli vaidlusaluse lepingusuhte eripärast lähtudes arvestada lepingut tervikuna, kuivõrd lepingu kohaselt mõjutasid tasu suurust ka muud asjaolud lisaks neile, millele on viidanud hageja. Põhjendatud ei ole hageja poolt tasu arvestamisel tugineda kokkulepitud tasu arvestamise korrale üksnes osalises ulatuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud kostja vastu nõude olemasolu summas 10 598,30 krooni.
  2. Kuna nõude olemasolu ja selle suurus ei ole tõendatud, ei oma asja lahendamisel otsest tähendust küsimus, kas hagejal tuli maakleritasu saamiseks esitada kostjale arve. Kolleegium märgib siiski, et lepinguga võivad pooled seada tasu maksmise kohustuse täitmise tähtaja sõltuvusse arve esitamisest. Vaidlusaluses lepingu
  3. peatükis („Maaklerile makstav tasu“) on tasu maksmise tähtaegu reguleeritud vaid p-s 4.4, kusjuures nimetatud lepingupunkti kohaselt ei tulnud tasu välja maksta iga müügiks vahendatud korteri kohta eraldi, vaid silmas peeti lepingu alusel arvestatavat maakleritasu kogusummana. Kui poolte kokkulepe siiski nägi ette maakleri õiguse saada tasu iga konkreetse korteri müügi kohta eraldi arvestatuna, oleks võimalik juhinduda

§-s 26 sätestatust lugedes, et pooled on jätnud maakleritasu maksmise tähtajad ja summad konkreetsete tasu osade lõikes maakleri määrata. Sellisel juhul määrab lepingupool lahtise tingimuse teisele lepingupoolele avalduse tegemisega (

§ 26lg 8).

Niisuguse avalduse saab teha nii füüsiline kui juriidiline isik sõltumata sellest, kas ta on ettevõtja või mitte. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et hageja või tema õiguseellane oleks kostjale esitanud avalduse arve kujul või muu dokumendina, millega oleks kindlaks määratud konkreetsete korterite müügi vahendamise eest väljamaksmisele kuuluva tasu suurus ja maksmise tähtaeg. Hageja poolt kostjale adresseeritud 25.09.2003.a teade laenulepingute nr 1245 ja 1096 tasaarveldusest (t lk 68-69) ei ole käsitatav kui arve 25.04.2003.a lepingu p 4.7 mõttes ega kui avaldus lahtise lepingutingimuse määramiseks

§ 26lg 8 mõttes.

Tõendatud ei ole ka arve (avalduse) hilisem esitamine. Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida apellandi ülejäänud väiteid arve esitamise kohustuslikkuse kohta, kuivõrd tõendamata nõude puhul ei ole võimalik eraldi tuvastada selle nõude täitmise tähtaega.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega menetlusõiguse normide rikkumise kohta maakohtu poolt. Apellant heidab maakohtule ette kostja ja T AS vahel 04.02.2003.a ja 25.04.2003.a sõlmitud koostöölepingutega seotud asjaolude tuvastamata jätmist, kuid apellatsioonkaebusest ei nähtu, mil viisil olnuksid need asjaolud asja lahendamise seisukohalt olulised. Maakohus on seisukoha võtnud mõlema hageja esitatud nõude (25.04.2003.a lepingu p 5.3 tühisuse tunnustamine ning kostja poolt võlgnetava maakleritasu väljamõistmine) kohta. Maakleritasu maksmise kohustuse osas märkis maakohus, et 09.05.2003.a nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel on võimalik määratleda kohustust tasuda maakleritasu. Seega ei pidanud kohus eraldi tuvastama kõiki poolte (hageja õiguseellase ning kostja) vahelise suhte üksikuid asjaolusid, mille üle poolte vahel vaidlus puudus. Ka on kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt maakohus hinnanud vaidlusaluse koostöölepingu p 5.3 kehtivust just T AS (kui hageja õiguseellase) suhtes. Menetlusõiguse norme ei ole maakohus rikkunud sellega, et on hageja õiguseellase nimetamise asemel kohtuotsuses kohati kasutanud määratlust „hageja“. Kohtuotsuse õigsust mõjutavaks menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada ka asjaolu, et
  2. 8

(9)jaanuari 2006.a eelistungi protokollis (t lk 101) on kostja taotlus kuulata asjas üle tema seaduslikud esindajad (juhatuse liikmed) kajastatud kui taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on kohus võtnud hageja taotluse protokolli parandamiseks teadmiseks ning sellega sisuliselt nõustunud. Kuna aga
  1. aprilli 2006.a kohtuistungil on pooled seaduslike esindajate vande all ülekuulamisest loobunud, ei saanud ebatäpsus eelistungi protokollis asja lahendamist kuidagi mõjutada.
  2. Kolleegiumi arvates tuleb maakohtu otsuse põhjendustes sisalduvaid viiteid 04.02.2003.a koostöölepingu vaidlustamisele hageja poolt käsitada ilmsete ebatäpsustena, mis ei mõjuta otsuse lõppjäreldust ega sisu. Samuti tuleb maakohtu otsuse põhjendusi pidada ebatäpseks osas, milles kohus märkis, nagu oleks hageja esindaja kohtuistungil möönnud, et koostöölepingu p 5.3 räägiti poolte vahel läbi. Asjas toimunud kohtuistungite protokollid hageja esindaja niisuguseid sõnu ei kajasta. Küll aga on hageja esindaja
  3. aprilli 2006.a kohtuistungil (t lk 109-110) möönnud, et aprilli 2003.a koostööleping oli sõlmitud ühe konkreetse juhtumi kohta, kuid välja töötatud Krediidipanga poolt. Kuna nimetatud küsimust analüüsis maakohus seoses sellega, kas koostöölepingu p 5.3 oli käsitatav tüüptingimusena, ei muuda ka kõnealune ebatäpsus kohtuotsuse sisu. Mõlemal juhul on tegemist asjaoludega, mis kinnitavad kohtu järeldust, et vaidlusalune p 5.3 ei kujutanud endast tüüptingimust

§ 35lg 1 mõttes.

  1. Apellant taotles vastustajalt esimese ja teise astme kohtu menetluses kantud menetluskulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni
  2. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud apellatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist apellandilt. K. Kullerkupp U. Reinola G. Kivinurm 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.