KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 15.veebruar 2007, Tallinn Haldusas

) § 23 p 1 mõttes kahju 601,66 EUR, kokku 5 101 839 krooni. Kaebaja esitas ka alternatiivse nõude summas 4 405 208 krooni juhuks, kui halduskohus lähtub Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määruses avaldatud seisukohast, et kriminaalasjas alustati menetlust alles 08.09.2003, kui koostati B.K kahtlustatavaks tunnistamise määrus. B.K tekitati kahju järgmiste haldusaktidega: 1) ajavahemikul 25.06.2003 kuni 01.09.2003 Rahapesu andmebüroo taotlus arvete arestimiseks. Taotluse õigusvastasus tuvastatud jõustunud kohtulahendiga; 2) ajavahemikul 02.09.2003 kuni 09.09.2003 - Rahapesu andmebüroo poolt pankadele saadetud korraldus peatada tehingud B. K arvetel oleva rahaga. Selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega; 3) ajavahemikul 09.09.2003 kuni 23.02.2005 - Keskkriminaalpolitsei 09.09.2003 vara arestimise määrus. Selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega. Õigusvastase haldusakti ja sellega tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on ilmne, sest kogu selle taotluse menetlemisel puudus B. K võimalus arvetel oleva raha kasutamiseks. Kaebaja nõude materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 22

ja § 23.

§ 15

kohaselt on reeglina välistatud kohtumenetluse käigus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete rahuldamine. Eeluurimise menetluses aga õigusemõistmist ei toimu, sest põhiseaduse (PS) § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Kõik eelnevalt kohtueelse menetluse ajal kohtu poolt tehtud otsustused ei ole kohtulahendid õigusmõistmisel kohtumenetluse käigus. 3. Keskkriminaalpolitsei ei tunnistanud kaebust. Kaebaja arvelduskontode arestimine ajavahemikul 06.06.2003 kuni 23.02.2005 oli põhjendatud. 2

§ 15

sätestab õigusemõistmise funktsiooni teostamisel tekitatud kahju hüvitamise aluse - kohtuniku poolt kuriteo toimepanemise. Justiitsministeeriumil puuduvad andmed, et nimetatud kriminaalasja käigus või kriminaalasja raames kohtu poolt sooritatud toimingutega oleks kohus toime pannud kuriteo. 5. Tallinna Halduskohtu 21.09.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebuse materiaalõiguslikuks aluseks märgiti

§ 22ja § 23, s.t alusetut rikastumist käsitlevad sätted.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 sätestab alusetu rikastumise mõiste: isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Kaebaja pangakontod olid arestitud ja Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määrusega, millega lõpetati kriminaalasja menetlus, vabastati kaebaja pangaarved aresti alt. Vastustajad ei ole kaebaja raha saanud oma valdusse ega seda kasutanud või teeninud sellelt kasu, mida kaebaja saaks alusetu rikastumise sätete alusel neilt tagasi nõuda.

§ 23

lg 1 kohaselt võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas ning asja võõrandamisest ja asja kasutamisest saadud kasu üleandmist. Ka nimetatud säte ei ole antud juhul kohaldatav.

§-s 15 on seadusandja pidanud silmas „õigusemõistmist“ laiemas tähenduses, kui seda käsitleb kaebaja. Õigusemõistmine PS § 146 tähenduses on oluliselt laiem mõiste ja tähendab kõigi seadustega kohtu pädevusse antud küsimuste lahendamist kohtumenetluses vastavate seaduste alusel. Kohtulahendiga tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid siis, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhtumil ei ole viimatinimetatud asjaolu nagu ka kahju olemasolu tuvastatud. Kaebaja väidetega, nagu kinnitaks Justiitsministeeriumi positsiooni ekslikkust riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (RAVKHS), kohus ei nõustu. Erinevalt käsitletavast juhtumist ei ole vaieldav isikule kahju tekkimine ajal, mil tema vabadust alusetult piirati – tema elukorraldus (elustandard) oli oluliselt muutunud ning isikul puudus võimalus teenida endale elatist. Seetõttu hüvitatakse talle RAVKHS-s sätestatud hüvitisega lisaks moraalsele kahjule ka saamata jäänud tulu. Täiendavalt märkis kohus, et kaebaja on jätnud tähelepanuta

§ 16lg-st 1 tulenevad piirangud kahju hüvitamisele.

Menetlus lõpetati põhjusel, et ei õnnestunud tuvastada uuritava vara kuritegelikku päritolu. Samas on kriminaalmenetluse käigus tuvastatud fakte, millest nähtuvalt oli kaebaja ise andnud piisavalt alust kahtlustada teda rahapesus. Kaebajal puudub käesoleval juhul igasugune alus nõuda vastustajatelt hüvitust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. Apellatsioonkaebuses palub B.K tühistada Tallinna Halduskohtu 21.09.2006 otsus ja kaebus rahuldada. Halduskohtu seisukoht, et riik ei kanna apellandi ees mingit avalikku vastutust avaliku võimu teostamisel tekkinud ebaõigluse eest, ei ole kooskõlas PS § 25 sätestatud igaühe õigusega talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamisele. Samuti on see vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese lisaprotokolli artikliga 1 ning PS §-ga 32, mis sätestavad omandikaitse nõuded. Avaliku võimu poolt isiku õiguste rikkumise tagajärgede jätmine üksikisiku kanda on vastuolus PS §-dega 13, 14 ja
2. Käesoleval juhul on ilmselgelt tegemist VÕS–s ja

-s reguleeritud alusetu rikastumise situatsiooniga. Apellandi raha valduse, käsutamise ja kasutamise piiramine toimus faktiliselt 3

§ 23p 2 tuleneva intressi tasumise kohustusest.

Halduskohtu argument, et riik ei ole aresti kohaldamisega rikastunud, on asjasse puutumatu. Apellandi nõuded on suunatud Eesti Vabariigi vastu. Halduskohus määras selles haldusasjas vastustajateks Siseministeeriumi asemel Keskkriminaalpolitsei ja Justiitsministeeriumi. Halduskohtu otsuses jõuti järeldusele, et apellandi arvete arestimist sanktsioneerinud kohtunik ei ole kriminaalasja menetluses kuritegu toime pannud, mistõttu on nõue Justiitsministeeriumi vastu kohtu arvates igal juhul alusetu. Vaatamata halduskohtu heitlikule käsitlusele, loeb apellant vastustajad siiski asjakohasteks. Apellant on seisukohal, et riigivastutuse seaduses sätestatut terminit „õigusemõistmine“ tuleb käesolevas kaasuses sisustada kooskõlas KrMK sätetega ja

mõttega. Halduskohtu arusaam, et

kontekstis tuleb kriminaalasja kohtueelses menetluses tehtud kohtumäärusi käsitleda õigusemõistmisena, on vastuolus KrMS loogikaga. KrMS IV peatükk ei reguleeri õigusemõistmise küsimust, vaid näeb ette üksnes meetmed õigusemõistmise tagamiseks.

§-le 15 tuginemine oleks asjakohane üksnes siis, kui kriminaalmenetluses on toimunud kohtumenetlus täies ulatuses ning alles hiljem selgub, et jõustunud, kuid ebaõige kohtulahendiga on isikule tekitatud kahju. Apellandi nõue ei ole puhas kahju hüvitamise nõue. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, millele ei ole automaatselt kohaldatavad

III peatükis sätestatud põhimõtted, kohaldada tuleb neid koosmõjus

IV peatükis sätestatuga. Kohus saab tugineda ainult poolte endi poolt esiletoodud asjaoludele. Vastustajad ei ole kordagi tuginenud

§-le 16. Ebaõige on kohtu väide nagu oleks apellant ise andnud piisavalt alust kahtlustada teda rahapesus. Apellandi kahjuks on kallutatud kohtu seisukoht, et kriminaalasja menetlus lõpetati põhjusel, et ei õnnestunud tuvastada vara kuritegelikku päritolu. Mõiste „ei õnnestunud“ kasutamine prokuröri määruses ei õigusta selle kasutamist õigusemõistmisel tehtud kohtulahendis. Ei saa unustada, et VÕS § 1037 lg-le 1 tugineva alusetust rikastumisest põhjustatud asja kasutamise/käsutamise väärtuse kaotamise hüvitamise nõude puhul ei ole üldse oluline, kas vastustaja on tekkinud olukorras süüdi.

§ 7

lg 3 kohaselt kuulub kannatanule hüvitamisele nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. Samas on

§ 23

lg 1 lisaks raha tagastamisele määranud intressi ehk saamata jäänud tulu määraks 6 % aastas, ehkki apellant oleks võinud teenida selle raha investeerimisel enamat. 7. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus on õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole B.K Keskkriminaalpolitseile ega Justiitsministeeriumile raha üle andnud ning alusetut rikastumist ei ole riigi poolt toimunud. Samuti ei ole siin tegemist VÕS § 1029 sätestatud situatsiooniga. VÕS § 1029 reguleerib olukorda, kus võlausaldaja korraldusel peab võlgnik tegema mingi soorituse kolmandale isikule. Apellant ei ole aga riigi korraldusel oma rahasid kellelegi andnud. Seega intressinõue

§ 23p 1 alusel on käesoleval juhul absoluutselt põhjendamatu.

Lähtuvalt

§ 17

lg 1 esitatakse taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Justiitsministeeriumile. Seega, vastupidiselt apellandi seisukohale, ei ole Justiitsministeerium määratud vastustajaks TsMS § 220 lg 3 alusel, vaid just põhjusel, et kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlused esitatakse Justiitsministeeriumile. 4

§ 15

mõttes.

§-s 15 on seadusandja pidanud silmas õigusemõistmist laiemas tähenduses, kui seda käsitleb apellant. PS § 146 sätestab, et õigust mõistab ainult kohus. Kuid õigusemõistmise sisu on tegelikult palju avaram, kui vaidluste lahendamine ja süüteo toimepannud isikute karistamine. See hõlmab PS ja seadustega kohtule antud pädevuse. Kohus kontrollib avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkust ning lõppastmes ka õigusaktide ja toimingute põhiseaduspärasust ning teeb toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse. Ka õigusemõistmise käigus tehtav määrus, mis on samuti kohtulahend, võib olla aluseks kahju hüvitamise taotluse esitamisel. Kuid kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus või kriminaalasja raames kohtu poolt sooritatud toimingutega toime pannud kuriteo.

1. Keskkriminaalpolitsei palub jätta halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebaja nõuab riigilt tema pangakontode alusetu arestimisega perioodil 25.06.2003 – 23.02.2005 tekitatud kahju hüvitamist. Pangakontode arestimise alusetus selgus kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest ja osaliselt ka asjaolust, et apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu poolt sanktsioneeritud aresti. Kaebaja leiab, et kahju hüvitamise aluseks on asjaolu, et riigi korraldusel andis ta oma raha pankade kasutusse, mis teenisid tema raha kasutamiselt tulu. Seega rikastusid pangad alusetult, kuid kuna raha anti üle riigi korraldusel, on kaebajal

§ 23

p 1 alusel õigus nõuda riigilt intressi 6 protsenti aastas alusetult saadud summalt. Kohus leidis, et tegemist ei saa olla alusetu rikastumisega

§ 22

mõttes ja seega ei saa nõuda ka intresse

§ 23

p 1 alusel, sest riik ei ole saanud kaebaja raha oma valdusse ega sellelt tulu teeninud. Kuna pangakontod arestiti kohtumäärusega, võiks kõne alla tulla õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamine

§ 15

alusel, kuid selle nõude välistab asjaolu, et pangakontode arestimise lubanud kohtunik pole kohtumenetluse käigus toime pannud kuritegu.

§ 16

sätestatud alusel ei saa samuti kahju nõuda, arvestades samas sättes kehtestatud piiranguid ning kaebaja osa oma õiguste piiramise põhjustamises. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et talle üldse oleks kahju tekkinud. Kaebaja on saanud pankades hoiustatud summadelt ettenähtud intresse.

1. Kõigepealt selgitab ringkonnakohus käesolevas asjas kindlaks tehtud vastustajatega seonduvat, siis hindab kaebaja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, seejärel kontrollib, kas kaebajal on kahju hüvitamise nõue muul alusel.
2. Vastustaja kindlaks tegemisel tuleb juhinduda

ja HKMS asjakohastest sätetest. Avalikõiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle otsustab

§ 24lg 1 kohaselt asja või raha saanud haldusorgan.

Kaebuses on peetud pangakontode arestijaks rahapesu andmebürood ja Keskkriminaalpolitseid. Rahapesu andmebüroo on Keskkriminaalpolitsei struktuuriüksus. Keskkriminaalpolitsei on Politseiameti haldusalas asuv valitsusasutus. Seega on haldusorganiks, kes kaebaja seisukohta arvestades ja

§ 24lg-st tulenevalt otsustab nõude üle, Keskkriminaalpolitsei.

Kuna kohtu seisukohalt ei olnud vara arestimise määruste sanktsioneerimine üksnes nende „viseerimine“, nagu kaebaja arvas, vaid õigusemõistmise ülesannete täitmine, pidas kohus vajalikuks kaasata menetlusse

§ 17lg 1 alusel ka Justiitsministeeriumi.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 44.1 lg 5 kohaselt osaleb riik halduskohtumenetluses protsessiosalisena haldusorgani kaudu halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt on halduskohtumenetluses pooleks haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. 5

§ 12lg 1 kohaselt kohustatud riik kui avaliku võimu kandja.

Seega nõude põhjendatuse korral tuleb vastav rahasumma välja mõista riigilt. 12.

§ 22

lg 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist ning

§ 23

p 1 kohaselt lisaks veel intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et käesoleval juhul puudub alusetu rikastumise nõude eeldus – kaebaja ei ole riigile ega riigi korraldusel kolmandale isikule midagi üle andnud. Raha paigutas panka kaebaja ise ning rahapesu kahtluse kontrollimisel ja kriminaalmenetluses piirati üksnes kaebaja poolset raha kasutamise ja käsutamise õigust. Eeltoodut kinnitab see, et kaebaja pangakontodel hoiustatud rahasummadelt maksti pankade poolt intresse kaebajale. Asjaolu, et pangad võisid kaebaja raha hoidmisest tulu teenida nii nagu tavapärase hoiustamise korralgi, ei puutu käesoleval juhul asjasse. Kuna kaebajal ei ole olnud nõudeõigust

§ 22

lg 1 alusel, ei saa ta nõuda ka

§ 23

p-s 1 näidatud intresse.

§ 23

p-s 1 näidatud intressinõue eksisteerib ainult juhul, kui kaebajal oleks olnud nõue

§ 22lg 1 alusel.

1. Nõude aluseks olevad asjaolud määratleb kaebaja, nõude materiaalõigusliku aluse määrab kohus. Kohus ei ole seotud selles osas vastustajate vastuväidetega ega sätetega, millele kaebaja oma nõudes tugines. Seepärast on kohus põhjendatult kontrollinud kaebajal nõude olemasolu ka kaebuses märkimata riigivastutuse seaduse sätete alusel.
2. Kaebaja väitel on tal tekkinud kahju seetõttu, et ta ei saanud oma pangakontodel olevat raha investeerida ega teenida seeläbi tulu. Selline selgitus viitab kahjule saamata jäänud tulu näol. Asja materjalidest nähtub, et pangakontod olid perioodil 25.06.2003 – 01.09.2003 arestitud KrMK § 146.1 alusel Tallinna Linnakohtu 25.06.2003 määruse, Tallinna Ringkonnakohtu 30.07.2003 määruse ja Tallinna Linnakohtu 06.08.2003 määruse kohaselt. Kuigi viimane nimetatud määrus Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2003 määrusega tühistati ja kaebaja pangakontod vabastati aresti alt, oli kuni nimetatud kuupäevani tegemist kohtumenetluses kohtulahendiga kaebaja pangakontode käsutamiseks kehtestatud piiranguga. Alates 9.septembrist 2003 kuni 23.veebruarini 2005 olid pangakontod arestitud samuti KrMK § 146.1 lg 1 alusel antud kohtumäärusega. Tulenevalt KrMK § 146.1 lg-st 2 võib vara arestida üksnes kohtuniku sanktsiooniga. KrMK § 146.1 korras tehtud vara arestimise määruse võis puudutatud isik vaidlustada apellatsiooniastmes ning vara arestimise näol oli tegemist kriminaalmenetlust algatava uurimistoiminguga sõltumata sellest, kas taotluse vara arestimiseks esitas kohtunikule rahapesu andmebüroo töötaja või uurija (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.jaanuari 2001 määrus nr 3-1-1-121-01). Seega oli põhiõiguste piiramise põhjendatuse hindamine kriminaalmenetluse käigus kohtu pädevuses ning oma olemuselt on tegemist õigusemõistmisega. Kaebaja väide, et tegelikult ei ole selles asjas toimunud mingit kohtumenetlust, sest kriminaalasi lõpetati kohtueelse menetluse staadiumis, ei ole õige. Kaebaja varale aresti kohaldamise põhjendatust ja kaebaja vastuväiteid arestimisele on hinnatud nii esimese kui teise astme kohtus ning nagu eelpool viidatud, korduvalt. Ka ei välista vara kohtu poolse arestimise käsitlemist õigusemõistmisena asjaolu, et tegemist on kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mis on reguleeritud menetlusseadustikus väljaspool kohtumenetlust reguleerivaid peatükke. Kriminaalmenetluse koodeksi struktuur lähtub menetlustoimingute tegemise järjekorrast, mitte toimingute liigitusest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et õigusemõistmine põhiseaduse § 146 tähenduses on lai mõiste, mis hõlmab endas kõigi seaduste ja põhiseadusega kohtu pädevusse antud 6

§ 15

mõttes käsitleda kitsamalt ja pidada õigusemõistmiseks üksnes isiku süüküsimuse otsustamist või lõplikku vaidlusküsimuse lahendamist.

§ 15

näeb ette, et kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Kaebaja leiab, et selline kahju hüvitamise piirang on igal juhul vastuolus põhiseaduse §-des 25 ja 32 sätestatud põhiõigustega.

1. Kaebajal piirati pangakontode käsutamist ning selline piirang kujutab endast põhiseaduse § 32 lg 2 lauses 1 sätestatud põhiõiguse riivet. Põhiseaduse § 32 lg 2 lause 1 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sama lõike 2.lause kohaselt sätestab kitsendused seadus. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seaduseks, mis annab võimaluse omandi vaba käsutamist piirata, on ka käesolevas asjas vara arestimise aluseks olnud KrMK § 146.
3. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Käesoleval juhul väidab kaebaja, et kohtumäärused, millega tema pangakontod arestiti, olid õigusvastased, sest kriminaalasja menetlus lõpetati hiljem kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Selline kaebaja seisukoht ei ole õige. Asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse läbiviimine ja selle läbiviimise tagamiseks vara aresti kohaldamine oleks olnud õigusvastane. Kriminaalmenetlust viiakse läbi riigi poolt ja avalikes huvides. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kriminaalmenetluse algatamisel pole reeglina võimalik etteulatuvalt võtta seisukohta, kas kahtlused kriminaalkuriteo toimepanemise ja kahtlusaluse suhtes osutuvad paikapidavateks. Kriminaalmenetlust viiaksegi läbi tõe tuvastamise eesmärgil ja isikud, kes on riigi jurisdiktsiooni all, peavad kriminaalmenetluse läbiviimist avalikes huvides taluma. Kui aktsepteerida riigi kohustust hüvitada kõigile isikutele, kelle tegevuse suhtes alusetult kriminaalmenetlust läbi viidi, kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju, võiks see kahjustada õiguskorda: kahju hüvitamise kohustuse tõttu püüaks ametnikud menetleda üksnes kriminaalasju, milles isiku süüdimõistmise perspektiiv juba algselt kindel on või siis rakendaksid meetmeid, et isiku süüditunnistamine iga hinna eest tagada. Seepärast on oluline suhtuda kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamisse ettevaatlikult, sest vastupidisel juhul võib õiguskorrale tekitatud kahju olla suurem. Eraldi kahju hüvitamise regulatsioon on kehtestatud isikult vabaduse võtmise hüvitamiseks, kuna sellisel juhul on tegemist põhiõiguste eriti raske piiranguga. Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2001 lahendile nr 3-3-1-10-01 ei ole asjakohane, sest see lahend on tehtud enne riigivastutuse seaduse jõustumist. Käesoleval ajal on kahju hüvitamise regulatsioon riigivastutuse seadusega kehtestatud. Selleks, et hinnata, kas kriminaalmenetluses vara arestimine, mis väidetava kahju tekkimisega põhjuslikus seoses on, oli õigusvastane, peaks kohus üle kontrollima jõustunud kohtulahendid.

§ 15

sätestatud piirang sellise kontrolli välistab, sest edasikaebe võimaluse minetanud kohtulahendid on lõplikud. Piirang kaitseb kohtulahendi õigusjõu püsima jäämist. Lõpule jõudnud kohtuprotsessi ei pea saama kahjunõude sildi all uuesti algatada. 17. Siinjuures võib märkida, et isegi kui jätta kõrvale see, et käesolevas asjas aresti kohaldanud kohtunikke ei ole oma ametikohustuste rikkumise eest kriminaalvastutusele võetud, ei nähtu asjas ka kohtunike ametikohustuste tõsiseid rikkumisi. Kriminaalasja menetlemise tingis rahapesu kahtlus. Kaebaja tegevus (suure summa sularaha kasutamine pangatoimingutes Ukrainas; Eesti pankades tehtud korraldused arvete kasutamiseks kolmandale isikule, kelle suhtes oli menetluses kriminaalasi rahapesu süüdistuses; raha päritolu kohta antud notariaalselt tõestatud selgituste ebausaldusväärsus) 7

§ 16

kohaselt võib isik nõuda ka õiguspärase, kuid tema põhiõigusi erakordselt piirava haldusaktiga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei piiranud rahapesu andmebüroo korraldus kaebaja põhiõigusi sellisel määral, et talle tuleks hüvitis määrata. Kaebaja pangaarve käsutamine oli korralduse alusel piiratud kaks päeva. See on lühike aeg ja kaebaja omandiõiguse riivet ei ole raske. Seega ei ole alust kaebajale hüvitise määramiseks ka

§ 16alusel. 8