3-06-402/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 15.veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-402 Haldusasi B.K kaebus Keskkriminaalpolitsei ja Justiitsministeeriumi vastu kaebuse esitajale tema pangaarvete põhjendamatu arestiga tekitatud kahju 5 252 657 krooni hüvitamise nõudes Tallinna Halduskohtu 21.septembri 2006 otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev B.K apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja B.K, esindajad Heldur Veinberg ja advokaat Sven Sillar Vastustajad Justiitsministeerium, esindaja Kadi Kanarbik ja Keskkriminaalpolitsei, esindaja Aivar Orukask 25.jaanuar 2007 RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 21.septembri apellatsioonkaebus rahuldamata.

2006 kohtuotsus muutmata ja B.K EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib vahetult Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest 15. veebruaril 2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 05.06.2003 avati Politseiameti rahapesu andmebüroos rahapesukahtluse kontrolltoimik nr 3932 B.Ki tehingute kontrollimiseks, tema pangakontode kasutamiseks seati piirangud vastavalt rahapesu andmebüroo korraldusele.

B.K Ühispangas, Hansapangas ja Sampo pangas asuvate kontode arestimine toimus Tallinna Linnakohtu 25.06.2003 määrusega, mis Tallinna Ringkonnakohtu 30.07.2003 määrusega tühistati.

Pangakontosid aresti alt ei vabastatud ning asi saadeti uueks lahendamiseks linnakohtule.

Kontode arestimiseks tegi Tallinna Linnakohus määruse 06.08.2003. Määrus tühistati 01.09.2003 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega ja kontod vabastati aresti alt.

3-06-402 Rahapesu andmebüroo korraldusel peatati rahapesu tõkestamise seaduse § 15 lg 2, 16 ja 22 alusel tehingud B K pangakontodel kaheks tööpäevaks alates esimesest katsest raha liigutada.

08.09.2003 algatati kriminaalmenetlus (kriminaalasi nr 03221000317) ja B.K tunnistati nimetatud asjas kahtlustatavaks.

09.09.2003 koostas Keskkriminaalpolitsei Majanduskuritegude osakonna politseivaneminspektor uurija õigustes vara arestimise määruse, mille kohtunik samal päeval sanktsioneeris. Tallinna Ringkonnakohus jättis selle määruse oma 01.10.2003 määrusega jõusse.

Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega ja kaebaja pangaarved vabastati aresti alt.

B.K esitas 28.12.2005 Siseministeeriumile alusetust rikastumisest tuleneva intressi nõude summas 5 252 657 krooni, mille Siseministeerium jättis 07.02.2006 vastuskirjaga rahuldamata.

2.Halduskohtule 27.02.2006 esitatud kaebuses palus B.K mõista riigilt välja põhjendamatu arestiga tekitatud kahju 5 252 657 krooni. Täpsustatud kaebuses jäi kahju tekkimise ajavahemiku lühendamise tõttu kaebaja nõude suuruseks 5 101 839 krooni. Kaebust põhjendati järgmiselt.

Riigiprokuröri 23.02.2005 määrusega lõpetati kriminaalasi B.K suhtes kuriteo tunnuste puudumise tõttu ning arved vabastati aresti alt. Seega on B. K õigus saada tema vara käsutamise ja kasutamise piiramise eest Eesti Vabariigilt õiglast hüvitist.

KrMS § 193 lg 1 ja KrMK § 93 lg 1 kohaselt algab kriminaalmenetlus uurimisasutuse esimese menetlustoiminguga. Käsitletaval juhtumil oli esimeseks uurimistoiminguks rahapesu andmebüroo poolt 05.06.2003 pankadele saadetud kiri, millega blokeeriti B.K pangakontode kasutamine. AS-s Eesti Ühispank blokeeriti B.K konto kasutamine alates 06.06.2003, AS-s Sampo Pank 13.06.2003 ja AS-s Hansapank asuv arve arestiti alates 06.06.2003. B.K taotleb talle alates 25.06.2003, mil Tallinna Linnakohus rahuldas esmakordselt Rahapesu andmebüroo taotluse ning arestis B.K arved Eesti Vabariigi pankades, tekitatud kahju hüvitamist. Iga arestitud pangaarvete päevaga sai B. K riigivastutuse seaduse (RVS) § 23 p 1 mõttes kahju 601,66 EUR, kokku 5 101 839 krooni.

Kaebaja esitas ka alternatiivse nõude summas 4 405 208 krooni juhuks, kui halduskohus lähtub Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määruses avaldatud seisukohast, et kriminaalasjas alustati menetlust alles 08.09.2003, kui koostati B.K kahtlustatavaks tunnistamise määrus.

B.K tekitati kahju järgmiste haldusaktidega: 1) ajavahemikul 25.06.2003 kuni 01.09.2003 Rahapesu andmebüroo taotlus arvete arestimiseks. Taotluse õigusvastasus tuvastatud jõustunud kohtulahendiga; 2) ajavahemikul 02.09.2003 kuni 09.09.2003 - Rahapesu andmebüroo poolt pankadele saadetud korraldus peatada tehingud B. K arvetel oleva rahaga. Selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega; 3) ajavahemikul 09.09.2003 kuni 23.02.2005 - Keskkriminaalpolitsei 09.09.2003 vara arestimise määrus. Selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega. Õigusvastase haldusakti ja sellega tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on ilmne, sest kogu selle taotluse menetlemisel puudus B. K võimalus arvetel oleva raha kasutamiseks. Kaebaja nõude materiaalõiguslikuks aluseks on RVS § 22 ja § 23.

RVS § 15 kohaselt on reeglina välistatud kohtumenetluse käigus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete rahuldamine. Eeluurimise menetluses aga õigusemõistmist ei toimu, sest põhiseaduse (PS) § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Kõik eelnevalt kohtueelse menetluse ajal kohtu poolt tehtud otsustused ei ole kohtulahendid õigusmõistmisel kohtumenetluse käigus.

3.Keskkriminaalpolitsei ei tunnistanud kaebust.

Kaebaja arvelduskontode arestimine ajavahemikul 06.06.2003 kuni 23.02.2005 oli põhjendatud.

2(9) 3-06-402 Rahapesu andmebüroo ja Keskkriminaalpolitsei poolt kogutud tõendid andsid piisavalt alust arvata, et B. K arvelduskontodel olevad summad ei pärine seaduslikest allikatest ja et arestitud kontosid kontrollivad kolmandad isikud.

4.Justiitsministeerium leidis, et B.K kahju hüvitamise nõue summas 5 252 657 krooni ei ole põhjendatud. RVS § 15 sätestab õigusemõistmise funktsiooni teostamisel tekitatud kahju hüvitamise aluse - kohtuniku poolt kuriteo toimepanemise. Justiitsministeeriumil puuduvad andmed, et nimetatud kriminaalasja käigus või kriminaalasja raames kohtu poolt sooritatud toimingutega oleks kohus toime pannud kuriteo.

5.Tallinna Halduskohtu 21.09.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kaebuse materiaalõiguslikuks aluseks märgiti RVS § 22 ja § 23, s.t alusetut rikastumist käsitlevad sätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 sätestab alusetu rikastumise mõiste: isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.

Kaebaja pangakontod olid arestitud ja Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määrusega, millega lõpetati kriminaalasja menetlus, vabastati kaebaja pangaarved aresti alt. Vastustajad ei ole kaebaja raha saanud oma valdusse ega seda kasutanud või teeninud sellelt kasu, mida kaebaja saaks alusetu rikastumise sätete alusel neilt tagasi nõuda.

RVS § 23 lg 1 kohaselt võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas ning asja võõrandamisest ja asja kasutamisest saadud kasu üleandmist. Ka nimetatud säte ei ole antud juhul kohaldatav.

RVS §-s 15 on seadusandja pidanud silmas „õigusemõistmist“ laiemas tähenduses, kui seda käsitleb kaebaja. Õigusemõistmine PS § 146 tähenduses on oluliselt laiem mõiste ja tähendab kõigi seadustega kohtu pädevusse antud küsimuste lahendamist kohtumenetluses vastavate seaduste alusel. Kohtulahendiga tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid siis, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhtumil ei ole viimatinimetatud asjaolu nagu ka kahju olemasolu tuvastatud.

Kaebaja väidetega, nagu kinnitaks Justiitsministeeriumi positsiooni ekslikkust riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (RAVKHS), kohus ei nõustu.

Erinevalt käsitletavast juhtumist ei ole vaieldav isikule kahju tekkimine ajal, mil tema vabadust alusetult piirati – tema elukorraldus (elustandard) oli oluliselt muutunud ning isikul puudus võimalus teenida endale elatist. Seetõttu hüvitatakse talle RAVKHS-s sätestatud hüvitisega lisaks moraalsele kahjule ka saamata jäänud tulu.

Täiendavalt märkis kohus, et kaebaja on jätnud tähelepanuta RVS § 16 lg-st 1 tulenevad piirangud kahju hüvitamisele. Menetlus lõpetati põhjusel, et ei õnnestunud tuvastada uuritava vara kuritegelikku päritolu. Samas on kriminaalmenetluse käigus tuvastatud fakte, millest nähtuvalt oli kaebaja ise andnud piisavalt alust kahtlustada teda rahapesus.

Kaebajal puudub käesoleval juhul igasugune alus nõuda vastustajatelt hüvitust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Apellatsioonkaebuses palub B.K tühistada Tallinna Halduskohtu 21.09.2006 otsus ja kaebus rahuldada.

Halduskohtu seisukoht, et riik ei kanna apellandi ees mingit avalikku vastutust avaliku võimu teostamisel tekkinud ebaõigluse eest, ei ole kooskõlas PS § 25 sätestatud igaühe õigusega talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamisele. Samuti on see vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese lisaprotokolli artikliga 1 ning PS §-ga 32, mis sätestavad omandikaitse nõuded. Avaliku võimu poolt isiku õiguste rikkumise tagajärgede jätmine üksikisiku kanda on vastuolus PS §-dega 13, 14 ja 15.

Käesoleval juhul on ilmselgelt tegemist VÕS–s ja RVS-s reguleeritud alusetu rikastumise situatsiooniga. Apellandi raha valduse, käsutamise ja kasutamise piiramine toimus faktiliselt 3(9) 3-06-402 kolmandate isikute ehk pankade kasuks, sest pangad said seda raha kogu vara arestimise perioodil kasutada ja teenida tulu. Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määrusega langes VÕS § 1028 lg 1 mõttes ära haldusakt, mille alusel arved arestiti.

Alusetu rikastumise esmaseks nõudeks on kinnipeetud asja tagastamise nõue (VÕS § 1028 ja § 1029) ning teiseseks nõudeks alusetust rikastumisest tingitud asja kasutamise ja käsutamise väärtuse (kahju) hüvitamise nõue (VÕS § 1037). Seega on apellandil õigus esitada vara kasutamise/käsutamise õiguse väärtuse hüvitamise nõue. Riigikohtu 30.11.2005 lahendis nr 3-2-1123 leiti, et valdus on kaitstud ka VÕS § 1037 lg 1 järgi, mis võimaldab valdajal nõuda valduse rikkujalt rikkumisega saadu väärtuse hüvitamist, sõltumata rikkumise süülisusest. Seega ei saa riik vabaneda RVS § 23 p 2 tuleneva intressi tasumise kohustusest. Halduskohtu argument, et riik ei ole aresti kohaldamisega rikastunud, on asjasse puutumatu.

Apellandi nõuded on suunatud Eesti Vabariigi vastu. Halduskohus määras selles haldusasjas vastustajateks Siseministeeriumi asemel Keskkriminaalpolitsei ja Justiitsministeeriumi. Halduskohtu otsuses jõuti järeldusele, et apellandi arvete arestimist sanktsioneerinud kohtunik ei ole kriminaalasja menetluses kuritegu toime pannud, mistõttu on nõue Justiitsministeeriumi vastu kohtu arvates igal juhul alusetu. Vaatamata halduskohtu heitlikule käsitlusele, loeb apellant vastustajad siiski asjakohasteks.

Apellant on seisukohal, et riigivastutuse seaduses sätestatut terminit „õigusemõistmine“ tuleb käesolevas kaasuses sisustada kooskõlas KrMK sätetega ja RVS mõttega. Halduskohtu arusaam, et RVS kontekstis tuleb kriminaalasja kohtueelses menetluses tehtud kohtumäärusi käsitleda õigusemõistmisena, on vastuolus KrMS loogikaga. KrMS IV peatükk ei reguleeri õigusemõistmise küsimust, vaid näeb ette üksnes meetmed õigusemõistmise tagamiseks. RVS §-le 15 tuginemine oleks asjakohane üksnes siis, kui kriminaalmenetluses on toimunud kohtumenetlus täies ulatuses ning alles hiljem selgub, et jõustunud, kuid ebaõige kohtulahendiga on isikule tekitatud kahju.

Apellandi nõue ei ole puhas kahju hüvitamise nõue. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, millele ei ole automaatselt kohaldatavad RVS III peatükis sätestatud põhimõtted, kohaldada tuleb neid koosmõjus RVS IV peatükis sätestatuga.

Kohus saab tugineda ainult poolte endi poolt esiletoodud asjaoludele. Vastustajad ei ole kordagi tuginenud RVS §-le 16. Ebaõige on kohtu väide nagu oleks apellant ise andnud piisavalt alust kahtlustada teda rahapesus. Apellandi kahjuks on kallutatud kohtu seisukoht, et kriminaalasja menetlus lõpetati põhjusel, et ei õnnestunud tuvastada vara kuritegelikku päritolu. Mõiste „ei õnnestunud“ kasutamine prokuröri määruses ei õigusta selle kasutamist õigusemõistmisel tehtud kohtulahendis. Ei saa unustada, et VÕS § 1037 lg-le 1 tugineva alusetust rikastumisest põhjustatud asja kasutamise/käsutamise väärtuse kaotamise hüvitamise nõude puhul ei ole üldse oluline, kas vastustaja on tekkinud olukorras süüdi.

RVS § 7 lg 3 kohaselt kuulub kannatanule hüvitamisele nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. Samas on RVS § 23 lg 1 lisaks raha tagastamisele määranud intressi ehk saamata jäänud tulu määraks 6 % aastas, ehkki apellant oleks võinud teenida selle raha investeerimisel enamat.

7.Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohus on õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole B.K Keskkriminaalpolitseile ega Justiitsministeeriumile raha üle andnud ning alusetut rikastumist ei ole riigi poolt toimunud. Samuti ei ole siin tegemist VÕS § 1029 sätestatud situatsiooniga. VÕS § 1029 reguleerib olukorda, kus võlausaldaja korraldusel peab võlgnik tegema mingi soorituse kolmandale isikule. Apellant ei ole aga riigi korraldusel oma rahasid kellelegi andnud. Seega intressinõue RVS § 23 p 1 alusel on käesoleval juhul absoluutselt põhjendamatu.

Lähtuvalt RVS § 17 lg 1 esitatakse taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Justiitsministeeriumile. Seega, vastupidiselt apellandi seisukohale, ei ole Justiitsministeerium määratud vastustajaks TsMS § 220 lg 3 alusel, vaid just põhjusel, et kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlused esitatakse Justiitsministeeriumile.

4(9) 3-06-402 Halduskohus on õigesti leidnud, et kohtu määrusega kontode arestimine on käsitletav õigusemõistmisena RVS § 15 mõttes. RVS §-s 15 on seadusandja pidanud silmas õigusemõistmist laiemas tähenduses, kui seda käsitleb apellant. PS § 146 sätestab, et õigust mõistab ainult kohus.

Kuid õigusemõistmise sisu on tegelikult palju avaram, kui vaidluste lahendamine ja süüteo toimepannud isikute karistamine. See hõlmab PS ja seadustega kohtule antud pädevuse. Kohus kontrollib avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkust ning lõppastmes ka õigusaktide ja toimingute põhiseaduspärasust ning teeb toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse. Ka õigusemõistmise käigus tehtav määrus, mis on samuti kohtulahend, võib olla aluseks kahju hüvitamise taotluse esitamisel. Kuid kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus või kriminaalasja raames kohtu poolt sooritatud toimingutega toime pannud kuriteo.

8.Keskkriminaalpolitsei palub jätta halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Kaebaja nõuab riigilt tema pangakontode alusetu arestimisega perioodil 25.06.2003 – 23.02.2005 tekitatud kahju hüvitamist. Pangakontode arestimise alusetus selgus kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest ja osaliselt ka asjaolust, et apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu poolt sanktsioneeritud aresti. Kaebaja leiab, et kahju hüvitamise aluseks on asjaolu, et riigi korraldusel andis ta oma raha pankade kasutusse, mis teenisid tema raha kasutamiselt tulu. Seega rikastusid pangad alusetult, kuid kuna raha anti üle riigi korraldusel, on kaebajal RVS § 23 p 1 alusel õigus nõuda riigilt intressi 6 protsenti aastas alusetult saadud summalt.

Kohus leidis, et tegemist ei saa olla alusetu rikastumisega RVS § 22 mõttes ja seega ei saa nõuda ka intresse RVS § 23 p 1 alusel, sest riik ei ole saanud kaebaja raha oma valdusse ega sellelt tulu teeninud. Kuna pangakontod arestiti kohtumäärusega, võiks kõne alla tulla õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamine RVS § 15 alusel, kuid selle nõude välistab asjaolu, et pangakontode arestimise lubanud kohtunik pole kohtumenetluse käigus toime pannud kuritegu. RVS § 16 sätestatud alusel ei saa samuti kahju nõuda, arvestades samas sättes kehtestatud piiranguid ning kaebaja osa oma õiguste piiramise põhjustamises. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et talle üldse oleks kahju tekkinud. Kaebaja on saanud pankades hoiustatud summadelt ettenähtud intresse.

10.Kõigepealt selgitab ringkonnakohus käesolevas asjas kindlaks tehtud vastustajatega seonduvat, siis hindab kaebaja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, seejärel kontrollib, kas kaebajal on kahju hüvitamise nõue muul alusel.

11.Vastustaja kindlaks tegemisel tuleb juhinduda RVS ja HKMS asjakohastest sätetest. Avalikõiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle otsustab RVS § 24 lg 1 kohaselt asja või raha saanud haldusorgan. Kaebuses on peetud pangakontode arestijaks rahapesu andmebürood ja Keskkriminaalpolitseid. Rahapesu andmebüroo on Keskkriminaalpolitsei struktuuriüksus.

Keskkriminaalpolitsei on Politseiameti haldusalas asuv valitsusasutus. Seega on haldusorganiks, kes kaebaja seisukohta arvestades ja RVS § 24 lg-st tulenevalt otsustab nõude üle, Keskkriminaalpolitsei. Kuna kohtu seisukohalt ei olnud vara arestimise määruste sanktsioneerimine üksnes nende „viseerimine“, nagu kaebaja arvas, vaid õigusemõistmise ülesannete täitmine, pidas kohus vajalikuks kaasata menetlusse RVS § 17 lg 1 alusel ka Justiitsministeeriumi. Vabariigi Valitsuse seaduse § 44.1 lg 5 kohaselt osaleb riik halduskohtumenetluses protsessiosalisena haldusorgani kaudu halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt on halduskohtumenetluses pooleks haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud.

5(9) 3-06-402 Vaatamata sellele, milline haldusorgan riigi huve kohtus poolena kaitseb, on kahju hüvitamiseks RVS § 12 lg 1 kohaselt kohustatud riik kui avaliku võimu kandja. Seega nõude põhjendatuse korral tuleb vastav rahasumma välja mõista riigilt.

12.RVS § 22 lg 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist ning RVS § 23 p 1 kohaselt lisaks veel intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et käesoleval juhul puudub alusetu rikastumise nõude eeldus – kaebaja ei ole riigile ega riigi korraldusel kolmandale isikule midagi üle andnud. Raha paigutas panka kaebaja ise ning rahapesu kahtluse kontrollimisel ja kriminaalmenetluses piirati üksnes kaebaja poolset raha kasutamise ja käsutamise õigust. Eeltoodut kinnitab see, et kaebaja pangakontodel hoiustatud rahasummadelt maksti pankade poolt intresse kaebajale. Asjaolu, et pangad võisid kaebaja raha hoidmisest tulu teenida nii nagu tavapärase hoiustamise korralgi, ei puutu käesoleval juhul asjasse. Kuna kaebajal ei ole olnud nõudeõigust RVS § 22 lg 1 alusel, ei saa ta nõuda ka RVS § 23 p-s 1 näidatud intresse.

RVS § 23 p-s 1 näidatud intressinõue eksisteerib ainult juhul, kui kaebajal oleks olnud nõue RVS § 22 lg 1 alusel.

13.Nõude aluseks olevad asjaolud määratleb kaebaja, nõude materiaalõigusliku aluse määrab kohus. Kohus ei ole seotud selles osas vastustajate vastuväidetega ega sätetega, millele kaebaja oma nõudes tugines. Seepärast on kohus põhjendatult kontrollinud kaebajal nõude olemasolu ka kaebuses märkimata riigivastutuse seaduse sätete alusel.

14.Kaebaja väitel on tal tekkinud kahju seetõttu, et ta ei saanud oma pangakontodel olevat raha investeerida ega teenida seeläbi tulu. Selline selgitus viitab kahjule saamata jäänud tulu näol.

Asja materjalidest nähtub, et pangakontod olid perioodil 25.06.2003 – 01.09.2003 arestitud KrMK § 146.1 alusel Tallinna Linnakohtu 25.06.2003 määruse, Tallinna Ringkonnakohtu 30.07.2003 määruse ja Tallinna Linnakohtu 06.08.2003 määruse kohaselt. Kuigi viimane nimetatud määrus Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2003 määrusega tühistati ja kaebaja pangakontod vabastati aresti alt, oli kuni nimetatud kuupäevani tegemist kohtumenetluses kohtulahendiga kaebaja pangakontode käsutamiseks kehtestatud piiranguga. Alates 9.septembrist 2003 kuni 23.veebruarini 2005 olid pangakontod arestitud samuti KrMK § 146.1 lg 1 alusel antud kohtumäärusega.

Tulenevalt KrMK § 146.1 lg-st 2 võib vara arestida üksnes kohtuniku sanktsiooniga. KrMK § 146.1 korras tehtud vara arestimise määruse võis puudutatud isik vaidlustada apellatsiooniastmes ning vara arestimise näol oli tegemist kriminaalmenetlust algatava uurimistoiminguga sõltumata sellest, kas taotluse vara arestimiseks esitas kohtunikule rahapesu andmebüroo töötaja või uurija (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.jaanuari 2001 määrus nr 3-1-1-121-01). Seega oli põhiõiguste piiramise põhjendatuse hindamine kriminaalmenetluse käigus kohtu pädevuses ning oma olemuselt on tegemist õigusemõistmisega.

Kaebaja väide, et tegelikult ei ole selles asjas toimunud mingit kohtumenetlust, sest kriminaalasi lõpetati kohtueelse menetluse staadiumis, ei ole õige. Kaebaja varale aresti kohaldamise põhjendatust ja kaebaja vastuväiteid arestimisele on hinnatud nii esimese kui teise astme kohtus ning nagu eelpool viidatud, korduvalt. Ka ei välista vara kohtu poolse arestimise käsitlemist õigusemõistmisena asjaolu, et tegemist on kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mis on reguleeritud menetlusseadustikus väljaspool kohtumenetlust reguleerivaid peatükke.

Kriminaalmenetluse koodeksi struktuur lähtub menetlustoimingute tegemise järjekorrast, mitte toimingute liigitusest.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et õigusemõistmine põhiseaduse § 146 tähenduses on lai mõiste, mis hõlmab endas kõigi seaduste ja põhiseadusega kohtu pädevusse antud 6(9) 3-06-402 toimingute tegemist, jättes välja üksnes kinnistus-, registri ja kriminaalhooldusosakonna toimingud, mis kujutavad endast haldusfunktsiooni teostamist. Mingit alust ei ole õigusemõistmist RVS § 15 mõttes käsitleda kitsamalt ja pidada õigusemõistmiseks üksnes isiku süüküsimuse otsustamist või lõplikku vaidlusküsimuse lahendamist. RVS § 15 näeb ette, et kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Kaebaja leiab, et selline kahju hüvitamise piirang on igal juhul vastuolus põhiseaduse §-des 25 ja 32 sätestatud põhiõigustega.

15.Kaebajal piirati pangakontode käsutamist ning selline piirang kujutab endast põhiseaduse § 32 lg 2 lauses 1 sätestatud põhiõiguse riivet. Põhiseaduse § 32 lg 2 lause 1 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sama lõike 2.lause kohaselt sätestab kitsendused seadus. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seaduseks, mis annab võimaluse omandi vaba käsutamist piirata, on ka käesolevas asjas vara arestimise aluseks olnud KrMK § 146.1.

16.Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Käesoleval juhul väidab kaebaja, et kohtumäärused, millega tema pangakontod arestiti, olid õigusvastased, sest kriminaalasja menetlus lõpetati hiljem kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Selline kaebaja seisukoht ei ole õige. Asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse läbiviimine ja selle läbiviimise tagamiseks vara aresti kohaldamine oleks olnud õigusvastane. Kriminaalmenetlust viiakse läbi riigi poolt ja avalikes huvides. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kriminaalmenetluse algatamisel pole reeglina võimalik etteulatuvalt võtta seisukohta, kas kahtlused kriminaalkuriteo toimepanemise ja kahtlusaluse suhtes osutuvad paikapidavateks. Kriminaalmenetlust viiaksegi läbi tõe tuvastamise eesmärgil ja isikud, kes on riigi jurisdiktsiooni all, peavad kriminaalmenetluse läbiviimist avalikes huvides taluma.

Kui aktsepteerida riigi kohustust hüvitada kõigile isikutele, kelle tegevuse suhtes alusetult kriminaalmenetlust läbi viidi, kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju, võiks see kahjustada õiguskorda: kahju hüvitamise kohustuse tõttu püüaks ametnikud menetleda üksnes kriminaalasju, milles isiku süüdimõistmise perspektiiv juba algselt kindel on või siis rakendaksid meetmeid, et isiku süüditunnistamine iga hinna eest tagada. Seepärast on oluline suhtuda kriminaalmenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamisse ettevaatlikult, sest vastupidisel juhul võib õiguskorrale tekitatud kahju olla suurem. Eraldi kahju hüvitamise regulatsioon on kehtestatud isikult vabaduse võtmise hüvitamiseks, kuna sellisel juhul on tegemist põhiõiguste eriti raske piiranguga. Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2001 lahendile nr 3-3-1-10-01 ei ole asjakohane, sest see lahend on tehtud enne riigivastutuse seaduse jõustumist. Käesoleval ajal on kahju hüvitamise regulatsioon riigivastutuse seadusega kehtestatud.

Selleks, et hinnata, kas kriminaalmenetluses vara arestimine, mis väidetava kahju tekkimisega põhjuslikus seoses on, oli õigusvastane, peaks kohus üle kontrollima jõustunud kohtulahendid. RVS § 15 sätestatud piirang sellise kontrolli välistab, sest edasikaebe võimaluse minetanud kohtulahendid on lõplikud. Piirang kaitseb kohtulahendi õigusjõu püsima jäämist. Lõpule jõudnud kohtuprotsessi ei pea saama kahjunõude sildi all uuesti algatada.

17.Siinjuures võib märkida, et isegi kui jätta kõrvale see, et käesolevas asjas aresti kohaldanud kohtunikke ei ole oma ametikohustuste rikkumise eest kriminaalvastutusele võetud, ei nähtu asjas ka kohtunike ametikohustuste tõsiseid rikkumisi. Kriminaalasja menetlemise tingis rahapesu kahtlus.

Kaebaja tegevus (suure summa sularaha kasutamine pangatoimingutes Ukrainas; Eesti pankades tehtud korraldused arvete kasutamiseks kolmandale isikule, kelle suhtes oli menetluses kriminaalasi rahapesu süüdistuses; raha päritolu kohta antud notariaalselt tõestatud selgituste ebausaldusväärsus) 7(9) 3-06-402 viitas sellele, et kaebaja võib tegutseda kolmandate isikute huvides selleks, et varjata raha ebaseaduslikku päritolu. Ukraina Peaprokuratuuri õigusabi taotlus ja Ukrainas menetletud kriminaalasi dokumentide võltsimise ning teadvalt võltsitud dokumentide kasutamise ning hiljem liidetud kriminaalasi fiktiivse ettevõtluse faktis viitasid KarS § 394 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kuriteo toimepanekule. Tulenevalt KarS § 394 lg 5 võib nimetatud kuriteo korral kohus kohaldada konfiskeerimist süüteo vahetuks objektiks olnud eseme suhtes. KrMK § 146.1 lg 1 andis aluse rahapesukahtluse korral vara arestimiseks, kui muud abinõud on ammendatud. Pangakontode arestimise ajal 25.juunil 2003 ei olnud Ukraina pool esitanud veel õigusabitaotlust ning raha ebaseadusliku päritolu kohta asjas tõendeid ei olnud (vt kohtumäärus lk 63), kuid arvestades seda, et vastav õigusabitaotlus koos viidetega eelkuriteo toimepanekule hiljem saabus, ei saa pangakontode arestimist 25.juunil 2003 pidada kohtupoolseks jämedaks rikkumiseks.

Kaebaja pole väitnud, et tal raha Eestisse kandes oleks olnud tehtud konkreetseid plaane raha kasutamise osas, kaebaja esindajatel puudus samuti teave selliste plaanide olemasolust. Kaebaja poolt väidetav tulu teenimine raha paigutamisega investeerimisfondidesse on piisavalt küsitav, sest samahästi oleks ta võinud raha ebasoodsa paigutamise korral ka kaotada. Märkimata ei saa jätta seda, et kaebajale maksti hoiustatud rahasummadelt pankade poolt intressi. Seega ei saa käesoleva kaasuse asjaolude pinnalt pidada kaebaja kahjunõude rahuldamisele seatud piiranguid ebaproportsionaalseks võrreldes kaebaja põhiõiguste riivega.

18.Alates 02.09.2003 piiras kaebaja pangakontode käsutamist rahapesu andmebüroo poolt pankadele saadetud korraldus peatada tehingud B. K arvetel oleva rahaga kaheks tööpäevaks alates esimesest katsest raha liigutada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpool viidatud määruses nr 3-11-121-01 leiti, et selline korraldus on käsitletav kriminaalmenetluse eelse tegevusena. Seega on rahapesu andmebüroo korralduse näol tegemist haldusaktiga. Kaebaja seisukoht, et selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega, ei ole põhjendatud. Korraldust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kriminaalasja uurimise käigus selgunud asjaolude pinnalt ei leidnud kuriteofakt tõendamist.

Tulenevalt rahapesu tõkestamise seaduse § 15 lg 2 kuni 01.01.2004 kehtinud redaktsioonis võis rahapesu andmebüroo põhjendatud rahapesukahtluse korral tehingu peatada või sätestada piirangud kontol oleva raha kasutamiseks kuni kaheks tööpäevaks, alates esimesest katsest tehingut sooritada.

Seega võiks korraldus olla õigusvastane juhul, kui 2.septembril 2003, s.o korralduse andmise ajal, poleks kindlaks tehtud asjaoludest tulenevalt saanud rahapesu andmebürool olla põhjendatud rahapesukahtlust kaebaja suhtes. Kuigi vara arestimise määruse tühistamine ringkonnakohtu poolt 1.septembril 2003 võib viidata kahtluste alusetusele, näitavad 2.septembriks selgunud asjaolud vastupidist. 1.septembril 2003 algatas Ukraina Peaprokuratuur Ukraina Rahandusministeeriumi Finantsmonitooringu Ameti poolt kogutud materjalide põhjal kriminaalasja dokumendi võltsimise ja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise faktis ning 2.septembril 2003 saabus Riigiprokuratuurile Ukraina Peaprokuratuuri õigusabi taotlus kaebaja Eestis olevate pangakontode arestimise kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus lk 17-19). Kaudselt tõendab tol ajal rahapesu andmebürool esinenud rahapesu kahtluse põhjendatust ka asjaolu, et kaebaja suhtes algatati kriminaalasi ka Eestis ning tema pangakontod arestiti 9.septembri 2003 määrusega. Seega pole alust tunnistada rahapesu andmebüroo korraldust õigusvastaseks.

RVS § 16 kohaselt võib isik nõuda ka õiguspärase, kuid tema põhiõigusi erakordselt piirava haldusaktiga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei piiranud rahapesu andmebüroo korraldus kaebaja põhiõigusi sellisel määral, et talle tuleks hüvitis määrata. Kaebaja pangaarve käsutamine oli korralduse alusel piiratud kaks päeva. See on lühike aeg ja kaebaja omandiõiguse riivet ei ole raske. Seega ei ole alust kaebajale hüvitise määramiseks ka RVS § 16 alusel.

8(9) 3-06-402 Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 9(9)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.