) §-s 8 sätestatu kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Töölepinguga (t.l. 8-9) loeb kohus tõendatuks, et pooled leppisid kokku töölepingu kohustuslikes tingimustes (töö aja, töötasu, töö tegemise asukoha, tööle asumise aja kohta) (
Pooled ei ole kirjalikult kokku leppinud tehtava töö, selle keerukusastme, ameti- või kutsenimetuse ja kvalifikatsiooninõuete osas (
Samas poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ülesandeks oli meistrina teiste õmblejate töö korraldamine ja hageja teostas ka ise õmblustöid. Hageja poolt esile toodud asjaoludest nähtub, et hageja kohustus tööandjale kokkulepitud töö tegema isiklikult, lepingu esemeks oli kokkulepitud töö tegemine tähtaega määramata. Kostja poolt esile toodud asjaolud, et tema suhtles klientidega ja raha maksti tema arveldusarvele näitab, et töötegemisel oli hageja kostjaga alluvusvahekorras ja allus kostja korraldustele. Kuivõrd kostja selgitas, et ta ei soovinudki töötajatega tulenevalt oma tervislikust seisundist tegeleda, ei oma lepingu tõlgendamisel tähendust, kas kostja kontrollis enda poolt antud juhiste täitmist hageja poolt või mitte. Töölepinguga loeb kohus tõendatuks, et tehtav töö pidi olema tasuline, töölepingus on kokku lepitud palgamäär, mida makstakse töötamise eest ühes kuus 2’690.- krooni ja millest madalamas palgas ei võinud pooled kokku leppida (madalaim ajapalk vastavalt PaS § 2 lg 7). Nimetatust järeldub, et poolte vahel sõlmiti 01.10.2005.a tööleping. Kostja selgitused selle kohta, et ei muutunud hageja ülesannete ringis midagi, samuti palgaleht jaanuarikuu palga maksmise kohta (TVK toimik lk 18) kinnitavad asjaolu, et poolte vahel eksisteeris töösuhe . Töövõimetuslehega (t.l. 23) loeb kohus tõendatuks, et oli hageja haige, esmane lehe väljastamise kuupäev on tõendi kohaselt . Kostja selgitused on vastuolulised: ühelt poolt on kostja selgitanud, et nõustus hageja lahkumisega töölt alates , teisalt on kostja väitnud, et tööleping vormistati lõppenuks alates , vastavasisuline kiri koostati 03.04.2006.a kuupäevaga (TVK otsus t.l. 5). Hageja selgituste kohaselt pöördus ta töövõimetuse järgselt tööle, kus ilmnes, et kostja ei suuda teda tööga kindlustada ja ta nõustus töölepingu lõpetamisega alates 13.04.2006.a. Hagejani ei ole jõudnud tööandja kiri töölepingu lõpetamise kohta, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähendust, kuivõrd töölepingut ei saanudki lõpetada perioodil, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu (
Kohus peab kostja vastuolulistest selgitustest tulenevalt ja kostja poolt oma väidete tõendamata jätmise tõttu usaldusväärsemaks hageja esile toodud asjaolu, et poolte töösuhe lõppes hageja nõusolekul alates 13.04.2006.a. Seega on põhjendatud hageja nõue lugeda tööleping kostjaga lõppenuks alates 13.04.2006.a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Samas paragrahvi teise lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Lõpparve väljamaksmise kohustus lasub tööandjal (PaS § 32). Töölepingu esimese lehekülje ülaservale on hageja poolt kirjutatud tema pangaarve, millest saab teha järelduse, et hageja soovis palga maksmist oma arveldusarvele. Kui ka mitte arvestada hageja märget kirjaliku avaldusena, lasub palga maksmise dokumenteerimise kohustus tööandjal (raamatupidamise 4 seaduse § 4). Kostja pole tõendanud palga maksmist hageja poolt nõutud perioodide eest. Alates 01.01.2005.a oli miinimumpalga suuruseks 2’690.- krooni ja alates 01.01.2006.a 3’000.- kr (Vabariigi Valitsuse määrus Palga alammäära kehtestamine). Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et maksis hagejale palka oktoobri kuni detsembri kuu eest 2005.aastal summas 8’070.- krooni ja veebruari kuus eest (arvestades hageja viibimist töövõimetuslehel) 1’579.- krooni, on hageja nõue ka selles osas põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele 9’649.- krooni. Vaidlust ei ole selles, et kostja pole hagejale välja maksnud lõpparvet, mistõttu on põhjendatud hageja nõue lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise kuutasu ulatuses summas 2’781,45 krooni (PaS § 32 ja
Tööraamatu pidamine töötaja kohta on kohustuslik ja kui tööandja ei ole töötaja töötamise kohta tööraamatut täitnud, tuleneb selline kohustus
Vaidlust ei ole selles, et kostja pole hageja töötamise kohta hageja tööraamatusse kandeid teinud. Seega on põhjendatud hageja nõue kohustada kostjat tegema hageja tööraamatusse kanne töötamise kohta ajavahemikul . Kohus ei analüüsi emt kõnede eristust (t.l. 10), kuna asjaolul, kas kostja hagejale viimase töövõimetuslehel viibimise ajal helistas või mitte, ei oma asjas tähendust. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik: 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.