Obsah (5)

§ 9§ 7§ 26§ 92§ 93

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2110 Otsuse kuupäev 9. aprill 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Fuelmarina kaebus Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tolli

) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kohus on seisukohal, et kaebus on lubatav nii esialgse haldusakti kui vaideotsuse osas, kuna vaideotsuses on täpsustatud asja lahendamisel tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ja seega ka hinnatud tõendeid. Seega võib vaideotsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi sõltumatult esialgsest haldusaktist, mille tõttu tuleb ka vaideotsusele esitatud kaebus läbi vaadata sisuliselt. Kaebuse tähtaegsus tuleneb

§ 9

lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt võib kohtueelse menetluse läbimisel halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Kaebuse esitaja on 25.09.2006.a vaideotsuse tegemise järgselt kaebuse halduskohtule esitanud 26.10.2006.a, seega tähtaegselt. 8. Kohus, kuulanud ära poolte ja eriteadmistega isikute seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 7

lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

§ 26

lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi.

§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja vaidlustatud haldusaktidega rikkunud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Tõendite ebaõige hindamine on viinud materiaalõiguse väärale kohaldamisele. Vaidlusalused haldusaktid on õigusvastased, kuna ei ole kooskõlas haldusakti andmise hetkel kehtiva õigusega. VKS § 8 lõige 1 sätestab, et nõuded autobensiinile, diislikütusele, kergele kütteõlile ja raskele kütteõlile, välja arvatud põlevkivikütteõli, kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister määrusega. Nõuded kehtestatakse, lähtudes kütuse kasutamise otstarbest ja keskkonnanõuetest. 5 Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt on nõuetele mittevastava, käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kütuse käitlemine keelatud, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Kütuse vastavuse eest nõuetele vastutab kütuse käitleja. Käesoleval juhul seadus teisiti ei sätesta, mistõttu kohaldub asjas Majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. juuni
3. a määruse nr 97 „Nõuded vedelkütusele“ § 2 lõige 6, mille kohaselt peab biodiislikütus vastama Eesti standardile EVS-EN 14214:
4. Nimetatud standardi (asjakohane alajaotis tl 21) kohaselt on biodiislikütuse leekpunkti lubatav minimaalne näitaja 1200 C, katsemeetod prEN ISO 3679 ja estritesisaldus minimaalselt 96,5 massi %, katsemeetod EN
5. Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lõige 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lõike 2 punkt 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud tolli- ja maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral. Sama paragrahvi
6. lõige sätestab, et mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Käesoleval juhul ei ole mõõtmisi mõõteseaduse mõttes teinud pädev mõõtja, vastavat pädevust mitteomav mõõtja ei ole kasutanud asjakohast mõõtemetoodikat, mistõttu ei ole mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud tolli- ja maksuseadustest tuleneva mõõtmise läbiviimise korral. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 04.08.2006.a tellimusega (tl 46) on tõendatud, et liikuvkontrollitalituse juhtivinspektor on OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus esitanud tellimuse, et teha kindlaks, kas diislikütuse lõhnaline vedelik vastab EV biodiislikütuse standardile, milleks palutakse määrata proovist leekpunkt ja rasvhapete metüülestrite sisaldus. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 07.08.2006.a proovivõtu- ja analüüsiaktiga (tl 47), Intertek Eurolab OÜ tellimusega ja katseprotokolliga (tl 50, 51), on tõendatud, et vastustaja tellimuse on tegelikkuses täitnud Intertek Eurolab OÜ kohaldades katsemetoodikat, mis tugineb leekpunkti osas standardile EVS-EN ISO 2719 ja rasvhapete metüülestrite sisalduse osas standardile EVS-EN
7. Asjas puuduvad tõendid, et vastustaja poolt asja tundvale isikule esitatud küsimusele vastamisel oleks kohaldatud biodiislikütusele kohaldatud standardit, vaatamata sellele, et OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus on kinnitanud vastustajale, et proov ei vasta määratud näitajate osas standardile EVS-EN 14214:2004, milline seisukoht on vaidemenetluse käigus küll täpsustamist leidnud. Seega ei ole eriteadmistega isikud vastustaja poolt esitatud küsimusele vastamisel sisuliselt kohaldanud asjakohast standardit, mille tõttu ei ole kohtu arvates usaldusväärselt tõendatud kaebuse esitaja poolt VKS § 8 lõike 2 eiramine. Seega on vaidlusalused haldusaktid vastuolus VKS § 8 lõikes 2 sätestatuga. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, et OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus ja Intertek Eurolab OÜ omaksid vastavat akrediteeringut biodiisli osas, kuna kohtule vastustaja poolt esitatud tõendid seda ei tõenda (tl 52, 53-66), mille tõttu on vastustaja asjas tähtsate eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks kasutanud tõendeid, mis on otseses vastuolus MõõteS § 5 lõikega 1, lõike 2 punktiga 1 ja lõikega
8. Selleks mittepädevate isikute poolt teostatud uuringute tulemusel vaidlusaluste haldusaktide andmine välistab omakorda vaidlustatud haldusaktide kooskõla VKS § 8 lõigetega 1 ja
9. 6 Kohtu seisukohad tuginevad MõõteS § 5 lõikel 3, mille kohaselt on riik vaidlusalust valdkonda pidanud sedavõrd oluliseks, et mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise teel. Teisisõnu peab hindaja ise olema akrediteeringu institutsiooni kaudu pädev aine (biodiisli) tunnustatud nõuetele vastavaks tunnistamiseks. Seega on vastustaja poolt läbiviidud menetlus vastuolus MõõteS § 5 lõikega
10. Nagu juba osundatud, sätestab VKS § 8 lõige 1, et nõuded autobensiinile, diislikütusele, kergele kütteõlile ja raskele kütteõlile, välja arvatud põlevkivikütteõli, kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister määrusega. Määruse eesmärgiks on seega kehtestada nõuded vedelkütustele ja muuhulgas ka katsemetoodikad vedelkütusele nõuetele vastavuse katsemetoodikatest lähtumiseks. Määruse § 5 lõige 2 sätestab, et vaidlusalustel juhtudel on soovitav lähtuda Eesti standardites EVS-EN 228:2004, EVS-EN 590:2004 ja EVS-EN 14214:2004 sätestatust. Kohus ei saa nõustuda vastustajaga, et Määruse § 5 lõige 2 on käesoleva vaidluse aspektist ainult soovitusliku iseloomuga õigusnorm. Kohus on vastupidiselt vastustajale seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad igasugused objektiivsed asjaolud, mis välistaksid asjas Määruse § 5 lõikes 2 sätestatu kohaldamise. Nimetatud sätte regulatsioonist kõrvalekaldumiseks peaksid kohtu arvates esinema kaalukad asjaolud, mis käesoleval juhul puuduvad. Vastuseks vastustaja järelpärimisele on Määruse andja Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium 29.01.2007.a (tl 84) vastanud vastustajale, et ka nõuetele mittevastavaid kütuseid tuleb analüüsida standardis toodud katsemeetoditega. Määruse andja on osundanud samuti vastava akrediteeringu vajadusele laboril, mida kasutatakse asjas tähtsust omavate eriteadmiste kohaldamisel vedelkütuse nõuetele vastavuse tuvastamisel. Kohus nõustub määrusandja tõlgendusega ja on samuti seisukohal, et selleks et tuvastada VKS § 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatu järgimist kütuse käitleja poolt, tuleb kohaldada asjakohast standardit (käesoleval juhul biodiisli standardit) ja tõendamisel saab kasutada ainult tõendeid, mille allikaks on vastava akrediteeringuga labor ja mis on koostatud vastavat tähtsat eriteadmist omava isiku poolt. Nagu juba osundatud tõendab seda aga MõõteS § 5 lõike 3 kohaselt ainult akrediteering. Kohus on seisukohal, et olgugi, et vastustaja poole hinnangul on tegemist nn „solkkütusega“, ei võimalda see asjaolu riigil oma haldusmenetlust läbi viia haldusmenetlusele esitatavaid üldprintsiipe eirates. Riik ei tohi kunagi lubada endale mööndusi ka sel juhul, kui riigiasutuse arvates ei ole õigussuhte teine pool, antud juhul kaebuse esitaja, kehtivat õigust järginud. Pooled on kohtule esitanud eriteadmistega isikute Rein Pärismaa ja Priit Alumaa arvamused (tl 97-98 ja 91-92), kelle kohus kuulas ära ka kohtuistungil (tl 114 ja 116-117). Eriteadmistega isik Rein Pärismaa on kokkuvõtvalt seisukohal, et oluline on labori akrediteering ja õige standardi kohaldamine. Eriteadmistega isik Priit Alumaa on kokkuvõtvalt seisukohal, et kui on tegemist „solkkütusega“, siis ei oma tähtsust, kas vastav akrediteering on olemas või mitte ning kütuse puhul, mille omadused ei ole teada, ei peagi kohaldama Määrust. Kohus on eriteadmistega isikute positsioonide hindamisel seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud eriteadmistega isik kinnitab kohtu seisukohta, et vastustaja on asjas kogutud tõendite pinnalt teinud ebaõige otsuse ja et vastustaja poolt kogutud tõendid ei anna alust vaidlusaluste haldusaktide andmiseks. Kohus ei saa nõustuda vastustaja poolt esitatud eriteadmistega isikuga. Kohus on seisukohal, et eriteadmistega isiku ülesandeks käesolevas vaidluses oli vastata vastustaja küsimusele: „Kas saadud näitajatega vedelik vastab EV biodiislikütuse standardile?“. Küsimusele vastamiseks palus vastustaja määrata proovist leekpunkti ja rasvhapete metüülestrite sisalduse. Seega pidi 7 eriteadmistega isik vastustaja poolt esitatud küsimusele vastamiseks omama akrediteeringut biodiisli analüüsimiseks ja vastava standardi kohaldamiseks, millele lisaks ka kohaldama asjakohast standardit. Eriteadmistega isik on aga sisuliselt jätnud vastustaja küsimusele nõuetekohaselt vastamata, kuna biodiislikütuse standardile vastavust saab tuvastada ainult selleks akrediteeringut omav mõõtja kohaldades asjakohast katsemetoodikat. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole, kuna mõlematel asjas osalenud laboritel vastav akrediteering puudub ja kasutatud on diiselkütuse analüüsimiseks ettenähtud katsemetoodikat. Eriteadmistega isiku ülesandeks on vastata menetleja poolt esitatud küsimusele. Kui menetleja poolt esitatud küsimus ei ole asjakohane või kui küsimusele vastamine ei ole võimalik või eriteadmistega isikul puudub vastav pädevus, siis tulebki menetlejale lähtudes faktilistest asjaoludest esitada vastav eitav vastus või paluda asjaolusid täpsustada. Kohus jätab tähelepanuta eriteadmistega isiku seisukohad õiguse kohaldamise asjus, kuna vastustaja ei ole taolisi küsimusi eriteadmistega isikule esitanud, mille tõttu tuleb asuda seisukohale, et eriteadmistega isik on selles osas ületanud oma pädevust. Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud AS Taisto 01.08.2006.a saatelehega, OÜ Analiit-AA vedelkütuse 16.06.2006.a vastavussertifikaadiga, Petro Lab GMBH sertifikaadiga ja OÜ Analiit-AA katseprotokolliga (tl 107-110) on kaebuse esitaja tõendanud, et kütuse käitlejana on ta järginud õigusaktides sätestatud nõudeid, et kaebuse esitaja on vähemalt enda teada käidelnud nõuetele vastavat kütust ja käitunud elementaarse nõutava hoolsuse raames. Vastustaja ei ole kaebuse esitajat vastavas õiguserikkumise menetluses süüdistanud ilma saatelehtede ja vastavussertifikaadita kütuse käitlemise eest. Selleks, et taolises olukorras tuvastada nõuetele mittevastava kütuse käitlemine haldusmenetluses, peabki vastustaja täpselt järgima õigusaktides sätestatut. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid kuuluvad tühistamisele, kuna tegemist on õigusvastaste ja kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuvate haldusaktidega. Kohus ei tee vastustajale ettekirjutust haldusaktide tagasitäitmiseks või asja uueks läbivaatamiseks, kuna kaebuse esitaja on haldusaktid sisuliselt juba täitnud. 9.

§ 92lõige 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitaja kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide (tl 101-106) kohaselt moodustavad kaebuse esitaja menetluskulud 29 293 krooni, millest on kantud menetluskulu 17 257 krooni (tl 101-102).

§ 93

lõige 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et arvestades asja keerukust ja mahtu, saab põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks lugeda menetluskulu 10 000 krooni ulatuses. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt kantud menetluskulu 10 000 krooni tuleb osundatud õiguslikul alusel seega vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Roby Koik Kohtunik 8