lg-s 1 nimetatud väljamaksed võib maha arvestada vaid viimasel järjekohal olevast pandiga tagatud nõudest. Kõik võlausaldajad peavad osalema pankrotimenetluse kulude katmises, mida on öelnud ka AS ise. Tuginedes eeltoodule ja võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibile kuulub AS-i 4 eesõigusnõudest mahaarvamisele väljamaksest 14,327 % ehk 12 679.40 krooni. Eeltoodu alusel palub pankrotihaldur esitatud jaotusettepanek kinnitada. IV Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud jaotusettepaneku, vastuväite ja muude pankrotiasja materjalidega, leiab, et esitatud vastuväide ei anna alust jätta jaotusettepanek kinnitamata. Puudub vaidlus, et antud pankrotimenetluses laekus pandieseme müügist 617 701.63 krooni ja 15/100 (15 %) nimetatud summast on 92 655.25 krooni. I järgu nõudeid on menetluses kaks: AS-i nõue summas 88 500.00 krooni ehk 14,327 % järgu kogumahust esimesel järjekohal ja EKL nõue summas 529 201.63 krooni ehk 85,673 % järgu kogumahust teisel järjekohal. Pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 2 alusel rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Juhindudes nimetatud sättest ning pankrotiseadust läbivast võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene pandiga tagatud nõuete järjekohtadest lähtuvat eelistust võlausaldajate vahel pankrotimenetluse kulude katmise osas. Seega on pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas AS-i eesõigusnõudest maha arvata PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksest 14,327 % ehk 12 679.40 krooni ja Eesti Kunstnike Liidu eesõigusnõudest 85,673 % ehk 79 975.85 krooni. Kohus nõustub halduri viitega Riigikohtu 11.05.2005 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, milles on ka Eesti VR kõrgeim kohtuaste asunud seisukohale,
lg 1 ja § 146 lg 1 eesmärgiks ei ole mitte üksnes pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemine enne võlausaldajate nõuete rahuldamist, vaid ka kõigi võlausaldajate, s h pandiga tagatud nõudega võlausaldajate osalemine nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste katmises oma jaotise arvel. Samuti,
lg-st 2 tulenevalt kehtib põhimõte, et pandipidaja nõue rahuldatakse pandieseme müügist saadu arvel kohe pärast pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemist. Juhul, kui asuda samale seisukohale vastuväite esitanud võlausaldajaga, tekib olukord, kus ilmselt oleks eelistatud vastuväite esindaja võrreldes samas järgus II järjekohal oleva võlausaldajaga (I järjekohal olija saaks 100% nõudest, II järjekohal olija aga 82,491% nõudest; tekiks olukord, kus I järjekohal olija sisuliselt ei võtagi osa kulutuste katmisest). Õige on AS-i väide, et seadus ei jaga ega pane eesõigusnõudega võlausaldaja kanda kulutusi sõltuvalt kulutuste tekkeviisist. Samas on kohus arusaamist mööda püüdnud haldur väitega „suur osa kulutustest on tehtud seotult pankrotivara säilitamise ja realiseerimisega“ põhjendada nimelt kulutuste mahaarvamist seaduses lubatud maksimummääras. Ebaõige oleks olnud, kui haldur ei oleks nimelt sellise määra rakendamist põhjendanud. Antud juhul on seda tehtud, kuid vastuväite esitaja ei ole esitanud konkreetseid/kontrollitavaid põhjendusi, miks ja kui, siis millises ulatuses, oli kulutuste arvestamise määr antud asjas ebaõige. Vastavalt PankrS § 145 lg-le 2 jätab kohus jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui ettepanekust ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldaja õigusi. Menetletavast jaotusettepanekust ei ilmnenud ühtki sellist õiguste rikkumist, milline annaks aluse ettepaneku kinnitamata jätmiseks. Imbi Sidok kohtunik (allkiri) ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.