Obsah (6)

§ 15§ 17§ 22§ 23§ 24§ 16

3-06-402 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-402 Haldusasi B.K.’i

) § 23 p 1 mõttes kahju 601,66 EUR, kokku 5 101 839 krooni. Kaebuse esitaja esitab ka alternatiivse nõude summas 4 405 208 krooni juhtumiks, kui halduskohus ei käsitle B.K.ki kahtlustatavana vähemalt alates 25.06.

1. Sel juhul tuleks lähtuda Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määruses avaldatud seisukohast, et selles kriminaalasjas alustati menetlust mitte B.K.i arvete arestimisega, vaid alles 08.09.2003, mil koostati B.K.i kahtlustatavaks tunnistamise määrus. 2 Esimeseks haldusaktiks, millega põhjustati ajavahemikul 25.06.-01.09.2003 B.K.ile kahju, oli Rahapesu Andmebüroo taotlus arvete arestimiseks. Nimetatud taotlus täideti pankade poolt koheselt, st enne nende formaal-juriidilist jõustumist ringkonnakohtu määruse näol. Selle haldusakti õigusvastasus on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Õigusvastase haldusakti ja sellega tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on ilmne, sest kogu selle taotluse menetlemisel hoiti arved aresti all, mistõttu B.K.il puudus võimalus arvetel oleva raha kasutamiseks. Järgnev haldusakt, millega põhjustati ajavahemikul 02.09.2003 kuni 09.09.2003 B.K.ile kahju, on Rahapesu andmebüroo poolt pankadele saadetud käsk peatada B.K.i arvetel oleva rahaga tehingud. Selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega. Õigusvastase haldusakti ja sellega tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on ilmne, sest kogu selle taotluse menetlemisel hoiti arved aresti all, mistõttu B.K.il puudus võimalus arvetel oleva raha kasutamiseks. Kolmas haldusakt, millega põhjustati ajavahemikul 09.09.2003 kuni 23.02.2005 B.K.ile kahju, on Keskkriminaalpolitsei 09.09.2003 vara arestimise määrus, mille alusel hoiti B.K.i arveid kinni, kuni kriminaalasja lõpetamiseni 23.02.
2. Selle haldusakti põhjendamatus ja õigusvastasus on tuvastatud 23.02.2005 koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusega. Õigusvastase haldusakti ja sellega tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on ilmne, sest kogu selle taotluse menetlemisel hoiti arved aresti all, mistõttu B.K.il puudus võimalus arvetel oleva raha kasutamiseks. Kaebaja nõude materiaalõiguslikuks aluseks on

§-d 22 ja 23.

§ 15

kohaselt on reeglina välistatud kohtumenetluse käigus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete rahuldamine. Õigusemõistmine kriminaalasjas tähendab süüdistatava – või

1. a kehtinud KrMK mõttes kohtualuse – süü või selle puudumise tuvastamist. Jõudes veendumusele isiku süüs või selle puudumises, mõistab kohus isikule karistuse või mõistab ta õigeks. Seega kriminaalasjas õigusmõistmine on eelkõige isiku süü küsimuse otsustamine vastava kohtulahendiga. Käsitletaval juhtumil ei toimunud kriminaalasjas õigusemõistmist, ehk siis süü küsimuse lahendamist. Eeluurimise (kohtueelses) menetluses aga õigusemõistmist ei toimu, sest põhiseaduse (edaspidi - PS) § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Kõik eelnevalt kohtueelse menetluse ajal kohtu poolt tehtud otsustused ei ole kohtulahendid õigusmõistmisel kohtumenetluse käigus. Kohtuniku loa andmist vara arestimiseks kohtueelse uurimise käigus ei saa hinnata kriminaalasja arutamisena PS § 24 lg 2 mõttes ega õigusemõistmisena PS § 146 kohaselt. Justiitsiministeeriumi positsiooni ekslikust kinnitab ka „Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju seadus” (edaspidi – RAVKHS), mis sätestab hüvitise alusetult vahi all viibitud aja eest. PS § 21 kohaselt ei tohi kedagi pidada vahi all üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata. Seega praktiliselt kõik isikud, kes on viibinud alusetult vahi all, on kinnipidamisasutuses viibinud kohtu loal. Puudub mõistuslikult arusaadav põhjus, miks seadusandja tahtel saab riigilt kahju hüvitist isik, kes viibis küll kohtu loal vahi all, ehkki hiljem on vahistamise alus ära langenud, kuid samas kriminaalmenetluse aluste puudumisel kohtu loal toimunud varade aresti korral ei ole kahju saanud isikul õigust hüvitisele. Vastustaja Keskkriminaalpolitsei ei tunnista kaebust. Eesti Vabariigi poolt B.K.i arvelduskontode: nr xxxxxxxxxxxxx Eesti Ühispank, nr yyyyyyyyyy Hansapank ja nr zzzzzzzzzzzzz Sampo Pank arestimine ajavahemikul 06.06.
2. a – 03.02.
3. a oli põhjendatud. Kriminaalasja uurimisel leidis tõendamist, et B.K.`i poolt Rahapesu andmebüroole esitatud avaldus, milles tema selgitas kontodele laekunud rahade päritolu ja mis oli tõendatud Tel-Avivi (Iisrael) notari Mark Faibergi poolt 10.07.
4. a ja kinnitatud Apostille`ga 13.07.2003.a, ei olnud ehtne ja selles sisalduvad andmed olid valed, ning et B.K.i poolt H. V.`ile väljastatud volikiri, mis oli tõendatud sama notari poolt 10.07.2003.a. ja kinnitatud Apostille`ga 13.07.
5. a, ei olnud ehtne ja selles sisalduvad andmed olid valed. 17.07.
6. a B.K.i kehtetut volitust kasutades H. V. esitas Tallinna Ringkonnakohtule 3 erikaebuse Tallinna Linnakohtu 25.06.2003.a. määruse peale, 30.07.
7. a kohtumäärusega kriminaalasjas nr 2-1/740/2003 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas Tallinna Linnakohtu 25.06.
8. a määruse Rahapesu andmebüroo taotluse suhtes B.K.i arvete arestimise kohta ja saadeti see Tallinna Linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuni Tallinna Linnakohtu lahendini jäeti muutmata B.K.i arvete Eesti Ühispangas, Hansapangas ja Sampo Pangas arest. 15.08.
9. a B.K.i kehtetut volitust kasutades H. V. esitas Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse Tallinna Linnakohtu 06.08.2003.a. määruse peale arestida B.K.i arvelduskontod Ühispangas, Hansapangas ja Sampo Pangas erikonfiskeerimise ja tsiviilhagi tagamiseks, 01.09.
10. a kohtumäärusega kriminaalasjas nr 2-1/799/2003 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas Tallinna Linnakohtu 06.08.2003.a. määruse ja B.K.i arved vabastati aresti alt. Rahapesu andmebüroo ja Keskkriminaalpolitsei poolt kogutud tõendid andsid piisavalt alust arvata, et B.K.i arvelduskontodel olevad summad ei pärine seaduslikest allikatest ja et arestitud kontosid kontrollivad kolmandad isikud. Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et B.K.i kahju hüvitamise nõue summas 5 252 657 krooni ei ole põhjendatud. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtuvalt toimus kontode esimene arestimine Tallinna Linnakohtu
11. juuni
12. a määrusega, mis Tallinna Ringkonnakohtu
13. juuli 2003.a. määrusega tühistati ja saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. Tallinna Linnakohus oma
14. augusti 2003 määrusega arestis pangakontod uuesti. Nimetatud määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2003 määrusega ning kaebaja arved Hansapangas, Sampo Pangas ja Ühispangas vabastati aresti alt. 09.09.2003 koostas Keskkriminaalpolitsei määruse kaebaja kontode arestimiseks, mille sanktsioneeris Tallinna Linnakohus 09.09.
15. Kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse taotlus Justiitsministeeriumile (

§ 17

lg 1).

§ 15

sätestab õigusemõistmise funktsiooni teostamisel tekitatud kahju hüvitamise aluse - kohtuniku poolt kuriteo toimepanemise. Justiitsministeeriumil puuduvad andmed, et nimetatud kriminaalasja käigus või kriminaalasja raames kohtu poolt sooritatud toimingutega oleks kohus toime pannud kuriteo. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus faktilistes asjaoludes, mis seonduvad B.K.i kriminaalasja menetlemise ja tema pangakontode arestimisega. Pooled on ühel meelel, et vaidlus on üksnes selles, kas riik on antud juhul kohustatud maksma B.K.ile hüvitust. Kaebuses märgitu kohaselt on Eesti Vabariik Keskriminaalpolitsei ja Justiitsministeeriumi kaudu kohustatud hüvitama B.K.ile omandi kasutamise õigusvastase piiranguga tekitatud kahju. Samas materiaalse kahju tekkimist vastustajate süül ja nende õigusvastaste toimingutega, kahju olemasolu ja suurust ei ole tõendatud ning kaebaja on näidanud, et tema nõude materiaalõiguslikuks aluseks on

§-d 22 ja 23, seega hoopis alusetut rikastumist käsitlevad sätted.

§ 22

lg 1 kohaselt isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui käesoleva seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 1027 sätestab alusetu rikastumise mõiste: isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) 4 midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS §-s 1032 on sätestatud nõude ulatus, sealjuures lg 1 kohaselt selle seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja tuginemine nimetatud sätetele, kuna B.K. ei ole käesoleval juhul andnud üle ei Keskkriminaalpolitseile ega Justiitsministeeriumile õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes raha. Tema pangakontod olid küll arestitud, ta ei saanud neid kasutada ega käsutada, kuid Riigiprokuratuuri 23.02.2005 määrusega, millega lõpetati kriminaalasja menetlus, vabastati aresti alt kaebaja pangaarved. Kaebajale ei ole enam midagi tagastada ja ainuüksi seetõttu on põhjendamatu tema osundamine ka VÕS §-le 1029. Vastustajad ei ole kaebaja raha saanud oma valdusse ega seda kasutada ega sellelt kasu teeninud, mida kaebaja saaks alusetu rikastumise sätete alusel neilt tagasi nõuda. Lisaks nähtub toimikumaterjalidest, et ka ajal, mil B.K.i kontod olid arestitud, arvestati ja maksti talle pankade poolt seaduses ettenähtud intressi, kuna viimane ei sõltu kontole seatud piirangutest /tl 6, 26-28, 53-54/. Seega on väidetava kahjunõude põhistamine

§-ga 22 põhjendamatu. 2. Kaebaja viidatud

§ 23

kohaselt lisaks käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas ning asja võõrandamisest ja asja kasutamisest saadud kasu üleandmist. Kohus on seisukohal, et ka nimetatud säte ei ole antud juhul kohaldatav. Kasuküsimusel kohus juba eelnevalt peatus. Intressinõue on aga põhjendamatu ainuüksi seetõttu, et vastustajate poolt ei ole alusetut rikastumist toimunud, intressi oleks õigus nõuda aga alusetult saadud raha eest lisaks raha tagastamisele. Kaebaja on seaduse mõtet valesti tõlgendanud.

§ 24

lg 1 sätestab, et avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. Haldusaktis märgitakse ära tagastamise või hüvitamise viis ja ulatus.

§ 23

p-s 1 nimetatud intressi tasumise kohustus tuleneb asjaolust, et kui raha on olnud haldusorgani käes, siis ei ole isik, kellelt alusetult raha ära võeti/kes selle alusetult üle andis, saanud oma rahalt kasu, sh intressi teenida. Seadusandja sätestatud määr 6 % on õiglane määr just niisuguse olukorra lahendamiseks. B.K.i puhul aga ei saanud vastustajad kasutada tema raha, sellelt tulu teenida, samal ajal kaebaja sai pankadelt tavakohast intressi. Kohus ei välista iseenesest asjaolu, et isikule võib tema arvete arestimisega tekkida ka reaalselt varaline kahju, kuid ehkki kaebaja on rääkinud talle kahju hüvitamisest, ei ole ta peale paljasõnaliste väidete esitanud ühtki argumenti ega tõendit temal Keskkriminaalpolitsei ja/või Justiitsministeeriumi toimingute tagajärjel kahju tekkimisest, selle olemasolust ja suurusest. Järelikult ei tõusetu küsimust ka põhjuslikust seosest. 3.

§ 15

on pealkirjastatud „Õigusemõistmisel tekitatud kahju“, selle paragrahvi lg 1 kohaselt isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Vaatamata paragrahvi pealkirjale nähtub nii viidatud lg-st 1 kui ka lg-st 2, mille kohaselt selle paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt ning väärteo kohtuvälise menetlemise käigus, et seadusandja on pidanud silmas „õigusemõistmist“ laiemas tähenduses kui seda käsitleb kaebaja kitsalt KrMS mõttes. Iseenesest on õige, et kriminaalasjas õigusmõistmine on eelkõige isiku süü küsimuse otsustamine vastava kohtulahendiga, kuid mitte ainult. Õigusemõistmine PS § 146 tähenduses on oluliselt laiem mõiste ja tähendab kõigi seadustega kohtu pädevusse antud küsimuste lahendamist kohtumenetluses vastavate seaduste alusel. Seda järeldust kinnitab ka kohtute seaduse § 2, kus on sätestatud, et kellelgi ei ole õigust sekkuda õigusemõistmisse ning et kohtus ja selle 5 lähikonnas on keelatud teod, mis on suunatud õigusemõistmise häirimisele. Kuna kohtud lahendavad nii tsiviil-, haldus- kui ka väärteo- ja kriminaalasju, siis on selge, et kohtu teostataval õigusemõistmisel ei lahendata üksnes isiku süü küsimust. On ilmne, et ka

§ 15

reguleerib kahju hüvitamise aluseid õigusemõistmisel selle laiemas tähenduses (kohtumenetluses). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 01.10.2003 määruseski on leitud, et „kõnealuse sanktsiooni andmine on käsitatav menetlusotsustusena“ /tl 17-20/. Järelikult kuulub kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamisele vaid siis, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhtumil ei ole viimatinimetatud asjaolu nagu ka kahju olemaolu tuvastatud. Samuti ei nähtu asjast, et B.K. oleks enne kohtusse pöördumist

§ 17

lg-s 1 sätestatud korras esitanud talle kohtute poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse Justiitsministeeriumile. Seega on nõue Justiitsministeeriumi vastu igal juhul alusetu.

1. Mis puudutab kaebaja väidet nagu kinnitaks Justiitsiministeeriumi (ja nüüd ka kohtu) positsiooni ekslikkust RAVKHS, siis sellega kohus ei nõustu. Isiku vabadus on ülim hüve ja just sellepärast on selle piiramist käsitletud tuntava konkreetsusega juba PS-s, täpsemalt §-s
2. Seevastu käesoleval juhul kõne all olev pangakontode kasutamise piiramine/arestimine mahub PS §-s 32 märgitu alla, mille kohaselt igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning (nende õigustuste) kitsendused sätestab seadus (rahapesu tõkestamise seadus, KrMK jm). Just vabaduse piiramise erakorralisuse tõttu on ka seadusandja näinud ette alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise erilise korra, sh sõltumata ametiisiku süüst ning ka mittevaralise kahju hüvitamise. Ei ole kahtlust, et erinevalt käsitletavast juhtumist ei ole vaieldav isikule kahju tekkimine ajal, mil tema vabadust alusetult piirati – tema elukorraldus (elustandard) oli oluliselt muutunud ning isikul puudus võimalus teenida endale elatist. Seetõttu hüvitatakse talle RAVKHS-s sätestatud hüvitisega lisaks moraalsele kahjule ka saamata jäänud tulu. Järelikult on olemas „mõistuslikult arusaadav põhjus, miks seadusandja tahtel saab riigilt kahju hüvitist isik, kes viibis küll kohtu loal vahi all ehkki hiljem on vahistamise alus ära langenud, kuid samas kriminaalmenetluse aluste puudumisel kohtu loal toimunud varade aresti korral ei ole kahju saanud isikul õigust hüvitisele.“ Rääkimata asjaolust, et kaebajal kahju tekkimine ei ole tõendatud, nagu kohus on korduvalt märkinud.
3. Täiendavalt peab kohus vajalikuks rõhutada kahju hüvitamise muidki põhimõtteid.

§ 16

lg 1 kohaselt isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt, kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles muu hulgas põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Sealjuures hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid (lg 3). Käesoleval juhul on kaebaja oma kaebuses jätnud need piirangud ja põhimõtted täiesti tähelepanuta. Vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetlus B.K.i suhtes lõpetati, on ekslik kaebaja väide, et Riigiprokuratuuri 23.02.2005 koostatud vastava määrusega on tuvastatud kaebaja pangakontodele piirangute seadmise õigusvastasus. Menetlus lõpetati põhjusel, et ei õnnestunud tuvastada uuritava vara kuritegelikku päritolu (saamist kriminaalkuriteo tulemusena), samas on nii selles määruses kui ka kohtutoimiku muudes materjalides esitatud hulgaliselt kriminaalmenetluse käigus tuvastatud fakte, millest nähtuvalt oli kaebaja ise andnud piisavalt alust kahtlustada teda rahapesus, selles, et kaebaja kontosid kontrollivad tegelikult kolmandad isikud /tl 104-127/. Ka kaebaja esindaja möönis kohtuistungil, et 6 põhjendatud kahtluse olemasolu ei ole vaieldav /tl 149/. Seega, isegi sel juhul, kui kaebaja oleks kahju kandnud, oleks enam kui küsitav kogu võimaliku kahju hüvitamine. 6. Ülaltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et kaebajal puudub käesoleval juhul põhimõtteliselt igasugune alus nõuda vastustajatelt solidaarselt hüvitust, olgu kahju hüvitamise või selle erinormide - alusetut rikastumist käsitlevate - sätete alusel. Neil asjaoludel ei oma tähendust, mis ajast võiks halduskohus käsitleda B.K.i kahtlustatavana. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt jäävad kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 7