← Eesti

3-05-330/2

Obsah (4)§ 12§ 9§ 84§ 471

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-330 Haldusasi A.T.’a kaebus Eesti Vabariigilt ja Viimsi valla

§ 12lg 3).

Edasikaebamise kord küsimuse lahendamine ja 2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri menetlusosalistele. Käesoleva määruse peale võib 10 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättesaamisest, esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 12lg 3 ; § 471).

MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

  1. Kaebaja esitas 11.03.2005 Harju Maavalitsusele ja 18.04.2005 Viimsi Vallavalitsusele taotluse õigusvastaselt võõrandatud maa ebaõige tagastamisega tekitatud kahju 210 000 krooni hüvitamiseks. Harju Maavalitsus ja Viimsi Vallavalitsus jätsid kaebaja eelnimetatud taotlused oma 11.04.2005 ja 28.04.2005 vastustega rahuldamata. 12.05.2006 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse, milles esitas taotluse välja mõista solidaarselt Eesti Vabariigilt ja Viimsi vallalt kaebajale tekitatud kahju summas 210 000 krooni. Kuna kaebus oli esitatud puudustega, jättis kohus selle 01.09.2005 määrusega käiguta. Kohus nõudis kaebajalt täiendavat selgitust kaebuse esitamise tähtaja osas, sest kaebaja leidis, et kahju on tekitatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 13.09.1995 otsusega nr 8321 ja Viimsi Vallavalitsuse 07.01.1997 korraldusega nr
  2. Kohus selgitas kaebajale, et kaebus on kohtule esitatud pärast 01.01.2005, mis oli riigivastutuse seaduse rakendussätetega antud tähtaeg kahjunõude esitamiseks.
  3. Kaebaja leidis 23.09.2005 kaebuse täienduses, et kaebus kahju hüvitamiseks on esitatud tähtaegselt ja täiendas kaebust taotlusega teha kindlaks Viimsi Vallavalitsuse 08.01.2002 korralduse nr 13 seadusevastasus ja tunnustada selle korralduse tühisust. Samuti esitas kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja leiab, et ta sai kahju hüvitama kohustatud isikust teada 10.06.2003, mil kaebaja sai teada Tallinna Halduskohtu otsusest haldusasjas nr 3-647/
  4. Samast otsusest sai ta oma sõnul teada, et tema ainus õiguste kaitse viis on kahjunõude esitamine ja et maa tagastamist tal enam saavutada ei õnnestu. Samuti loeb kaebaja kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et ta on pensionär, kes ei oma õigusalaseid teadmisi ja ei suuda endale palgata advokaati.
  5. 28.03.2006 kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse Eesti Vabariigilt ja Viimsi vallalt solidaarselt kahju summas 210 000 krooni välja mõistmiseks ja Viimsi Vallavalitsuse 08.01.2002.a. korralduse nr.13 õigusvastasuse tuvastamiseks või tühisuse tunnustamiseks. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et esialgses kaebuses esitas kaebaja ka taotluse tuvastada kahju hüvitamisest keeldumise õigusvastasus. Kuna kahju hüvitamisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamine on antud asjas tulenevalt tähtaegade ennistamise küsimuse lahendamise vajadusest sisuliselt hõlmatud kahjunõude õiguspärasuse kontrolliga ja kahjunõude aluseks olnud õigusaktide õiguspärasuse kontrolliga, siis ei pidanud kohus vajalikus asja menetlusse võtmisel seda taotlust kahjunõudest eraldi menetleda ja luges selle sisuliselt hõlmatuks kahju väljamõistmise nõudega.
  6. Vastustaja Viimsi Vallavalitsus on kirjalikus vastuses kaebusele seisukohal, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ja on sisuliselt alusetu. Kaebaja sai juba
  7. aasta sügisel teada, et kogu maaüksus Lepiku 117 on juba tagastatud T. K.’i omandisse ning T. K. on selle maha müünud. Sel ajal kehtinud

-i ja omandireformi aluste seaduse § 19 kohaselt oli A.T.’al õigus vaidlustada 07.01.1997 korraldust nr 1 halduskohtus 2 kuu jooksul, arvates sellest korraldusest teadasaamisest. A.T. korraldust tähtaegselt ei vaidlustanud. 01.01.2002 jõustunud riigivastutuse seaduse (RVS) § 31 lg 2 sätestab, et enne nimetatud seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks võib kaebuse esitada enne RVS-i jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta jooksul RVS-i seaduse jõustumisest arvates. See kolmeaastane tähtaeg lõppes 01.01.

  1. A.T. pöördus kahju hüvitamise taotlusega Viimsi Vallavalitsuse poole esmakordselt 18.04.2005, s.o. 3,5 kuud pärast sellekohase tähtaja lõppu. Viimsi Vallavalitsuse 08.01.2002 korraldus nr 13 on A.T.’ale väljastatud Harju Maavalitsuse 22.01.2002 kirjaga nr 3.11/
  2. Selle korralduse vaidlustamise aeg möödus 23.03.2002, so enam, kui 4 aastat tagasi. Vastustaja palub lõpetada haldusasja menetluse.
  3. Vastustaja Harju Maavalitsus on seisukohal, et kaebaja seisukoht, mille kohaselt sai ta nõudeõiguse tekkimisest teada pärast RVS-i jõustumist, on alusetu ja otsitud. A.T.’a sõnul sai ta Viimsi Vallavalitsuse 07.01.1997 korraldusest nr 1, millega tagastati õigusvastaselt võõrandatud maaüksus Lepiku nr 117 ainuisikuliselt T. K.’ile, teada
  4. aasta oktoobris, kui läks Viimsi Vallavalitsusse maad vormistama. Kaebaja nimetatud korraldust selle andmise ajal kehtinud vaidlustamistähtajal ei vaidlustanud. Nimetatud korralduse seadusevastaseks tunnistamine oleks andnud aluse ka kinnistusraamatu kande muutmisele või ebaõige kinnistusraamatu kande alusel tehtud tehinguga saadu hüvitamisele teistele õigustatud subjektidele.Vastavalt RVS-i § 31 lg-le 2 võis enne RVS-i jõustumist (s.o enne 01.01.2002) tekitatud kahju hüvitamiseks kaebuse esitada enne RVS-i jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Eeltoodust tulenevalt ei ole A.T.’a kaebus esitatud tähtaegselt ja vastustaja palub lõpetada haldusasja menetluse.
  5. Kaebaja on 05.09.2006 vastuses vastustajate arvamusele kaebuse ja selle esitamise tähtaegsuse küsimuses jätkuvalt kahesel seisukohal. Esiteks palub ta taotluses lugeda tähtaja möödalaskmise põhjused mõjuvaks ning ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Samal ajal on ta kaebuse enda tekstis p.2.1 seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaegselt, sest kaebaja sai oma õiguste rikkumise tagajärjel tekkinud kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikutest teada alles 10.06.2003, mil otsuses haldusasjas nr 3-647/2003 fikseeriti, et kahju on tekitatud halduorganite poolt. Seega sai kaebaja nimetatud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest teada pärast RVS-i jõustumist ja kaebuse esitamisel kohtule 12.05.2005 ei ole rikutud seadusejärgset kaebetähtaega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED I. Tähtaja ennistamine kahju summas 210 000 krooni välja mõistmisel 7.

§ 9

lg 4 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.

  1. Kaebuse materjalist nähtuvalt on väidetav kahju kaebajale põhjustatud Viimsi Vallavalitsuse 07.01.1997 korraldusega nr 1, millega on lähtudes Harjumaa ÕVVTK komisjoni 13.09.1995 otsusest nr 8321, tagastatud Lepiku 117 maaüksus T. K.’ile.
  2. Kaebaja sai nimetatud aktidest teada oma väidete alusel hiljemalt 1998.a., kui ta sai teada, et vaidlusalune maatükk oli tagastatud T. K.’ile.
  3. Lisaks eelpooltoodule algatati maatüki tagastamise läbiviimise asjaolude kohta A.T.a avalduse alusel 21.12.2000 kriminaalmenetlus, mis lõpetati 21.02.2002 seoses kuriteo aegumisega. Kriminaalasja nr 01237000017 menetluse lõpetamise määruses 21.02.2002 on kirjas, et A.T. ja V. T. said
  4. aasta sügisel teada, et kogu maaüksus Lepiku 117 on juba tagastatud T. K.’i omandisse ning T. K. on selle maha müünud. Harju Maavalitsusest A.T.ale 10.12.2004 saadetud kirja nr 1.3-2/7048 kohaselt sai A.T. Viimsi Vallavalitsuse 07.01.1997 korraldusest nr 1, millega tagastati maaüksus Lepiku 117 tervikuna T. K.’ile, teada hiljemalt 22.10.
  5. Sel ajal kehtinud

-i ja omandireformi aluste seaduse § 19 kohaselt oli A.T.’al õigus vaidlustada 07.01.1997 korraldust nr 1 halduskohtus 2 kuu jooksul, arvates sellest korraldusest teadasaamisest. A.T. korraldust tähtaegselt ei vaidlustanud.

  1. Haldusakt tuleb vaidlustada vaidlustamistähtaja jooksul, mille käigus tuleb teha selgeks, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte. Tähtaja kulgemine ei ole seotud sellega, kas inimene teadvustas endale aktiga tema õiguste rikkumise või akti õigusvastasuse või ka akti tähenduse oma õiguste jaoks, vaid tähtaja kulgemise käivitab haldusaktist teadasaamine. Kohus loeb, et on tõendatud, et kaebaja oli talle kahju põhjustanud haldusaktist teadlik juba
  2. aasta sügisel hiljemalt 22.10.1998.a.
  3. Edasi tõusetub küsimus, kas A.T.a väited, et ta sai kahju tekitamisest ja võimalusest nõuda kahju hüvitamist teada alles pärast RVS-i jõustumist ning kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise hetkeks on 10.06.2003, mil kaebaja sai teada Tallinna Halduskohtu otsusest haldusasjas nr 3-647/2003, saab pidada põhjendatuks. Kohus on seisukohal, et A.T. on need väited ei ole põhjendatud. Nii nähtub toimiku materjalidest muuhulgas, et näiteks Õiguskantsleri vastuses 06.12.2001a. kaebaja kirjale 08.11.2001 on A.T.al otseselt soovitatud pöörduda kohtusse kahju hüvitamise küsimustes. Samuti väidab kaebaja, et ta uskus „asja kohtuvälise lahendamise võimalikkusses…kuna kahju tekitamise ja tekkimise fakt on ilmne”(t.l. 96)
  4. Riigikohtu halduskolleegium on 04.10.2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-02 asunud seisukohale, et „
  5. jaanuarist 2002 jõustunud Riigivastutuse seaduse §-st 17 lg 1 ja §-st 1 lg 1 tuleneb, et avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju hüvitamiseks haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sama seaduse § 17 lg 3 järgi tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sama seaduse rakendussätete § 31 lg 2 järgi võib enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks taotluse või kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul (hagi aegumise tähtaeg 10 aastat), kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul Riigivastutuse seaduse jõustumisest arvates (s.o kuni
  6. jaanuarini 2005).“
  7. Kaebuse esitamise tähtaeg kahju hüvitamiseks lõppes seadusest tulenevalt 01.01.
  8. A.T. pöördus kahju hüvitamise taotlusega Viimsi Vallavalitsuse poole esmakordselt 18.04.2005, so 3,5 kuud pärast sellekohase tähtaja lõppu. Kaebus on kohtule esitatud 12.05.
  9. Seega on tegemist tähtaja rikkumisega.
  10. Edasi peatub kohus tähtaja ennistamise küsimusel.

§ 12

lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad reeglina olla vaid objektiivsed põhjused, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik.

  1. Kaebaja palub lugeda tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et ta ei ole õigusteadmistega isik, et ta on mõistlikkuse piires kõik, et saavutada kohtuväline lahendus, ja et ta on vanaduspensionär, kellel ei ole võimalust palgata turuhindadega advokaati.
  2. Riigikohtu Halduskolleegium on oma lahendis asjas 3-3-1-57-02 puudutanud kohtuasjade ajamist kogemusteta inimeste poolt ja asunud seisukohale, et teatud tingimustel võib küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingus. Riigikohus on samas seletanud, et „Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. See, et Eesti kohtusüsteemis tegutsevad lisaks üldkohtutele ka halduskohtud ja et viimaste ülesanne on õiguskaitse täitevvõimu kuritarvitamise eest, on Eesti Vabariigi põhikorra üks osa ja võiks olla isikutele teada. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist. Kui kaebaja eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada.” Kohus leiab, arvestades ka toimikus olevaid materjale, et antud juhul ei saa õigusalaste teadmiste puudumist pidada mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks. Esiteks ei ole kahjunõude esitamise küsimus ülikeeruline protsessiõiguslik küsimus. Seda on
  3. tunnistanud ka kaebaja ise (vt. käesoleva määruse p.12) Teiseks on kaebajale mitmete ametiisikute poolt soovitatud tekkinud küsimustele lahenduste otsimiseks pöörduda kohtusse ja kasutada selleks kvalifitseeritud õigusabi (Justiitsministri kiri 05.02.1999 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi vastus 21.08.2002 nr. 1-11-2-18, Õiguskantsleri kiri 06.12.2001 nr.2-1/740). Nende kirjade soovituste järgimisel ei oleks ilmselt tekkinud probleeme kaebuse tähtaegse esitamisega.
  4. Lisaks tuleb siinkohal arvestada ka asjaoluga, et Riigikohus on oma 19.06.2001 määruses asjas nr 3-3-1-38-01 asunud seisukohale, et haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Järelikult võttis kaebaja ise omal viisil ja heas tahtes asju ajades endale teadlikult menetlusriskid, mis sisaldavad ka riski, et ta võib rikkuda menetlusseadustes ettenähtud tähtaegu ja kaotada seetõttu kaebeõiguse.
  5. Kaebaja põhjendus, et ta on pensionär ja ei suuda endale palgata advokaati, on paljasõnaline, kuna kaebajal oli võimalik taotleda endale tasuta õigusabi riigi poolt.
  6. Seega leiab kohus, et antud juhul ei ole kaebaja nimetanud ühtegi objektiivset mõjuvat põhjust, mis takistas tal õigeaegselt vaidlustada haldusakte ja esitada kahjunõuet haldusaktidest teadasaamisel. II. Kaebus Viimsi Vallavalitsuse 08.01.2002 korralduse nr 13 õigusvastasuse tuvastamiseks või tühisuse tunnustamiseks
  7. Kaebuse taotluse Viimsi Vallavalitsuse 08.01.2002 korralduse nr 13 õigusvastasuse tuvastamiseks või tühisuse tunnustamiseks osas märgib kohus, et Viimsi Vallavalitsuse 02.05.2006 vastusest kaebusele nähtub, et nimetatud korraldus nr 13, millega on määratud A.T.’ale ja teistele õigustatud subjektidele kompensatsioon tagastamata jäänud maa eest, on A.T.’ale väljastatud Harju Maavalitsuse 22.01.2002 kirjaga nr 3.11/
  8. Selle korralduse vaidlustamise kahekuuline tähtaeg möödus 23.02.2002.

§ 9

lg 5 sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks võis esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kaebus on kohtule esitatud 12.05.2005, kaebuse täpsustus, milles lisati korralduse nr 13 vaidlustamise taotlus, on esitatud kohtule 23.09.

  1. Kaebus 08.01.2002 korralduse nr 13 vaidlustamiseks on seega esitatud tähtaja rikkumisega, mida kaebaja ka ise oma 05.09.2006 vastuses kohtule tunnistab. Samuti nõustub kohus vastustaja Viimsi Vallavalitsuse seisukohaga, mille kohaselt 08.01.2002 korraldus 13 ei oma põhjuslikku seost endise maaüksuse Lepiku 117 tagastamise küsimusega.
  2. Kaebaja ei esita selle taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks eelpooltoodule täiendavaid asjaolusid, mida saaks käsitleda mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamisel. III. LÕPPSÄTTED
  3. Kuna puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (kaebaja ei ole selliseid objektiivseid põhjuseid esitanud), on kohus on seisukohal, et kaebaja taotlus kaebuse tähtaja ennistamiseks kahju summas 210 000 krooni välja mõistmisel ja Viimsi Vallavalitsuse 08.01.2002 korralduse nr 13 õigusvastasuse tuvastamisel või tühisuse tunnustamisel ei kuulu rahuldamisele ja käesolevas haldusasjas tuleb menetlus lõpetada. 25.

§ 84

lg 4 p 4 kohaselt tagastataks riigilõiv menetluse lõpetamisel, kui kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud. Kohus selgitab, et kaebajal on õigus taotleda antud asjas tasutud riigilõivu tagastamist RLS §-s 11 sätestatud korras esitades kohtule vastava avalduse. 26. Kohus juhib eraldi tähelepanu asjaolule, et käesoleva määruse vaidlustamise tähtajaks on sätestatud

§ 12lg 3 alusel erinormina 10 päeva arvates määruse kättesaamisest.

Määruskaebus tuleb vastavalt

§ 471lg 2 esitada ringkonnakohtule läbi määruse teinud halduskohtu .

Daimar Liiv Kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.