KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 8. august 2006. a Tallinn Haldusasja number 3-06-704 Haldusasi R.V.u kaebus Tallinn

) § 46 lõikest 2, mille kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse, järeldab kaebuse esitaja, et isiklike riiete kandmist ei saa põhjendatama keelata, ent Tallinna Vanglas ei kontrollitudki, kas R.V. suudab eeltoodud sättes nimetatud eeldusi täita või mitte. 3. Tallinna Vangla peab kaebust põhjendamatuks ning palub jätta selle rahuldamata.

§ 46

lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav Tallinna Vanglas vanglariietust, kuid kuna reaalselt ei ole võimalik kõigile vanglas viibivatele kinnipeetavatele vanglariietust väljastada, hakati seda andma eelkõige nendele, kes paigutatakse Tallinna Vanglasse seoses kohtuistungi toimumisega ning iseäranis neile, keda on karistatud eluaegse vangistusega või kelle puhul on põhjust eeldada ohtu vangla julgeolekule. Tallinna Vanglasse saabumise ajal oli R.V. Murru Vanglas paigutatud 12 kuuks eraldatud kambrisse ning ka sellest lähtuti Tallinna Vanglas julgeolekut puudutavate otsuste tegemisel. Vastustaja hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et teine sarnast karistust kandev kinnipeetav kandis erariideid. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohus leiab, et R.V.u kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Esmalt märgib kohus seoses kaebuse esitaja väitega tema inimväärikuse alandamise kohta, et kinnipeetavale vanglas vangla riietuse andmine ning isiklike riiete kandmise mittevõimaldamine ei saa iseenesest olla inimväärikust alandav. Inimväärikust alandav võib see olla juhul, kui kinnipeetavale antud riided ei ole näiteks sihipäraselt kasutatavad või ei ole need piisavalt puhtad vms, ent ainuüksi asjaolu, et tegemist on vangla riietega, ei saa kinnipeetava inimväärikust alandada.
2. Kohus ei pea tõsiseltvõetavaks kaebuse esitaja põhjendatud huvi Tallinna Vangla vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Nimelt on kohus seisukohal, et isik ei saa HkMS § 7 lõikes 1 nimetatud ning tuvastamisnõude esitamise eelduseks oleva põhjendatud huvina näidata oma soovi esitada tulevikus õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõue, juhul kui asjaoludest nähtub, et sellise nõude esitamine oleks ilmselt perspektiivitu (kui vaidlustatud toiming ei riku kaebaja õigusi). Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleks R.V.u poolt Tallinna Vangla vastu kõnealuses asjas vaidlustatud toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõuet pidada ilmselt perspektiivituks, kuivõrd ilmselgelt ei olnud vaidlustatav toiming inimväärikust alandav ning sellise toimingu tagajärjel kahju tekkimist ei nähtu. Seetõttu leiab kohus, et kaebus tuleb lisaks sellele, et nõue on sisuliselt põhjendamatu, rahuldamata jätta juba kaebuse esitaja põhjendatud huvi puudumise tõttu. 6.

§ 46

lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab vangla riietust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sõnaselgelt sätestab vangistusseadus isikliku riietuse kandmise üksnes vahistatute puhul (§ 93 lg 1) ning kinnipeetavate puhul vangla direktori loal (§ 46 lg 2). Seega on kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemiseks olemas seaduslik alus.

§ 46

lg 2 kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riie- tuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Seadusest ei tulene, kuidas vangla direktor sellise loa andma peaks. Samuti ei ole seaduses täpsustatud, millistest kaalutlustest vangla direktor sellise loa andmisel juhinduma peab või millistest juhinduda tohib, jättes vangla direktorile selles küsimuses avara otsustusvabaduse. Kohtu hinnangul on isikliku riietuse kandmise lubamine

§ 46mõttest ja nimetatud paragrahvi 2.

lõike sõnastusest tulenevalt vaadeldav konkreetsele kinnipeetavale antava erilise õigusega. Vastustaja seletusest nähtub, et Tallinna Vangla halduspraktika ei olnud

1. aastal vangistusseaduse §-ga 46 kooskõlas, kuivõrd kinnipeetavatel oli üldiselt lubatud kanda isiklikke riideid, mis tähendab, et praktikas oli VS § 46 lõikes 2 sätestatud igakordselt antav eriline õigus muutunud valdavaks. Kohus leiab aga, et see ei muuda iseenesest õigusvastaseks konkreetsele kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemist. Isikul ei ole õigust nõuda, et haldusorgan jätaks tema suhtes seaduses sätestatud normi kohaldamata, põhjusel, et praktikas ei kohaldata seda korrektselt mõnede või mitmete isikute suhtes. Kohus peab põhistatuks vastustaja selgitust, et vanglariietusele üldist üleminekut takistavad majanduslikud kaalutlused.
2. Ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, nagu tuleneks

§ 46

lõikest 2, et kinnipeetavale isiklike riiete kandmise loa andmisest saaks keelduda üksnes põhjusel, et kinnipeetav ei ole suuteline oma kuludega kindlustama riietuse puhastust, korrashoidu ning reeglipärast vahetust. Kõnealusest sättest tulenevalt on isikliku riietuse puhtuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetamise kindlustamine need eeldused, mille täitmisel saab vangla direktor asuda otsustama isikliku riietuse kandmise lubamist, tegemist ei ole tingimustega, mille täitmise korral peaks kinnipeetavale isikliku riietuse kandmist igal juhul võimaldama. 8. Järgnevalt vaatleb kohus seda, kas R.V.ule oleks Tallinna Vanglas väljakujunenud halduspraktikast ja isikute võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt pidanud kohe pärast tema Tallinna Vanglasse saabumist andma

§ 46lõikes 2 sätestatud isikliku riietuse kandmise loa.

Nagu eelpool märgitud, on isikliku riietuse kandmise loa näol tegemist kinnipeetava eriõigusega. Kuigi seadus ei sätesta, millises korras ja tingimustel sellise eriõiguse andmine toimub, peab lubade andmisel kohtlema isikuid võrdselt. Kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et vangla riietust kannavad Tallinna Vanglas kartserisse paigutatud kinnipeetavad ning need, kelle puhul peab vangla seda vajalikuks. Vastustaja kirjalikus seletuses märgitakse, et 2005. aastal väljastati vangla riietus eelkõige neile kinnipeetavatele, kes ei kandnud tavapäraselt oma karistust Tallinna Vanglas, vaid kes paigutati Tallinna Vanglasse ajutiselt seoses kohtuistungi toimumisega, kusjuures Tallinna Vanglasse kohtuistungi toimumisega seoses etapeeritud kinnipeetavatest rakendati vangla riietuse kandmise nõuet ka eeskätt eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate suhtes ning teiste kinnipeetavate suhtes, kelle osas oli sõltuvalt nende isikust või karistusest alust arvata, et nad võivad ohustada vangla julgeolekut. Samuti nähtub vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud seletusest, et valdavalt, ent mitte alati, kandsid vangla riietust vastuvõtuosakonnas viibivad isikud. Jättes kõrvale kartserisse paigutatud kinnipeetavad, kelle puhul tuleb imperatiivne vangla riietuse kandmise kohustus sõnaselgelt vangla sisekorraeeskirja § 100 lõikest 1, ilmneb, et Tallinna Vanglas oli sisuliselt

§ 46

lõikes 2 sätestatud isikliku riietuse kandmise luba antud Tallinna Vanglas karistust kandvatele kinnipeetavatele, ent mitte neile teistes vanglates karistust kandvatele kinnipeetavatele, kes paigutati Tallinna Vanglasse ajutiselt seoses kohtuistungi toimumisega.

1. Kohus leiab, et Tallinna Vanglas karistust kandvate ja seoses kohtuistungiga sinna ajutiselt paigutatud isikute erinev kohtlemine on põhjendatud ning tegemist ei ole võrreldavas olukorras olevate isikutega, keda tuleks koheda ühtmoodi. On mõistetav, et teisest vanglast ajutiselt toodud kinnipeetava suhtes kehtib teistest mõnevõrra rangem kord, arvestades, et sellise kinnipeetava käitumine ei ole vangla administratsioonile sama hästi teada, kui samas vanglas karistust kandvate kinnipeetavate käitumine. Põhjendatult on Tallinna Vangla R.V.ule vangla riietuse väljastamisel arvestanud ka viimase suhtes Murru Vanglas kehtinud täiendavat julgeolekuabinõu eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise näol. Arvestades, et tegemist on eluaegset vangistust kandava kinnipeetavaga, kes oma karistuse liigist lähtuvalt on potentsiaalselt suuremaks ohuks vangla julgeolekule, ning kelle käitumine ei ole Tallinna Vangla administratsioonile hästi teada ning kelle suhtes on lisaks eelnevale tema tavalises karistuse kandmise kohas kohaldatud täiendavat julgeolekuabinõu, on igasuguste eriõiguste ja soodustuste andmise rangem kord õigustatud. Kohus möönab seejuures, et isikliku riietuse kandmine on iseenesest vangla riietuse kandmisega võrreldes mõnevõrra suurem turvarisk, kuivõrd isiklikesse riietesse on kinnipeetaval võimalik hõlpsamini peita näiteks keelatud esemeid või aineid.
2. Eelnev ei tähenda, et ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav kannab eluaegset vangistust, võiks talle, erinevalt teistest kinnipeetavatest, isiklike riiete kandmise loa andmisest üldse keelduda. Küll aga ei saa eeldada, et kui vangla halduspraktika kohaselt saavad teised kinnipeetavad sellise loa sisuliselt automaatselt, siis peaks seda saama ka teisest vanglast ajutiselt Tallinna Vanglasse paigutatud eluaegset vangistust kandev ning oma karistuse kandmise kohas täiendavale julgeolekuabinõule allutatud kinnipeetav. Põhjendatud oleks sellisele kinnipeetavale vastava loa andmise otsustamine mõnevõrra hiljem, kui temast lähtuvad potentsiaalsed ohud ja tema käitumine on paremini teada. Kinnipeetava isiklikust toimikust nähtuva täiendava julgeolekuabinõule allutatuse osas erines R.V. arusaadavalt ka kaebuses viidatud väidetavalt samal ajal Tallinna Vanglas viibinud ning samuti eluaegse vangistusega karistatud A. A.st, mistõttu ei saa nõuda ka nende isikute võrdset kohtlemist. R.V. viibis Tallinna Vanglas vaid 8 päeva – kohtu hinnangul ei saa eeldada, et sedavõrd lühikese aja jooksul oleks tulnud R.V.ule isikliku riietuse kandmise lubamine otsustada ning seega on põhjendatud vangla riietuse kandmine kogu Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul.
3. Mis puutub kaebuse esitaja viidet Justiitsministeeriumi
4. detsembri
5. a vaideotsusele, milles leiti, et isikute võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole kooskõlas Tallinna Vanglas viibides vangla riiete kandmise kohustuse panemine eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale R. K.le, siis tuleb märkida, et Justiitsministeeriumi vaideotsuses võetud seisukoha kujunemise aluseks olnud asjaolud on erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest. Asjaolu, et Tallinna Vangla halduspraktika kohaselt oli enamusel kinnipeetavatest lubatud isiklike riiete kandmine, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et Tallinna Vanglas ei tohiks

§ 46

lõiget 1 rakendada ning et põhjendatud juhtudel ei võiks kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustust panna ehk teisisõnu isiklike riiete kandmise loa andmisest keelduda. 12. Nendel põhjendustel jätab kohus R.V.u kaebuse rahuldamata. Villem Lapimaa Kohtunik