) § 56 lg 1 ja 2 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud, seega on KMA-l kohustus tõendada, et antud juhul ohustab kaebajale elamisloa andmine Eesti riigi julgeolekut ja tema otsus on proportsionaalne ning ei riku alusetult kaebaja põhiõigusi ega piira vabadusi. Kaebaja on seisukohal, et KMA ei tõendanud oma otsuses, et kaebaja isiklikult kujutab iseendast ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja leiab, et sellega ei ole KMA seisukoht põhjendatud, millega on rikutud
Otsuse tegemisel võib haldusorgan teostada oma kaalutlusõigust. Kaebaja leiab, et otsusest tuleneb, et KMA kahe väärtuse, perekonnaelu õiguse ja riigi julgeoleku kaalumisel, lähtus riiklikust huvist, teostades oma kaalutlusõigust.
Kaebaja leiab, et sellega pidi KMA kaalutlusõiguse teostamisel tooma oma otsuses välja kaalutlusi, millest ta lähtus eelmainitud kaalumist tehes. Riigi julgeoleku ja perekonnaelu kaalumisel tuleb tuua põhjused, miks antud juhul perekonnaellu sekkumine on vajalik ja vältimatu, mida aga otsuses tehtud ei ole. Haldusaktis kaalutlusi toomata ei ole võimalik pidada seda põhjendatuks. Kaebaja viitab
, millele tuginedes leiab kaebaja, et KMA pidi otsuse tegemisel arvestama ka rahvusvahelise õiguse allikaid. Kaebaja viitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.1997.a. määrusele haldusasjas nr 3-31-16-97, kus asuti seisukohale, et välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes VMS-st, vaid ka Põhiseadusest (edaspidi PS) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist (edaspidi EIÕK). Nimetatud lahendis on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et PS §-st 27 tuleneb subjektiivne õigus. Kaebaja leiab, et kaevatavas otsuses ei ole aga mingit põhjust toodud, mille alusel saab kaebaja perekonnaellu sekkuda ja piirata tema õigust elada koos oma perekonnaga. Kaebaja toob välja asjaolu, et ta elab Eestis alates 1978. aastast, st 25 aastat ja seega suurema osa oma täiskasvanust elust. Hetkel elab kaebaja perekonnaelu. Kaebaja vajab tööd oma perekonna ülalpidamiseks, milleks on vajalik legaalne alus Eestis viibimiseks. Haldusmenetluses on tuvastatud asjaolud, et kaebajal ei ole väljaspool Eestit elukohta ega lähisugulasi. Omamata elamisluba, on kaebaja jäetud ilma võimalusest käsutada oma vara ning saada legaalset sissetulekut. Samas ei saa kaebaja maha jätta kogu oma vara Eestisse ja sõita Eestist välja mingisse teise riiki, kus ta ei oma midagi. Seega on kaebaja seisukohal, et tal ei ole võimalust ega võimeid lahkuda Eestist ja asuda elama teise riiki. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus rikub kaebaja õigusi era- ja perekonnaelu puutumatusele ja kaitsele. 2 Kaebaja viitab ka EIÕK artiklile 3, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kaebaja leiab, et ebainimliku või alandava kohtlemise vältimiseks tuleb otsuse tegemisel lähtuda selle tagajärgedest. Kaebaja leiab, et kuna tal puuduvad sugulased, elukoht ja sissetuleku allikad väljaspool Eestit, siis elamisloast keeldumine ja selle tagajärjel Eestist väljasaatmine seab ohtu kaebaja tervise ja elu ning rikub perekonnaelu. EIÕK artikli 8 lõike 2 järgi tohivad võimud era- ja perekonnaelu õiguse käsutamisse sekkuda ainult kooskõlas seadusega ja kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kaebaja on seisukohal, et otsuses neid asjaolusid ei tõendatud ning KMA otsus on ebaproportsionaalne ning ei vasta otsuse eesmärgile, milleks on Eesti riigi julgeoleku tagamine. Piirangud PS § 11 kohaselt peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kaebaja leiab, et otsuses ei ole toodud ka kaalutlusi, mille alusel tehakse järeldus era- ja perekonnaelu riivamise vajalikkusest.
lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiridega, kaalutlusõiguse eesmärgil ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebajal on andmeid, et võrdsetel asjaoludel esitas tähtajalise elamisloa taotluse ka V. B., sündinud xxxx.a., kelle kohta oli KMA poolt tehtud otsus tähtajalise elamisloa andmisest. KMA otsusega on kaebaja elamisloa taotluse kohta rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on vastuolus PS-ga. Kaebaja on seisukohal, et võrdse kohtlemise printsiibist juhindudes võiks anda kaebajale erandina tähtajalise elamisloa. Kaebaja on seisukohal, et KMA otsus ei vasta
-iga haldusaktidele sätestatud nõuetele. Otsuse tegemise alused, sh kaebaja oht Eesti riigi julgeolekule ei ole tõendatud. Otsuses ei ole toodud kaalutlusi, mille põhjal tehakse valik kahe õigushüve - perekonnaelu ning riigijulgeoleku vahel. Samuti ei nähtu otsusest, et KMA oleks arvestanud otsuse tegemisel väga olulisi sh ka tähtajalise elamisloa andmise keeldumise võimalikke tagajärgi, millega seoses tuleb antud otsust pidada õigusvastaseks. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja KMA vaidleb esitatud kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 19.02.2005.a. esitas kaebaja KMA-le tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 12 lõike 1 punkti 5 alusel. Vastustaja leiab, et kaebaja suhtes on kohaldatav VMS § 12 lg 4 p 5, mille kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistus ei ole kustunud või karistusandmed ei ole registrist kustutatud. Vastustaja selgitab, et Harju Maakohtu 21.12.1999.a. otsusega kriminaalasjas nr 9871599 on kaebaja süüdi mõistetud Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksi (KrK) § 207 lg 1 ja lg 2 järgi ning KrK § 142 lg 2 p 2 ja p 5 järgi ning talle on määratud karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2000.a. otsusega on tühistatud süüdimõistmine KrK § 142 lg 2 p 2 ja p 5 järgi ja kaebaja on süüdi mõistetud KrK § 188 järgi ning talle on määratud lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. Kaebaja kandis karistust kinnipidamiskohas alates 21.10.1998.a. kuni 20.04.2001.a. ning vabanes pärast karistuse ärakandmist. 3 Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna 08.04.2003.a. otsusega on kaebaja süüdi mõistetud alkoholiseaduse § 70 järgi ning talle on mõistetud karistuseks rahatrahv 600 krooni, mis on täitmata. Karistusregistri seaduse § 25 lõike 1 punkti 7 kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist, kui kuni kolmeaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Karistusregistri seaduse § 26 lõige 5 kohaselt kustutatakse kaebaja karistusandmed karistusregistrist viie aasta möödudes pärast mõistetud rahatrahvi tasumist. Vastustaja leiab, et kaebaja on rikkunud oma tegudega riigile olulisi väärtusi, mistõttu on KMA leidnud, et kaebajale elamisloa andmine ei ole põhjendatud. Kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel on arvestatud tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistatusandmete olemasolu karistusregistris. Erandi tegemisest keeldumisel arvestatakse ka asjaolusid, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud Venemaal ja alates 12.07.1995.a. on kaebaja elanud ebaseaduslikult Eesti Vabariigis ning kuni 24.10.2002.a. ei ole ta teinud midagi Eestis viibimise seadustamiseks. Seega 04.07.2002.a. tehtud seadustamise ettekirjutuse kaebaja täitis, asudes taotlema tähtajalist elamisluba, kuid see ei ole iseenesest põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise. Riik ei ole kohustatud andma elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuritegusid, millega on kahjustanud teiste isikute õigushüvesid. Vastustaja leiab, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga - kaitsta teiste Eestis elavate isikute põhiseaduslikke õigusi, mida kaebaja on oma tahtliku tegevusega rikkunud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigust perekonnaelule ei ole rikutud. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul. Põhiseaduse § 27 lg 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata, kusjuures see piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või vabadusega. Riik ei ole igal juhul kohustatud andma elamisluba välismaalasele, keda on karistatud tahtlike kuritegude eest. Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis kehtivad seadused kohustuslikud järgimiseks nii Eesti kodanikele, kui ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Vastustaja selgitab, et välismaalasele elamisloa andmise või keeldumise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju tema perekonnaelule. VMS tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Perekonnana tuleb teatud olukorras käsitleda ka mehe ja naise sellist kooselu, kus mees ja naine ei ole omavahel abielus. Oluline on mõlema kooselu vormi juures siiski mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ning psühholoogiline seotus. Vaimse ning hingelise seotuse tekkimisele aitab kaasa mehe ja naise ühine kooselu, mis eeldab ka ühist majanduslikku sidet. Elamisloa taotluses esitatud andmete kohaselt elab Eestis kaebaja elukaaslane I.M.. Kaebaja ema J. G. ja vend V, G, on Valgevene kodanikud ning elavad Valgevenes Bresti oblast, xxxxxxx. 19.02.2005.a. avalduses kirjutab I. M., et alates 2004.a. suvest elab ta koos kaebajaga vabaabielus aadressil xxxxxxx, Tallinn. Samuti teatab, et on rase ja lapse isaks on kaebaja. I. M. palub anda kaebajale elamisluba, et nad saaksid abielluda. I. M. esitab ka arsti poolt 09.10.2004.a. välja antud tõendi, et ta on 6 nädalat rase. Vastustaja selgitab, et kaebaja ei vaja abiellumiseks elamisluba, kuna ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik, seega on tal võimalik sooritada soovitud toiming oma kodakondsusjärgse riigi poolt välja antud dokumendiga. Samuti ei selgita kaebaja, miks nad ei ole senini sõlminud oma väidetava elukaaslasega abielu, mis omaks õiguslikku tähendust. 10.11.2005.a. teostas KMA seoses kaebaja elamisloa taotluse põhjendatuse hindamiseks kodukülastuse aadressile xxxxxxxx, Tallinn, kus väidetavalt elab kaebaja koos oma elukaaslase I. M.’ga. KMA kodukülastuse raporti kohaselt oli 10.11.2005.a. 4 eelnimetatud aadressil kodus I.M., kes vastas küsimusele, et kus on kaebaja, et ei tea sellist isikut. Küsimust korrates ütles I.M., et selline nimi tuleb tuttav ette ning mõne hetke pärast lisas, et ei kuulnud alguses nime õigesti ning selgitas, et nad elavad kaebajaga koos. I.M.’l paluti kirjutada seletus kooselu kohta kaebajaga ja et kas neil on ühine laps. Seepeale helistas I.M. väidetavalt kaebajale ning viimane keelas tal nende kooselu asjaoludest kirjutada. I.M. väitis, et laps peaks sündima aprilli lõpus. I.M.’le selgitati, et nimetatud kodukülastus ja nende kooselu asjaolude kirjalik seletus on vajalik selleks, et kontrollida kaebaja elamisloa taotluses esitatud fakte nende kooselu kohta. I.M. rõhutas, et kaebaja keelas advokaadi korraldusel vastavasisulisi seletusi andmast. KMA pidas vajalikuks kutsuda kaebaja koos elukaaslase I.M.’ga elamisloa taotluse põhjendatuse hindamiseks vestlusele KMA-sse, nimetatust teavitas KMA isikuid oma 14.11.2005.a. kirjaga nr 15.3-09/
19.02.05.a. esitatud tähtajalise elamisloa menetlemisel tuvastas KMA õigesti, et kaebaja suhtes kohaldub VMS § 12 lg 4 p 5, mille kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus 6 kestusega üle ühe aasta ja kelle karistus ei ole kustunud või karistusandmed ei ole registrist kustutatud. Kaebaja ei vaidlustanud KMA poolt esitatud andmeid, et N.G. on süüdi mõistetud kohtuotsusega KrK § 188 järgi ja temale määrati karistuseks 2a ja 6 kuud vabadusekaotust; kaebaja viibis kinnipidamiskohas 21.10.98- 20.04.01.a. ja vabanes peale karistuse ärakandmist. Ka on kaebaja 08.04.03.a. Tallinna Politseiprefektuuri otsusega süüdi mõistetud alkoholiseaduse § 70 järgi ja talle määrati karistuseks rahatrahv, mis on täitmata. Kaebaja ei ole vaidlustanud, et Karistusregistri seaduse kohaselt ei ole aluseid, et kustutada karistusandmeid registrist. N.G. karistusandmed kustutatakse karistusregistrist viie aasta möödumisel peale rahatrahvi määramist. KMA leidis, et kaebajat saab lugeda seadusest tulenevalt isikuks, kes on toime pannud kuritegusid, millega kahjustusid teiste isikute õigushüved. Kohus nõustub vastustaja selgituste ja seisukohaga, et kooskõlas siseriikliku seadusega on selge, et kaebajale elamisloast keeldumine on kooskõlas riigi julgeoleku ja ühiskonna turvalisuse eesmärgiga. Seejuures on kaebaja elanud Eestis ka pikemat aega ebaseaduslikult ega ole astunud samme, et seadustada viibimine EV-s, kuni temale tehti seadustamis-ettekirjutus 04.07.02.a ning alles seejärel esitas ta taotluse, et seadustada Eestis viibimine. KMA kogus tõendid, millest nähtub, et kaebaja täitis elamisloa taotlusankeedi (tlk38-41) ja märkis eluloolistes andmetes, et 1998-2001 viibis ta kinnipidamiskohas; KMA nõudis välja karistusregistri teatise (tlk 58) kaebaja karistusandmetega; KMA kontrollis asjaolusid Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2000 otsuse kriminaalasjas nr 11-1/198 (tlk 59)alusel; Karistusregistri andmetel karistati kaebajat Tallinna PP Kesklinna PO otsusega 08.04.2003. Kaebajale tehti Eestis viibimise seadustamise ettekirjutus 04.07.02.a. (tlk 25), milles märgitakse, et N.G. ei ole käesoleva ajani taotlenud viibimisalust EV-is. Kõik märgitud dokumendid on koostatud kaebaja isiku kohta ning andmed on tõesed. Kaebaja väide, et tema isikust tulenevat ohtu ei ole tuvastatud või tõendatud, on alusetu. Haldusakti faktilised asjaolud ja motivatsioon kajastab kõiki kaebaja isikuga seotud õigusrikkumisi. Seega tuleb uurida, kas meede on ühiskonna seisukohast vajalik. Kaebaja leiab, et otsuse tegemisel pidi vastustaja kaaluma kahe väärtuse vahel, so perekonnaellu sekkumise ja riigi julgeoleku vahel. Kaebaja perekonnaelu elamise õigus ja vajadus sekkuda perekonnaellu jäetakse tahaplaanile ja eelistatakse riiklikku huvi. Ei nähtu, millised kaalutlused olid selle juures aluseks.
Kohus märgituga ei nõustu, kuna vaidlusaluses otsuses on kaalutud, miks kaebaja ei jää ilma õigusest osaleda perekonnaelus, missugused andmed oldi kogutud ning miks seejuures ei kinnitunud piisavalt perekonnaeluga seotud kaebaja poolt esitatud väited. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et lisaks siseriiklikule seadusele tuleb arvestada ka rahvusvahelise õiguse norme; kuid kohus ei nõustu väitega, et KMA ei ole seda teinud. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (konventsioon) artikli 8 sätted ei erine siseriiklikust õigusest. Kui õigusnormid märgivad, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era-ja perekonnaelu ja kodu ning kirjavahetuse salajasust (art 8 lg 1) või avaliku võimu kandjad ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või muude isikute õiguste ja vabaduste kaitseks (lg 2), siis EIÕK on ühtlasi märkinud, et konventsioon ei taga välismaalasele õigust siseneda riiki või elada konkreetses riigis. Juhul kui ka elamisloa mitteandmisel tuleb isikul riigist lahkuda, ei tulene seadusest õigust viibida riigis ilma elamisloata või nõuda elamisluba. KMA kontrollis kaebaja väiteid seotult perekonnaga. EÕIK –ga ei ole vastuolus välismaalasest isiku lahkumine riigist, kes on süüdi mõistetud kuriteos, ehkki tal on perekond. Kaebaja ei pea elamisloast keeldumist riigi 7 julgeoleku ja ühiskonna turvalisuse motiivil demokraatliku ühiskonna seisukohast vajalikuks EÖIK artikkel 8 mõistes. Kohus leiab, et KMA on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei osale perekonnaelus määral, mis lubaks taotluse lahendamise asjaoludel pidada usaldusväärseks kaebaja väidet perekonnaelu elamise kohta määral, mis viitab perekonnaellu lubamatule sekkumisele. Perekonnaelu olemasolu ei tähenda pelgalt fakti, et isikul on Eestis laps või elukaaslane. Kaebaja märkis elamisloa taotluses ja ka kohtukaebuses, et ta elab perekonnaelu ja ta vajab tööd, et pidada perekonda üleval. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et otsuses ei toodud välja kaalutlusi, mille alusel tehakse „järeldus era-ja perekonnaelu riivamise vajalikkusest“. Kohus viitab vaidlusaluse otsuse p 18 ja märgib, et KMA on otseselt selgitanud, et arvestati otsuse mõju tema perekonnaelule. Enne perekonnaelu rikkumise käsitlemist selgitati, kas isik elab perekonnaelu. KMA otsuses on selgesõnaliselt rõhutatud, et Välismaalaste seaduse tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning nende alaealised lapsed. Teatud juhtudel saab perekonnana käsitleda ka mehe ja naise sellist kooselu, kus mees ja naine ei ole omavahel abielus. Oluline on mehe ja naise ühine majapidamine, nendevaheline emotsionaalne ning psühholoogiline seotus. Vaimse ning hingelise seotuse tekkimisele aitab kaasa mehe ja naise ühine kooselu, mis eeldab ka ühist majanduslikku sidet. KMA märgib otsuses ära need faktid ning kogutud asjaolud, mis ei anna alust lugeda kaebaja väidet seotult perekonnaelu elamisega usutavaks. Kaebaja ei ole astunud ühegi isikuga seaduslikku abiellu. Kogutud materjalidest nähtub, et kaebaja viitab korduvalt, et tal on Eestis elukaaslane I.M.. Kohtukaebuses märgib kaebaja vaid, et hetkel elab ta perekonnaelu. Tlk 32 olevas kaebaja taotluses 23.12.04.a. EV Siseministeeriumile ja KMA-le märgib kaebaja, et tema kohtus kaebuse arutamise ajaks muutusid isiklikku elu puudutavad asjaolud (mõeldud varasemat kohtuvaidlust- kohtuniku märkus). N.G. märgib, et alates käesoleva aasta juuni kuust elab ta koos I.M.`ga, mitte varem märgitud J.K.ga; varem oli dokumentidesse valesti märgitud ka kooselu I.P.. Seega nähtub sealt, et kaebaja 23.12.04.a. seisuga peab elukaaslaseks I.M.`t. Edasi märgib ta selle aja seisuga, et koos elatakse kaebaja poolt üüritud korteris xxxxxx Tallinnas kui ka elukaaslase korteris zzzzzzz Tallinnas. Naine, kellega ta praegu elab on rase ja ta esitas selle kohta arstitõendi 08.12.04.a. kohtusitungil ning lisab uuesti KMA-le. Tõend tlk 33 on esitatud M. I. kohta selles, et isik on rase 6 nädalat; tõend on esitamiseks nõudmisel ja selle väljastas naiste arst L.Kotljar (OÜ Forniks). 31.01.05.a. esitas kaebaja KMA-le taotluse, milles märgib, et I.M. on lapse ootel ( tlk 43). 23.12.04.a. kirjutas I.M. Tallinna HK (teises haldusasjas) ja KMA-le, et ta tunneb N.G.`i alates 2003 a.a detsembrist. Alates suvest 2004 elatakse koos vabaabielus. Algul elati koos korteris zzzzzzz; sügisest kasutatakse elamiseks tema korterit xxxxxx aadressil. Peetakse ühist majapidamist (tasutakse koos korteri eest, ostetakse toitu jne). I.M. kirjutab veel, et käesoleva aasta septembri kuus sai teada, et on rase, tulevase lapse isa on N.G; palub anda N.G.ile elamisluba Eestis, et nad saaksid abielluda. Tlk 64 nähtub, et KMA otsustas 19.10.05.a. teha kodukülastuse aadressil zzzzzzz, kus peaksid elama väidetavalt N.G., I.M. ja väidetav ühine laps. Kodukülastuse käigus kavatseti uurida mitmeid olulisi küsimusi (tlk 64), mis aidanuks selgitada välja kaebaja perekonnaeluga seonduv. Tlk 66 -67 on kodukülastuse tulemuse raport 10.11.05.a. Sealt nähtub, et 26.10.05.a. kodukülastus ei andnud tulemusi, kuna kedagi kodus ei olnud. 10.11.05.a. oli zzzzz aadressil kodus I.M., kes algul vastas, et ei teagi G. nimelist isikut. Kui küsimust korrati, siis ta teatas, et nimi tuleb tuttav ette ja mõne aja pärast lisas, et ei kuulnud nime õigesti ja et ta elab koos N.G.ga. Kui paluti tal kirjutada kirjalik selgitus kooselu ja ühise lapse kohta, siis ta helistas ja seejärel keeldus väites, et advokaat keelas selle ära. Lapse osas vastas I.M., et laps peab sündima aprilli lõpus, ehkki KMA ametnikud märkisid ära, et visuaalselt rasedust ei olnud märgata. Kuigi KMA ametnikud selgitasid veelkord, miks on N.G. suhtes vajalik anda seletused jäi I.M. seisukohale, et mehe advokaat on selle keelanud ja ta ei anna selgitusi. Märgitu tõttu anti kaebajale veelkord võimalus selgitada pereeluga seonduv ja 14.11.05.a. (tlk 68) kutsuti ta koos elukaaslasega 8 vestlusele KMA-sse ajavahemikul 9-20.01.06.a. Kaebajat hoiatati, et kui ta ei ilmu vestlusele, siis tehakse otsus olemasolevate andmete põhjal ja seejuures veelkord paluti tõendada I.M. rasedus dokumendiga. Nähtuvalt tlk 69 on I.M. ametiks märgitud med-õde. Kaebajat on telefonivestlusega 01.02.06.a. (tlk 70) informeeritud vajadusest , et rasedust tõendav dokument tuleks esitada uuesti, seni esitatud teabest ei piisa. Samast dokumendist nähtub, et N.G. oli nõus otsuse tegemisega olemasolevate dokumentide alusel, ta ei soovinud ilmuda ka vestlusele. Seega nähtub, et KMA igati püüdis välja selgitada, kas kaebajal on laps, kellega ta elab kooselu ning kui selgus, et last ei ole, siis uurida, millal ta sünnib ning vestelda mõlema isikuga, kes väidetavalt elasid kooselu. Kaebaja ise on loobunud tõendite esitamisest ning ei kasutanud ära võimalust, et teha usaldusväärseks ja kontrollitavaks väidetav perekonnaelu ning kogutud andmetel ei ole tõsiseltvõetav kaebaja pretensioon, et KMA jättis midagi arvestamata või kogumata. Kohus märgib, et I.M. käitumine viitab, et KMA ei saanud usaldada kaebaja väidet perekonnaelu elamise kohta, sh andmeid, et väidetav elukaaslane ootab last kaebajalt. Tallinna HK kontrollis kaebuse andmete ja väidete alusel I.M. laste andmeid Tallinna Perekonnaseisuameti kaudu 16.03.06.a. seisuga ja sai vastuse, et isikul nende andmetel lapsi ei ole (tlk 85). Hiljem on rahvastikuregistri andmetel tehtud kontroll näidanud 05.09.06.a. seisu (tlk 919, mille kohaselt on M. I.`ga seotud isikuteks tema isa, ema, endine abikaasa A.R.; poeg A. M., kes sündis xx xx xxxx.a. Märgitu kinnitab, et kaebaja perekonnaelu elamise motiiv ei olnud kontrollitav kaebajast tulenevatel põhjustel ning kaebaja ei võtnud midagi ette, et kõrvaldada otsuse tegemise ajal menetluse läbiviimisel KMA poolt esile toodud asjaolud, samas ei esitanud ta ka tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et ta elab perekonnaelu. Kaebaja ei saanud otsuse tegemise ajaks kasvatada ka last, kui ta pidas silmas I.M. last. I.M.l ei olnud sündinud last taotluse esitamise ajal, otsuse tegemise ajal ja kaebaja ei selgitanud täiendavalt ka neid andmeid ja väiteid, mis olid seotud väidetava elukaaslase rasedusega. Märgitu tõttu oli KMA-l alus väita, et kaebaja ei saa end võrrelda V.B.ga ja viidata võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele, kuna märgitud isik esitas taotluse ja selle esitamise ja lahendamise ajal ta kasvatas poega, kes oli sündinud 1990.aastal (tlk 78). Kaebajal oli võimalus selgitada asjaolud vestlusel, kuid sinna ta ilmus ilma elukaaslaseta ja väitis, et elukaaslane tunneb end raseduse tõttu halvasti, kuid kaebaja ei märkinud ka muud aega, mil ta saaks uuesti tulla ja anda koos elukaaslasega vajalikke selgitusi. I.M. kirjalik seletus on liialt pealiskaudne ja kaebaja oli sellest teadlik, et KMA soovib asjaolusid kontrollida. Muuhulgas selgitati kaebajale, et abielu sõlmimine ei ole takistatud. Kaebaja ei kasutanud võimalust menetlustähtaja pikendamise taotluse esitamiseks. Kohus leiab, et KMA ei saanud enam menetlusega venitada ning kui ta võttis tarvitusele abinõud, et anda kaebajale võimalus tõendada kõik perekonnaeluga seotud asjaolud, siis ta täitis kohustused kaebaja ees ning tegi otsuse hinnates neid tõendeid, mis olid olemas. Kuna KMA ei tuvastanud lapse olemasolu ja ühist kasvatamist, siis leidis vastustaja, et elukaaslase olemasolu Eestis ei ole erandlikuks põhjuseks, mis tingiks erandina tähtajalise elamisloa andmise. I.M. taotles küll elamisluba (tlk 60) N.G. ja selles märkis ära, et oodatakse lapse sündi ja koos elatakse zzzzzzzz aadressil ja peetakse ühist majapidamist, kuid selle andmed osutusid tõendamata väideteks, kuna rasedus ei olnud kinnitust leidnud pädeva tõendiga ja väidetava lapse sünd registriandmetel kinnitab, ei saanud olla tõene. Paljasõnalise elamisloa taotluse alusel ei saanud KMA teha kindlaks perekonnaelu elamise fakti. Sõltumata sellest leidis KMA õigesti, et kaebaja jättis tõendamata perekonnaeluga seonduvas oluliseks peetavad väärtused, so abielus mitteolevate isikute omavahelise seotuse, mis hõlmab emotsionaalse, psühholoogilise ja majandusliku seotuse ja sõltuvuse küsimuse ning muud väited jäid paljasõnalisteks. Kaebaja leidis, et KMA ei arvestanud elamisloa keeldumisest tulenevate tagajärgedega kaebajale. Ta elab Eestis juba 1978.a., st 25 aastat; tal on perekond ja elab perekonnaelu. Ta 9 peab tegema tööd, et pidada perekonda üleval, selleks on vajalik Eestis viibimise legaalne alus. Kaebajal ei ole väljaspool EV-i elukohta ega lähisugulasi, ta ei saa maha jätta vara, kui tal tuleb Eestist lahkuda; ta ei suudaks leida tööd ega elukohta, kui tal tuleb Eestist lahkuda. Kohus leiab, et ka märgitud motiivid ei ole täpsed peegeldamaks kaebaja tegelikku majanduslikku või perekondlikku kooselu. Kui kaebaja ise leidis, et ta elab perekonnaelu ja kui M. poolt näidatud aega arvestada, siis pidi kaebaja olema majanduslikult võimeline abikaasat toetama juba 2004 teisest poolaastast. Kuid 29.03.05 ja näiteks 01.04.05.a. (tlk 4950) peab kaebaja end töötuks, kes ei oma püsivat sissetulekut ja ei saa tasuda riigilõivu ehk kaebaja ise peab end maksujõetuks. Isegi kui usaldada M. taotluses märgitut (elamisloa taotlus kaebaja huvides), et neil oli sügisest 2004 ühine majapidamine, on see olnud üsna lühiajaline. Kaebaja oli kevadeks maksujõuetu. Samas ei ole kaebaja näidanud ära, kuidas te teenis ülalpidamist. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja oli õppinud eesti Mereakadeemias (tlk 65) aastatel 01.09.1978 kuni 12.08.1981 päevases õppevormis ja töötanud AS Tallinna Sadamas aastatel juuli 1985-september 1990 (tlk 46). Märgitu ei anna aga õigust nõuda elamisluba Eestis. Taotluses esitatud andmed kinnitavad, et kaebaja on ise märkinud ja teadlik, et tal on lähisugulased ja nad elavad väljaspool EV-i. Kaebaja ema ja vend elavad Valgevenes ja on selle riigi kodanikud. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et tal ei ole väljaspool EV-i lähisugulasi. Kaebaja on tunnistatud Vene Föderatsiooni kodanikuks ja talle on väljastatud pass 19.06.02.a. (tlk 42). Alusetuks tuleb lugeda kaebaja väidet, et tal on vara ja see jääb Eestisse, kui ta peab lahkuma. Kui kaebaja sõlmis eluruumi üürilepingu 01.04.03.a. I.T.ga (tlk 35), siis väidetavalt saab ta korteri omanikuks korteri müümisel ja ta on ette tasunud 100 000 kr, mis aga ei selgita üheselt, kas kaebaja sai omanikuks või on ta endiselt üürnik ja see tasu läks üürisummana arvesse vms. Isegi kui kaebajal jääb Eestisse vara, ei anna see õigust nõuda elamisluba, kuna elamisloa mittesaamisel vara säilib või selle saab realiseerida, kui vara ei ole omanikule EV-ist lahkumise tõttu vajalik. Kõiki asjaolusid arvesse võttes ja kaaludes kogumis leidis KMA õigesti, et kaebaja esitatud asjaolud ja uuritud asjaolud kogumis ei kinnita kaebaja tihedaid sidemeid Eestiga ja kaebajal on olemas ka etnilised sidemed väljaspool Eestit, sh on emal ja vennal kodakondsus ja alaline elukoht Valgevenes. Kaebajale ei tekitata elamisloa andmisest keeldumisega olulisi raskusi seoses väidetava perekonnaelu elamisega või selle jätkamisega, seda enam, et asjaolude muutumisel saab kaebaja taotleda elamisluba ka väljastpoolt Eestit asumiseks perekonna juurde. Kohus leiab, et kõnealused asjaolud lubasid jätta kaebaja elamisloa taotluse rahuldamata ja see on põhjendatud julgeoleku kaalutlusega, seejuures ei ole sekkutud kaebaja perekonnaellu viisil või määral, mis on disproportsionaalne. Kohus on eelnevalt märkinud, et seejuures ei ole teda koheldud ebavõrdselt kaebaja poolt nimetatud isikuga ja taotluse lahendamise ja esitamise ajaga ei ole isikud olnud võrreldavates seisundites. KMA on ka hinnanud küsimust, kas meede on demokraatliku ühiskonna seisukohast vajalik ja on leidnud nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise õiguse normidele viidates, miks ta hindab kaebaja isikust tuleneva ohu oluliseks sooviga takistada kaebajast tulenevat ühiskonnaohtlikku käitumist ja kaitsta oma riigi elanike õigusi ja hüvesid. Kohus leiab, et KMA otsus vastab selle tegemisel aluseks olnud asjaoludele ja tõenditele ja ei kuulu tühistamisele, samuti on haldusakt piisavalt motiveeritud, viidatud on nii tõenditele, kaalutlustele kui ka õiguslikele alustele siseriikliku õiguse ja rahvusvahelise õiguse alusel. Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja muud väited ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 10 Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud kohtukuluHKMS § 92 lg 1. Vastustaja kohtukulu nõudeid ei esitanud. Kohus tagastas kaebaja esitatud dokumendid, mis saabusid kohtule peale asja arutamist kohtuistungil. Kohus võtab arvesse KMA otsuse tegemise ajal kogutud dokumendid ning väljaspool asja menetlust saabunud dokumente käesolevalt ei uuri. Kui kaebaja leiab, et tal on tekkinud uued asjaolud, et KMA –lt taotleda elamisluba, siis saab ta seda teha ettenähtud korras ja ajal KMA-s. Kohus leiab, et ei esine ka 01.09.06.a. kehtima hakanud asja arutamise uuendamise asjaolusid HKMS § 24.1 alusel, kuna kaebaja ei ole esitanud taotlusi, mida lahendada määrusega ning enne lahendi tegemist postiga saabunud materjalid ei ole esitatud menetluses ning ei puuduta KMA otsuse tegemise aja seisuga puuduolevaid materjale. Karin Kalmiste Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.