← Eesti

3-05-8/5

Obsah (5)§ 7§ 22§ 23§ 6§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2006 Tallinn Haldusasja number 3- 05- 8 Haldusasi Garaažiühistu Koidukivi kae

) § 22 lg. 1 ja lg. 11 sätestavad, et garaažiühistu saab ostueesõigusega erastada tema liikmete ühiskasutuses olevat maad. Kaebaja määratles ennast 2 omandireformi aluste seadusest tulenevalt L.Koidula tn 22a asuvate garaažide juurde garaažikooperatiivile Vesivärava 44a eraldatud 0,0219 ha suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks õigustatud isikuna ning esitas Tallinna Omandireformiametile L.Koidula tn 22a asuvate garaažide aluse maa ostueesõigusega erastamise avalduse 18. detsembril 1997. Ühtegi kirjalikku teadet ei ole kaebaja peale erastamise avalduse esitamist kohustatud subjektilt saanud. 15.

§ 7lg.

1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana.

§ 7

lg 1 tulenevalt on kaebajal olnud põhjendatud ootus, et erastamise kohustatud subjekt kaebaja õigused maareformi käigus tagab ning ta saab omandireformi käigus aadressil L.Koidula tn 22a asuva 219 m2 kinnistu omanikuks. Samas on kaebaja 2002.aastal juhuslikust allikast saanud teada, et maa, mille suhtes on kaebaja esitanud avalduse ostueesõigusega erastamiseks, on Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusega nr. 2151-k tagastatud kinnistu L.Koidula 22 koosseisus. Maa tagastamisega väljusid kaebaja omandist ka temale kuuluvad garaažiboksid. Kaebaja ei teadnud L.Koidula 22 maa tagastamise protsessist, kuna maa tagastamine toimus kaks ja pool aastat (1995a.) enne ostueesõigusega erastamise avalduste vastuvõtmise tähtaja lõppemist (1997a.) ning kaebaja eeldas nii nagu maareformi seadus ka sätestas, et maareformi kohustatud subjekt maa tagastamisel maal asuvate teisele isikule kuuluvate hoonete ja rajatiste juurde krundina teenindamiseks vajaliku maa säilimise tagab. Kaebuse esitaja seaduslik esindaja ei ole tutvunud L.Koidula 22 maa tagastamise toimiku materjalidega ja ei mäleta, millal ta nägi esmakordselt koopiat Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995a. korraldusest nr 2151- k.

  1. Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr. 2151- k juurde kuuluval kaardil on tagastataval krundil välja joonistatud kaebajale kuuluvad garaažiboksid. Erastamise kohustatud subjekt ja ka L.Koidula tn 22 maa tagastamist taotlenud isikud pidid kinnistu L.Koidula tn 22 tagastamise asja menetlemise ajal garaažide olemasolust teadma, kuid nii erastamise kohustatud subjekt kui tagastamise õigustatud subjekt jätsid kindlaks tegemata plaanidele märgitud garaažide kuuluvuse. Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr 2151-k väljaandmise ajal kehtis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra 5.02.1993- 29.01.1998 kehtinud redaktsioon, milles sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara üldkord näeb erastamise kohustatud subjektile ette vara koosseisu tuvastamise (p.7 alapunkt 1) ning maa tagastamise kohta õigusvastaselt võõrandatud vara toimikule lisaks maa tagastamise toimiku koostamise, millega korra punkti 51 alapunkti 3 kohaselt pidi omandireformi kohustatud subjekt kindlaks tegema tagastataval maal paiknevad hooned ja rajatised ning nende omanikud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 25 kohaselt on kohaliku omavalitsuse täitevorgan, asudes ette valmistama vara tagastamise otsustamist, kohustatud kindlaks tegema, milliseid asjaolusid on täiendavalt vaja tõendada või dokumente hankida. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 17 kohaselt pidi kohalik komisjon kindlaks tegema tagastamisele kuuluva vara koosseisu. Seega kehtis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses uurimisprintsiip, mis pani tagastamist otsustavale kohalikule omavalitsusele kohustusi iseseisvalt ja oma algatusel teha kindlaks vara tagastamise otsustamist mõjutada võivad asjaolud. Käesoleval juhul on Tallinna Linnavalitsus jätnud täitmata uurimisprintsiibist tulenevad kohustused tuvastada oma algatusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel tähtsust omavad asjaolud.
  2. Erastamise kohustatud subjekt jättis oma seadusest tulenevad kohustused täitmata, millega on põhjustanud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise ning on tekitanud kaebajale kahju. Ajal, mil tagastati maa aadressil L.Koidula tn 22 endistele omanikele, oli maa erastamise avalduste esitamine veel käimas (lõppes 31.12.1997) ja seega

§ 7

lg 1 täitmiseks sai tagastataval maal ehitiste kuuluvuse kindlakstegemise kohustus lasuda erastamise kohustatud 3 subjektil. Teisele isikule kuuluv õiguslikul alusel püstitatud ehitise olemasolu tagastataval maal on vaieldamatult asjaolu, mille kohalik omavalitsus vara tagastamise eelselt oleks pidanud tuvastama. Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2151-k on õigusvastane vastuolu tõttu

§-ga 7 lg

  2. Omandireformi käigus oli kaebajal õigus saada aadressil L.Koidula tn 22a asuvate garaažide omanikuna garaažide aluse ja teenindamiseks eraldatud 0,0219 ha suuruse maatüki omanikuks. Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusega nr. 2151-k rikutakse kaebaja seadusega kaitstud õigust maa ostueesõigusega erastamise teel saada kinnistu omanikuks ning tekitati kaebajale kahju kaebajale kuulunud ehitise tema omandist väljumisega. Kinnistusameti kandest L.Koidula tn 22 kohta on selgunud, et suurem osa isikuid, kellele L.Koidula tn 22 kinnistu tagastati, on oma kaasomandi osad võõrandanud, ning kaebajal garaažide tagasisaamise kui ka maa ostueesõigusega erastamise võimalust tõenäoliselt ei tule.
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.04.2000 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-00 Pille Pae asjas on Riigikohus asunud seisukohale, et maa ostueesõigusega erastamise võimaluse kaotus on käsitatav kahjuna. Riigikohus on seisukohal, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud - kui isik poleks ilma jäänud ostueesõigusega erastamise õigusest, võis ta saada maatüki omanikuks.
  4. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes on rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ei ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldus nr. 2151-k anti välja enne riigivastutuse seaduse jõustumist, siis kaebajal, kes ei olnud kaevatava haldusakti adressaat, puudus võimalus ja kohustus esmasteks õiguste kaitse viiside kasutamiseks. GÜ-l Koidukivi ei olnud võimalik kahju tekkimist vältida, sest GÜ-d Koidukivi ei teavitatud maa tagastamise menetlusest ja maa tagastamisest õigustatud subjektidele. Aadressil L.Koidula tn 22a ei ole aset leidnud mingeid muudatusi, mis viiksid kaebuse esitaja arusaamisele, et garaažidele ja selle teenindamiseks vajalikule maale on õigus kellelgi teisel peale kaebuse esitaja. Kaebajal on tänaseni garaažidesse vaba ja takistamatu pääs ning garaažiühistu liikmed kasutavad garaaže.
  5. Kuna isegi eluruumide erastamine on Tallinna linnas aastaid kestev protsess, siis ei olnud kaebuse esitajal peale erastamise toimikusse kõigi erastamise kohustatud subjekti poolt nõutud dokumentide kokku kogumist, sh.
  6. aastal mittetulundusühingute registrisse ümberregistreerimist ja garaažibokside ümberinventariseerimist
  7. aastal, otsest põhjust erastamise kohustatud subjekti poole mõni aeg pöörduda. Erastamise kohustatud subjekt oli maa erastamise korra kohaselt kohustatud tegema kõik maa erastamise eeltoimingud. Kaebuse esitaja jäi ootama teateid erastamise kohustatud subjektilt.
  8. TsK § 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Varaks on isikule kuuluvate rahalist väärtust omavate õiguste ja kohustuste summa, kuhu kuuluvad omand ja muud asjaõigused ning rahalist väärtust omavad nõuded. Käesoleval juhul seisneb GÜ Koidukivi vara kaotsiminek omandiõiguse kaotamises L.Koidula 22a asuvatele garaažidele. Vara vähenemine seisneb ostueesõigusega erastamise õiguse kaotamises. Kaebaja nõuab vastustajalt nii otsese kahju (garaažibokside omandist väljumine) kui saamata jäänud tulu (garaažidealuse ja teenindamiseks eraldatud maa ostueesõigusega soodustingimustel erastamise õigusest ilmajäämisest tingituna 219 m2 suurusest maatükist ilmajäämine) hüvitamist. Kaebuse esitaja esialgne kahjunõue oli 484 200 krooni (I kd lk 5). Kaebaja muutis oma kahjunõude suurust ja 4 lõplikuks kahjunõude suuruseks jäi 671 138 krooni, milleks on AS Pindi Kinnisvara atesteeritud kinnisvarahindaja poolt 07.03.2006 väljastatud akti nr 060209-11023-401 kohaselt L.Koidula 22 asuva garaažikompleksi väärtus 700 000 krooni, millest on maha arvatud säästetud kulutused 27 862 krooni (maa väljaostuhind 27 375 krooni, eeltoimingute teostamise kulud 350 krooni, korraldaja kulud 137 krooni) (I kd lk 39, II kd lk 27).
  9. Kaebuse esitaja leiab, et erastamise kohustatud subjekt on kahju tekitamises süüdi, sest Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 2151-k lisaks oleval plaanil on selgelt näha kaebajale kuulunud kuueboksiline garaaž, mis tõendab, et erastamise kohustatud subjekt oli vara tagastamise õigustatud subjektide kasuks otsuse tegemise ajal garaažide olemasolust teadlik ja seega on kohustuste täitmata jätmine tahtlik.
  10. Garaažid on kaebaja omandist väljunud ebaseadusliku korralduse alusel tehtud kinnistusraamatu kande tegemisega, mis ei välista aga põhjuslikku seost Tallinna linna ebaseadusliku tegevuse ja kahju tekkimise vahel.
  11. Kaebajale tekitatud kahju kuulub TsK § 450 järgi hüvitamisele üldistel alustel (§§ 448,449). TsK § 448 lg 1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses.
  12. Kaebuse esitaja 21.09.2006 ja 08.11.2006 (II kd lk 52-57, 70-73) täiendavates seisukohtades leidis kaebaja, et

§ 22

lg 1 toob esile kolm kategooriat isikuid: isikud, kes kasutavad maad taluseaduse alusel, isikud, kellele kuulub ehitus või istandus ning lisaks eraldiseisvalt ka elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- ning aiandusühistud. Sealjuures ei eelda maareformi seadus, et ühistu peaks kindlasti olema ka ühistusse kuuluvate isikute kasutuses olevate objektide omanik, vaid tegemist on erandliku situatsiooniga (võrreldes tavapärase ehitise juurde maa erastamisega), kus garaažiühistu saab erastada maad, mida kasutavad ühistu liikmed ühiselt.

  1. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et garaažikooperatiivi Park liikmete 07.05.1993 üldkoosolek otsustas moodustada garaažikooperatiivi Park asemel kaks garaažiühistut GÜ Park ning GÜ Koit. Garaažikooperatiivi Park üldkoosoleku otsuse nr 2 kohaselt kohustus garaažikooperatiiv Park andma GÜ-le Koit, kui garaažikooperatiivi Park õigusjärglasele üle L.Koidula tn 22a asuva garaaži. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et L.Koidula tn 22a asuv garaaž oli ehitatud ühistu liikmete poolt Eesti ENSV Tallinna Linna Mererajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 06.02.1980 otsuse nr 36 alusel garaažikooperatiivile Vesivärava 44a (garaažikooperatiivi Park õiguseellane) vastavalt garaaži ehitamiseks eraldatud maale. Seega ei vaidle pooled selle üle, et garaažikooperatiiv Park oli L.Koidula tn 22a asuva garaaži omanik ning oli õigustatud talle kuuluvat vara võõrandama. Pooled ei vaidle selle üle, et GÜ Koit on oma 07.05.1993 üldkoosolekul otsustanud seoses garaažikooperatiivi Park likvideerimisega võtta vastu ühistu asutajaliikmete kasutuses olnud garaažid nende isiklikuks omandiks.
  2. Samuti puudub vaidlus selles, et GÜ Koit oli mittetulundusühistu ühistuseaduse (edaspidi ÜS) § 4 p 2 tähenduses ning talle laienes ühistuseadusest tulenev regulatsioon. Sealhulgas tuleb ühistusseaduse alusel määratleda ühistule kuuluv vara. Vara üleandmise hetkel kehtinud ÜS § 28 lg 1 kohaselt (ühistu vara mõiste ja tekkimine) oli ühistu varaks tema liikmete kaasomand ja ühistu tegevuse lõpetamisel liikmete vahel jaotamisele kuuluv ning jaotamisele mittekuuluv vara (edaspidi jagamatu vara), kui ühistu põhikirjas on sätestatud viimatinimetatud vara moodustamine.
  3. Käesoleval juhul tekitab arusaamatusi ilmselt ühistuseaduses toodud vara mõiste sisu, kuna ühistu varaks loetakse vara, mis omandiõiguse alusel kuulub hoopis ühistu liikmetele, 5 mitte otse ühistule. Eeltoodud regulatsiooni eripärast tulenevalt on garaažikooperatiivi Park likvideerimisel otsustatud ühelt poolt garaaži üleandmine ühistule ning ühistu omakorda on otsustanud vara vastuvõtmise, kuid ühistu liikmete omandisse, et vara kuuluvus oleks vastavuses ühistuseaduse regulatsiooniga. Pärast vara üleandmise ja vastuvõtmise otsustamist on vara üleandmine toimunud otse garaažikooperatiivilt ühistu liikmetele (09.05.1993 üleandmise aktid), mille tulemusena kuulus L.Koidula tn 22a asuv garaažihoone ühistu liikmete kaasomandisse. Vastavalt ÜS § 28 lg 1 on selline kaasomand ühistu varaks. Arvestades ÜS § 28 (ühistu vara mõiste) ei olekski kooperatiivi vara saanud ühistule muul moel üle anda. Vara üleandmise hetkel ei olnud jõustunud veel asjaõigusseadus ega ka tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kuna garaažid on käsitletav GÜ-le kuuluva varana, siis on omakorda põhjendatud, et hooneregistri andmete kohaselt kuuluvad L.Koidula tn 22a asuvad garaažid ühistule (on ühistu varaks).
  4. Omandiseaduse § 20 kohaselt tekkis kooperatiivi, ühiskondliku organisatsiooni ja liikumise omandiõigus tema liikmete maksetest, ühistatud varast ning kooperatiivi majandustegevusest saadavast ja muust tulust. Omandiseaduse § 43 lg 1 kohaselt kui omanikud moodustavad ühise vara omandiõiguse teostamiseks juriidilise isiku, kuulub neile ühine vara kaasomandiõiguse alusel, kui seaduses, juriidilise isiku asutamisdokumentides ei ole sätestatud teisiti. Omandiseaduse mõttest lähtub ka ÜS § 28 lg 1, mis käsitleb ühistu varana tema liikmete kaasomandis olevat vara.
  5. Garaažide aluse maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise hetkel (18.12.1997) kehtinud

§ 22

lg 1 nägi ette garaažiühistu õiguse erastada tema liikmete ühiskasutuses olevat maad. Kuna liikmete ühiskasutuses olev vara moodustas tervikuna ühistu vara, siis järelikult oli garaažiühistul õigus erastada liikmete kaasomandisse kuulunud garaažide alune maa.

  1. Arvestades, et tegemist on ühtse garaažihoone, mitte eraldiseisvate garaažidega, kuulus igale ühistu liikmele kaasomandiosa garaažihoonest, millele vastas konkreetne garaažiboks, mis oli antud selle liikme kasutusse. Ühistu liikme poolt tema kasutuses oleva garaažiboksi eraldiseisvalt erastamine ei olekski olnud mõeldav, kuna kaasomandi osa suhtes eraldiseisva kinnistu moodustamine ei oleks olnud võimalik ega põhjendatud. Samas oleks võimalik, et garaažihoone (ehitise) kaasomanikud esitavad ühise avalduse maa erastamiseks kaasomandisse ning kehtestaksid pärast erastamistoimingute lõpule viimist garaažibokside kasutamiseks kasutuskorra. Kuna aga kõik garaažibokside omanikud on samaaegselt ka ühistu liikmed, siis on seadusandja andnud garaažide aluse maa erastamise õiguse ühistule, mis ühistuseaduse alusel oli samuti loetud garaažide omanikus. Erastamismenetluse läbiviimine ühistu kaudu lihtsustab oluliselt menetlust, kuna sellisel juhul on avaldajaks vaid üks isik, kes esindab kõiki kaasomanikke ning seda ka situatsioonis, kus kaasomanike ring võib vahepeal muutuda. Seega on garaažiühistu avaldus sisuliselt võrdsustatav garaažiühistu liikmete kui ehituse kaasomanike ühisavaldusega. Erastamise järgselt kuuluks garaažiühistule kinnistu koos ehitisega. Edasi saaks garaažiühistu otsustada, kas kinnistu võõrandada, kehtestada kasutuskord või jagada garaažiboksid korteriomanditeks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  2. Vastustaja vaidleb GÜ Koidukivi kaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et selle rahuldamiseks puudub alus. Esialgses seletuses kaebuse kohta on vastustaja leidnud järgmist:
  3. L.Koidula tn 22 maa tagastamine toimus 1995 aastal, seega tuleb nimetatud korralduse õiguspärasuse hindamisel lähtuda sel ajal kehtinud õigusaktidest. Korralduse andmise ajal 6 kehtinud

§ 23

lg 2 (29.12.1994 kuni 06.06.1996 redaktsioon) kohaselt alustati maa erastamist pärast õigusvastaselt võõrandatud maatüki tagastamise ja asendamise küsimuse otsustamist, kui seadusest ei tulene teisiti. Korralduse andmise ajal reguleeris Tallinna linnas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korda Tallinna Linnavalitsuse

  1. aprilli määrus nr 57 (võetud vastu Vabariigi Valitsuse
  2. veebruari määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ alusel). Nimetatud korra punkti 13 kohaselt pidi Linnaplaneerimise Amet tegema kindlaks, kas ei esine

§ 6

lg 2 nimetatud asjaolusid, mis välistavad maa tagastamise täielikult.

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui seal asuvad teise isiku hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises, vastavalt seaduse § 7, 9 ja

  2. Maareformi seaduse kohaselt on võimalik erastada ostueesõigusega maad ehitise omanikul. Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr 2151-k andmise ajal kehtinud

§ 6

lg 3 kohaselt käsitleti hoone või rajatisena maareformi seaduse tähenduses ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti maareformi seaduse vastuvõtmise ajaks või seadusest tulenevate õigusaktide alusel väljaantud ehitusluba. AÕS RS § 14 lg 1 kohaselt on õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks ehitis, mis on püstitatud maakasutusõiguseta või ehitusloata. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti, kelle kohustuses oli kontrollida, kas ei esine

§ 7

lg 1 nimetatud maa tagastamise välistavaid asjaolusid, arhiivis puudub nimetatud garaažide kohta projektdokumentatsioon ja ehitusluba ning hooneregistris andmeid hoonete omanike kohta ei leitud. Seega võib öelda, et puudusid maa tagastamist välistavad asjaolud.

  1. Lähtuvalt eeltoodust võib öelda, et kuna puudub ehitusluba, siis oli täitmata ka maa ostueesõigusega erastamise ja hoonestusõiguse seadmise üks tingimustest. Kaebaja on esitanud kaebuse lisana Riikliku vastuvõtukomisjoni 18.08.1983 akti, milles on märgitud, et L.Koidula tn 22a hoone projekt on kinnitatud 6.01.
  2. Nimetatud aktil puudub kinnitamise pitsat. Tallinna Linnavalituse valduses ei ole sellise kuupäevaga kinnitatud ehitusprojekti ega ühtegi teist L.Koidula tn 22 a garaažide kohta kinnitatud ehitusprojekti. Ka kaebaja ei ole kaebusele lisanud sellise kuupäevaga kinnitatud ehitusprojekti. Tallinna Linnavalitus peab vajalikuks märkida, et sama kuupäevaga on kinnitatud L.Koidula tn 22 a krundi plaan mitte ehitusprojekt. Seega leiab vastustaja, et nimetatud 18.08.1983 akt ei ole õiguspärane. Nimetatud dokument ei asenda ehitusluba.
  3. Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr 2151-k andmise ajal oli juriidiliste isikute maa ostueesõigusega erastamine piiratud. Juriidiliste isikute maa erastamist reguleerinud
  5. 1994 kuni 07.06.1996 kehtinud

§ 21

lg 4 kohaselt võis juriidiline isik erastada ehitise alust ja selle juurde kuuluvat maad, kui ta on ehitise kaasomanik ning teisel kaasomanikul on õigus saada maa omanikuks. Vastavalt kehtinud

§ 21

lg 7 ei kehtinud nimetatud piirang Eestis registrisse kantud juriidilise isiku suhtes § 19 lg 1 nimetatud kohalikes omavalitsusüksustes. Vabariigi Valitsuse 04.04.1995 määruse nr 164 kinnitatud kohalike omavalitsusüksuste nimekirjas kus maa võõrandamisel Eesti registrisse kantud juriidilisele isikule ei ole vaja kohaliku omavalitsusüksuse volikogu nõusolekut ja Vabariigi Valitsuse luba, ei ole märgitud Tallinna linna.

  1. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsus ei ole täitnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 25 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti
  2. Õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis on kindlaks tehtud. Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korraldusega nr 208-k tagastati L.Koidula tn 22 asuvad hooned, milleks oli kolm elamut.
  3. A T esitas GÜ Koit (õigusjärglane GÜ Koidukivi) nimel Tallinna Linnavalitsusele L.Koidula 22a maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Avalduste esitamise viimane 7 tähtaeg, milleks oli
  4. jaanuar 1998, fikseeriti
  5. oktoobril 1997 vastu võetud maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadusega. Seega on avaldus esitatud tähtaegselt.
  6. Vabariigi Valitsuse 6.11.1996 määruse Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine (jõustus 12.11.1996) avalduse esitamise ajal kehtinud redaktsiooni punkt 11 alapunkti 1 kohaselt tuli avaldusele muuhulgas lisada omandiõigust tõendavad dokumendid (hooneregistri teatis, seaduslikus korras väljaantud ehitusluba, väljavõte ehitusloa väljaandmise registrist, suvila või aiamaja üleandmis-vastuvõtmisakt, ostu-müügileping vms) ja alapunkti 6 kohaselt õiend Eesti äriregistri pidaja poolt peetavas registris registreerimise kohta või registreerimistunnistuse kinnitatud koopia. Avaldusele ei lisatud omandiõigust tõendavaid dokumente, samuti ei lisatud äriregistri väljavõtet. Avaldusele on lisataud L.Koidula tn 22a krundi plaan ja maa looduses eraldamise akt, millest nähtub, et maa on eraldatud garaažikooperatiivile Vesivärava tn 44a. Kaks aastat hiljem on esitatud 09.02.1999 Tallinna Hooneregistri teatis, milles on L.Koidula tn 22a vara omanikuna märgitud GÜ Koit ja
  7. aprilli 2000 Tallinna Hooneregistri teatis, milles on märgitud, et vara omanik on GÜ Koidukivi. Hilisemalt on esitatud ka äriregistri väljavõte. Äriregistri väljavõtte ja GÜ Koidukivi põhikirja kohaselt on GÜ Koit ümberregistreeritud GÜ-ks Koidukivi. Juhatuse liikmetena on märgitud K. K. ja L. K..
  8. Garaažikooperatiivi Park (garaažikooperatiiv Vesivärava tn 44a õigusjärglane) liikmete 07.05.1993 üldkoosoleku protokolliga otsustati seoses reaorganiseerimisega moodustada garaažikooperatiivist Park kaks õigusjärglast GÜ Park Vesivärava tn 44a ja GÜ Koit L.Koidula tn 22a. Garaažikooperatiivi esimehele Väino Saviauk’ile pandi protokolliga ülesandeks vormistada garaažibokside üleandmine seadusega ettenähtud korras. Tallinna Linnavalitsusele ei ole teada kuidas toimus L.Koidula tn 22a asuvate ehitiste omandiõiguse üleminek GÜ-le Koit. 07.05.1993 toimunud üldkoosoleku ajal reguleeris omandiõiguse üleminekut Eesti ENSV Tsiviilkoodeks, mille § 46 kohaselt tuli teostada riiklike, kooperatiivsete ja teiste ühiskondlike organisatsioonide tehingud nende eneste vahel ja kodanikega kirjalikult. Paragrahvi 138 kohaselt tekib lepingu järgi vara omandajal omandiõigus asja üleandmise momendil. Seega eeldas L.Koidula tn 22a vara üleandmist poolte kirjalikul kokkuleppel. Kui vara omandiõiguse üleminekut ei ole toimunud, siis ei saanud olla GÜ Koidukivi L.Koidula tn 22a asuvate maa-aluste garaažide omanik. Seega on täitmata veel üks tingimustest, mis annab õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks.
  9. Kaebuse väide, et kaebaja sai Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusest nr 2151-k teada 2002 aastal on paljasõnaline. Kaebuse esitaja esindaja tutvus 16.10.2000 L.Koidula tn 22 vara tagastamise toimiku materjalidega, millest nähtub, et talle on väljastatud 30.06.1995 korralduse nr 2151- k koopia. Seega pidi kaebuse esitaja teada saama oma õiguste rikkumisest hiljemalt 16.10.
  10. Kuna toimikuga tutvumise avaldusele on põhjusena märgitud, et L.Koidula tn 22 maal asub GÜ Koidukivi, siis on selge, et kaebuse esitaja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama juba varem kui 16.10.
  12. Vastustaja juhib tähelepanu ka asjaolule, et maareform oli erastamise avalduse esitamise ajaks kehtinud juba kuus aastat, kuid garaažiühistu esitas avalduse alles viimasel hetkel so 18.12.1997, lisamata avaldusele kõiki vajalike dokumente, mistõttu ei saanud ka avaldust koheselt menetleda. Vaidlusaluse korralduse vastuvõtmise ajast on möödunud üle 10 aasta, kuid kaebaja asus sisuliselt oma õiguste kaitseks tegutsema alles viimasel hetkel, so 29.11.2004, mil pöördus Tallinna Linnavalituse poole taotlusega kahju hüvitamiseks ja 31.
  13. 2004, mil esitas kaebuse Tallinna Halduskohtusse. Seoses vastustaja teise esindaja ilmumisega kohtumenetlusse on vastustaja esitanud järgmised 8 seisukohad:
  14. Vastustaja leiab, et GÜ-le Koidukivi ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitatud, kuna kaebajal puudub omandiõigus L.Koidula tn 22a asuvatele garaažidele. 23.03.1983 garaažikooperatiivi Vesivärava 44a liikmete üldkoosoleku protokolli kohaselt otsustati seoses reeorganiseerimisega nimetada garaažikooperatiiv Vesivärava 44a ümber garaažikooperatiiviks Park. 07.05.1993 toimunud garaažikooperatiivi Park liikmete üldkoosoleku protokolli kohaselt otsustati seoses reeorganiseerimisega moodustada garaažikooperatiivist Park kaks õigusjärglast: GÜ Park ja GÜ Koit. Üldkoosoleku protokolli punkti 4 kohaselt otsustati garaaži üleandmine teostada vastava aktiga personaalselt igale garaažiboksi valdajale. 07.05.1993 toimunud GÜ Koit liikmete üldkoosoleku protokolli kohaselt otsustati GÜ Koit liikmetel võtta üle asutajaliikmetele kuulunud ja kasutuses olevad garaažid nende isiklikuks omandiks. GÜ Koit asutajaliikmeteks olid 7.05.1993 toimunud GÜ Koit liikmete üldkoosoleku protokolli ja selle lisas oleva nimekirja kohaselt: A. T., E. E., P. P., E. P., V. K. ja R. S.. 09.05.1993 koostati garaažikooperatiivi Park ja GÜ Koit kuue asutajaliikme vahel vara üleandmise aktid. Nimetatud aktidega võttis iga GÜ Koit asutajaliige enda kasutuses oleva garaažiboksi vastu oma omandisse.
  15. 07.03.2000 üldkoosoleku protokolli kohaselt muudeti GÜ Koit nimi GÜ Koidukiviks ning kinnitati uue garaažiühistu põhikiri. Tuginedes eeltoodud faktidele ei ole vaidlust selle üle, et GÜ Koidukivi on GÜ Koit õigusjärglane ning viimane on omakorda garaažikooperatiivi Park õigusjärglane, kuid hetkel, mil garaažikooperatiiv Park reorganiseeriti ümber GÜ-ks Koit läksid garaažiboksid 09.05.1993 sõlmitud vara üleandmise aktidega üle uue ühistu asutajaliikmete omandisse. Seega moodustati GÜ Koit, selliselt, et garaažiboksid läksid ühistu liikmete omandisse ning ühistu tegevusalaks jäi üksnes haldamine. Nimetatud asjaolu tuleb üheselt välja ka GÜ Koit põhikirja punktidest 5; 6.2; 6.4; 6.7; 7.1.4; 9.1; 9.2; 10.3 ja 13.
  16. Ka vastavalt uuele põhikirjale jäi GÜ Koidukivi Tallinnas, L.Koidula tn 22a asuva garaažibokside kui mitteeluruumide omanike mittetulundusühistuks, mille asutamise eesmärk oli korraldada ehitise mõtteliste osade ühist ekspluateerimist ja haldamist ning ühingu liikmetele kuuluvate garaažide ümbruse territooriumi heakorrastamist. Võttes aluseks eelmainitud asjaolud ei ole ka GÜ Koidukivi kunagi olnud L.Koidula tn 22a asuvate garaažide omanik, sest sisuliselt on tegemist ikkagi GÜ-ga Koit, mille nimi muudeti.
  17. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lg 3 p 2 kohaselt võib kaebusega taotleda avalik õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Tuginedes eeltoodule on halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud üheselt, et kahjunõude võib esitada isik, kellele õigusvastase haldusaktiga tekitati kahju, sest haldusakti õigusvastasuse tuvastamise ja sellele tuginedes kahjunõude esitamine eeldab põhjendatud huvi ehk teisisõnu kahju kuulub hüvitamisele ainult isikule, kelle seadusest tulenevate õiguste realiseerimise muutis nimetatud haldusakt võimatuks. 47.

§ 22

lg 1 kohaselt on ostueesõigusega maad õigus erastada isikul, kes on ehitise omanik. 01.12.1993 jõustusid nii asjaõigusseadus kui asjaõigusseaduse rakendamise seadus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle, mis tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. AÕSRS § 13 lg 6 sätestas, et ehitise või selle osa võõrandmise tehing peab olema notariaalselt tõestatud ning alates 1993 aasta 1. detsembrist kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muumise seaduse jõustumiseni (s.o 29.12.1994) tehtud ehitise võõrandamise tehing ei ole tehingu notariaalse vormi mittejärgimise tõttu tühine, kui käesolev paragrahv ei nõua ehitise võõrandmise tehingu notariaalset vormi. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et vaidlustatud haldusakt saab 9 rikkuda vaid isiku neid subjektiivseid õigusi, mis tal olid selle haldusakti andmise ajal ( 3-3-1-1997; 3-3-1-21-97). Järelikult kahju GÜ-le Koidukivi saaks olla tekkinud vaidlustatud ja väidetavalt õigusvastase Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusega nr 2151-k üksnes siis, kui nimetatud korraldus rikuks kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. GÜ Koidukivi on esitanud halduskohtule kaebuse leides, et õigusvastase haldusakti (Korraldus nr 2151-k) väljaandmisega on talle tekitatud kahju, kuivõrd ta on seetõttu jäänud ilma võimalusest ostueesõigusega erastada garaažibokside alune maa. Kaebuse esitaja eeltoodud seisukoht on ekslik, sest kaebaja ei ole kunagi olnud garaažibokside omanik ega omanud õigust ostueesõigusega erastada ehitise alust maad, mistõttu ei saa talle olla tekitatud ka nimetatud haldusakti vastuvõtmisega kahju. Kaebuse esitaja enda poolt on halduskohtule esitatud tõendid ( 09.05.1993 koostatud garaažikooperatiivi Park ja GÜ Koit 6 asutajaliikme vahel vara üleandmise aktid), millede kohaselt läksid garaažiboksid üle GÜ Koit asutajaliikmete omandisse. Puuduvad tõendid selle kohta, et GÜ Koit asutajaliikmed (E. E., R. S., E. P., V. K.A. T. ja P. P.) oleksid oma omandis olevad garaažiboksid võõrandanud notariaalselt tõestatud tehinguga kaebajale, mistõttu on asjakohatud kaebaja väited, et Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse tulemusena on ta kaotanud

§ 22lg 1 tuleneva õiguse ostueesõigusega erastada ehitise omanikuna maad.

  1. Vastustaja on seisukohal, et käesoleva vaidluse puhul on kohaldatav RVS § 7 lg 1 toodud põhimõte, et nõudeõigus kahju hüvitamiseks on vaid isikul, kelle õigusi on rikutud, seda kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekkinud kahju puhul. Kuna GÜ Koidukivi ei ole isikuks kelle õigusi on avalik-õiguslikus suhtes rikutud puudub ka seaduslik alus esitatud kahjunõude rahuldamiseks.
  2. HKMS kohaselt esitab iga isik, kes leiab, et tema õigusi või vabadusi on piiratud kohtusse individuaalse kaebuse, kui kaebus esitatakse teise isiku huvides tuleb kaebusele lisada vastavaid volitusi tõendav dokument. HKMS § 7 lg 3 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda oma liikmete või muude isikute huvides isikute ühendus, sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab. Käesoleval juhul ei ole kaebaja garaažibokside omanik ega ka kaasomanik. Omaniku õigusi garaažiboksidele ei tulene temale seadusest ega kinnitatud põhikirjast, mistõttu puuduvad tal volitused esindada kohtus isikuid, kellele 09.05.1993 sõlmitud vara üleandmise aktidega garaažikooperatiivi Park poolt boksid üle anti ja tal puudub nõudeõigus kahju hüvitamiseks. Tuginedes eeltoodud põhjendustele leiab vastustaja, et GÜ Koidukivi subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
  3. Vastustaja on seisukohal, et 09.05.1993, mil garaažid füüsilistele isikutele üle anti, kehtinud ÜS § 28 lõiked 1 ja 3 koostoimes peavad silmas ainult kaasomandit, mis ühistul tekib seoses osamaksudega ja muude maksudega ning oma tegevusest saadavast tulust. Nimetatud asjaolu kinnitab ka ÜS §-s 19 määratletud ühistu ja tema liikmete varalise vastutuse ulatus. Nimelt sätestab antud paragrahvi lõige 1, et ühistu vastutab oma kohustiste eest kogu oma varaga, millele seaduse kohaselt võib pöörata sissenõude. Lõige 2 sätestab, et liige vastutab ühistu kohustiste eest osamaksu alammäära ulatuses. Kui liige on tasunud alammäärast suurema osamaksu, vastutab ta ühistu kohustiste eest osamaksu alammäära ulatuses. Seega on seaduseandja ühistu varalise vastutuse ja liikme varalise vastutuse ühistu kohustuste eest kindlalt piiritlenud ning välistanud olukorra, kus liikme varaline vastutus ühistu kohustuste ees laieneks ka liikme eraomandile.
  4. Eeltoodud järeldust toetab ka 01.07.1990 kuni 01.12.1993 kehtinud Eesti Vabariigi omandiseadus, mis reguleeris sellel ajavahemikul omandisuhteid, määrates kindlaks omanike ringi, omandivormid, omandiõiguse tekkimise alused, sisu, objektid ning omandiõiguse teostamise ja kaitse põhimõtted, olles aluseks teistele Eesti Vabariigis omandisuhteid reguleerivatele normatiivaktidele. Juriidilise isiku omandit reguleeris tol hetkel Eesti Vabariigi omandiseaduse
  5. peatükk, milles sisaldunud § 20 lg 1 kohaselt tekkis kooperatiivi omandiõigus tema liikmete maksetest ühistatud varast ning kooperatiivi majandustegevusest saadavast ja muust tulust. Omandiseaduse § 19 kohaselt võis kooperatiivi, ühiskondliku organisatsiooni ja liikumise omandiõiguse objektiks olla vara, mille omamine ei ole vastuolus 10 tema põhikirjaga. Tuginedes eeltoodule määratles ka omandiseadus sarnaselt ühistuseadusega, et ühistu/kooperatiivi omand tekib ainult tema liikmete maksetest ühistatud varast. Ka GÜ Koit põhikiri sätestas üheselt, et garaažiboksid on liikmete omandis, mitte garaažiühistu omandis, nagu on ebaõigesti leidnud kaebaja.
  6. Garaažibokside omanikeks saab lugeda ainult isikuid, kellele vara 09.05.1993 koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktidega üle anti s.o. erastati. Tartu Ringkonnakohus on oma 08.03.2000 lahendis nr II-3-2/2000 leidnud, et kuivõrd garaažiühistu vara erastamise nõuete kohta puudub iseseisev õiguslik regulatsioon, tuleb vorminõude osas lähtuda seadusest aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta. Selle seaduse § 5 lg 1 kohaselt erastatakse kooperatiivi vara tasuta kooperatiivi liikme kasutuses oleva vara natuuras eraomandisse andmise ja kooperatiivi liikmete ühises kasutuses olevas vara kaasomandiõiguse osa määramise teel. Seaduse § 6 sätestab, et üksnes vara erastamisel ühisesse omandisse jäetud vara on kaasomand. Eeltoodud sätetest tuleneb, et kooperatiivi vara erastamisel eristati liikmetele kuulunud vara, mis erastati igale konkreetsele liikmele ja, mis kuulus tema ainuomandisse ning liikmete ühiskasutuses olnud vara, mis erastati liikmete kaasomandisse. Vastavalt seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta § 2 lõikele 1 erastatakse kooperatiivi vara üldkoosoleku otsuse alusel. Garaažikooperatiivi Park 07.05.1993 koosoleku protokollis sisalduvat otsust jaotada garaažiboksid vastavalt 17.12.1982 jaotusele liikmete vahel ning vormistada üleandmine vastava aktiga personaalselt igale garaažiboksi valdajale, võib sisuliselt pidada otsuseks erastada kooperatiivi vara reaalosadena. Seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta § 10 lg 1 kohaselt tekib omandiõigus erastatud varale alates vara üleandmisest kooperatiivi poolt erastamise subjektile üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel. Lähtudes eeltoodust saab väita, et garaažikooperatiivi Park 07.05.1993 üldkoosoleku otsus jaotada L.Koidula tn 22a asuv ühisvara eraldi boksideks ning selle otsuse alusel 09.05.1993 allkirjastatud vara üleandmisevastuvõtmise aktid on dokumendid, mis tõendavad ehitise omandiõigust ning on kooskõlas seadusega. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et garaažiboksid erastanud isikud oleksid oma omandit hiljem võõrandanud. Tuginedes eeltoodule ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et tema on L.Koidula tn 22a asuvate garaažide omanik ning omaniku staatuse andis talle ühistuseadus. Seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta § 11 kohaselt on kooperatiivile kuulunud ehitise erastamisel ehitise omanikul õigus maa omandamiseks Eesti Vabariigi maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Sama õigus on ühisesse omandisse jääva ehitise omanikel.
  7. Vastustaja leiab, et GÜ Koidukivi ei ole L.Koidula tn 22a asuva garaaži aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa suhtes maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt. Eraõiguslik juriidiline isik võib ostueesõigusega erastada maad

§ 21

lg-s 4 toodud alusel ja kooskõlas AÕSRS § 12, § 13 lg 3, lg 4 ja lg 5 ja seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta §-ga 11, olles ehitise või istanduse omanik ja

§ 22

lg 1 ja lg 11 sätestatud tingimustel maad, mis on aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri sees tingimusel, et see ei ole ühegi ehitise alune ega teenindamiseks vajalik maa. 54. Vastustaja nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et igale ühistu liikmele kuulus kaasomandiosa garaažihoonest ja konkreetne garaažiboks ning ühistu liikme poolt tema kasutuses oleva garaažiboksi aluse maa eraldiseisev erastamine ei oleks olnud mõeldav, kuna iga garaažiboksi juurde eraldiseisva kinnistu moodustamine ei oleks olnud põhjendatud. Nõustuda ei saa aga kaebuse esitaja seisukohaga, et kuna kõik garaažibokside omanikud on samaaegselt ka ühistu liikmed, siis on seaduseandja andnud garaažidealuse maa erastamise õiguse ühistule. Samuti ei rajane seadusel kaebuse esitaja väide, et käesoleval juhul on tegemist garaažiühistu liikmete ühiskasutuses oleva maaga

§ 22lg 11 mõistes.

  1. AÕRS § 12 lg 1 sätestab, et kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise 11 teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. AÕRS § 12 lg 4 kohaselt asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel loetakse tsiviilkäibes olevad ehitise reaalosad mõttelisteks osadeks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Mõttelise osa suuruseks on ehitise reaalosa üldpinna ja ehitise reaalosade üldpinna suhe. Ehitise reaalosa võib tsiviilkäibes olla vaid korteriomandina, korterihoonestusõigusena, erastatud eluruumina, elamus asuva erastatud mitteeluruumina, elamuühistu liikme omandisse antud korterina, endise korteriühingu liikme omandisse antud korterina või ehitise kaasomandi lõpetamisel tekkiva ehitise reaalosana. Ehitise jagamine kaasomandi lõpetamisel ei või olla vastuolus ehitise olemusega ja maakorralduse nõuetega. Ehitist võib reaalosadeks jagada vaid tervikuna. Tuginedes eeltoodule oli seaduseandja reguleerinud kaasomandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise alused juba alates asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest s.o. alates 29.12.
  2. Seega on põhjendamatu kaebuse esitaja väide, et juhul kui ehitis kuulub kaasomandisse on maa ostueesõigusega erastamise menetlus komplitseeritud ja erastamise menetlus viiakse läbi garaažiühistu vastavasisulise avalduse alusel ja mille läbi ühistu saab ka maa omanikuks.
  3. Vastustaja leiab, et kaebaja tellitud AS Pindi Kinnisvara poolt koostatud hindamise akt nr 060209-11-501, milles on leitud, et Tallinnas, L.Koidula tn 22a asuva vara eriväärtuseks on 700 000 krooni, ei ole läbipaistev ning sellest ei ole võimalik välja lugeda, millistele konkreetsetele andmetele tuginedes on vara väärtus leitud. Vastustaja leiab samas, et sellele vaatamata ei ole uue hindamisakti tellimiseks vajadust, sest hindamisel tehtud vead on võimalik parandada kohtumenetluse käigus. Vastustaja on leidnud, et põhjendamatu on akti seisukoht, et garaažide asukoht on hea, mistõttu lisab + 15% keskmisele hinnale. Käesoleval juhul puudub L.Koidula tn 22a asuvatel garaažidel täielikult iseseisev juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Ainuke juurdepääs kulgeb üle L.Koidula tn 22 asuva kinnistu. Tulenevalt sellest asjaolust on asukoha hindamine heaks põhjendamatu. Hinnang asukohale peaks olema rahuldav ning seega tuleks summaarset tulemust hoopis 15% vähendada. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja arvates korrektne arvutus järgmine: 170 x (0,85 x 6 x 0,85) = 110 500 krooni; 110,5 x 6 x 0,8 = 530 000 krooni. Saadud hinnast tuleb maha arvestada kaebaja säästetud vara, milleks on ostueesõigusega erastatava maa hind 1993 aasta maa maksustamishindade alusel 219 x 125 = 27 375 krooni ja maa erastaja korraldaja kulud 487 krooni.
  4. Vastustaja leiab, et kuna 6.02.1996 kinnistati L.Koidula tn 22 asuv maa suurusega 2398 m2 õigustatud subjektide nimele, pidi kaebaja
  5. aasta veebruaris olema teadlik, et garaažide alune maa on tagastatud õigustatud subjektidele L.Koidula tn 22 maa koosseisus. AÕS § 55 lg 1 kohaselt on kinnistusraamat avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei või keegi ennast vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Vastustaja leiab, et kaebaja oleks saanud Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr 2151-k vaidlustamisega ning hagiavalduse esitamisega kinnistusraamatu kannete muutmiseks kahju tekkimise või selle suurenemise ära hoida, mistõttu kuulub kohaldamisele TsK § 462 lg 1, mille kohaselt kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustab kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvitise suurust vähendada. Samuti kuulub kohaldamisele TsK § 229 lg 2, mille kohaselt on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurust või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Vastustaja arvates võimaldavad antud vaidluses tuvastatud asjaolud arvata, et GÜ Koidukivi ei teinud kõike kahju vältimiseks ja selle suurenemise ärahoidmiseks. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kaebuse esitaja ning tema liikmed, kes garaažiboksid
  6. aastal erastasid, ei ole käitunud hoolsalt oma omandi registreerimisega ning ei teinud mõistlikke toiminguid õiguskaitsevahendite kasutamise näol. 12 KOHTU SEISUKOHT
  7. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusega nr 2151-k tagastati L.Koidula tn 22 asuv krunt suurusega 2398 m2 mõttelistes osades omandireformi õigustatud subjektidele Erika Kaldveerile, Van Moldrele, Aari Solazzole ja Erk Harknale. Samuti puudub vaidlus selles, et selle korraldusega tagastatud L.Koidula tn 22 krundi kooseisus tagastati omandireformi õigustatud subjektidele ka L.Koidula tn 22a maa-alune garaaž, mis oli ehitatud Eesti ENSV Tallinna Linna Mererajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 06.02.1980 otsuse nr 36 (II kd lk 77) alusel garaažikooperatiivile Vesivärava 44a (garaažikooperatiivi Park õiguseellase) garaaži ehitamiseks eraldatud maale.
  8. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et GÜ Koidukivi on GÜ Koit õigusjärglane ning viimane on omakorda garaažikooperatiivi Park õigusjärglane. Käesoleva haldusasja arutamise käigus selgus, et poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et L.Koidula tn 22a asuv garaaž on püstitatud õiguslikul alusel.
  9. Pooled ei vaidle ka selle üle, et GÜ Koit on oma 07.05.1993 üldkoosolekul otsustanud võtta vastu ühistu asutajaliikmete kasutuses olnud garaažid nende isiklikuks omandiks ning et 09.05.1993 koostati garaažikooperatiivi Park ja GÜ Koit kuue asutajaliikme vahel vara üleandmise aktid.
  10. Vaidlus käib selle üle, kas GÜ Koidukivi on isikuks, kellel on õigus

§ 22

lg 1 alusel ostueesõigusega erastada L.Koidula tn 22a asuvate garaažibokside alust ja teenindusmaad kokku 0,0219 ha, mille erastamiseks on 18.12.1997 esitanud GÜ Koit nimel Tallinna Linnavalitsusele avalduse A. . (L.Koidula 22a krundi moodustamise toimik, lk 1-2) ja kas Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusega nr 2151-k tekitati GÜ-le Koidukivi kahju sellega, et kaebaja jäi korralduse tõttu ilma õigusest saada temale kuuluvate aadressil L.Koidula 22a asuvate garaažibokside omanikuna garaažide aluse ja teenindamiseks eraldatud 0,0219 ha suuruse maatüki omanikuks ning et kaebaja on Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr 2151-k andmise tagajärjel jäänud ilma temale kuuluvast Tallinnas L.Koidula 22a asuvast kuue garaažiboksiga garaažist. 62.

§ 22

lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt maareformi seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Garaažiühistu liikmete ühiskasutuses oleva maa ostueesõigusega erastamise õigus oli sätestatud

§ 22

lg-s 1 ka 18.12.1997, millal GÜ Koit nimel esitati maa ostueesõigusega erastamise avaldus.

§ 22

lg 11 kohaselt loetakse elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevaks maaks nimetatud ühistu maakasutusõiguse piiridesse jääv maa, mida ühistu liikmed kasutavad ühiselt ja mis ei ole määratud ühistu liikme ehitise juurde kuuluva krundina või selle teenindamiseks vajaliku maana.

  1. Garaažikooperatiivi Park liikmete 07.05.1993 üldkoosoleku protokolli (I kd lk 42-43) kohaselt annab kooperatiiv Park L.Koidula tn 22a moodustatud GÜ-le Koit kui ühele õigusjärglasele üle garaaži, mis on kasutajate poolt ehitatud ja makstud selleaegsetes hinnetes 2500.- rubla. Garaažis on kuus boksi üldpinnaga 128,52 m2 ja üldkasutatav sissesõidukäik 56,70 m2, mis on võrdsetes osades jaotatav kõigi kuue boksi valdaja vahel. Protokolli punkti 4 kohaselt tuleb garaaži üleandmine teostada vastava aktiga personaalselt igale garaažiboksi 13 valdajale.
  2. GÜ Koit liikmete 07.05.1993 üldkoosoleku protokolli (I kd lk 114) kohaselt otsustati seoses garaažikooperatiivi Park nr 63 likvideerimisega asutada GÜ Koit, mis on endise kooperatiivi õigusjärglane, loeti garaažikooperatiivi Park nr 63 liikmed garaažiühistu asutajaliikmeteks vastavalt samas protokollis olevale nimekirjale. Üldkoosoleku protokolli nimekirja kohaselt olid GÜ Koit asutajaliikmeteks E. P., R. S., V. K., E. E., A. T. ja P. P.. Protokolli punkti 3 kohaselt otsustati, et juhatus võtab asutajaliikmetele kuulunud ja nende kasutuses olevad garaažid nende isiklikuks omandiks. Seega otsustas GÜ Koit, et garaažibokse ei võeta garaažiühistu omandisse vaid need antakse asutajaliikmete isiklikuks omandiks.
  3. Garaažikooperatiivi Park 09.05.1993 vara üleandmise aktidega andis garaažikooperatiiv Park igale GÜ Koit asutajaliikmele üle vastava garaažiboksi ja iga GÜ Koit asutajaliige võttis vastava garaažiboksi numbri järgi vastu (I kd lk 109-113). Kõigil aktidel on märgitud, et seoses reorganiseerimisega garaažikooperatiiv Park annab üle Tallinnas L.Koidula tn 22a garaažiboksi nr /vastava garaaži number/pinnaga 21,42 m2, mis on koos üldkasutatava vahekäigu osaga 38,87 m
  4. Garaažiboksi nr /vastava garaaži number/ võtab vastu GÜ Koit asutajaliige /ees- ja perekonnanimi/. Seega anti 09.05.1993 vara üleandmise aktidega GÜ Koit kuue asutajaliikme omandisse kuus garaažiboksi koos üldkasutatava vahekäiguga võrdsetes osades igaühele 38,87 m2, kokku 233,22 m
  6. 12.01.1981 maa looduses eraldamise aktist nr.3 (I kd lk 6-7) ja selle akti lisaks olevast 06.01.1981 L.Koidula tn 22a maa-aluse garaaži krundi plaanist (I kd lk 30) nähtuvalt on L.Koidula 22a maa-aluse garaaži krundi pindala 219 m2 ja selles suuruses maa ostueesõigusega erastamise avaldus oli GÜ Koit nimel 18.12.1997 esitatud Tallinna Linnavalitsusele. Seega hõlmas 09.05.1993 vara üleandmise aktidega GÜ Koit asutajaliikmete omandisse antud vara kogu L.Koidula 22a garaaži krunti.
  7. Kohus nõustub Tartu Ringkonnakohtu
  8. märtsi 2000 kohtuotsuses nr II-3-2/2000 väljendatud seisukohaga, et kuivõrd garaažiühistu vara erastamise, sh selle vormistamise nõuete kohta puudub iseseisev õiguslik regulatsioon, tuleb lähtuda seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta analoogiast. Nimetatud seaduse § 2 lg 1 kohaselt erastatakse kooperatiivi vara üldkoosoleku otsuse alusel, § 9 kohaselt antakse erastatav vara erastamise subjektile üle kooperatiivi üldkoosoleku või juhatuse otsusega ja § 10 lg 1 kohaselt tekib omandiõigus erastatud varale alates vara üleandmisest kooperatiivi poolt erastamise subjektile üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel. Seega on garaažikooperatiivi Park 07.05.1993 üldkoosoleku otsus ja selle otsuse alusel 09.05.1993 allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktid dokumendid, mis tõendavad vara üleandmise-vastuvõtmise aktides märgitud garaažibokside omandiõiguse üleminekut GÜ Koit asutajaliikmete omandisse. Puuduvad tõendid selle kohta, et GÜ Koit asutajaliikmed oleksid oma omandis olevad garaažiboksid võõrandanud kaebajale.
  9. Eeltoodust nähtuvalt ei toimunud GÜ Koit asutamisel garaažibokside omandiõiguse üleminekut GÜ-le Koit. Nimetatud asjaolu nähtub ka Tallinna Linnamajanduse Ameti ettevõtlusregistri osakonnas registreeritud GÜ Koit põhikirjast (I kd lk 44-53). Põhikirja punkti 5 kohaselt on ühistu ühine omand ühistu liikmete poolt ühendatud vahendid ja vara, ühistu tegevuse käigus valmistatud vahendid ja vara, muu vara, mis on saadud seadusandlusega lubatud alustel. Ühistu juhatus valdab käsutab ja kasutab liikmetele kuuluvat osakut võrdsetes osades. Samuti kannab maha täielikult amortiseerunud põhivahendid. Nimetatud punktis ei ole märgitud garaažibokse. Põhikiri on samas ühistu liikme vastutuse osas vastuoluline, sätestades muuhulgas punktis 5, et ühistu liige vastutab ühistu kohustuste eest osaku piires ja punktis 9.1 vastuolus ÜS § 19 lg-ga 2, et ühistu liige vastutab ühistu kohustuste eest temale kuuluva garaažiboksi kehtiva hinna ulatuses. Samas 14 põhikirja punkti 13.1 kohaselt ühistu ekspluateerib ja remondib tema liikmetele omandiõiguse alusel kuuluvaid garaažibokse täieliku isetasuvuse põhimõttel võrdselt kõigil liikmetel. Põhikirja punkti 10.3 kohaselt ühistu liige arvatakse ühistust välja ka liikmele kuuluva vara (garaažiboksi) võõrandamisel (müük, vahetus, kinge, võõrandamine eluaegse ülalpidamise tingimusega). Seega on GÜ Koit põhikirjas põhimõtteliselt käsitletud garaažibokse liikmetele omandiõiguse alusel kuuluvatena. Ka vastavalt GÜ Koidukivi põhikirjale (I kd lk 54-61) on GÜ Koidukivi Tallinnas, L.L.Koidula tn 22a asuva garaažibokside kui mitteeluruumide omanike mittetulundusühistuks (p 1.4), mille tegevuse eesmärk on ühingu liikmete ehitise mõtteliste osade ühine ekspluateerimine ja haldamine (p 1.4.2) ning ühingu liikmetele kuuluvate garaažide ümbruse territooriumi heakorrastamine (p 1.4.3).
  10. Kuigi 09.02.1999 Tallinna Hooneregistri teatises nr 18536 on märgitud, et hooned asukohaga L.Koidula tn 22a kuuluvad GÜ-le Koit ja Tallinna Hooneregistri 24.04.2000 tõendis nr 9337 on samuti märgitud, et ehitised asukohaga L.Koidula tn 22a kuuluvad GÜ-le Koidukivi (L.Koidula 22a krundi moodustamise toimik, lk 8 ja 10), ei teki hooneregistri kandest GÜ-le Koidukivi omandiõigust L.Koidula tn 22a garaažiboksidele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.05.2002 kohtuotsuses nr 3-2-1-64-01 on leitud, et hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Riikliku hooneregistri pidamist reguleerib Vabariigi Valitsuse
  11. augusti
  12. a määrusega nr 277 kinnitatud riikliku hooneregistri pidamise põhimäärus (edaspidi põhimäärus). Vastavalt selle §-dele 2 lg 1 ja § 4 lg 3 on hooneregister riiklik register ning kohaliku registri volitatud töötleja maavalitsus või tema hallatav riigiasutus. Hooneregistri pidamise eesmärgiks on andmete kogumine ja töötlemine usaldusväärse teabe saamiseks Eesti territooriumil asuvate hoonete kohta. Põhimääruse § 11 lg 1, 3 ja 4 kohaselt kantakse andmed omaniku kohta registrisse ja tehakse nendes muudatusi omandiõigust tõendava alusdokumendi alusel. Selliseks dokumendiks võib olla ka ehitisele kui vallasasjale omandiõigust tunnustav kohtuotsus. Samad põhimõtted sisaldusid ka kuni
  13. septembrini
  14. a kehtinud Vabariigi Valitsuse
  15. detsembri
  16. a korraldusega nr 378-k kinnitatud Eesti riikliku hooneregistri põhimääruses.
  17. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega, et pärast vara üleandmist kuulus L.Koidula tn 22a garaažihoone ühistu liikmete kaasomandisse aga vastavalt ÜS § 28 lg 1 on selline kaasomand ka ühistu varaks. 09.05.1993 garaažibokside aktidega GÜ Koit asutajaliikmetele üleandmise ajal sätestas ÜS § 28 lg 1, et ühistu varaks on tema liikmete kaasomand ja ühistu tegevuse lõpetamisel liikmete vahel jaotamisele kuuluv ning jaotamisele mittekuuluv vara (edaspidi jagamatu vara), kui ühistu põhikirjas on sätestatud viimatinimetatud vara moodustamine. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tekib ühistu vara tema liikmete osamaksudest ja muudest maksetest, ühistu tegevusest saadavast tulust, riigi ja kohaliku omavalitsuse majandusabist ning muudest laekumistest. Kohus nõustub vastustajaga, et ÜS § 28 lõiked 1 ja 3 koostoimes peavad silmas ainult kaasomandit, mis ühistul tekib seoses osamaksudega ja muude maksudega ning ühistu tegevusest saadavast tulust. Seega ei tulene ÜS §-st 28, et ühistu liikmete eraomandis olev vara on ühistu vara. Nimetatud asjaolu kinnitab ka ÜS §-s 19 määratletud ühistu ja tema liikmete varalise vastutuse ulatus. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt vastutab ühistu oma kohustiste eest kogu oma varaga, millele seaduse kohaselt võib pöörata sissenõude, lõike 2 kohaselt liige vastutab ühistu kohustiste eest osamaksu alammäära ulatuses. Kui liige on tasunud alammäärast suurema osamaksu, vastutab ta ühistu kohustiste eest osamaksu alammäära ulatuses. Seega on välistatud olukord, kus liikme varaline vastutus ühistu kohustuste eest laieneks ka liikme eraomandile.
  18. Nagu kohus on käesolevas otsuses juba märkinud, anti 09.05.1993 vara üleandmise aktidega GÜ Koit kuue asutajaliikme omandisse kuus garaažiboksi koos üldkasutatava vahekäiguga kokku 233,22 m2, mis ruutmeetrites hõlmas kogu L.Koidula 22a garaaži krunti 15 pindala 219 m
  19. Seega ei ole L.Koidula 22a krundi näol tegemist GÜ Koidukivi liikmete ühiskasutuses oleva maaga

§ 22lg 1 ja lg 11 mõistes.

Kuna haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja ka L.Koidula 22a garaažibokside omanik, on kaebaja alusetult leidnud, et kaebajal oli õigus saada temale kuuluvate aadressil L.Koidula 22a asuvate garaažide omanikuna garaažide aluse ja teenindamiseks eraldatud 0,0219 ha suuruse maatüki omanikuks ning et kaebaja on Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korralduse nr 2151-k andmise tagajärjel jäänud ilma temale kuuluvatest Tallinnas L.Koidula 22a asuvatest garaažidest. Eeltoodust tulenevalt ei riku Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldus nr 2151-k kaebaja õigust erastada L.Koidula 22a asuvate garaažibokside alust ja teenindamiseks eraldatud 0,0219 ha suurust maatükki.

  1. HKMS § 6 lg 3 p 2 kohaselt võib kaebusega taotleda avalik õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (s.o kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on nõudeõigus kahju hüvitamiseks vaid isikul, kelle õigusi on rikutud. Kuna kaebaja õigusi ei ole Tallinna Linnavalitsuse 30.06.1995 korraldusega nr 2151-k rikutud, puudub tal nõudeõigus kahju hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb GÜ Koidukivi kaebus jätta rahuldamata.
  2. Kaebuse esitaja taotleb menetluskulude 53 490 krooni väljamõistmist vastustajalt. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus tehakse kaebaja kahjuks, on menetluskulusid kandvaks pooleks kaebaja. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotle. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Aili Maasik Kohtunik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.