KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus 22.01.2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-834 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Harju maavanema protest Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsuse nr 20 tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 10.01.2007 Menetlusosalised Protesti esitaja Harju maavanem Vastustaja Kuusalu Vallavolikogu (Loksa Vallavolikogu õigusjärglasena) RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Asendada Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsuse põhjendus käesoleva otsuse põhjendusega. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 22.01.2007. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsusega nr 20 loeti Hara saarel asuvad varemed peremehetuks ja võeti Loksa valla valdusse. 2. Alates 20.10.2005 on Kuusalu vald Loksa valla õigusjärglane. 3. Harju maavanem esitas halduskohtule protesti, milles palus Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsuse nr 20 tühistada. 4. Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsusega rahuldati esitatud protest järgmistel põhjustel:
- a)Hõivata saab ka peremehetuid varemeid.
- b)Hara saar asus Eesti NSV ajal piiritsoonis NSVL relvajõudude ainuvalduses, seega said kõnealused hooned kuuluda ainult NSVL relvajõududele ning läksid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992 otsuse „Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude haldu- 3-05-866 ses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta” (edaspidi: Ülemnõukogu otsus) alusel üle Eesti Vabariigi omandusse olenemata sellest, kas nende hoonete üleandmise kohta mingit dokumenti koostati või mitte.
- c)Vastustaja väide, et need hooned (varemed) anti riigi poolt Loksa valla munitsipaalomandusse, ei ole tõendatud. 20.09.1993 aktiga nr 01/707-2 anti Loksa vallale üle sõjaväelinnak Pärispea külas, mis aga ei asu Hara saarel. Samuti ei ole vaidlusaluseid hooneid üle antud hoonete nimekirjas.
- d)Riik ei ole kuidagi väljendanud tahet loobuda nendest hoonetest. Asjaolu, et riik ei ole hooneid (varemeid) kandnud riigivara registrisse, ei tõenda nendest loobumise tahet. Samuti saab vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud peremehetu ehitise hõivamise korra p 7 kohaselt ehitise omaniku kindlaks teha peale riikliku ehitisregistri õiendi ka teiste dokumentidega, praegusel juhul Ülemnõukogu otsusega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta protest rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:
- a)Tallinna Halduskohus kohaldas vääralt AÕS § 96 lg 3, AÕSRS § 13 lg 2, samuti peremehetu ehitise hõivamise korra sätteid, kuna kohus on täielikult tähelepanuta jätnud peremehetute ehitiste hõivamise eesmärgi: selgitada välja asja omanik. Protesti esitaja ei esitanud dokumente, mis kinnitaksid ehitise kuulumist kellelegi. Vallale anti üle riigi vara. Kuna dokumendid olid puudulikud, viidi läbi peremehetu ehitise hõivamise menetlus.
- b)Ülemnõukogu otsuse p 2 järgi tuli Vabariigi Valitsusel korraldada endise NSV Liidu sõjaväevarade haldamine, kasutamine ja käsutamine. Kõik riigile kuuluvad ehitised kuulusid riigivara registrisse kandmisele. Nimetatud vara ei ole rohkem kui kümne aasta jooksul kantud riigivara registrisse. Protesti esitaja ei ole piisavalt tõendanud väiteid, et tegemist oleks endisele Vene sõjaväele kuulunud varaga. Vabariigi Valitsuse 20.09.1993 korraldusega nr 556-k anti Vene Föderatsiooni relvajõududelt üle võetud objektidena Loksa valla munitsipaalomandusse 2 linnakut Suurpeal – üks neist Hara sadama kompleks. Selles nimekirjas Hara saarel asuvaid ehitisi polnud, mistõttu puuduvad tõendid, et tegemist oleks olnud nõukogude armeele kuulunud varaga.
- c)Vaidlusaluseid ehitisi ei ole aastaid kasutatud (ka riigikaitselisel otstarbel mitte), vallatud, korrastatud või remonditud. Seega on Eesti Vabariik sellise tegevusega selgelt väljendanud valduse lõpetamist omandist loobumise tahtega. 6. Harju maavanema vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuses nõustutakse täielikult halduskohtu otsuse põhjendava osaga. Lisaks märgitakse, et lagunemisel või lammutamisel ei muutu hoone rajatiseks ja hoonest järele jäänud vundamendi puhul ei ole tegemist iseseisva tervikliku ehitisega. Seega ei laiene hõivamise kord varemetele ja vundamentidele. Juhul, kui Loksa vallale oleks vaidlusalused hooned 1993. aastal aktiga üle antud, poleks olnud mingit vajadust vaidlusaluseid hooneid peremehetuks tunnistada. Oluline on, et keskkonnaministri 30.06.2005 käskkirjaga nr 783 on Harju maakonnas Loksa vallas Hara külas asuv Haramaa maaüksus, pindalaga 1,45 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, jäetud riigi omandisse riigi maareservina (riigi reservmaa piiriettepanek nr AT0504180129). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Käesolevas haldusasjas on poolte vahel keskseks vaidlusküsimuseks olnud see, kas vaidlusaluste objektide omanikuks on riik. Ringkonnakohus on seisukohal, et enne kui asuda selgitama, kas vaidlusalused objektid võivad olla riigi omandis vallasasjadena, tuleb kindlaks teha, 2
(4)3-05-866 kas vaidlusalused objektid võivad üldse olla vallasasjadena tsiviilkäibes. Kui asi ei ole vallasasjana tsiviilkäibes, ei ole ta ka hõivatav (peremehetu ehitise hõivamise korra p 2). Seda asjaolu oleks vaidlustatud otsuse tegemisel pidanud arvestama ka vallavolikogu.
- Vastavalt AÕSRS § 13 lg 1 esimesele lausele ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕSRS § 13 lg 2 teise lause kohaselt on peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
- Riigikohtu halduskolleegium on hõivatavate ehitiste mõistet analüüsinud 26.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-71-
- Selles otsuses märkis Riigikohus, et korra alusel ei ole võimalik hõivata MaaRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatist (p 16). Samas märkis kolleegium, et tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi (p 19). Kolleegiumi 10.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-05 leiti, et tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, et tee pole kuidagi käsitatav vallasasjana AÕSRS § 13 lg 2 mõttes (p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et sarnaselt MaaRS § 6 lg-s 31 sätestatud tehnorajatiste ja teedega ei ole vallasasjana käibes oleva ehitisena AÕSRS § 13 lg 1 tähenduses ja hõivatava ehitisena sama paragrahvi lõike 2 tähenduses käsitatavad ka MaaRS § 6 lg-s 31 nimetatud lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitised. Kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitise omandist on loobutud, on ta muutunud maatüki oluliseks osaks ja peab maareformi käigus jagama maa õiguslikku saatust. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus maareformi eesmärkide ja põhimõtetega. Maareformi eesmärk on muuhulgas jätta riigi omandisse maa, mille puhul esineb selleks avalik huvi. Vaidlusaluste objektide aluse maa suhtes esineb selline huvi märkimisväärsel kujul, sest tegu on Rahvuspargi territooriumil asuva maaga. Seda kinnitab ka maa riigi omandisse jätmise otsus, kuigi see on kohtuvaidluse tõttu jäänud ellu viimata. Maa riigi omandisse jätmist ei tohi asjatult takistada. Maa riigi omandisse mittejätmise ja riigi avaliku huvi riivamise põhjuseks võib olla maal asuv teise isiku ehitis, sh lagunenud ehitis. Lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitis, mille omandist on loobutud, asumine maal ei saa olla piisav põhjus, mis takistaks maa jätmist riigi omandisse. Ehkki MaaRS § 6 lg 31 puudutab otsesõnu vaid teenindusmaa määramist maa erastamisel, väljendab see maareformi üldist põhimõtet, et teenindusmaad ei määrata lagunenud ja korda tegemata ehitise juurde.
- Ringkonnakohtu istungil selgitas vallavolikogu esindaja, et vaidlusaluste ehitiste puhul on kohati püsti veel müürid ja kohati ainult vundamendid. Ühelgi hoonel katust peal ei ole, samuti ei ole uksi ja aknaid. Kunagiste hoonete täpne ehituslik olukord, samuti objektide täpne koosseis ja olemasolevad võimalused neid kasutada on fikseerimata. Teada on üksnes kunagiste hoonete arv (13, toimiku lk 8). Vallavolikogu ei ole eeltoodu valguses uurinud, kas varemed on vaatamata nende lagunemisele vallasasjadena tsiviilkäibes. Nõustuda ei saa vallavolikogu seisukohaga, et peremehetu ehitise hõivamise eesmärk on selgitada välja ehitise omanik. Hõivata võib vaid peremehetut ehitist ja peremehetuse välja selgitamise kohustus on kohalikul omavalitsusel (peremehetu ehitise hõivamise korra p 8). Kui kohtumenetluses selgub, et ehitis ei ole peremehetu või kui ei ole uuritud kõiki asjaolusid, mis võivad välistada ehitise hõivamise, tuleb hõivamise otsus tühistada sõltumata sellest, kas riigivara valitseja esitas vastuväite ja tõendid vastavalt peremehetu ehitise hõivamise korra p-le
- Vastuväite esitaja kohustus esitada hõivamismenetluses tõendeid omandiõiguse kohta ei välis3
(4)3-05-866 ta uurimispõhimõttest tulenevat kohaliku omavalitsusüksuse kohustust selgitada omal algatusel välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Riigikohtu halduskolleegium on 27.09.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 selgitanud, et hõivamismenetlus on avalik-õiguslik menetlus ja sellele laieneb uurimispõhimõte.
- Kuna käesoleval juhul ei ole vallavolikogu poolt uurimispõhimõtte rikkumise tõttu kindlust, kas objektid on vaatamata lagunemisele vallasasjana tsiviilkäibes, ei ole tõendatud objektide hõivamise õiguslik alus ja õiguslikud eeldused. Seega on volikogu otsus lõppkokkuvõttes õigesti tühistatud. Seetõttu puudub ringkonnakohtul vajadus peatuda apellatsioonkaebuse motiividel. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Käesoleva otsuse p-des 8–10 toodud seisukohtadele asumist ei takista ringkonnakohtu arvates asjaolu, et maavanem ei esitanud apellatsioonkaebust halduskohtu seisukoha peale, et peremehetu ehitisena saab hõivata ka hoone varemeid. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja maavanemal ei olnud põhjust halduskohtu otsuse üksikut motiivi vaidlustada. Vaadates läbi apellatsioonkaebust võib ringkonnakohus rakendada uurimisprintsiipi ja kontrollida, kas apellatsioonkaebuse rahuldamist ei takista mõni asjaolu, millele halduskohus ei ole tuginenud. Apellatsiooniastmes oli maavanem vastuses jätkuvalt seisukohal, et hõivata ei saa varemeid ega vundamente. Seega ei saa ringkonnakohtu seisukohad vallavolikogu üllatada ega rikkuda tema õigust esitada vastuväiteid.
- Uurimispõhimõtte rikkumise tõttu ei ole ka selgust, milliseid objekte volikogu hõivamisel varemete all täpselt silmas pidas, mistõttu otsuse sisu on ebaselge. Ebaselge sisuga otsus on reeglina tühine. Ringkonnakohus ei käsita aga käesoleval juhul otsust tühisena, sest tühisuse alus ei ole ilmne. Küll aga kuulub säärane otsus igal juhul tühistamisele. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 4
(4)