KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-20657 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.03.2007, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Ande Tänav ja

§ 113alusel kostjalt välja mõista viivise 83 469,80 krooni.

Pärnu Maakohtu 24.05.2006 otsusega kriminaalasjas nr 1-06-4164 mõisteti M.Kult välja 309 635,29 krooni. E.Ke AS teostas viimase väljamakse kostjale 30.10.2003 ja ta leiab, et alates sellest päevast on kostja kohustatud tasuma viivist. Kostja vastuväited

1. Kostja tunnistas hagi 11 700,99 krooni ulatuses ja nõustus viiviste arvestusega, kuid alates 25.05.2006 (kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisest) kuni 13.07.2006 (põhinõude tasumiseni). Maakohtu otsus ja selle põhjendused
2. Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Nõue tuleneb poolte vahelisest kindlustuslepingust, mida hageja küll hagile ei lisanud, kuid põhinõue on tõendatud kohtuotsusega teises asjas, mis on vahetult seotud käesoleva asjaga, kohaldamisele tuleb TsMS § 231 lg
3. Käesoleva asja lahendus taandub sellele, kas kostjalt kuulub väljamõistmisele viivis alates kindlustuskelmuse avastamisest või alates selle eest süüdi mõistmisest.
4. Kohus, analüüsides kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning lähtudes oma siseveendumusest leidis, et kostjalt ei saa viiviseid nõuda, kui pole teada, kas kostja on süüdi või mitte. Seega tekkis kostjal hageja ees kohustus alles pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist s.o 01.06.
5. Kostja tunnistas võlgnevust alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Enne kohtuotsust polnud pooltel teada, kas kohustus tekib või mitte, sest kohtulahend polnud ette teada. Kostja tasus hagejale põhinõude täielikult 30.10.
7. PS §
8. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kohaldamisele kuuluks ka

§ 113lg 8 ja § 162 ning Ts

K § 194 lg

1. Hageja pole esitanud tõendeid tasumisega viivitamisel saadud kahju kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. Kohus on tuginenud kehtetule õigusaktile. TsK (tsiviilkoodeks) § 194 lg 1 ei kehtinud ei kostja hageja poole pöördumisel 30.09.2003, ei kindlustushüvitise väljamaksmisel 30.10.2003 ega ka kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel 24.05.
3. Kõigil antud ajahetkedel reguleeris pooltevahelisi võlaõiguslikke suhteid võlaõigusseadus.
4. Kohus ajas segamini kriminaalmenetluse ja tsiviilmenetluse. Hageja nõue tugineb pooltevahelisele lepinguvälisele suhtele - s.o lepinguvälisel (antud juhul ei olnud M.K kindlustuslepingu pooleks ja seega tekitati kahju lepinguväliselt) kahju tekitamisel ja sellest tuleneval viivise nõudel. Pärnu Maakohtu viited sellele, et lepinguvälise võlasuhte puhul taandub asi kostja kriminaalkorras süüdimõistmisele on väär ja asjakohatu.
5. Kohus on ilmselgelt eksinud kohustuse sissenõutavaks muutumise ajahetke määratlemisel. Tegemist on materiaalõigusnormi eiramisega (

§ 82

). On ilmselge, et kostja M.K teadis juba esimesest hetkest kui ta kindlustusse pöördus, et ta valetab. On ka selge, et kostja andis endale aru, et valetamise eesmärk oli kindlustushüvitise ebaseaduslik saamine. Seega teadis kostja juba 30.09.2003, et enda valetamise tagajärjel võib ta saada ebaseaduslikult kindlustushüvitist. Lepinguväliste õigussuhete puhul tuleneb kohustuse täitmise tähtaeg võlasuhte olemusest. Juhul kui keegi on teisele tekitanud kahju (või rikastunud teise arvel alusetult), siis on tulenevalt võlasuhte olemusest kohustuse täitmise tähtajaks teo toimepanemise aeg. 9. Antud juhul ei palunud kostja viivise suurust vähendada. Kohus viitab omaalgatuslikult

§ 113

lg 8 ja 162.

§ 162

toob vähendamise alustena välja, et kohtul on õigus leppetrahvi vähendada lepingupoole nõudmisel arvestades kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Antud juhul puudus teise poole nõue viivise vähendamiseks - järelikult kohus ei oleks tohtinud viivist vähendada. Võlgnik asus enda kohustusi täitma alles 3 aastat peale kindlustuskelmust ja seda ka alles siis kui kriminaalkorras tehtud otsus oli pööratud täitmisele ning täitur asus realiseerima võlgniku kinnisasju – seega ei saa rääkida ka võlgniku kiirest ja korrektsest kohustuste täitmisest. E.Ke AS lõplikuks viivise nõude suuruseks on 83 469,80 krooni (77 018,99 + 3824,94 + 2625,87). Võrreldes põhinõudega, s.o 309 635,29, ei ole tegemist ebamõistlikult suure summaga (ca 27% põhinõudest). Samuti on kostja näol tegemist jõuka X ärimehega, kelle majanduslik seisund on piisavalt hea, et tasuda enda 2 õigusvastase käitumise tagajärjel tekkinud kohustuse täitmisega viivitamise eest.

1. Kohtu poolt väljamõistetud viivis summas 11 700,99 krooni on ka ilmselgelt väike. Kostja õigusvastase käitumise tagajärjel oli hageja olukorras, kus tema käest oli 3 aastaks ebaseaduslikult „ära võetud" 309 635,29 krooni. Antud ajavahemikul on inflatsioon Eestis olnud ainuüksi aastal 2005 4,1% ja 2004 aastal 3,0% (Eesti Panga avalik info). Kohtu poolt väljamõistetud viivis summas 11 700,99 krooni on 3,7% põhivõlast. Seega ei kataks väljamõistetud viivis ära isegi raha väärtuse kahanemist perioodil, millal E.Ke AS-ilt oli välja petetud kõnealune põhisumma. Arusaamatu on ka see, kuidas jõudis kohus summani 11 700,99 krooni. Kohus toob ainsa põhjendusena antud summale, et kostja on selles osas hagi omaks võtnud. Kohtu põhjendus ei tohi tugineda ainult poole omaksvõtule olukorras, kus teine pool nõuab suuremat summat. Kohus oleks pidanud põhjendama, kuidas antud summa kujunes.
2. Kohus on ebaseaduslikult jätnud rahuldamata hageja kohtukulude nõude. Kohus oleks pidanud põhjendama, miks ta ei rahuldanud hageja kohtukulude nõuet proportsionaalselt rahuldatud nõudega. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Kostja vaidleb kaebusele osaliselt vastu ja leiab, et maakohtu otsus õige ja põhjendatud, kuid nõustub hagejaga selles osas, et õigusliku alusena ei saa kohus tugineda TsK § 194 lg
4. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused.
5. Ringkonnakohus, ära kuulanud poolte esindajad ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamata jäetud osas tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu ja teha asjas uus otsus.
6. Päenu Maakohtu 24.05.2006 otsusega mõisteti M.K süüdi Karistusseadustiku (KarS) § 212 lg 1 järgi (KarS § 212 lg 1- kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil) ja koos karistuse määramisega rahuldati E.Ke tsiviilhagi 309 635,29 krooni. E.Ke AS oli teinud kostjale viimase makse 30.10.
7. Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli kohustus kindlustushüvitis tagasi maksta alates raha saamisest 30.10.
8. Kuna alates sellest päevast muutus kohustus sissenõutavaks, tekkis võlasuhe, siis sellest päevast tekkis kostjal ka viivise maksmise kohustus kuni põhikohustuse kohase täitmiseni (

§ 82lg 7).

30.10.2006 tasus kostja kohtutäituri vahendusel hagejale võlgnevuse ja selle ajani on hageja arvestanud viivist 83 469,80 krooni. Arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud 15. Hageja taotles hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist kostjalt. Käesolev menetlus on alanud 02.08.2006 ja käesoleval juhul teeb ringkonnakohus menetluskulude jaotuse (TsMS § 438 lg 2) ja jätab kohtukulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. U.Loonurm A.Tänav M.Reino 3