) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud. N.Ml puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu (
N.M väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu
Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kohane sunnivahend kallutamaks N. Mt kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele.
ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et ei sätesta maksimaalset kinnipidamise tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust. Avalik huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks ei ole kadunud. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt 26.07.1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna N.Mle õigust Eestis viibida. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Euroopa Inimõiguste Kohtu 05.01.2006 otsuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole rikkunud N. M ega tema perekonnaliikmete Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid õigusi. N. M väljasaatmine ei ole vastuolus ka direktiiviga 2003/109/EÜ, sest N.Ml puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (23.01.2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. Puuduvad seaduses ettenähtud alused N.M vabastamiseks väljasaatmiskeskusest, tema väljasaatmine pole perspektiivitu ning tema kinnipidamine pole muutunud ebaproportsionaalseks. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Määruskaebuses palub N. M tühistada Tallinna Halduskohtu 16.02.2007 määrus. Halduskohus ei võtnud asja materjalide juurde Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi 30.04.2003 nooti nr 17-н, Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi avaldust nr 1546-03-07-2003, Vene-Eesti Segakomisjoni 07.06.2005 istungi protokolli nr 14 ning Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Eesti Vabariigis 31.01.2006 pöördumine nr 2чн. Nimetatud dokumentides leiab kinnitust asjaolu, et Eesti ei tunnista kokkuleppe subjektidena 115 sõjaväepensionäri ja nende perekonnaliikmeid, kes on kantud Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride täiendavasse nimekirja. Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba N.M kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10 ja § 11 tagatud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 ja § 4 sätestatud diskretsioonireegleid, on ebaproportsionaalne, motiveerimata, rikub PS § 123 ja 1969.aasta rahvusvaheliste lepingute Viini konventsiooni § 26, § 27, § 31-33 ning on vastuolus rahvusvahelise kokkuleppega. KMA palub jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja nimetatud dokumendid on lisatud juba halduskohtu toimikusse, mistõttu ei olnud neid vaja uuesti asja juurde võtta. 2
Kuna N.M kinnipidamine on tingitud üksnes tema enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemisel – siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ning ei ole vastuolus põhiseadusega. Tallinna Halduskohtu 12.03.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-318 jäeti määruskaebus rahuldamata ning edastati lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus, nõustudes kohtu põhjendustega, ei korda neid (HKMS 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6). Vastuseks N.M määruskaebuses esitatud ja kohtuistungil lisatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtul puudus vajadus määruskaebuses näidatud dokumentide lisamiseks asjale, sest käesolevas asjas ei vaja tõendamist asjaolu, millisel arvul elab praegu Eestis sõjaväepensionäre, keda Eesti poole poolt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.07.1994 sõlmitud sõjaväepensionäre puudutavale lepingule antud tõlgenduse kohaselt ei peeta viidatud lepingu subjektideks. HKMS § 16 lg 1 ja TsMS § 238 lg 1 alusel võtab kohus vastu ainult asjas tähtsust omava tõendi. Ringkonnakohus ei peatu pikemalt N.M väidetel Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.07.1994 sõlmitud sõjaväepensionäre puudutava kokkuleppe tõlgendamisest, sest selles osas on kohtud andnud oma seisukoha N.M elamisloa pikendamisest keeldumise vaidluses ning N.M poolt ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mis sunniksid seisukohta ümber vaatama. Riigikohus asus N.M elamisloa pikendamisest keeldumise vaidluses 17.aprillil 2003 tehtud otsuses nr 3-3-1-17-03 seisukohale, et kuivõrd N. M polnud arvatud erru ega saanud Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne 26. juulit 1994, ei saa N. Mt käsitleda kokkuleppe subjektina. N.M väite osas, et Eesti haldusorganid on talle varem elamislubasid väljastades käsitlenud teda kokkuleppe subjektina ja hiljem kokkuleppe sätete tõlgendust muutnud, võib viidata Riigikohtu sama lahendi punktis 17 öeldule: „Kolleegiumi arvates ei saa sellest, et N. Mle anti elamisluba ja pikendati seda VS § 12 lg 5 alusel, teha järeldust, et teda on aktsepteeritud Kokkuleppe subjektina. Välismaalaste seaduse see säte annab võimaluse anda välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasele erandkorras elamisloa. Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 pole kohaldatav Kokkuleppe subjektidele, sest nende elamisloa küsimus tuleb otsustada Kokkuleppe alusel.“ 3
sätestab „Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva kodakondsus- ja migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõike 2 või 3 järgi.“ N.M leiab, et säte ei anna kohtule kaalutlusõigust väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel, ei sätesta väljasaatmiskeskuses kinnipidamise maksimaalset tähtaega ning on seetõttu vastuolus põhiseaduse §-dega 10 ja 11.
kohaldamiseks on andnud juhtnöörid Riigikohus ning arvestades kohtupraktikat, on kohtul lai kaalutlusruum hindamaks väljasaatmiskeskuses kinnipidamise proportsionaalsust, samuti on tunnustatud kohtu õigust vabastada keskusest isikud, kelle väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Riigikohus on 13.novembri 2006 lahendis nr 3-3-1-45-06 leidnud, et
sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka
Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et N.M väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks, sest on olemas vastuvõttev riik N.M kodakondsusjärgse riigi näol ning väljasaatmise lõpuleviimine seisab üksnes N.Mle vajalike reisidokumentide vormistamise taga. Nagu KMA esindaja kohtuistungil selgitas, võib lähiajal tekkida võimalus N.M väljasaatmise lõpule viimiseks sõltumata reisidokumentide vormistamisest keeldumisest N.M poolt, arvestades Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kodanike tagasivõtmise lepingut. Samuti ei sekkuta väljasaatmiskeskuses hoidmisega ebaproportsionaalselt N.M põhiõigustesse. Nagu kinnitab esitatud arstitõend, on N.Mle tagatud kvalifitseeritud arstiabi ning tõendist ei nähtu, et N.M tervislik seisund tingiks tema vabastamise või teeks võimatuks väljasaatmise lõpuleviimise. Kinnipidamine on kestnud küll pikka aega, kuid käesoleva asja asjaolud annavad aluse seisukohaks, et tegemist on N.M valikuga – dokumentide täitmise korral oleks tal koheselt võimalik lahkuda elama oma kodakondsusjärgsesse riiki ja vabaneda väljasaatmiskeskusest. Kinnipidamisega N.Mle avaldatav sund Eestist lahkumiseks on kooskõlas põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 sätestatud eesmärgiga ega ole ülemäärane seatud eesmärgi saavutamiseks. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.