KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Määruse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2007. a., Tallinn Tsivii

§ 10lg.

2 punktile

1. K. H seisukoht Võlgnik tunnistas, et on käenduslepingule alla kirjutanud. Ei ole esitatud tõendeid nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Materjalid on puudulikud. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Esimese astme kohtu määrus
2. novembri
3. a. jättis Harju Maakohus K. H pankrotimenetluse algatamata. Võlausaldaja on tuginenud võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiseaduse (

) § 10 lg. 2 punktile 1, mille kohaselt peab võlausaldaja olema saatnud võlgnikule pankrotihoiatuse. Eelistungil selgus, et võlausaldaja saatis küll võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik ei saanud seda hoiatust kätte ja kiri on tagastatud hoiutähtaja möödumisel. Kuna võlausaldaja kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel, ei ole võlausaldaja hoiatanud võlgnikku kirjalikult kavatsusest esitada pankrotiavaldus, mistõttu kohtul puudub alus K. H pankrotimenetluse algatamiseks. Määruskaebus I.I.A OÜ palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja algatada K. H pankrotimenetluse.

1. oktoobril
2. a. saatis võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse tasumise tähtajaga 10 päeva. Hoiatus saadeti tähitult võlgniku poolt avaldatud elukoha aadressil Tallinn, Mustamäe tee 159 –
3. Võlgnik kirjale postkontorisse järele ei läinud, mistõttu on alust arvata, et ta viibis eemal. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõike 2 kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Võlgnikul oli piisavalt pikk aeg minna tutvuma tähitud kirjaga, mida ta ei ole teinud, olles teadlik, et võla tasumata jätmisel esitab võlausaldaja pankrotiavalduse.

§ 10lg.

2 punkti 4 kohaselt võlgnik teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita. Võlgnik on korduvalt väitnud, et on maksejõuetu. Käesolevaks ajaks ei ole võlgnik võlga ka osaliselt tasunud, mis viitab võlgniku maksejõuetusele. K. H seisukoht Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja on vääralt sisustanud makseraskuste tähenduse. Võlgnik käib tööl ja tal on pidev sissetulek. Väär on ka seisukoht, et kui võlausaldaja on kirja välja saatnud, siis tähendab see automaatselt, et adressaat on kirja kätte saanud. TsÜS § 69 lõige 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Pankrotihoiatuse kättesaamise tõendamise kohustus on võlausaldajal. Edasine menetluse käik 3 Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu määrus ei ole õige ja tuleb tühistada, pankrotiavaldus tuleb saata pankrotimenetluse algatamise uueks otsustamiseks esimese astme kohtule.

§ 15

lõikes 2 sisaldub ammendav loetelu alustest, mil kohus võib jätta pankrotimenetluse algatamata. Maakohtu määrusest ei nähtu, millisele seadusesättele tuginedes jättis kohus K. H pankrotimenetluse algatamata. Seega ei vasta määrus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg. 2 p. 8 nõuetele.

§ 10

lõikes 2 on sätestatud asjaolud, millest vähemalt ühele peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema. Võlausaldaja tugines pankrotiavalduses

§ 10lg.

2 punktile 1. Osundatud punkti kohaselt on võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevaks asjaoluks see, kui võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Kui võlausaldaja ei ole nimetatud asjaolu põhistanud, siis võib see vastavalt

§ 15lg.

2 punktile 4 iseenesest olla aluseks pankrotimenetluse algatamata jätmisele. Vaidlustatud määruses põhjendas maakohus pankrotimenetluse algatamata jätmist aga üksnes asjaoluga, et võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud, kuna see on hoiutähtaja möödumisel tagastatud. Seejuures ei sisalda määrus põhjendust, mille alusel kohus nimetatud järelduseni jõudis. Mingeid muid põhjendusi kohtumäärus ei sisalda. Pankrotihoiatus on tahteavaldus.

ei sisalda sätteid selle pankrotiavalduse tegemise kohta ning seega kohaldatakse selle tegemisele TsÜS §-s 69 sätestatut. Osundatud paragrahvi lg. 2 lause 2 kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vaidlustatud kohtumäärus ei sisalda faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, millal võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse saatis, kas see jõudis võlgniku elukohta ning kas võlgnikul on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Poolte seisukohti nimetatud asjaolu kohta ei ole kohus küsinud. Kohtutoimikus ei sisaldu ka võlgniku selgitust selle kohta, millistel asjaoludel jäi tal elukoha aadressil saadetud pankrotihoiatus kätte saamata. Seega on maakohtu määrus põhjendamata ega vasta ka selles osas TsMS § 465 lg. 2 p. 8 nõuetele. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik