← Eesti

3-07-318/3

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-318 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Väljasaadetav – N.M., sünd. xx xx xxxx Ukrainas Kohtuistungi toimumise aeg
  3. veebruar
  4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
  5. aprillini
  6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
  7. veebruaril
  8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
  10. mai
  11. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi tema suhtes
  12. juulil
  13. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
  14. septembriks
  15. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata.
  16. Tallinna Halduskohtu
  17. oktoobri
  18. a otsuse alusel paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
  19. KMA esitas Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. N.M. ei ole täitnud Vene Föderatsiooni võimude poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul kodumaale tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist kodumaale muude dokumentide alusel.
  20. aprillil
  21. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi selle riigi kodaniku N.M. dokumenteerimiseks. Saatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi
  22. augustil
  23. a N.M.le uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia.
  24. N.M. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  25. Kohus leiab, et KMA taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  26. N.M.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele). N.M. väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida N.M. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas ning VSS § 264 lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.
  27. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
  28. novembrist
  29. a on kohtu hinnangul kohane sunnivahend kallutamaks N.M.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ega ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p
  30. VSS § 25 ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et selles ei ole sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust. Avalik huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks ei ole kadunud. Väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. Ainus asjaolu, mis takistab väljasaatmise täideviimist, on N.M.l Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Eesti seadus ei näe ette võimalust anda reisidokumenti Eestis ilma õigusliku aluseta viibivale välisriigi kodanikule, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seetõttu on vajalik reisidokumendi väljastamine kodakondsusjärgse riigi poolt. Esiteks on N.M.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil. Kohtu arvates ei ole kinnipidamise aeg eesmärgiga tagada N.M. väljasaatmine muutunud ebaproportsionaalselt pikaks. Põhiseadus ega rahvusvahelised lepingud ei sätesta maksimaalset tähtaega, mida võib pidada proportsionaalseks. Kohane ei ole viide EL Komisjoni
  31. septembri
  32. a ettepanekule KOM

(2005)391 lõplik „Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikide ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel kehtestamiseks“, mille artikliga 14 nähakse ette direktiivi jõustumisel maksimaalne tähtaeg väljasaatmise eesmärgil isiku kinnipidamiseks mitte üle kuue kuu, sest tegemist ei ole õigusaktiga. Isik ei saa tugineda oma õiguste kaitsel kavatsustele arutada taolise sätte kehtestamist.
  1. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  2. juulil
  3. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föde- 2 ratsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna N.M.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas apellandil on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt apellandile õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Ainuüksi asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene riigiorganid on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
  4. Riigikohus on asunud seisukohale, et Eesti poolt antud tõlgendus, mille kohaselt ei ole kokkulepe N.M. suhtes kohaldatav, ei ole ebaõige ega vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooniga. Kokkuleppe täitmine on võimalik ilma Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel üksmeele saavutamiseta kokkuleppe tõlgendamise osas. Euroopa Inimõiguste Kohtu
  5. jaanuari
  6. a otsuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole rikkunud N.M. ega tema perekonnaliikmete Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid õigusi. N.M. väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. N.M.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
  7. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. EL direktiiv 2003/86/EÜ ei anna N.M.le subjektiivset õigust Eestis elamiseks. Direktiivi kohaselt on EL liikmesriigil õigus elamisloa andmisest perekonna taasühendamise eesmärgil keelduda. Väljasaadetavale ei ole elamisluba antud, ta viibib Eestis ebaseaduslikult ning elamisloa andmine ei ole ilmselgelt perspektiivne. Talle on varem elamisloa andmisest keeldutud põhjendusel, et tema Eestist lahkumine on ette nähtud välislepinguga ning ta on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda.
  8. N.M.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. N.M. väljasaatmine pole perspektiivitu ning tema kinnipidamine pole muutunud ebaproportsionaalseks. Seega on põhjendatud N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
  9. aprillini
  10. a. Villem Lapimaa 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.